Ukraina ühinemine Euroopa Liiduga on võimalik ilma okupeeritud alasid (kohe) vabastamata

Nõukogude Liidu (NSVL) lagunemine 1991. aastal tekitas tolleaegsetele NATO ja Euroopa Liidu liikmesriikidele väljakutse, kuidas integreerida uued iseseisvad riigid demokraatliku maailma. Pretsedenditus olukorras haaras juhtohjad NATO ning Ameerika Ühendriikide presidendi Bill Clintoni eestvedamisel loodi uued protseduurid NATO-ga ühinemiseks.

Clintoni administratsioon teadvustas endale selgelt, et avanes aken aidata värskelt iseseisvunud riigid Venemaa mõjusfäärist demokraatliku maailma liikmeks. Poola, Tšehhi ja Ungari võeti 12. märtsil 1999. aastal allianssi vastu, suurema hulga riikide korraga vastuvõtmiseks tutvustati kuu hiljem Washingtoni tippkohtumisel NATO Membership Action Plan formaati. Edasine on juba ajalugu.

Lääne-Saksamaa liitumine NATO-ga

Aga juba varasemast perioodist oli Saksamaa Liitvabariik (Lääne-Saksamaa) ilmekas näide, kuidas tükeldatud riigil võimaldati astuda NATO liikmeks. Liitlased said külma sõja hakul aru, et aina enam polariseeruvas maailmas Lääne-Saksamaad tõrjudes võivad korduda Esimese maailmasõja järgsed vead – Saksamaa oli vaja võtta demokraatliku maailma liikmeks, mitte jätta teda üksi NSVL-i mõjusfääri.

Samal ajal manööverdasid Lääne-Saksamaa juhid osavalt juriidiliste normide rägastikus ning riik näitas oma otsustega, et jagamine on ajutine – pealinnaks valiti Saksamaa mõistes väike linn Bonn, Ida-Saksamaad formaalselt kunagi ei tunnustatud ja Saksamaade vahelist piiri koheldi vaid ajutise nähtusena.

NATO ei allunud NSVL-i diplomaatilisele survele kohelda Lääne-Saksamaad kui teisejärgulist liikmesriiki, kellele ei kehti kõik NATO kollektiivkaitse garantiid.

NATO artikkel 5 rakendamine eeldab, et liikmesriigi piirid on selged ja kontrollitavad. Piirid ei pea olema ametlikud, vaid de facto kehtima (ärgem unustagem, et ka Eestit eraldab Venemaast kontrolljoon, mitte riigipiir ja meil puudub idanaabriga kehtiv piirileping). Artikkel 5 kate jäi Lääne-Saksamaa piiridesse. Ka Lääne-Saksamaa NATO-ga liitumise ajendil Varssavi Lepingu Organisatsiooni loomine ei heidutanud NATO-t täiendavaid liikmeid vastu võtmast.

Samuti ei allunud NATO NSVL-i diplomaatilisele survele kohelda Lääne-Saksamaad kui teisejärgulist liikmesriiki, kellele ei kehti kõik NATO kollektiivkaitse garantiid. Sarnast diplomaatiat viljeles Venemaa ka 1990-ndatel, üritades NATO-le ette kirjutada, keda vastu võtta ja kuidas oma uusi liikmeid kohelda – õnneks ei võtnud NATO ka siis seda kuulda. Lisaks NATO liikmelisusele oli Lääne-Saksamaa Euroopa Liidu eelkäijate Euroopa Majandusühenduse ja Euroopa Söe- ja Teraseliidu asutajaliige.

Juriidiliselt loominguline lähenemine Euroopas

Küprose vabariik sai 2004. aastal EL-i liikmeks vaatamata asjaolule, et ta on osaliselt okupeeritud aastast 1974. Põhja-Küprose Türgi vabariiki on maailmas tunnustanud ainult Türgi. Kõik EL-i riigid tunnustavad Küprose vabariigi territooriumina kogu saart, isegi kui osa sellest ei ole keskvalitsuse kontrolli all.

Lääne-Saksamaa ja Küprose näited on kõige ilmekamad, aga ajaloo jooksul on nii EL kui ka NATO teinud poliitilistel põhjustel muid vähem teada erandeid.

1990. aastal alustas Küpros liitumisläbirääkimisi deklareerides, et Küprose vabariik esindab kõiki Küprose saare elanikke. Jällegi sai määravaks kaks olulist asjaolu – oli olemas stabiilne de facto piir ja olukorda käsitleti ajutisena. Küprose Vabariik on demokraatia ja seal järgitakse õigusriigi põhimõtteid. Mööda saart jookseb endiselt piir, aga tänu EL-i liikmesusele liikus Küprose ebakindlast olukorrast märksa stabiilsemasse maailma. Veel enam, Küprose päritolu põhja-küproslastel on õigus Küprose vabariigi kodakondsusele, mis  olenemata elukohast annab see neile õiguse EL-i kodakondusele ja muudele hüvedele.

Lääne-Saksamaa ja Küprose näited on kõige ilmekamad, aga ajaloo jooksul on nii EL kui ka NATO teinud poliitilistel põhjustel muid vähem teada erandeid: näiteks Norra liitumine NATO-ga andmata lubadust liitlaste kohalolekuks riigi territooriumil, Prantsusmaa kõrvale jäämine NATO juhtimisstruktuurist president Charles de Gaulle’i valitsemise aegu, Iiri saare piiridega seotud erandid EL-is pärast Brexitit. Need kõik annavad piisavalt alust rääkida individuaalsest lähenemisest ka Ukraina küsimusele.

Aluseta hirmud

Strateegilises vaates on Vene-Ukraina sõja rindejoone liikumine aeglustunud ja Ukraina suurim eesmärk lähiperspektiivis on rinde täielik stabiliseerimine. Vene armee küll liigub mõnes rindejoone lõigus aeglaselt edasi, aga need edusammud tulevad käsikäes rekordiliste inimkaotustega. Sõjaväsimust ei taha kumbki pool tunnistada, aga rohkem kui varem räägitakse võimalikust relvarahust ja selle tingimustest. Teatavaid samme teeb selleks USA diplomaatilisel areenil läbirääkimistel Venemaa ja Ukrainaga, mistõttu tuleb valmis olla kiireteks muutusteks.

Venemaa ründab ja okupeerib teist iseseisvat ja suveräänset riiki. Moskval puudub igasugune õigus piirata Ukraina võimalusi ennast kaitsta, ähvardades seejuures riike, kes Ukrainat materiaalselt toetavad. Sõja algusest on Venemaa ilma igasuguse aluseta kehtestanud nn punaseid jooni, mida Ukraina võib teha ja millist abi Ukraina liitlased võivad  anda – ei tohi anda surmavat relvastust, ei tohi anda pikamaarelvi, ei tohi rünnata Venemaa annekteeritud territooriume, ei tohi rünnata Musta mere laevastikku, ei tohi anda lahingtanke, ei tohi anda Patrioti õhutõrjesüsteeme, ei tohi rünnata Venemaa infrastruktuuri ega territooriumit, ei tohi anda F-16 hävituslennukeid.

Järjepanu on lääneriigid Ukraina käsi siiski vähem sidunud ning mitte ühelegi eelnevalt mainitud sammule ei ole Venemaa poolt järgnenud midagi sellist, mida ta ei olnud juba varem teinud. Samuti ei tohi lasta ennast heidutada Moskva tuumaretoorikast. USA luureteenistused on öelnud, et vaatamata ähvardavale retoorikale ei ole toimunud märkimisväärseid muutusi Venemaa tuumavägedes ning tuumalöök on ebatõenäoline. On ilmne, et võimalikku eskalatsiooni tuumarelvade kasutamisel jälgitakse suure tähelepanuga nii lääneriikides kui Hiinas, kelle huvides see pole samuti.

EL peab tegema julgeid otsuseid

Vaherahu sõlmimine saab olla ainult Ukraina enda otsus, aga tema liitlased peavad teda selles toetama. Seejuures ei tohi me lasta ennast heidutada Venemaa punastest joontest. Vaherahu sõlmides peame olema valmis võtma Ukraina EL-i ja aitama tal kontrolljoont ning õhuruumi kaitsta. Samuti ei tohi EL asuda Venemaaga suhete normaliseerimise teed: sanktsioonid peavad jätkuma, Ukraina okupeeritud alasid ei tohi tunnustada Venemaa osana ja demokraatliku maailma eesmärk peab olema Ukraina territooriumi täielik vabastamine (diplomaatiliste vahenditega).

Ukraina liitumine EL-iga annab tugeva poliitilise signaali, mis demonstreerib EL-i valmisolekut toetada oma partnereid ka keerulistes geopoliitilistes tingimustes. See oleks selge sõnum mitte ainult Venemaale, vaid ka teistele autoritaarsetele riikidele, et agressioon ei tasu ära. Lisaks suurendaks Ukraina liitumine EL-i strateegilist haaret ja tugevdaks idapartnerluse programmi, mis on pikka aega olnud EL-i oluline välispoliitiline tööriist.

Euroopa ajalugu on täis pretsedente, mis näitavad, et keerulised ajad nõuavad otsustavat tegutsemist.

Küprose näide näitab, et suveräänsuse ja territooriumiga seotud probleemid ei ole takistuseks, kui olukorda käsitletakse ajutisena. Lääne-Saksamaa liitumine NATO ja Euroopa Liiduga tõestas, et tükeldatud riigid saavad täita olulist rolli rahvusvahelises süsteemis. EL peab olema valmis võtma vastu julgeid otsuseid, kui olukord seda nõuab, sest Ukraina liitumine oleks oluline samm rahu ja stabiilsuse tagamisel kogu Euroopas.

See oleks mitte ainult strateegiline, vaid ka moraalne samm, mis näitaks, et EL ei ole valmis kompromiteerima oma põhiväärtusi – demokraatiat, inimõigusi ja vabadust. Euroopa ajalugu on täis pretsedente, mis näitavad, et keerulised ajad nõuavad otsustavat tegutsemist. Ukraina liitumine võib olla järgmine selline pretsedent.