Ukraina kui võrdne partner Euroopa Liidule

Vähem kui kuu enne Ukraina-Venemaa gaasitarnete kokkuleppe lõppu võib maagaasi kriitiliselt vähene hoiustamine Ukrainas ohustada varustuskindlust. Arusaamine, et Ukraina energiakriis mõjutab vahetult Euroopat, rõhutab vajadust lõimida Ukraina gaasivõrgustik Euroopaga. Hetkel, mil Ukraina riiklik energiafirma Naftogaz ja teised energiaettevõtted muutuvad Euroopa energiaturu võrdseteks ja konkurentsivõimelisteks osalisteks, kahaneb Venemaa võime kasutada energiat välispoliitika tööriistana.

Vaidlus gaasitarnete ja -hinna üle on tagaplaanil kaasa mänginud terve selle aasta jooksul, mil Ukraina väed on pidanud sõdima venemeelsete separatistide vastu praeguseks üle 5600 hukkunuga sõjas. Seni pole uue lepingu sõlmimisel enne lühiajalise gaasitarnete kokkuleppe aegumist 31. märtsil märkimisväärset edu saavutatud, kusjuures Venemaa kinnitab, et kärbib gaasitarneid Ukrainale ja pöördub tagasi tüüplepingu juurde, mis põhineb vaidlusalustel hindadel, mille osas Alaline Vahekohus ei langeta otsust enne 2016. aastat. Ukraina on sidunud suured lootused Stockholmi vahekohtu langetatava otsusega, mis muudaks kolmepoolsete kõneluste järel Brüsselis sõlmitud lühiajalise “talvepaketi” Naftogazile tegelikult tulusaks. Kuid seekord seisab Ukraina ees suurema tähtsusega küsimus, nimelt gaasihoidlate täitmine, ja suutmatus sellega hakkama saada võib mõjutada eesseisval talvel Euroopa varustuskindlust laiemalt. Kui Venemaa tarned sel kevadel peatuvad, võib gaasi kogus Ukraina hoidlates 2015. aasta oktoobriks kahaneda viimase kümne aasta väikseimaks.

Ukraina hoidlad on suure tähtsusega kahe strateegilise eesmärgi jaoks: 1) stabiilse maagaasitransiidi kindlustamine Euroopale, 2) kodumaise tarbimise katmine kütteperioodil. Ukraina toodab aastas 20 miljardit kuupmeetrit (pool riigi maagaasi kogutarbimisest 2014. aastal), kuid peamised püsiva gaasinõudlusega energiamahukad tööstusettevõtted ostavad läbi aasta kodumaal toodetud energiat. Praegune energiamahukus – 0,45 naftaekvivalendi tonni 1000 dollari kohta võrreldes Poola 0,15 naftaekvivalendi tonniga 1000 dollari kohta – osutab Ukraina majanduse sügavale süsteemsele kriisile. Erinevalt tööstusettevõtetest kaetakse majapidamiste talvine kasvav gaasinõudlus peamiselt imporditava maagaasi arvel, mis nõuab Ukrainalt gaasihoidlate täitmist igal kevadel ja suvel, et tagada piisav riigisisene varustuskindlus. Ent majapidamiste kindlustamine soojaga ei ole mitte ainuke Kiievi ajend sõlmida ELi toetusel kokkulepe uutel Venemaaga peetavatel läbirääkimistel pärast “talvepaketi” aegumist 31. märtsil.

Ukraina ei ole enam nii suureks ohuks Kesk- ja Ida-Euroopale, mille riikidel õnnestus kasutusele võtta alternatiivsed gaasiallikad, kuid ELi Kagu-Euroopa liikmesriigid (Bulgaaria, Ungari, Rumeenia) võivad siiski kannatada katkestuse korral gaasinappuse käes, sest nende maa-alused hoidlad on väikesed ja piiriülesed gaasiülekande võimalused kasinad, mis tekitaks hädaolukorras teisest suunast tulevale gaasile tõrkeid.

Gaasi vähene kogus Ukraina Euroopa suurimates maa-alustes hoidlates, mille maht on tervelt 32 miljardit kuupmeetrit, võib avaldada laiemat mõju Euroopa energiasektorile, tekitades hindade kõikumist kogu ELis. Kui vaidlus lahendust ei leia, võivad ELi riigid olla sunnitud pöörduma oma hoidlate poole, olgu Ukraina varustamiseks või varustuskindluse tagamise meetmena, mis tekitaks järgmisel talvel probleeme varustamisel ja usutavasti mõjutaks hindu Euroopa gaasibörsidel (näiteks NBPs, mis varustab gaasiga Kesk-Euroopa turgu). Et 2015. aasta veebruari lõpul oli maa-alustes hoidlates ainult kaheksa miljardit kuupmeetrit gaasi ehk veerand võimalikust, on Ukraina mõningas ohuolukorras sellest hoolimata, et käesolev talv oli pehme ja järgmise kütteperioodini on pool aastat aega.

Vaieldamatult on Ukrainat ähvardaval energiakriisil mitu põhjust. Ukraina ei ole suutnud välja töötada tõhusat energiatarbimise süsteemi ega mitmekesistada gaasiimpordi allikaid. Sõltuvus Venemaa impordist, millega võib kaasneda poliitiline surve ja kõrgem gaasihind, ühes riigi enda vähese energiatõhususe ja suurte subsiidiumitega majapidamistes tarbitavale gaasile ning kodumaise maagaasi tootmise vähetõhusa juhtimisega on alatasa ähvardanud Ukrainat gaasinappusega. 2014. aastal suutis Ukraina vähendada gaasitarbimist 20 protsenti (2013. aasta 50 miljardilt kuupmeetrilt 40 miljardi kuupmeetrini) ja importi Venemaalt 44 protsenti, aga selle taga olid peamiselt ebausaldusväärsed gaasitarned ja Gazpromi kehtestatud kõrge hind. Mõistagi peaks gaasitarbimise vähendamise peamine tõukejõud olema energiatõhusus, aga selleks vajab Ukraina investeerimist innovatiivsesse tehnoloogiasse ning nii kodumaise gaasitootmise kui ka energiamahukate tööstusettevõtete moderniseerimist. Prioriteedid tunduvad olevat selged, ent vajavad olulisi investeeringuid, eriti välismaiseid otseinvesteeringuid. Kahtlemata peab Ukraina pärast vaidluste lahendamist Venemaaga edendama energiatõhusat ühiskonda ja viima ellu mitmed reformid.

Praegu kujutab energiaimpordi arve, mida tasub Ukraina riiklik energiaettevõte Naftogaz, endast üht tähtsaimat sisepoliitilist ja majanduslikku väljakutset. Sõltuvus Gazpromi tarnetest on muutunud üheks olulisemaks riikliku julgeoleku ohuks, kui pidada silmas Donbassi tööstuspiirkonna hävitamist (60 protsenti on osaliselt või täielikult rivist väljas) ja kestvaid pingeid, mille tõttu Kiievile alluval territooriumil on tekkinud Ukrainas elektri tootmiseks kasutatava antratsiidi nappus. Donbassi piirkond, mille on okupeerinud Venemaa toetatud separatistid ja mis andis 75 protsenti kogu Ukraina söetoodangust, annab Venemaa kätte tugeva mõjutusvahendi. Kiievi läänemeelne valitsus oli vastumeelselt sunnitud pöörduma energia pärast Venemaa poole, et katta alates 2014. aasta augustist soojuselektrijaamade toodangu puudujääki. Erinevalt seni lahendamata gaasitülist rahuldas elektrikokkulepe Kremli strateegilisi eesmärke ja kindlustas ebaseaduslikult annekteeritud Krimmi varustamise elektriga. Kuid gaasiläbirääkimised võivad kujuneda Ukrainale palju tõsisemaks võitluseks iseseisvuse eest, sedakorda energiasektoris.

Kuid seekord seisab Ukraina ees suurema tähtsusega küsimus, nimelt gaasihoidlate täitmine, ja suutmatus sellega hakkama saada võib mõjutada eesseisval talvel laiemalt Euroopa varustuskindlust. Kui Venemaa tarned sel kevadel peatuvad, võib gaasi kogus Ukraina hoidlates 2015. aasta oktoobriks kahaneda viimase kümne aasta väikseimaks.

Ehkki Venemaa gaasitarned taastusid talvel tänu möödunud aastal ELi vahendatud kokkuleppele, võivad erimeelsused selle üle, kes peab maksma gaasitarnete eest separatistide käes olevale territooriumile, viia kõnelused täielikku ummikusse. Kõige tõenäolisemalt püüab Venemaa rakendada gaasitarnete nõndanimetatud Transnistria stsenaariumit, kasutades ära jaotussõlmi Venemaa ja separatistide käes oleva territooriumi piiril (näiteks Prohhorivka ja Platove Donbassis). Sisenemispunktide koordineerimata muutmine kujutab endast lepingu selget rikkumist, aga see ei pruugi takistada Kremlil tekitamast tarnetõrkeid, kui just EL ei suuda Gazpromile selgeks teha, et gaasi toimetamine Ukraina piirile tähendab de iure ja de facto selle toimetamist ELi ühtse energiaturu piirile.

Ukraina järkjärguline lõimimine ELi ühtse energiaturuga võib luua tugeva energiajulgeoleku keskkonna, kui selles ühtivad strateegilised ja ärilised eesmärgid. Energiasidemete süvendamiseks nii energiataristu kui ka õigusliku raamistiku vahendusel peavad Euroopa ettevõtted mõistma Ukraina energiavarude üsna ainulaadset strateegilist väärtust Euroopa energiaühenduse lepingupartnerite seas. 143 miljardi kuupmeetrise läbilaskevõimega gaasi ülekandesüsteem Ukraina territooriumil võib toimetada aastas Euroopasse 90 protsenti kogu Venemaa maagaasist. Gaasihoidlad, mille maht on 30 protsenti suurem kui ELi suurimatel (st Saksamaal), asuvad Ukraina läänepiiril vastu ELi ning võivad suurendada Euroopa energiaettevõtete varustuskindlust. Pärast ELi ja Ukraina ülekandevõrkude ja hoidlate lõimimist ühtsesse võrgustikku näeb kogu Euroopa taristu välja sootuks teistsugune.

Maagaasi nõndanimetatud revers ehk tagasisuunamine ELi riikidest Ukrainasse on juba kujunenud läbimurdeks äriliselt elujõuliste taristuprojektide rajamisel piirialale, mis võib lõpuks kaasa tuua uue, Ukraina osalusega gaasibörsi tekke. Pärast Slovakkia tehniliste võimaluste täiustamist 2015. aasta jaanuaris võib Ukraina koos senise Poola ja Ungari reversiga arvestada 22 miljardi kuupmeetriga aastas. Maagaasi tagasisuunamine on oluline nii strateegilises mõttes, demonstreerides Euroopa toetust Ukrainale välise agressiooni tingimustes, kui ka äriliselt, ajendades itta suunatud gaasitarnete tarbeks looma uusi gaasivõrguprojekte. Kommertskaalutlused ajendasid rajama ELi ja Ukraina gaasivõrkude vahele silda arvatust palju kiiremini, kui sõjalised ja poliitilised pinged olid pannud Ukraina otsima varustuskindluse tagamise uusi mehhanisme ja pöörduma Venemaa gaasile alternatiivi leidmiseks Euroopa poole.

Ukraina geograafilise läheduse tõttu Kesk- ja Ida-Euroopaga (täpsemalt Visegrádi grupi neliku ehk V4-ga) saab Ukraina gaasitaristu lõimida Euroopa energiaruumiga piirkondlike energiaalgatuste vahendusel. V4 koostöö piiriüleseks energiataristu lõimimiseks sai teoks pärast 2009. aasta gaasikriisi. Kesk-Euroopa riigid, mis on Venemaa katkestuste ees kõige haavatavamad, võtsid kasutusele mitmeid julgeolekumeetmeid, saades lõpuks ka pääsu Loode-Euroopa gaasibörsile. Piiriüleste gaasiühenduste moderniseerimise järel saavad Slovakkia ja Tšehhi nüüd osta virtuaalselt gaasi börsilt ja edastada seda füüsiliselt oma klientidele. Ukraina ei ole enam nii suureks ohuks Kesk- ja Ida-Euroopale, mille riikidel õnnestus kasutusele võtta alternatiivsed gaasiallikad, kuid ELi Kagu-Euroopa liikmesriigid (Bulgaaria, Ungari, Rumeenia) võivad siiski kannatada katkestuse korral gaasinappuse käes, sest nende maa-alused hoidlad on väikesed ja piiriülesed gaasiülekande võimalused kasinad, mis tekitaks hädaolukorras teisest suunast tulevale gaasile tõrkeid. Viimane asjaolu selgitab ka Bulgaaria ja Ungari kindlat soovi teha energiaküsimustes Kremliga tihedat koostööd. Kuid EL võib siiski suuta pärssida Ungari juhtkonna valmisolekut Venemaale järele anda, kui liidu Kagu-Euroopa liikmesriigid lõimitakse Kesk-Euroopa gaasivõrguga.

Ajal, mil Brüssel taotleb suuremat sõnaõigust energiakõnelustel Venemaaga, tuleks Ukraina võrdse partnerina kaasata ELi laiematesse pingutustesse lõimida liidu energiaturg ja lõpetada ELi energiasõltuvus Gazpromi monopolist.

ELi-Ukraina gaasitaristu ja ühised äriprojektid tõukaksid tagant sügavamat lõimumist ühtse energiaturu suunas – mis on ju kogu liidu põhiprioriteet – ja looksid viimaks tugeva energiajulgeoleku keskkonna. Ukraina koostöö gaasikaubanduse alal Slovakkia ja Poolaga täidab kaht tähtsat eesmärki: 1) ärilise koostöö huvi ilmutamine, 2) pikaajalise strateegilise eesmärgi rahuldamine vähendada sõltuvust Venemaa gaasist. Ärilises mõttes kujutab Ukraina kui suur gaasiimportija – umbes 24 miljardit kuupmeetrit aastas – eriti suurt huvi tulevastele tarnijatele. Poola ja Ukraina kahesuunalise torujuhtme (läbilaskevõimega 8–10 miljardit kuupmeetrit) rajamine, mis ühendaks Ukraina gaasi ülekandesüsteemi ja Poola Świnoujście veeldatud maagaasi terminali, looks külgetõmbava piirkondliku turu, mis seoks Balti (kavandatava ühenduse kaudu Leeduga) ja Kesk-Euroopa tarbijaid (ühendused Tšehhi ja Slovakkiasse peaksid valmima 2018. aastaks). Jätkuva piiriülese laienemise ja lõimimise tingimustes suureneks nõudlus ja vastavalt ka huvi pakkumise vastu. Ukrainast võiks saada osa põhja-lõuna koridorist ja ta võiks ühineda piirkondliku gaasibörsiga. Kommertsjõude võiks innustada geostrateegiline asukoht koos kaalutlustega, kuidas abistada Kiievit. Viimane ei oleks küll põhiline prioriteet – Ukraina on juba praegu hakanud aduma, kuidas lahendada poliitilisi raskusi ärilahenduste ja vajalike reformidega.

Reformiteele asudes pakub Kiiev ühtlasi Brüsselile mitmeid juriidilisi meetmeid läbipaistvuse suurendamiseks gaasi ülekandesüsteemi haldamisel. Ukraina ülekandesüsteemi haldur Ukrtransgaz on juba hakanud lubama Euroopa Komisjoni vaatlejaid ELi ENTSOGi läbipaistvusplatvormi raames oma rajatistesse, sealhulgas mõõtejaamadesse, võimaldades nii jälgida maagaasi transporti läbi Ukraina. Lisaks füüsilise ligipääsu tagamisele Ukraina gaasi ülekandesüsteemile on Ukrtransgaz alustanud põhjaliku igapäevase teabe edastamist Euroopa Komisjoni jälgimismissioonile, mis annab ülevaate Euroopa tarbijate Venemaa gaasi tellimustest, Venemaalt Ukrainasse jõudva gaasi kogusest ning ELile ja Ukrainale määratud mahust. Nii Kiiev kui ka Brüssel on asunud õigele juriidilisele, poliitilisele ja ärilisele rajale, isegi kui Venemaa ähvardab gaasitarneid katkestada.

Ajal, mil Brüssel taotleb suuremat sõnaõigust energiakõnelustel Venemaaga, tuleks Ukraina võrdse partnerina kaasata ELi laiematesse pingutustesse lõimida liidu energiaturg ja lõpetada ELi energiasõltuvus Gazpromi monopolist. EL võib leevendada Ukraina ja Venemaa pingeid, kui Ukraina läbipaistvad ja energiatõhusad turutoimijad muutuvad ELi ühtse energiaturu raames ELi liikmesriikide võrdseteks partneriteks.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.