veebruar 20, 2014

Ukraina kriisi allhoovused

Loodetavasti ei lähe sel korral nagu 17.sajandil, kui kasakate hetman Bogdan Hmelnitski otsustas, et edaspidi ei allu kasakad Poola kuningale, vaid Moskva tsaarile.

“Suurtükid olid äkitselt vait jäänud. Kaks viimast nädalat olid nad vahetpidamata ümberringi kõmisenud, ja nüüd oli taevasse saabunud vaikus. Kuid see-eest kostis linnast, ja just nimelt altpoolt, Kreštšatikult, selgesti kogupaukude hootist raginat. Turbin tõstis sinelikrae üles ja hakkas astuma.” Nii kirjeldab Mihhail Bulgakov raamatus “Valge kaardivägi” kodusõja lahingutandriks muutunud Kiievit aastavahetusel 1918-1919.1
Ka 2014. aasta veebruaris meenutavad Kiievi Iseseisvusplats Maidan ja peatänav Kreštšatik sõjaväelaagrit. Vaadates hiljuti meedias levinud fotosid ja videolõike protestijate ja eriüksuslaste kokkupõrgetest, tekkis tunne, nagu toimuksid seal “Valge kaardiväe” filmivõtted. Pildid olid nii dramaatilised, et mõjusid uskumatutena. Kuidas ometi saab selline vägivald aset leida – kahekümne esimesel sajandil, siinsamas Euroopas, Balti riikide külje all? Mis on Ukraina inimesi nii kaugele viinud? Millised süvategurid ja allhoovused on mõjutanud Ukrainas toimuvate sündmuste kulgu? Tänaseks pea kolm kuud kestnud poliitilise kriisi jooksvaid päevasündmusi kajastatakse Eestis üsna hästi. Nüüd oleks hea püüda uudisetükkidest kokku panna tervikpilt. Et vaadata siis, mis on pildil valesti.
Miks see Eestile oluline on? Kui Ukraina valib koostöö Euroopa Liidu ja NATOga, siis on ka Gruusias ja Moldovas lihtsam läänesuunalist poliitikat ajada. Ukrainast puhuv läänetuul mõjub virgutavalt Venemaalegi, andes Vladimir Putini vastastele signaali, et kui Ukraina-sugune hiiglaslik õigeusklik Nõukogude süsteemi taagaga riik suudab edukalt Läänega lõimuda, siis väärib paremat ka Venemaa. Kuid Kremli käpa all olev Ukraina ohustab kogu Euroopa julgeolekut, sest see tähendab, et Vene sõjaline haare ulatub Slovakkia, Ungari ja Rumeenia idapiirini. Kõik see on Eestile tähtis.

Oranž revolutsioon kümme aastat tagasi

Toimuvatele kokkupõrgetele konteksti loomiseks oleks kohane minna ajas kümme aastat tagasi. 2004. aasta jõulude eel oli Kiievi kesklinn samuti ärevil, toona põhjuseks võltsitud valimistulemused. Leonid Kutšma aegne stagneerunud riigisüsteem kääris ja kobrutas, rahvas kogunes tänavatele, püstitati telke, räägiti demokraatiast, ausatest valimistest, vabast meediast, Läänega liitumisest. 2004. aasta Kiievi Iseseisvusväljakul Maidanil telklaagris oli tunda Eesti laulva revolutsiooni aegset iseotsustamise hõngu ja joovastust. Hoolimata hilisemast poliitilisest reaalsusest tulenevast pettumusest toimus nende nädalatega Ukrainas murrang, mille tähiseks ja kinnituseks said järgnevate aastate jooksul toimunud vabad valimised.
2004. aastal asus ametisse uus president Viktor Juštšenko, mürgitamise armid näos, aga võidunaeratus huulil. 2006. aastal valiti demokraatlikus korras uus parlament ja ametisse astus peaminister Viktor Janukovõtš. 2007 saatis president parlamendi laiali, toimusid uued demokraatlikud valimised ning 2008. aasta alguseks sai peaministriks Julija Tõmošenko. 2010. aastal valiti taaskord vabadel valimistel presidendiks Viktor Janukovõtš. Võidupöördumises rahvale teatas ta: “Oranž košmaar on läbi. Ukrainat ootab helesinine tulevik.” Helesinine oli Janukovõtši juhitud Regioonide Partei lipp ning tagantjärele hinnates tundub, et see jääb ka ainsaks heledamaks laiguks tema võimulolekust.

Janukovõtš ametis

Janukovõtši esmaseks ülesandeks peale presidendiks saamist pidanuks olema riigi madalseisus majandus jalule upitada. Seejärel võinuks oma rahvast hooliv riigipea tegeleda korruptsiooni ohjamise, õigusreformi ja energiajulgeolekuga. Sest 2008. aasta üleilmne majanduskriis tabas Ukrainat rängalt. Lisaks kulus riigikassast tubli noos valimiskampaaniatele. Ukraina majandus oli nii hullus seisus, et paljud “oranžides” ideaalides pettunud ja olmemuredest väsinud keskklassi ukrainlased olid majanduskasvu huvides valmis Janukovõtši autokraatlikele kalduvustele läbi sõrmede vaatama. Lääs aga põdes teatavat Ukraina-väsimust ja vaatas läbi sõrmede Janukovõtši flirdile Moskvaga.
On märgiline, et Janukovõtš alustas oma presidendiametit, sõlmides Venemaaga lepingu, mis pikendas Musta mere laevastiku viibimist Krimmis 2042. aastani. Kohtumisele järgnenud pressikonverentsil teatas Vene riigipea, et „plaanis on täiendav riikidevaheline koostöö“. Nimelt on Venemaa huvides saavutada kontroll Ukraina majanduse, sise- ja välispoliitiliste valikute üle. Vene poolt huvitab Ukraina tuumaenergeetika ja lennutööstuse ühendamine ühtsesse ettevõtlusruumi ning kontroll Ukraina kaitsetööstuskompleksi ja energiasektori üle. Kremlit on ikka ärritanud Ukraina soov läheneda NATOle ja ELile ning suundumus euroopalikele väärtustele. Putinit isiklikult häirib Euroopa-meelsete ukrainlaste protestivaim, sest see meenutab talle Bolotnaja väljaku meeleavaldusi Moskvas 2011-2012.

Vene hoovad Ukrainas

Venemaal on mitu mõjutushooba Ukraina suunamiseks. Kõige tõhusamaks meetodiks on rahaline abi. Abi eesmärk on mähkida Ukraina rahalise sõltuvuse ämblikuvõrku, nii et Kremli huvisid täidaks ükskõik milline praegune ja tulevane Kiievis võimul olija. Võlaankur kinnistaks Ukraina tihedalt ELi ja Venemaa vahelisse halli alasse ning muudaks Kiievi ametkondade suhtlemise ELi ja teiste Lääne institutsioonidega mugavalt Moskva poolt manipuleeritavaks. Juhul, kui Ukraina riigiametil kaob soov edaspidi ELiga lõimuda, suureneb rahaline sõltuvus Moskvast veelgi, sest Ukraina majandus ei ole suuteline iseseisvalt toimima.
Teine efektiivne mõjutusvahend on Krimm. Moskva huvides on provotseerida kokkupõrge Krimmi kohalike võimude ja Kiievi keskvalitsuse vahel. Kontroll Krimmi poolsaare üle suurendaks Vene sõjalist ja majanduslikku mõjuvõimu kogu Musta mere regioonis ning tekitaks Ukrainas Transnistria-sarnase vaakumi, kus separatistlikku osa riigist ei kontrolliks mitte keskvalitsus, vaid Moskvale lojaalsed ringkonnad. Potentsiaalse Krimmi konflikti peamised komponendid on Musta mere laevastik Sevastoopolis, Vene aktiivne, osaliselt eriteenistuste abil korraldatud infokampaania, krimmitatarlastega seotud usulised ja etnilised pinged, poolsaare õigusliku staatuse küsimärgi alla seadmine Venemaa poolt ning sisemisest võimuvõitlusest halvatud Kiievi keskvõim, mis ei suuda olukorda kontrollida.
Moskva rahastab Krimmis arvukat mittetulundusühingute võrgustikku. Loomulikult tegutsevad need kõik Kremli huvides. Krimmi eriline ajalugu on seotud Teise maailmasõja aegse kangelaslinna Sevastoopoliga, mis on ühtlasi Musta mere laevastiku kodulinn. See loob soodsa pinnase Vene infokampaaniaks, mis propageerib kohaliku elanikkonna seas slaavi rahvuslust ja nõukogude nostalgiat. Vene sõjaväelased ja laevastikuga seotud luureüksused võivad vajadusel krimmitatarlastega seotud rahvarahutusi nii provotseerida kui käsu korras maha suruda.
Ukraina meedia on kolmandaks Vene mõjutushoovaks. Enamik Ukraina meediakanaleid on eri oligarhide kontrolli all ja nemad otsustavad väljaannete profiili. Neljandaks instrumendiks on kirik. Ukraina õigeusu kirik on jagunenud, kõige suurem osa sellest on lojaalne Moskva patriarhaadile. Hetkel on Ukraina metropoliit Volodõmõr etniline ukrainlane ning ideoloogiliselt mõõdukas. Kuid metropoliidil on põdur tervis ning pole välistatud, et ta peagi mõne noorema, energilisema ja Vene-meelse kirikupea vastu välja vahetatakse, nagu tehti hiljuti näiteks Valgevenes.
Novembris, kui Janukovõtš Euroopale järsult selja pööras, sõlmisid Moskva ja Kiiev kokkuleppe, et Venemaa annab Ukrainale 15 miljardit dollarit abi ning alandab gaasi hinda 410-lt 270-le dollarile kuupmeetri eest. Tasub meenutada, et Ukraina sai 30-protsendilist gaasisoodustust ka vastutasuks Musta mere laevastiku rendilepingu pikendamise eest. Odavast gaasist saavad ennekõike kasu Regioonide Parteiga koostööd tegevad oligarhid, kelle keemia- ja metallurgiatööstused vajavad odavat energiat. Leping Venemaaga andis järjekordse tagasilöögi Ukraina energiasektorile, sest pole mõtet püüelda energiaefektiivsuse poole, kui torudes voolab odav gaas. Suureneb veelgi Ukraina energiasõltuvus Venemaast.

Oligarhid ja “perekond”

Algusest peale asendas Janukovõtši kildkonna võimuiha ja isikliku rikkuse kokkukuhjamine riiklike huvide eest seismise. Kui esimestel võimuaastatel kuulus Janukovõtši siseringi umbes üheksa oligarhi gruppi, siis praeguseks on raha ja võim kitsalt Janukovõtši “perekonna” klanni käes. Klanni keskne tegelane on presidendi vanem poeg Oleksandr, kes enam kui 500 miljoni dollari suuruse varandusega on Forbesi andmetel üks Ukraina rikkamaid inimesi. «Perekonda» kuuluvad ka praegune peaministri kohatäitja Sergi Arbuzov ja siseminister Vitali Zahhartšenko. Täpsemalt kirjeldab neid seoseid veebilehekülg yanukovich.info/. Anders Aslundi sõnul, kes on pikaajaliselt uurinud Ukraina võimu ja raha seoseid, küünivad “perekonna” sissetulekud 8–10 miljardi dollarini aastas.2
Viimasel ajal on Janukovõtšil tekkinud erimeelsusi Regioonide Parteid toetanud suurte oligarhidega, nagu Rinat Ahmetov, keemiamagnaat Dmitri Firtaš (kes omab muuhulgas ka IdaVirumaa väetisekombinaati Nitrofert) ja viimasega lähedane Sergi Ljovotškin, kellest viimane erimeelsuste tõttu vägivalla kasutamise üle lahkus presidendi kabinetiülema ametikohalt. Niinimetet vanad magnaadid pooldavad Lääne ja Venemaa vahel tasakaalustatud äri- ja välispoliitikat ning ei kiida heaks võimude vägivaldsust meeleavaldajate vastu.

Meeleavaldajate kannatuste karikas

Presidendi küüniline kasuahnus, aga eriti äkiline otsus Euroopa assotsiatsioonileppest taganeda ning siis katsed 30. novembril Kiievis meeleavaldus jõuga laiali ajada, said paljudele ukrainlastele viimaseks piisaks karikas. Euroopa-meelsed kodanikud kogunesid massiliselt valitsuse korruptiivsuse vastu protestima, nõudes Janukovõtši võimult lahkumist. Viimasel ajal on sellele lisandunud nõue, et võimud lõpetaksid repressioonid.
Kiievi keskväljakul avaldavad meelt inimesed, kes on kasvanud iseseisvas Ukrainas, kellel on hea haridus ja kes kasutavad ladusalt uusi sotsiaalvõrgustikke – Twitterit ja Facebooki. Ukraina demokraatliku initsiatiivi fondi poolt veebruari alguses läbiviidud küsitluse kohaselt on massilistest protestikogunemistest peamiselt osa võtnud pealinlased, kuid tuumikrühm Maidani telklinnakus pärineb väljastpoolt Kiievit – Lääne-Ukrainast ja riigi keskosast. Tegu pole mitte töötute või madalalt haritud töölistega, vaid tugeva keskklassiga. Protestijate hulgas on eraettevõtjaid, palgatöölisi ja üliõpilasi, kellest 70 protsenti ei kuulu ühegi partei ega liikumise koosseisu.3
Need inimesed on veendunud, et kui nad midagi ette ei võta, siis varem või hiljem toob korruptiivne võim nad enda kasuahnuse nimel ohvriks. Meeleheide süveneb – veebruari alguseks ei toetanud 63 protsenti protesteerijatest enam ka ametlikke opositsioonifiguure, kes Janukovõtšiga läbirääkimisi peavad. Vitali Klõtškot, Arseni Jatsenjukki ega Oleg Tjagnõbokki ei usaldata enam, neid sallitakse hädavaevalt. Kuigi ideoloogiliselt parempoolseid rühmitusi on väljakul vähemus, on ligi pooled Maidanil valmis moodustama valitsusvastaseid relvastatud grupeeringuid.
Samooborona Maidana – Maidani omakaitsevägi – on peamine jõud, kes praegu Iseseisvusväljakul korda hoiab. Ainus, kelle sõna protestijate hulgas maksab, on nende liider Andri Parubi, kes oma “eelmises” elus oli opositsioonipartei Batkivštšõna parlamendisaadik. Samooborona mehed kaitsevad barrikaade ja korraldavad väljaõpet. Nad on veendunud, et kui nad ise midagi ette ei võta, siis läheb riigis ainult kõik hullemaks. Et valitsus, mis nende vastu jaanuaris vägivalda rakendas kuni inimohvriteni välja, teeb kõik, et võimul püsida.

Vägivald ja kompromissid

Senise 23 iseseisvusaasta kogemuste kontekstis on võimudepoolne vägivald Ukrainas mastaapne, süstemaatiline ja pretsedenditu. Meeleavaldajaid on pekstud kumminuiadega pähe, plastikkuulidega on sihilikult tulistatud näkku, sealhulgas eriti ajakirjanikke. Kinnipeetuid on alandatud ja mõnitatud. Eriti murettekitav on miilitsa poolt eraisikute värbamine vägivallaaktsioonide läbiviimiseks. Nendel “tituškatel”4 puudub igasugune vastutus ja see muudab nad karistamatuks. Endiselt on kaduma läinud üle saja inimese, kelle kohta pole mingit infot. Seadusevastane meeleavaldajate ja nende perekondade represseerimine toob tänavatele lisapinget.
Maidanil juba kolmandat kuud meelt avaldavad inimesed on närvilised ja valmis “lõpuni võitlema”. Võimu ja rahva vahel puudub igasugune usaldus. Protestijate arvates peaksid võimud vägivalla lõpetama ja algatama uurimisi. Võimuesindajate arusaama kohaselt peitub võti põhiseaduse parandamises ja teatud seadusandlikes algatustes. Ühe peamise kompromissilahendusena on nimetatud põhiseadusreformi. Seda lahendust on pooldanud ka endised presidendid Leonid Kutšma ja Leonid Kravtšuk. Paraku ei pea Janukovõtš 2004. aasta põhiseaduse juurde tagasipöördumist võimalikuks, vaid soovib uut põhiseadust.
Loodetakse, et opositsioon ja võimud saavutavad poliitilise kompromissi ning et peagi nimetatakse ametisse uus peaminister. Kuid reaalselt pole selge, millisest valitsusest ja koalitsioonist üldse räägitakse. Taktikalise sammuna läbirääkimistel edu saavutamiseks võttis ülemraada jaanuari lõpus vastu amnestiaseaduse, mis näeb ette amnestia kõikidele osapooltele eeldusel, et hõivatud haldushooned vabastatakse. Kuid seadus sellisel kujul pingeid eriti ei leevenda. Ometi oleks abi ka teatud lihtsatest sammudest. Koheselt tuleks uurida kõige silmapaistvamaid vägivallajuhtumeid ja süüdlasi karistada. Kiiremas korras peaks siseministeerium loobuma eraisikutest „tituškatest“. See aitaks pisutki kaasa usalduse taastamisele valitsuse ja protestijate vahel.
Läbipaistmatus, kahtlustamine ja pidev positsioonide ümbermängimine kestavad Ukraina tõenäoliselt veel mõnda aega. Kulisside taga peavad läbirääkimisi mõlema leeri varjatud emissarid. Kuid loodetavasti jääb antud kriisi lõpptulemuses Ukraina oma valikutes vabaks ja iseseisvaks. Loodetavasti ei lähe nagu 17.sajandil, kui kasakate hetman Bogdan Hmelnitski otsustas, et edaspidi ei allu kasakad Poola kuningale, vaid Moskva tsaarile. Loodetavasti jätkub valgel kaardiväel meelekindlust oma tuleviku eest kindlalt seista. Bulgakov uskus sellesse: „Päike värvis Sofia peakupli verekarva ja platsile langes sellest kummaline vari, Bogdan [Hmelnitsi kuju] paistis selles varjus tumelilla ning mäslev rahvasumm veel mustem, veel tihedam ja veel kohkvel. Ja oli näha, kuidas mööda kaljut ronisid trepile hallid mehed, uhked rihmad ümber ja täägid vööl, ning püüdsid maha taguda kirja, mis vaatas vastu mustalt graniidilt.”5
______
1 Mihhail Bulgakov, Valge kaardivägi (tlk Maiga Varik), Tallinn,  Tänapäev, 2005, lk 209.
2 Anders Åslund, ‘Payback Time for the “Yanukovych Family”, 11 December 2013, blogs.piie.com/realtime/?p=4162 3 http://dif.org.ua/en/index.htm 4 Nimetus pärineb kodanik Vadim Tituškolt (ukr k Bадим Тітушко), kes on Bila Tserkvast pärit idamaiseid sõjakunste valdav pätt, kes maikuus 2013. aastal ründas Ukrainas 5. Kanali ajakirjanikku. (www.rferl.org/content/ukraine-protest-glossary-eur… )
5 Mihhail Bulgakov, Valge kaardivägi (tlk Maiga Varik), Tallinn,  Tänapäev, 2005, lk 264.