Ühendkuningriigi uus sõjaline arengukava Baltimaades kindlustunnet ei ärata

Suurbritannia relvajõud peaksid muutuma võimekamaks kui kunagi varem. Nii näevad brittide investeerimisplaanid ette paljude võimekate platvormide, nagu Eurofighter Typhoon, ajakohastamist ning täiendavate fregattide ja mitmeotstarbeliste lennukite F-35 soetamist.

Suureneb ka Ühendkuningriigi tuumalõhkepeade arvu ülempiir: 180-lt 260-le. Sellel on nii positiivseid kui ka negatiivseid tagajärgi. Positiivne on, et see annab nii liitlastele kui ka vastastele märku, et Ühendkuningriik säilitab ja arendab tuumaheidutust. 30 aastat pärast külma sõja lõppu on eurooplastele kasulik ja asjakohane meelde tuletada, et me ei saa oma julgeolekut pidada iseenesestmõistetavaks ning et heidutus on eluliselt vajalik.

Tuumalõhkepeade arvu suurendamise varjuküljeks on alternatiivkulu tavavõimete näol, mis nüüd enam eelarvesse ei mahu. Näib, et Ühendkuningriigi valitsus on otsustanud kulutada rohkem ressursse avaliku konflikti künnisest allpool tegutsemiseks ja tuumavõimele kui (maaväe) jõududele, mis on vajalikud ülekaalu saavutamiseks tehnoloogiliselt arenenud tavakonfliktis. Küsimus on selles, kui edukas on selline lähenemine Moskva suhtes, kes on varem näidanud valmidust suuri riske võtta.

Küsitavad kärped

Praktikasse tõlgituna tähendavad Ühendkuningriigi üleilmsed huvid ja ambitsioonid investeeringuid küberruumi, arenevatesse tehnoloogiatesse, suurandmetesse, kosmosesse ja tuumaheidutusse. Selle rahastamiseks tuleb aga lõivu maksta tavavõimetes, sealhulgas maavägedes ja täpsemalt sellistes raskeväe elementides nagu lahingutankid ja jalaväe lahingumasinad. Tankide arv väheneb märkimisväärselt ja paistab, et Warrior-tüüpi jalaväe lahingumasinatest loobutakse järk-järgult, neid analoogsetega asendamata.

Kui tühimike täitmine väljaõpetatud vägede ja moodsa relvastusega käib üle jõu, on ainus lahendus puudulikest väeüksustest loobumine ja olemasolevate ressursside suunamine allesjäänud vägede kvaliteedi, sealhulgas valmisoleku suurendamisele. Seega näib, et eraldatud ressursse arvestades on Ühendkuningriigis tehtud otsused mõistlikud.

Praegune julgeolekukeskkond ei eelda tingimata vägede suurendamist, kuid need peaksid olema võimekamad. Kvaliteedi tõstmine ja samal ajal kvantiteedi vähendamine ei muuda aga Ühendkuningriigi relvajõude võimekamaks ega tulevaste ohtude seisukohalt tugevamaks.

Praegune julgeolekukeskkond ei eelda tingimata vägede suurendamist, kuid need peaksid olema võimekamad. Kvaliteedi tõstmine ja samal ajal kvantiteedi vähendamine ei muuda aga Ühendkuningriigi relvajõude võimekamaks ega tulevaste ohtude seisukohalt tugevamaks.

Esimese seeria Typhoonidest loobumine aastaks 2025, ilma et väljendataks kavatsust need üks ühele asendada, viitab sellele, et tulevikus võib hävitajate arv väheneda. See võib kokkuvõttes piirata Ühendkuningriigi võimet panustada Balti õhuturbe missiooni ning saadab Moskvale ebasoovitava signaali.

Teisest küljest oleks siirdav keskmaa õhutõrjevõime, kui see on toimima pandud, kahtlemata kasulik ka eelpaigutatud NATO lahingugrupi toetamiseks.

Liitlaste kahtlused

2016. aastal oli toonane Ühendkuningriigi peaminister riigipeade ja valitsusjuhtide hulgas, kes andsid NATO Varssavi tippkohtumisel lubaduse arendada „tehnoloogiliselt kaasaegsemaid vägesid ja võimeid, raskerelvastust ning kõrgemas valmisolekus olevaid vägesid“. See tähendab, et NATO liitlastel tuleb säilitada Talibani, Al Qaeda ja Daeshi vastu võitlemiseks vajalik siirmis- ja toetusvõime, arendades samal ajal ka Venemaa-suunaliseks heidutuseks ja vajaduse korral kaitsetegevuseks vajalikke vägesid ja võimeid. Juhul kui Venemaa tungiks Balti riikide ja/või Poola aladele, peaks NATO-l olema võtta oma liikmesriikide suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse taastamiseks vajalikud tavaväed.

NATO-s on USA-l sõjaliselt domineeriv roll ja seetõttu peavad Euroopa liitlased pingutama, et koormat paremini jagada. Jah, USA väed ja võimed on olulised igas Euroopat mõjutavas kollektiivkaitse stsenaariumis, kuid kollektiivkaitseks vajalike Suurbritannia soomusvägede kärpimine ei paranda Euroopa liitlaste kuvandit USA silmis ning tõstatab eesliiniriikide seas küsimuse, kas Suurbritannia suudab edaspidi nende vägesid tugevdada või vajaduse korral osaleda kõrge intensiivsusega konventsionaalses relvakonfliktis Venemaa okupatsioonivägede alistamiseks.

Ühendkuningriigi sõjalist arengukava tuleks vaadelda aga ennekõike saareriigi ja Euroopa Liidu hiljutise lahutuse taustal ning et Ühendkuningriiki on nüüd „õnnistatud ülemaailmse sõprade ja partnerite võrgustikuga ning võimalusega luua uusi ja sügavamaid suhteid“, nagu ütleb peaminister Johnson dokumendi eessõnas.

Nüüd on küsimus selles, kas praegusel valitsusel õnnestub otsused ka ellu viia ja lubatud programmid käivitada.

Balti riikidele ei ole aga kuigi julgustav Ühendkuningriigi kavatsus asendada Euroopa Liit globaalsema vaatega ning eriti tema tähelepanu nihkumine India ja Vaikse ookeani piirkonnale. Balti riikidele oleks soodsam olnud suurem tähelepanu Euroopa julgeolekule ja kaitsele ning rohkem rõhku piisava kvaliteedi ja kvantiteediga vägedele, millega vajadusel panustada siinsetesse kollektiivkaitseoperatsioonidesse. Arvestades Londoni praegust valmisolekut riigikaitset rahastada, on kaitseväe arengukava ja selles välja toodud investeeringud siiski väike samm kaasaegsemate vägede väljaarendamise suunas.

Nüüd on küsimus selles, kas praegusel valitsusel õnnestub otsused ka ellu viia ja lubatud programmid käivitada. Nagu kaitseminister Ben Wallace isegi kaitseväe arengukava eessõnas märkis: „varasemad kavad on olnud liiga ambitsioonikad ja nende elluviimine alarahastatud, mistõttu relvajõud on olnud ülekoormatud ja alavarustatud“. See vastab tõele ja iga valitsus, kes pärib taolised väed ning otsustab probleemi lahendada, peab tõenäoliselt arvestama süüdistustega, et jõupingutused tulevad liiga hilja ja on ebapiisavad.