Tuuline aasta
Milline oli välispoliitika-aasta 2005? Tuuline, tundub. Ning mitte ainult seetõttu, et üksteise järel käisid üle maailma tsunamid, orkaanid ja maavärinad. Nagu Dag Hartelius selles Diplomaatia numbris kirjutab, oli tegu aastaga, mil loodus määras ära tavapäratult suure osa globaalsest päevakorrast. Ent ka osa loodusest mõjutamata rahvusvahelisest elust kujunes murelikuks.
Neil päevil aasta tagasi olid kõigi pilgud USA-l, kus George W. Bush oli äsja teiseks ametiajaks tagasi valitud ning maailm mõistatas, milline tuleb teise ametiaja stiil. Stiil oli tõepoolest diplomaatilisem: Iraagi sõja eelne arrogants oli kadunud ning toonased tülid asendusid ohtrate konsultatsioonidega. Ent info CIA salavanglate kohta, mis nüüd, vastu aastalõppu, on hakanud visalt maailma lehtedesse lekkima, teeb muret. Selles võib olla peidus uute suurte tülide seeme, mis aga veel olulisem, välja võib tulla asju, mis kahjustavad USA kui demokraatliku suurvõimu mainet ning ühtlasi USAd kui demokraatliku maailma üht alustala.
Möödunud tülide põhiline põhjus Iraak ei ole samuti edenenud nõnda hästi, nagu USA soovis ja uskus. Õnneks pole läinud ka nii halvasti, nagu ennustasid skeptikud, probleemide kiuste on vastu võetud põhiseadus, kohe tulevad valimised. Ent pantvangistamised jätkuvad ning terrorienesetapud samuti. Oht, et frustreerunud läänemaailm ühel mitte liiga kaugel päeval ilma stabiilsusele kindlat alust panemata Iraagist ära läheb, on kasvanud. Seda, kuidas stabiilsusele alus panna, ei teata endiselt.
Euroopas on omad mured. Prantsusmaa ja Hollandi Euroopa põhiseaduse referendumile järgnenud mõtlemisaeg ei ole seni mingite lahendustega päädinud, ning Euroopa Liidu eelarve ümber võib veel suureks tüliks minna. Ainus suurem Euroopa riik, mis näib jõudsalt ja stabiilselt arenevat, on Venemaa – paraku täiesti vales suunas.
Siiski, midagi pole veel kadunud. Diplomaatia soovib kõigile rahulikke jõule ja ilusat aastavahetust – ning et täna aasta pärast oleks maailm praegusest parem ja turvalisem!