Tururadikalism ja selle ohvrid

Alguses seisis heaoluühiskonna loomise usaldamine riigi hoolde ja sisuliselt riigi kasutamine ühiskonna asendajana, mis peaks tagama üksikisikute turvatunde. See arusaam riigist lagunes 1980. aastail peamiselt seepärast, et riiki hakati pidama majanduse juhtimisel vähetõhusaks ning üksikisikute vabaduse piirajaks. Vähemalt arvati nii Ühendriikides ja Suurbritannias, samuti teistes anglosfääri riikides.

Lahendus leiti riigi eemaldamises nii majanduse juhtimisest kui ka teataval määral selle reguleerimisest. Samal ajal hakati majandusstrateegias tähtsustama finantssektorit tootmissektori või isegi kogu tegeliku majanduse arvel. Riigipoolse juhtimise puududes ja niinimetatud “kerge” regulatsiooni tingimustes pidi turg muutuma instrumendiks, mis paigutab ressursse kõige otstarbekamalt. Selles Friedrich von Hayeki ja Milton Friedmani mõtetele tuginevas turuteoorias domineeris tasakaalu idee: turutegevus tasakaalustab end ise ning tekitab üldise positiivse tulemuse.

Turu kui abivahendi kontseptsioon muutus ideoloogiaks, seda peeti lausa normiks ning modernse ühiskonna toimimise optimaalseks lahenduseks. 1990. aastate algul mõeldi sellele välja isegi loosung «Poliitika kui juhtimine», mida mitmeski mõttes võis mõista depolitiseerimisena. Selle üks tulemusi oli populismi esilekerkimine, mis sai toitu nende ühiskonnagruppide rahulolematusest või meeleheitest, kes leidsid, et ei riik ega poliitikailm tervikuna pööra neile ja nende probleemidele mingit tähelepanu, mis on selges vastuolus tänaste kodanikkonna ja demokraatia põhimõtetega. Siinkohal tuleb lisada, et ehkki turule omistati vabaduse pakkuja osa, kaasnes sellega valdavas osas anglosfääris aina suurenev toetumine ühiskondliku kontrolli mehhanismidele, mille üheks näiteks on see, et demokraatlikus maailmas on vangide osa elanikkonnas märksa suurem.

Ühiskonna ja kodanike seisukohalt tõi tu-rupõhine korraldus kaasa paradoksaalseid tagajärgi, millest olulisim oli riigi taandumine ühiskondlike riskide ja majanduskriiside leevendaja rollist, mille puhul üksikisik ei saa juba põhimõtteliselt end ette valmistada ebapiisava teabe tõttu – teave on alati ebatäielik ning turg ei pruugi tingimata naasta tasakaaluseisundisse, mis muudab üksikisiku olukorra märgatavalt halvemaks. Kahtlemata muutis selline suundumus põhjalikult ka kodanikustaatuse olemust. Anglosfääris täheldatav rikaste ja vaeste lõhe süvenemine näitab seda kõige selgemalt, kusjuures neil, kelle käsi ei käi kuigi hästi, ei ole enam süsteemis pea mingit osa ning miski ei takista neil omaks võtta ühiskonna põhivoolust kui tahes suurel määral lahknevat käitumist. Mõningad tõendid osutavad ka seosele ebavõrdsuse tajumise ning depressiivsete haiguste sagenemise vahel.

Turu kui abivahendi kontseptsioon muutus ideoloogiaks, seda peeti lausa normiks ning modernse ühiskonna toimimise optimaalseks lahenduseks.

Turu kui ideoloogia poliitiline ja ideoloogiline mõõde sai tohutu lisaimpulsi kommunismi kokkuvarisemisest, mida hinnati tõendina, et igasugune riiklik sekkumine majandusse on halb. Seejärel tõlgendati Hiina ja India esilekerkimist võimsate majanduslike jõududena turuideoloogia õigsuse otsustava tõendina. Kõige selle juures on vaimselt paeluv protsessi lineaarsus, taastunud ja täiesti selgelt aina tugevnev usk “progressi”, mille kõrval jäeti tähele panemata kõik radikaalse turupõhimõtete rakendamisega kaasnevad paratamatud tagajärjed.

Lisaks tasub märkida, et alternatiive, mida järgiti näiteks Prantsusmaal ja Saksamaal, kus riik etendas endiselt üsna suurt osa majandusstrateegia kujundamisel ja majanduse reguleerimisel, ei jäetud lihtsalt tähelepanuta, vaid tauniti väheedukate kõrvalekalletena, kuigi tõendid osutasid otse vastupidisele. Nagu ikka normatiivse usu puhul, jäeti usku kahtluse alla seadvad tõendid lihtsalt arvestamata – tahe mängib tunnetuse üle.

Isegi osa Euroopa vasakpoolseid võttis turu innukalt vastu, leides tuge Tony Blairi niinimetatud «kolmandast teest». Sama võib öelda postkommunistlike vasakpoolsete kohta, kes pidasid suunavõttu turupõhimõtete rakendamisele suurepäraseks võimaluseks kindlustada kõike seda, mida nad olid suutnud endale hankida pärast kommunismile seljapööramist 1980. aastate lõpul või 1990. aastate algul toimunud niinimetatud halli erastamise käigus. Samuti lubas see üleminek postkommunistlikel vasakpoolsetel loobuda muretsemisest ühiskonna pärast, seda enam, et nagunii tulid võimule vastsed paremtsentristlikud jõud.

Seepärast tuleks turu ülemaailmset kokkuvarisemist 2008. aastal pidada sama epohhiloovaks sündmuseks nagu kommunismi lõppu. Põhimõtteliselt on turupõhimõtete rakendamisest saanud samasugune ideoloogia nagu omal ajal kommunismist ning vasak- ja parempoolseid ei saa enam eristada sümpaatia või antipaatia järgi turu suhtes. Praegu on vajalik ümber mõtestada riigi ja turu rollid ning luua institutsioonid, mis kaitseks stagnatsiooni ja skleroosi eest, mida tekitavad nii riik kui ka turust põhjustatud üleliigne ebavõrdsus.

Kirjeldatud viimase kolme aastakümne sündmuste ja suundumuste taustal tuleks hinnata ka György Matolcsy uut raamatut “Éllovasból Sereghajtó”, mille pealkiri võiks tõlkes kõlada «Eelväest järelväkke». Matolcsy oli aastail 1998-2002 Fideszi valitsuse majandusminister ning püüab anda oma raamatus ülevaate alates 2002. aastast võimul olnud kolme vasaktsentristliku valitsuse masendavast läbikukkumisest. Arvud – raamatus on tervelt kakskümmend lehekülge tabeleid ja diagramme – on tõepoolest hävitavad. Kui vasaktsentristid võimule tulid, olid Ungaril kõik eeldused ühineda umbes 2007. või 2008. aastal eurotsooniga, kuid nüüdseks on see lükatud edasi umbmäärasesse tulevikku, nii et isegi 2014. aasta tundub juba liigoptimistlikuna. Slovakkia oli 2002. aastal SKT-lt ühe inimese kohta Ungarist veidi maas, nüüd aga tublisti ees ja ka Eesti on Ungari isegi veel kehvemast positsioonist kinni püüdnud. Slovakkia ühineb eurotsooniga 2009. aastal. Ungaris kasvab vaesus ning riigi rahvusvaheline võlg on kasvanud ohtlikult suureks, mis oli üks põhjusi, miks IMF ja Euroopa Keskpank eraldasid maale 2008. aasta oktoobris hädaabipakette.

Matolcsy loetleb hoolikalt kõik kolme vasaktsentristliku valitsuse suuremad majandusstrateegilised vead ning peab nende suurimaks süüks otsust keskenduda finantspoliitikale ja majanduses turupõhimõtete rakendamisele, samal ajal kui ei suudetud sugugi toime tulla selle tagajärgedega. Lühidalt öeldes iseloomustab Ungari majandust struktuurne lõhestatus. Umbes kolmandik majandusest vastab rahvusvahelistele standarditele ja on ülemaailmses mõttes enamvähem konkurentsivõimeline. Kaks kolmandikku on aga alakapitaliseeritud ning liiga puuduliku oskusteabe ja intellektuaalse kapitaliga, et pidada vastu rahvusvahelises konkurentsis. Paraku mahub selle alla enamik väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid (VKE), mis kujutavad endast tegeliku majanduse alustala ning kõige tõhusamat tööhõiveallikat. Muu hulgas võib näiteks Budapestis aina enam leida pooleli ehitusprojekte, mis on peatatud või millest on üldse loobutud põhjusel, et ehitajal sai raha otsa. Matolcsy väitel võib samasugust lõhestatust kohata pea kõigis Ungari eluvaldkondades, hariduses, tervishoius, riigihalduses, ühiskondlikus elus. Valitsus ei ole võtnud midagi ette lõhestatuse leevendamiseks ning mahajäetud sektorite, mis kujutavad endast kommunismi pärandit, aitamiseks Euroopa tasemele.

Tururadikalismist ajendatult jättis vasaktsentristlik valitsus VKE lihtsalt turutuulte rebida ning põhjustas isegi paljudel juhtudel nende kadumist, kehtestades nende suhtes üpris vaenuliku maksusüsteemi, mis süvendas VKE alakapitaliseeritust ning sundis neile peale täitmatud reeglid ja pideva kontrolli. Paljud lihtsalt loobusid, mistõttu vähenes tunduvalt majanduslikult aktiivse elanikkonna osakaal – praegu on see ELi madalaim, ulatudes 56 protsendini. Ungariga suuruselt võrreldavas Tšehhis on see näiteks umbes 70 protsenti. Siia võib lisada ülepaisutatud riigiaparaadi, mis annab tööd ligikaudu 840 000 inimesele, mida on maa umbes kümnemiljonilist elanikkonda arvestades liiga palju. Fideszi valitsuse ajal langes see arv 790 000 inimeseni, aga vasaktsentristlike valitsuste ajal on taas jõudsalt kasvanud. See soodustab valitsuse pidevat ülekulu ning on toonud kaasa aina keerulisemaks muutuva bürokraatliku režiimi, mis takistab majanduslikku aktiivsust.

Ungari kodanikud sattusid selliste jõudude meelevalda, mida nad õieti ei mõista ja mille ees nad on abitud.

Matolcsy seletab vasaktsentristide ränki vigu mitme teguri koostoimega. Esiteks oli vasaktsentristide enda legitiimsustunne kesine, mistõttu nad jõudsid arvamusele, et naasmine kommunismiperioodist pärandiks saadud riiklike eraldiste poliitika juurde toob kaasa nende populaarsuse kasvu. See tähendas näiteks, et nad ei võtnud kunagi tõsiselt ette ülihelde riiklike pensionide süsteemi reformi, mis võimaldab märkimisväärsel osal aktiivsest elanikkonnast juba varakult pensionile jääda. Teine põhjus seisis selles, et kuna nad eelnevast johtuvalt ei püüdnudki saavutada majandus- või sotsiaalstrateegia osas üleriiklikku konsensust, valitses vasaktsentristide suhtes pidevalt märkimisväärne ühiskondlik rahulolematus, mis avaldus sageli passiivses vastupanus, näiteks väga kesises valmiduses makse tasuda. Kolmandaks sundis see vasaktsentriste väga tugevasti toetuma Läänele, eriti Euroopa vasakpoolsetele, kes olid alati rõõmuga valmis toetama valitsust, mis nimetab end sotsialistlikuks, on ta siis seda ka tegelikult või mitte (tasub mõelda näiteks Fico valitsuse peale Slovakkias), ning rahvusvahelisele finantsturule. Viimasel valitses valmisolek osta Ungari riigivõlakirju, kuni maailmas leidus piisavalt üleliigset raha, aga 2008. aasta oktoobri kriisi tõi ju just nimelt kaasa krediidi kokkukuivamine. Neljas tegur oli juba eelnevalt mainitud tuginemine majanduse juhtimisel pigem finants-kui majanduspõhimõtetele, mida tähistas rahandusministeeriumi võit majandusministeeriumi üle (viimane kaotati sootuks). Viiendaks viisid välisettevõtted juba 2006. aastal maalt välja peaaegu kolmveerandi Ungaris teenitud tulust, mis tõi kaasa poliitilise ja majandusliku ebakindluse süvenemise. Kuuendaks võtsid vasaktsentristlikud valitsused oludes, kus nende ees seisid aina suuremad raskused – kasvav välisvõlg, kahanev maksubaas -, ette aina rohkem lühiajalise mõjuga kursiparandusi, mis kõik pidanuks taastama tasakaaluseisundi, aga et need polnud kunagi korralikult läbimõeldud, tõid need kaasa hoopis ebakindluse täiendava süvenemise.

Ungari langes mitmes mõttes omaenda valitsuse majanduse põhjaliku väärjuhtimise ohvriks, kuid see sai suurel määral võimalikuks seepärast, et rahvusvaheline keskkond ei pööranud sellele tähelepanu ning oli, kuivõrd ta on ju suunatud lühiajalise kasumi teenimisele, igati valmis tegema koostööd ja isegi toetama valitsust, mis ei tulnud õieti valitsemisega toime. Kui vasaktsentristlikud valitsused rõhutasid oma kuvandi kujundamisel avatust turulahendustele ning kõige erastamist, mida vähegi on võimalik erastada, võisid nad arvestada rahvusvahelise toetusega sellest hoolimata, mida see toob kaasa Ungarile ja Ungari ühiskonnale. Ungari lugu näitab mitmes mõttes, mis juhtub siis, kui lõhe vormi ja sisu vahel aina suureneb ning liigagi paljud on valmis vormi nimel sisu üldse unustama.

Turu kui ideoloogia poliitiline ja ideoloogiline mõõde sai tohutu lisaimpulsi kommunismi kokkuvarisemisest, mida hinnati tõendina, et igasugune riiklik sekkumine majandusse on halb.

Vasaktsentristlikud valitsused on heaks näiteks veel ühele teesile, mida hindavad eriti kõrgelt politoloogid, nimelt pingele struktuuri ja tegevuse vahel. Aastail 2002-2008 tõestas Ungari kindlalt, et tegevus on maailmas peamine ning struktuuri võib selle huvides eirata, hävitada või kõrvale tõrjuda. Paraku tuleb öelda, et kui valitsus nautis oma tegevust, jättis ta tegevusest ilma Ungari kodanikud, kes sattusid selliste jõudude meelevalda, mida nad õieti ei mõista ja mille ees nad on abitud, kuigi radikaalse turupõhimõtete rakendamise ideoloogia ülemaailmne kokkuvarisemine on toonud tasumispäeva lähemale, kui seda oskasid oodata võimulolijad.

Ungari on mitmes mõttes äärmuslik näide, mida väidab selgelt ka Matolcsy raamatu pealkiri, kuid ta pakub samas lausa õpikusse sobiliku näite, mida võib tururadikalism korda saata majanduslikult nõrkades ja poliitiliselt oskamatult juhitud riikides. Lõpptulemuseks on olnud kodanikuidee ja demokraatia allakäik, elanikkonna märkimisväärse osa paiskamine peaaegu täielikku vaesusse ning Ungarile Euroopa Liidus sabassörkija rolli kindlustamine. Nii Ungari majanduslikud kui ka poliitilised väljavaated on veel pika aja vältel päris sünged.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane