Tuneesia aastal 2012

Kui president Zine el-Abidine Ben Ali Tuneesias 1987. aastal võimule tuli, siis kutsuti seda võimuvahetust jasmiinirevolutsiooniks. Liberaalse programmiga esinenud Ben Ali lubas viia Tuneesia demokraatlike riikide sekka ning riigi pankrotistunud majanduse jalule aidata. Paraku läks aga teisiti ning aja möödudes muundus tema võim aina autokraatlikumaks. 21. sajandi alguses loeti Tuneesiat üheks kõige represseeritumaks riigiks maailmas.

Veidi enam kui aasta tagasi, 17. detsembril 2010, kui Tuneesia kodanik Mohamed Bouazizi ennast tänaval põlema pani ning selle tagajärjel ka oma elu kaotas protesteerimaks president Ben Ali autokraatliku valitsemisstiili vastu, ei osanud keegi arvata, et sellest kujuneb uue jasmiinirevolutsiooni või üldisemalt kogu araabia kevade algus. Laialdased rahutused ning lääneriikide surve sundisid diktaatorlikku presidenti juba 28 päeva hiljem Tuneesiast põgenema.

Miks see kõik niimoodi juhtus ning miks toimus see alles nüüd? Rääkides demokratiseerumise kolmandast lainest kirjutas Samuel Huntington juba 1991. aastal, et Tuneesiast võib saada esimene riik Põhja-Aafrikas, mis muutub tõeliseks demokraatiaks. Eeldused olid tema arvates selleks president Ben Ali võimuletulekuga loodud – hariduse tähtsustamine, pidev majanduskasv ning valitsuse liberaliseerimispoliitika. Kuigi presidendil ei olnud kokkuvõttes selle revolutsiooniga midagi pistmist ning hoopis vaene tänavakaupmees sütitas Tuneesia rahvast demokraatiat nõudma, siis põhimõtteliselt oli Huntingtonil õigus.

Kuid miks toimus see kõik alles 2010. aastal ja miks lääneriigid enne oma tähelepanu sinna ei suunanud? Neile kahele küsimusele vastust otsides ei saa kõrvale vaadata lääneriikide huvidest Põhja-Aafrikas. Ajalooliselt Lõuna-Euroopa rahvaste huviorbiidis olev Magribi piirkond on olnud pikalt eurooplaste kontrolli all ning peale toorainete on sealt saadud ka odavat tööjõudu. Samuti leidub seal rohkelt naftat ning maagaasi, mida lääneriigid on tingimusteta importinud, toetades seeläbi võimulolevaid režiime.

Euroopa Liidu laienemisest tuleneva suure hulga odava Ida-Euroopa tööjõu ning juba niigi koormatud sotsiaalsüsteemi tõttu on Lääne-Euroopa riikide huvides olnud toetada Magribi piirkonnas stabiilsust, olgu need riigid nii autokraatlikud kui tahes. Lisaks sellele on seistud oma riigis tegutsevate ettevõtete huvide eest, et need kokkuleppel võimuloleva režiimiga saaks sihtriigis konkurentsivabalt ning kasumirikkalt tegutseda.

Ühest küljest oli Tuneesia endine liider etalondiktaator. Ta lõi eeskujuliku haridussüsteemi, mille tulemusena on Tuneesia hetkel ainuke riik piirkonnas, kus haridus on kuni 16. eluaastani tasuta ning kohustuslik. Seetõttu on riigis väga kõrge kirjaoskus ning samuti ka kõrghariduse omandanud isikute hulk. Lisaks on naiste õigused naaberriikidega võrreldes paremini tagatud ning Tuneesia on araabia maadest ainuke riik, kus polügaamia on keelatud (vastuolus Koraaniga). Ben Ali suurimateks vigadeks olid võimu koondades hakata algselt lubatud õigusi liigselt piirama ning tema sugulaskonna luksuslik elustiil, mis rohke vaesuse keskel Tuneesia elanikkonna tagajalgadele ajas.

Tuneesial seisavad ees rasked aastad, sest pelgalt riigikorra vahetamine ei lahenda neid sotsiaalseid probleeme, mis on juba aastaid Tuneesiat vaevanud.

Teine põhjus, miks Tuneesiast hakkas taas jasmiinilõhna levima, oli riigis leviv ulatuslik korruptsioon ning tööpuudus. Tuneesial ei ole nii palju vedanud kui naabritel Alžeerial ja Liibüal, kes ei ole niivõrd maailmamajandust tabavatest kriisidest mõjutatud, kuna neil on tohutud nafta- ja gaasivarud. Seetõttu sai Tuneesia majandus, mis suuresti toetub tööstusele ja turismile, 2009. aasta majanduskriisi tulemusena kõva löögi. Tööpuudus kasvas hüppeliselt ning kuna Euroopa Liitu ei ole enam nii kerge emigreeruda, siis tekkis riigis olukord, kus oli suur hulk kõrgelt haritud töötuid ning mässumeelseid noori inimesi. Selline pinnas oli revolutsiooni tekkeks ideaalne.

Kui jälgida, kuidas Tuneesia sündmused teisi rahvaid ülestõusmisele sütitasid, siis tuleb ilmselt rääkida uue meedia või täpsemalt sotsiaalmeedia rollist, mida võimudel on praktiliselt võimatu kontrollida. Ben Ali võimult löömisega anti edasi jõuline signaal sellest, kui suur jõud on ühiselt mõtleval rahval, ning peagi hakati rääkima nii Gaddafi kui ka Mubaraki kukutamisest. Tänaseks on esimene neist hukkunud ning Liibüa astub oma esimesi samme demokraatiaredelil ja Mubaraki üle mõistetakse Egiptuses kohut. Magribist Levantini puhuvad ebakindluse tuuled ning kuigi rahvad on oma diktaatoritest vabanenud,  jääb edasine tee paljude jaoks veel selgusetuks.

Paljud on arvanud, et läänelik demokraatia ei suudagi kunagi kultuurierinevuste tõttu araabia maades kanda kinnitada, kuid mina vaidleksin sellele vastu. Loomulikult eksisteerivad suured kultuurierinevused, kuid need ei saa olla takistuseks sellele, et inimesed saaksid ise oma saatuse üle otsustada ning elada sellises riigis, kus kõigil on võrdsed võimalused. Türgi on siinkohal ilmekaks näiteks, kus Kemal Atatürki võimu ajal loodud demokraatlik riik on siiani püsinud. Samuti ei maksa unustada, et maailma suurima moslemikogukonnaga riik Indoneesia on demokraatlik.

Esimene eeldus demokraatia arenguks Tuneesias ja teistes Põhja-Aafrika riikides on täidetud. Eelmise põlvkonna autokraatlike juhtide aeg on lõppenud. Kusjuures märkimisväärne oli ka asjaolu, kuidas Ben Ali põgenemisel riigivalitsemine Tuneesias jätkus. Ülestõusu edukal lõppemisel ei tekkinud rahva seast värskeid poliitilisi liidreid, kes oleksid ihanud võimu haarata, vaid pärast presidendi põgenemist kinnitas põhiseaduslik kohus Tuneesia põhiseaduse paragrahvi 57 alusel presidendi ajutiseks kohusetäitjaks parlamendi esimehe Fouad Mebazaa. Kuigi see otsus tuli veel Ben Ali aegselt võimutegelaselt, aktsepteeris rahvas seda. Protestid aga jätkusid sellegipoolest seniks, kuni endise juhi poliitilised kaaslased olid lõpuks sunnitud võimult lahkuma.

23. oktoobril toimusid Tuneesias esimesed vabad parlamendivalimised alates iseseisvuse väljakuulutamisest 1956. aastal. Möödunud aasta 12. detsembril valis vastvalitud Tuneesia parlament uue presidendi. 2011. aasta oli põhimõtteliste muutuste aeg, kuid see areng peab jätkuma. Tuneesial seisavad ees rasked aastad, sest pelgalt riigikorra vahetamine ei lahenda neid sotsiaalseid probleeme, mis on juba aastaid Tuneesiat vaevanud. Neil tuleb ennast riigina tõestada nii iseendale kui ka rahvusvahelisele kogukonnale, et tekitada enda vastu usaldus, mille kindlalt pinnalt saaks hakata majandus õitsema.