Tšerkessi genotsiid ja Sotši olümpia

2007. aasta suvel triumfeeris toonane Venemaa president Vladimir Putin Rahvusvahelise Olümpiakomitee ees. Sotši oli napi häälteenamusega saanud 2014. aasta taliolümpia korraldamise õiguse. Oma pöördumises loetles Putin kunagi Sotšis elanud rahvaid: kolhid, kreeklased, kasakad. Kuid ta ei nimetanud tšerkesse. See oli väga kõnekas “unustamine”.

Tõepoolest, kolhid on ammu ajaloohämarusse jäänud, kreeklasi on sealkandis vähe järel ja kasakad olid Venemaa koloniaalpoliitika tööriistad. Tšerkessid seevastu on ikka veel tülikad. Nende hävitamisega seondub Venemaa koloniaalpoliitika üks kõige karmim lehekülg. Pärast sada aastat kestnud võitlust kulmineerus vägivald 1864. aastal. Kui enne genotsiidi algust oli tšerkesse Põhja-Kaukaasias paari miljoni kandis, siis pärast veresauna ja maalt väljaajamist jäi neid Põhja-Kaukaasiasse vaid sada tuhat inimest, mõnedel andmetel veel tunduvalt vähem.¹ Tšerkesside hävitamist on nimetatud 19. sajandi suurimaks genotsiidiks.²

Olümpialinna Sotši nimi (algselt satše) tuleb tšerkessi ehk adõõgi (adõgee) keelest ja see tähendab “suurt kuumust”. Just Sotši piirkond oli tšerkesside vastupanu viimne kants. Tulevane suusakeskus Krasnaja Poljana ehk Punase Lageda on poeetilise versiooni järgi saanud oma nime sügisel punetavate sõnajalgade järgi. Siiski arvatakse nimel olevat veel teine ja hirmsam seos: tapetud tšerkesside veri. Just sinna tšerkessidest tühjaks tehtud alale asus 19. sajandi lõpus ka üks eestlaste rahvakild.

Tänapäeval arvatakse maailmas olevat viis kuni kuus miljonit tšerkessi, kellest vaid väike osa, umbes 720 000 inimest, elab Vene Föderatsioonis.

Tšerkesside mahavaikimine ei piirdu president Putini ühekordse mäluauguga. Vancouveri olümpiamängudele saadeti Sotšit tutvustama kasakate tantsutrupp, põlisrahva meenutamisest polnud juttugi. Kui Vancouveri ja Salt Lake City olümpiamängude puhul peeti kunagise koloniaalsõja ohvriks jäänud indiaanlasi väärikalt meeles, siis Sotši olümpia korraldajate suurprojekti tšerkessid siiani ei mahu. Tšerkessi-küsimust ei maini isegi Vene opositsiooni teravaimad suled Boriss Nemtsov ja Vladimir Milov. Nende kahe kuu eest välja antud võimukriitika juhib tähelepanu olümpiaprojekti majanduslikule ja logistilisele nõrkusele.³ Vastava peatüki irooniline pealkiri on “Tali-olümpia subtroopikas”, kuid maa muistsete pärisperemeesteni see analüüs ei ulatu.

Võib siiski arvata, et eeloleva nelja aasta jooksul kuuleb maailm tšerkessidest nii mõndagi. Esiteks ei ole võimalik, et tšerkessi küsimus olümpiaga seonduvalt maailmas mingit tähelepanu ei ärata. Teiseks on tšerkessid juba nüüd näidanud, et neil on jõudu ja tahet ise aktiivselt lobitööd teha ning oma kurvale saatusele tähelepanu tõmmata. Kõige enam hoolitseb selle eest tšerkessi diasporaa Läänes.

Tänapäeval arvatakse maailmas olevat viis kuni kuus miljonit tšerkessi, kellest vaid väike osa, 2002. aasta rahvaloenduse järgi umbes 720 000 inimest, elab Vene Föderatsioonis, peamiselt Põhja-Kaukaasias. Seevastu Türgis, kuhu 19. sajandil põgeneti, on tšerkesse nüüd üle nelja miljoni. Jordaanias arvatakse neid olevat 100 000, Süürias 75 000, Saksamaal 50 000, Prantsusmaal 20 000 ning Iisraelis ja Ameerika Ühendriikides kummaski umbes 5000 inimest. Andmed on allikati üpris erinevad.

Üks Sotši olümpiavastaste rühm väisas juunikuus Euroopa Nõukogu Parlamentaarset Assambleed Strasbourg’is. Tõsi küll, seal arutlusel olnud Põhja-Kaukaasia inimõiguste raport puudutas peamiselt olukorda Tšetšeenias, Inguššias ja Dagestanis. Tšerkessidega asustatud piirkonnad Karatšai-Tšerkessia, Kabardi-Balkaaria ja Adõgee jäid detailsema vaatluse alt välja, rääkimata muidugi sellest, et oleks pööratud tähelepanu 150 aasta eest aset leidnud rahvamõrvale. See aga ei takistanud tšerkessidel kuluaarides tööd teha. Eriti hea meel oli mul olla tunnistajaks tšetšeeni pagulasliidri Ahmed Zakajevi ja tšerkesside karismaatilise esindaja Iyad Yughari esmakordsele kohtumisele. Edu saladus on koostöö, aga seni võib üldistavalt öelda, et Kaukaasia rahvaste alistamine on Venemaal korda läinud seetõttu, et nende vahel pole olnud piisavat koostööd. Pigem vastupidi, “jaga ja valitse” põhimõttel on impeeriumil õnnestunud väikerahvaid üksteisega tülli ajada.

New Jerseyst pärit Yughar esindab pagulaste käredamat tiiba, kes nõuab Sotšilt olümpiaõiguse äravõtmist, sest sealsed suusarajad hakkaksid kulgema üle tšerkesside tapetud esivanemate kontide. Selline ei saa olla rahu ja sõpruse pidu. Teine osa tšerkesse on mõõdukamal positsioonil ja nad rahulduksid sellega, kui mängude kontekstis tšerkesside ajaloole väärikat tähelepanu pöörataks. Kolmanda rühma moodustavad Vene keskvõimule kuulekamad lojalistid Karatšai-Tšerkessia, Kabardi-Balkaaria ja Adõgee vabariikides. Tegelikult on aga kõigil ühine eesmärk: et Vene Föderatsioon tšerkessi genotsiidi fakti tunnistaks. Adõgee ja Kabardi-Balkaaria vabariikide parlamendid on seda omalt poolt teinud ja pöördunud vastava taotlusega ka Vene parlamendi poole. Tõsi, see juhtus eelmise sajandi lõpus, kui Putin oli veel tundmatu ja vabadust leidus Vene ühiskonnas märksa rohkem kui nüüd. Viimati söandas sama taotlust uuendada opositsiooniline Tšerkessi Kongress, kellele Vene Riigiduuma andis ka eitava vastuse.

Tegelikult on pinged tšerkessidega asustatud väikevabariikides järk-järgult kasvanud. Imperiaalseid ambitsioone kandev Venemaa näeb ohtu kahes idees, mida tšerkessi rahvuslased on läbi aegade kandnud: need on eraldi vabariikidesse hajutatud tšerkessi rahvakildude ühinemine ning Põhja-Kaukaasia mägirahvaste koostöökogu või kaugemas vaates konföderatsiooni loomine. Küsimus on selles, kas tšerkesside koostööpüüdlus mahub loomuliku rahvusluse alla või kujutab Vene keskvõim neidki ohtlike terroristidena, kelle vastu tuleb erimeetmeid tarvitada. Islamistlik radikaliseerumine leiab endale soodsa pinna seal, kus kõik demokraatlikud katsed rahvuslike positsioonide kaitseks on ammendatud.

Võib üldistavalt öelda, et Kaukaasia rahvaste alistamine on Venemaal korda läinud seetõttu, et nende vahel pole olnud piisavat koostööd.

Tšerkesside hajutamine on kindlasti taotluslik. Kaugest nõukogudeajast pärit jaotuse järgi on kabardid, tšerkessid ja adõõgid (adõgeed) kõik eraldi rahvused. Nii loetleb neid eraldiseisvaiks ka Eesti rahvastikustatistika. Ka Jüri Viikbergi koostatud “Eesti rahvaste raamatus” on meil elavad vähesed adõõgid, kabardid ja tšerkessid esitatud eraldi märksõnadega, ehkki kõik kolm artiklit osutavad nii rahvusrühmade lähedusele kui ka sellele, et kultuuriselts on neil Eestis ühine⁴. Sisuldasa on tegemist sama rahva erinevate kildudega, keda murdeerinevuste kõrval lahutab peamiselt Venemaa (ja varem Nõukogude Liidu) halduskorraldus. Muuseas tulenevad ka erinevused tšerkesside arvukuse hindamisel suurel määral sellest, keda parasjagu tšerkessideks peetakse.

Karatšai-Tšerkessias (pealinn Tšerkessk) jääb tšerkesside ja neile lähedaste abasiinide osakaal kokku alla kahekümne protsendi ning neid on umbes 80 000. Tegelikult domineerivad selles “vabariigis” turgi rahvaste hulka kuuluvad karatšaid ning venelased. Parem olukord valitseb Kabardi-Balkaaria vabariigis (pealinn Naltšik), kus pool miljonit kabardi moodustavad pisut üle poole elanikkonnast. Adõgees (pealinn Maikop) on vaid sada tuhat adõõgi, mis teeb umbes neljandiku rahvastikust. Muuseas kattub just see nimetus (adõgi) rahva enda etnonüümiga, kuna “Tšerkessia” on venelaste kaudu levinud võõrnimi ning Kabarda on pigem tšerkesside idapoolset asuala tähistav geograafiline nimetus. Diasporaa esindajad kasutavad inglise keeles järjekindlalt mõistet circassians ning kui me tahame oma keelt russismist võõrutada, siis võiks edaspidi kaaluda hoopis “tsirkasside” ja “Tsirkassia” kasutuselevõttu.

Tšerkessid kuuluvad Esindamata Rahvaste Organisatsiooni ning nende huve väljendab mittetulundusühing Tšerkessi Kongress keskusega Maikopis. Kongressi esimees Murat Berzegov on viimastel aastatel kogenud ähvardusi ja kimbutuskatseid nii enda kui pereliikmete suhtes kuni selleni välja, et ta vanem poeg sai kahtlases liiklusavariis tõsiselt viga. Sel aastal anti Berzegovile Ameerika Ühendriikides asüüli. Pärast Ameerikasse asumist on ta andnud üpris teravaid intervjuusid⁵. Muu hulgas ütleb Berzegov, et Venemaa rahvuspoliitika kahepalgelisus sai tšerkesside jaoks eriti ilmseks pärast Lõuna-Osseetia ühepoolset tunnustamist. Isegi väga poliitikakauged inimesed näevad, et rahvuspoliitika on kõike muud kui järjekindel. Kuidas on võimalik, et osseetide väikest rahvakildu peetakse omaette riigiks, samas kui n-ö suurele Osseetiale ehk Vene Föderatsiooni kuuluvale Põhja-Osseetiale ei anta ligi-lähedasigi privileege? Ja veel: kui osseetidele loodi sellised tingimused enesemääramiseks, siis miks tšerkessid ei või oma ajaloolisel asualal ühineda ning miks ei lasta pagulastel ajaloolisele kodumaale pöörduda?

Ühesõnaga: tšerkesside eneseteadvus on tõusuteel. Kuigi Põhja-Kaukaasia pingekollet seostatakse peamiselt Tšetšeenia ning talle lähedaste Inguššia ja Dagestaniga, maksab ülejäänud väikevabariikides toimuvat pingsalt jälgida. Enam ei seostata terroriakte üksnes islamiäärmuslastega, vaid välja on ilmunud uus vaenlane: tšerkessi natsionalistid ja olümpiavastased, keda “teatud jõud” oma eesmärkide saavutamiseks ära kasutavad.⁶ Tõenäoliselt lüüakse rahurikkuja ja Venemaa vaenlase silt lähiaastail külge igaühele, kes tšerkessi genotsiidi küsimust kergitab. Venemaa ise liigub seejuures samasse positsiooni, nagu oli Hiina Rahvavabariik 2008. aasta suvemängude ajal. Rahvusprobleemi peetakse Vene-vastaseks salasepitsuseks, aga riikide osalemises Sotši mängudel nähakse Venemaa vääramatu ülemvõimu tunnusmärki Põhja-Kaukaasias.

Tegelikult ei ole Tšerkessi genotsiidi tunnistamises midagi üleloomulikku. Milleks vaielda ammuse ajaloosündmuse üle, paljud kaasaegsed riigid on ju avaldanud kahetsust ajaloos varem aset leidnud julmuste pärast? Miks ei või Venemaa olla selline riik? Kuid Venemaa ei käitu kaasaegse riigina ning juhtimisfilosoofia paljud elemendid on pärit samast paradigmast, millele tuginedes 19. sajandi rahvamõrvad sooritati. Enamik riike on selle ajaga võrreldes oluliselt muutunud, kuid mitte Venemaa.

Ma ei peatu siinkohal pikemalt neil uurimustel, mis on Tšerkessi genotsiidile pühendatud. Neid on palju ja seda, et teema järgi valitseb nõudlus, kinnitavad kas või viimastel aastatel ilmunud akadeemilised publikatsioonid.⁷ Ulatusliku hävitamise ja küüditamise põhjusi on otsitud Venemaa juhtkonna militaarstatistilisest mõtlemisest. Lihtne kalkulatsioon näitab, et võõra rahva olemasolu piirialadel on ebamugav ja selleks, et impeeriumi laiendada, tuleb “vale” rahvaga midagi ette võtta. Võimalusi on õieti kaks: hävitada või ümber asustada.⁸ 19. sajandi lõpus kujundas sellist poliitikat ja viis ka ellu Venemaa sõjaminister Dmitri Miljutin, kuid tal oli nii eelkäijaid kui järgijaid eesotsas Jossif Staliniga.

Võib arvata, et eeloleva nelja aasta jooksul kuuleb maailm tšerkessidest nii mõndagi.

Vaid inimõiguste paradigma esiletulek külma sõja ajal ja järel on ära hoidnud sellesama strateegia jätkuva kasutamise. Tšerkesside hävitamine 19. sajandil pole Venemaa jaoks mitte lihtsalt ajalugu, vaid protsess, mis on Kaukaasias tänini lõpule viimata. Seetõttu ei peeta võimalikuks tšerkessi genotsiidi ka kahetseda. Kõik see, mis on toime pandud Tšetšeenias ja Georgias (Gruusias), osutab samale käekirjale. Jah, rahvaste ümberasustamine ei ole 21. sajandi algul enam võimalik, aga rahvaste tahte allasurumine ja legitiimsete juhtide tapmine (Dudajev, Mashadov) või katsed neid poliitilise survega võimult kõrvaldada (Saakašvili) on kõigile näha.

Georgiale on tšerkessi genotsiidi küsimus erakordselt tähtis. Pole juhuslik, et tänavu toimus Thbilisis sel teemal kõrgetasemeline konverents ning Georgia parlament on teinud tšerkessi genotsiidi tauniva avalduse. Tšerkessi küsimus pole üksnes näide Vene koloniaalpoliitika olemusest, vaid see on ka tee Georgiale selja pööranud abhaaside hinge. Nimelt on abhaasid tšerkesside lähisugulased ja saatusekaaslased. Ka abhaasid kihutati tsaarivalitsuse poolt Türki. Abhaasi ja adõõgi keel kuuluvad läänekaukaasia keelerühma nagu ka nüüdseks väljasurnud ubõhhi keel. Muuseas, kõigi nende rahvaste, samuti osseetide mütoloogia, pärimuskultuuri ja keelte üks kuulsamaid uurijaid on olnud 20. sajandi humanitaarteaduste suurkuju Georges Dumézil.

Oluline erinevus abhaaside ja tšerkesside vahel seisneb siiski selles, et enamik abhaase on kristlased, tšerkessid tänapäeval aga islamiusulised. Sealjuures on tšerkesside islamiusustamine olnud ajaloos suhteliselt hiline ja see toimus Türgi Osmani impeeriumi mõjul. Kummalise detailina väärib esiletoomist muutus Nõukogude historiograafias, mis leidis aset Stalini ajastu lõpus. Kui veel kolmekümnendail aastail kirjeldati tšerkesside vabadusvõitlust õiglase vastuhakuna tsaarivalitsuse rõhumisele, siis viiekümnendail aastail muutusid tšerkessid ühtäkki Türgi sultanite reaktsioonilisteks käsilasteks ja Vene impeeriumi vallutustööd hakati kujutama positiivsetes värvides.⁹

Ajalugu ei ole lõppenud ega lõpuni kirjutatud. Kuna tšerkesside teema tõmbab eelolevatel aastatel endale ilmselt rohkem tähelepanu kui varem, on meie asi seda hästi tunda. Nagu see on kõigi rõhutud rahvaste puhul, tuleb nende demokraatlikult väljendatud rahvuslikke püüdlusi võimaluse korral toetada.