Artikli pealkiri on: Trumpi elavnemine Ukraina suunal võib tingitud olla Kongressi vahevalimistest
Pärast jaanuaris võetud pausi said Trumpi eriesindajad Jared Kushner ja Steve Witkoff sel nädalavahetusel järjest kokku nii Venemaa kui ka Ukraina presidendiga. Kümme päeva varem oli Moskvasse ootamatu külaskäigu teinud CIA direktor John Ratcliffe. Paljugi osutab sellele, et USA administratsiooni järjekordsed diplomaatilised pingutused Vene-Ukraina sõja lõpetamiseks võivad olla vahetult seotud valimiste lähenemisega Ameerikas.
See reis erineb tugevasti Kushneri ja Witkoffi varasemast süstikdiplomaatiast, mille eesmärgiks oli, et Venemaa ja Ukraina sõlmiksid USA vahendusel rahulepingu. Nad külastasid Moskvat esimest korda pärast USA sõjalise operatsiooni algust Iraanis ning reisisid edasi Kiievisse esimest korda alates Donald Trumpi tagasipöördumisest Valgesse Majja. Veel enam torkab silma, et arvatavasti on see esimene rahukõneluste voor, millega pole infolekkeid kaasnenud ning mille jooksul on rahuplaanist hädavaevu juttu tehtud. Financial Times’is nenditakse, et „saadikutel oli vähe uusi ideid”.
Miks just nüüd?
Vastus võib peituda vabariiklaste valimismatemaatikas. Kaks kuud enne valimispäeva on erakonna seis nigel. Liidri, president Donald Trumpi reiting on alalises languses ning vabariiklasi ähvardab enamuse kaotus vähemasti Esindajatekojas.
Tähtsaimad põhjused, miks Trump populaarsust minetab, seisnevad Iraani sõja ebapopulaarsuses ning rahulolematuses majanduse käekäiguga. Õigupoolest on nende tegurite vahel seos. Pärast seda, kui USA ja Iisrael käivitasid Iraani vastu sõjalise operatsiooni ning Teheran hakkas Hormuzi väinas laevaliiklust ohustama, alustasid kütusehinnad Ameerika tanklais järsku tõusu. Liiter tavalist bensiini maksab nüüd ligi 30 protsenti rohkem kui enne sõjategevuse algust, aga diiselkütuse hinnad on kerkinud peaaegu 60 protsenti. Riigi hädades on Trump harjunud süüdistama eelmist administratsiooni, aga seekord ei mõju säärane õigustus veenvalt.
President Donald Trumpi reiting on alalises languses ning vabariiklasi ähvardab vahevalimistel enamuse kaotus Esindajatekojas.
Hiliskevadel jõuti Washingtonis ilmselt järeldusele, et konfliktile Iraaniga lõppu ei paista ning kokkuleppeni jõudmist ei saa enne Kongressi vahevalimisi eeldada. Õhulöögid sõjalistele sihtmärkidele ei andnud soovikohast tulemust – ajatollade režiimi pole kukutatud ning Iraani välispoliitikas pole kursimuutust olnud. Kuna Teheranis mõistetakse, et täiemahuline USA maavägede sissetung on ebatõenäoline, siis tegeletakse seal aja venitamisega, et Trump asjast loobuks.
Kuna Donald Trumpi administratsioon on Iraanis takerdunud, üritab ta enne novembrikuud poliitilist kapitali hankida Vene-Ukraina sõjast. Juunis kuulutas Trump, et jätab Iraani seljataha, nii et saaks keskenduda Ukrainas toimuvale. Peaaegu ühel ajal süstikdiplomaatia uusima vooruga hakkasid USA rahandusminister Scott Bessent ja energeetikaminister Chris Wright nimetama Ukraina lööke Venemaa naftatöötlemistehaste pihta ühe olulisema põhjusena, miks kütusehinnad on tõusnud, ehkki hinnarallis on oma süü ka USA administratsioonil.
Mida oodata?
On öeldud, et Witkoff ja Kushner soovisid diplomaatilist edu saavutada „enne talve tulekut”. See edu võiks realistlikult seisneda selles, et praeguse süstikdiplomaatia asemel jätkatakse kõnelusi alalisemas vormis. Ühisel pressikonverentsil Trumpi erisaadikutega kaalus Volodõmõr Zelenskõi kahte varianti: kolmepoolseid kõnelusi Ukraina, Venemaa ja USA vahel ning selliseid, millesse lülitataks ka Euroopa. Säärasel kujul alalise läbirääkimiskoosseisu moodustamine novembrikuuks sobiks Washingtonile suurepäraselt, kuna seda saaks Ameerika valijaile esitada tõendina, et administratsioon on kütusehinnad käsile võtnud.
Kreml võiks kaasa mängida. Tõenäoliselt oletab Putin, et aeg on tema poolel: valimised näivad Trumpile üha valusamad, Euroopast käib üle parempopulistide laine, kes soovivad Moskvaga vanaviisi äri ajada, ning Ukrainal seisab ees karm talv. Niikuinii ei kehtestaks ükski läbirääkimiste vorm Vene sõjaväele tõelisi piiranguid. Pigem jätkaks Venemaa seda, mida ta on seni teinud – terroriseeriks Ukraina linnu, hävitaks elektrijaamu, logistikasõlmi, ostukeskusi ja muud tsiviilotstarbelist infrastruktuuri, lootes elanikkonna vastupanu murda.
Alalise läbirääkimiskoosseisu moodustamine novembrikuuks sobiks Washingtonile suurepäraselt, kuna seda saaks Ameerika valijaile esitada tõendina, et administratsioon on kütusehinnad käsile võtnud.
Ukraina võiks samuti kaasa mängida ning nõustuda kõnelusi jätkama kolmepoolsena või avaramas vormis. Arvatavasti peetaks seda Kiievis vajalikuks, et USA laiendaks oma toetust, mis on pärast Donald Trumpi ametisseastumist peaaegu kokku kuivanud. President Volodõmõr Zelenskõi on möönnud, et oodata on ränka talve, ning osutanud, et talvine abipakett võiks sisaldada veeldatud maagaasi (LNG) saadetisi USA-st, õhutõrjemoona ja rahalist abi. Kuna sõda ellujäämise nimel on kestnud peaaegu viis aastat, on igasuguse abi väärtust raske üle hinnata.
Kokkuvõttes näib USA diplomaatiline algatus Ukraina suunal vähem läbimõeldud üritusena sõja lõpetamiseks kui Trumpi ja tema administratsiooni mainekujundusliku kampaaniana Kongressi vahevalimiste eel. Kestva rahu saavutamiseks on siiski enam tarvis kui rahuprotsessi näilisust. Sanktsioone Vene majandusele on vaja järsult karmistada, toetust Ukrainale tunduvalt suurendada ning lääneriigid peavad valmis olema iga kord otsustavalt reageerima, kui Putin konflikti eskaleerib.
Seotud artiklid
Tomas Jermalavičius: NATO MIGreen
Kui saabus uudis, et kolm Vene hävituslennukit MiG-31 olid sisenenud Eesti õhuruumi ja seda 12 minuti vältel rikkunud, küsisid paljud, kas nad tõesti tiirutasid Tallinna kohal. Mind see üllatas, kuna isegi uudiseid avamata mõtlesin ma geograafilistest nimedest kõigepealt Vaindloo saarele Soome lahes, pealinnast sadakond kilomeetrit idas.
Kas saame koos edasi minna? Tehingutest ja punastest joontest
Nii meil Euroopas kui ka paljudel inimestel Ameerikas on palju kaalul. Meie, eurooplased, vajame üksteist ning lühiperspektiivis kindlasti ka Ameerikat. Eesmärk on mõistagi see, et jõutakse paremini tasakaalus, võrdsema suhte poole, milles Euroopa vastutab täielikult enda eest, kõneles Constanze Stelzenmüller Lennart Meri konverentsi kõnes.
Kaupo Rosin: Ressursipuudus ja sõda kägistavad Venemaa majandust
Sõjaliste kulutuste järsk tõstmine võimaldas Venemaal luua mõneks ajaks illusiooni majanduse ning heaolu kasvust, mis on tänaseks läbi saamas. Venemaa majandusvaldkonna otsustajad on lähiaastatel keerulise dilemma ees – ühelt pool ei ole lõputu sõjaliste kulutuste kasv riigile jõukohane, teisalt on riigi majanduse struktuur ebaproportsionaalselt suure riikliku sõjalise nõudluse tõttu tasakaalust välja viidud ning selle stabiliseerimine – st tsiviilmajanduse mõistliku osakaalu taastamine – kujuneks sisepoliitiliselt väga valusaks protsessiks.
Karsten Friis: Põhjala ja Balti riikide julgeolek Ameerika Ühendriikideta?
Kui Põhjamaad ja Balti riigid ühinesid NATOga, olgu siis 1949., 2004., 2023. või 2024. aastal, põhines see otsus eelkõige soovil saada Ameerika Ühendriigid oma liitlaseks. Just Atlandi-ülesed julgeolekusidemed globaalse suurvõimuga ning selle laiendatud tava- ja tuumarelvaheidutus otsustasid asja. Euroopas liitlasi omada oli peale selle kindlasti meeldiv eelis, kuid tõenäoliselt polnud see ühinemise peamine tõukejõud.
Armida van Rij: Trump, Silicon Valley ja Euroopa paremäärmuslus
Kujunemises on uus Atlandi-ülene allianss. Vana partnerlus rajanes liberaalse demokraatia edendamisel, normidepõhise rahvusvahelise korra kaitsel ning julgeolekupaktil USA ja Euroopa vahel. Asemele tuleb uus teineteisemõistmine ultrakonservatiivsete väärtuste, autokraatlike kalduvuste ja nativismi alusel.
Benjamin Hilgenstock: Sanktsioonide killustunud jõustamine
Pärast 2022. aastal alanud täiemahulist sissetungi Ukrainasse ei ole Venemaa suhtes kehtestatud üleüldisi sanktsioone, vaid pigem on neid vastu võtnud ja jõustanud nn tahtekoalitsioon. See tõsiasi mõjutab olulisel määral nii sanktsioonide rakendamist kui ka tõhusust, sest koalitsioonist väljapoole jäävad riigid löövad aktiivselt kaasa sanktsioonidest kõrvalehoidmises.
Constanze Stelzenmüller: Euroopa väga eriline probleemne suhe
Järeleandmised Venemaale, Ukraina survestamine, kuulujutud USA-Venemaa kokkulepetest Nord Stream 2 torujuhtme avamiseks, tollimaksud, ähvardused Gröönimaa „ära võtta“, paremäärmuslike erakondade toetamine valimistel, keerutamine NATO teemadel: eurooplastele sai kiiresti selgeks, et Donald Trumpi teisest ametiajast kujuneb erakordne väljakutse Euroopa julgeolekule. Aga tuleb välja, et hirm – nii Venemaa kui ka muutliku meelega USA presidendi ees – on võimas vahend poliitiliste muutuste esilekutsumiseks.
Irõna Krasnoštan: Miks Ukraina peab olema Euroopa uue julgeolekuarhitektuuri keskmes
Transatlantilisi suhteid on tabanud murrangulised muutused. Praegune USA administratsioon on selgelt öelnud, et Euroopa riigid peavad võtma vastutuse oma julgeoleku eest ja tõrjuma Venemaa-poolset ohtu, samal ajal kui USA suunab oma strateegilise fookuse India ja Vaikse ookeani piirkonda. Tasakaalu teisenemise tõttu seisab Euroopa ristteel. Mida see tähendab Euroopa julgeolekuarhitektuuri jaoks ja milline võiks olla Ukraina roll uues tegelikkuses?
Anders Åslund: Venemaa majandus neljandal sõja-aastal – kas tee viib alla või välja?
2014. aasta juulist saadik, kui lääs alustas Venemaa vastu finantssanktsioonide kehtestamisega, on president Vladimir Putin uhkeldanud, et need on muutnud Venemaad ainult tugevamaks. Samas on ta läinud omaenda sõnadega vastuollu ja teinud üleskutse sanktsioonid lõpetada, mis näitab selgesti, kui valusad need on. Alates 2024. aasta oktoobrist on Venemaa kõrged ametnikud rääkinud stagflatsioonist, st kiirest inflatsioonist ja minimaalsest majanduskasvust.
Minna Ålander: Sõjaohust leitud tugevus Põhjala-Balti piirkonnas
Viimase kolme aasta jooksul on Põhjala-Balti ring saavutanud enneolematu sidususe ja tähtsuse. Ühtsuse peamised ajendid on ühine ohuhinnang, et Venemaa kujutab endast eksistentsiaalset ohtu neile kõigile, ja tugevasti tunnetatud pakilisus Ukraina toetamisel.
Torrey Taussig: Atlandi-ülene julgeolek Trump 2.0 järel
President Trumpi teine tulek Valgesse Majja on avanud Atlandi-ülestes suhetes uue ajastu, mis kujundab USA ja tema liitlaste suhted põhjalikult ümber. On kohane taga nutta usaldust ja kindlustunnet, mis on kadunud vaid mõne nädalaga. Kuid kuna aega napib, peaksid pühendunud „transatlantistid“ uuel viisil lahti mõtestama, kuidas see suhe saaks paremini teenida Ameerika ja Euroopa julgeolekuhuve. Selles ettevõtmises peaks Euroopa eesmärk olema saavutada suurem strateegiline tegutsemisvõime – ja töötada selleni jõudmise nimel koos Trumpi Washingtoniga.
Alar Karis: Koos edasi – põhjusmõttelised proovikivid!
Mitte kunagi üksi! Meie ajaloo õppetund, maksiim, mida oleme endale järjepanu sisendanud, millest oleme joondunud, et iseseisvana iseolemine säiliks – eesti keel kostuks, eesti meel kosuks, eesti rahvas kasvaks ja Eesti riik oleks vaba. Selles vaimus oleme viimased kolm aastakümmet omi samme seadnud ja kindlust ammutanud.
Trumpi pöördumine Moskva poole valmistab Teheranile peavalu
2015. aastast alates on Moskva lakkamatult Teheraniga sidemeid ehitanud, et tugevdada läänevastast telge, kuhu kuuluvad veel Põhja-Korea ja Hiina. Vene-Iraani omavaheline koostöö laienes veelgi 2022. aastal pärast Venemaa täiemahulist kallaletungi Ukrainale, kui Iraan alustas droonide ja muu lahingmoona eksporti Venemaale. Ent nüüdseks on Trumpi avangud ülemaailmsete jõuvahekordade ümberkorraldamiseks näidanud, kui habras on Vene-Iraani suhe tõeliselt. Kaks riiki võivad peagi üksteisest võõrduda.
Ukraina ühinemine Euroopa Liiduga on võimalik ilma okupeeritud alasid (kohe) vabastamata
Minevikust on mitmeid näiteid NATO ja EL-i laienemiste kohta, mille puhul tehti tavapärase protsessiga võrreldes erandeid. See näitab, et poliitilise tahte olemasolul on EL-i liikmesriikidel legitiimne võimalus võtta Ukraina liikmeks vastu ka külmutatud konflikti tingimustes eeldusel, et Kopenhaageni kriteeriumid on täidetud.
Ramon Rask: Kaubandussõda ähvardab rahvusvahelise õiguse valget ninasarvikut
Rahvusvahelistel reeglitel põhineva ühiskonnakorralduse vundament on rahvusvaheline kaubandus, mis on tollisõja näol rünnaku all. Sellega koos rapub kogu ülejäänud reeglitel põhinev maailmakord koos rahvusvahelise kriminaalõigusega.
Tomas Jermalavičius: Leping karidel?
Igaüks, kes NATO-t tunneb, mõistab, et see allianss on nii poliitiline kui ka sõjaline. Niisiis määravad kaitsealliansi solidaarsust ja ühtsust ühevõrra poliitilised printsiibid ja otsused kui ka sõjaline võimsus. Vahetult pärast Trumpi fantaasiaid Gröönimaa ja Kanada annekteerimisest sattus Atlandi-ülene suhe Valge Maja roosiaias kõrgete tollimäärade karidele.