Tõusva päikese maa – uute muutuste ootel?
Läänemaailmas, mille välispoliitiline mõte on viimastel aastatel keskendunud teadagi põhiliselt Lähis-Idale, on Jaapan leidnud mainimist ja arutamist kui positiivne näide, kui riik, mis demokratiseeriti. Leitakse, et kui õnnestuks Lähis-Idas saavutada sama mis Jaapanis, siis olekski kõik hästi.
Ettevaatlikumad ja skeptilisemad meenutavad küll ajalisi raame. Jaapanis on ju USA väed tänini sees, kuigi sõjast on möödas 60 aastat. mille alusel siis eeldada, et Iraak demokratiseeritakse nõnda kiiresti, et enne järgmisi valimisi saab väed välja tuua?
Ent kõige põhilisemat asja hakatakse aegamööda ja vastutahtmist mõistma ehk alles nüüd, kui Iraagis on asjad nässus. Jaapan ise otsustas, et ta tahab olla teistsugune, demokraatlik riik – ning hakkaski teistsuguseks. Nagu Saksamaa, nii ka Jaapan ei muutunud mitte kaotuse või võõrvägede tõttu, vaid tänu ühiskonna enese otsusele.
Briti välispoliitiline mõtleja Robert Cooper on oma raamatus “Riikide murdumine” elegantselt selgitanud, et riikide käitumine ei sõltu ainult nende huvidest, vaid suurel määral ka identiteedist, sellest, millisena nad ennast näevad, elureeglitest, mida nad ise enesele kehtestavad, nende au- ja häbitundest. Ning ajaloos esineb aknaid, mis lubavad identiteeti muuta. Saksamaa ja Jaapan tegid just seda. Jeltsini Venemaa jättis juhuse kasutamata. Lähis-Ida? Selle segaduse sees ei saa midagi aru…
Et Jaapani ühiskond on ehitatud üles sisekonsensuse, mitte välissurve toel, on Jaapanis viibides kohe tunda. Tunda ja näha on ka ühiskonna vanad tavad: hierarhiate tugevus, austus kõrgemal positsioonil olijate vastu, enese sobitamine kollektiiviga… Ning tõesti, needsamad omadused, mida lääneliku töö- ja eduühiskonna teoreetikud on tõlgendanud kui edasiminekut pärssivaid, on Jaapanis toiminud kui edu alus või vähemalt pole kindlasti seda takistanud.
Jaapani suure muutumisotsuse üks pool oli saada edukaks läänelikuks riigiks. Teine pool oli saada patsifistlikuks riigiks, desarmeerida riik nii, et ametlikku armeedki ei ole. Rohkem kui pool sajandit sobis selline asjakorraldus kõigile. Ent 21. sajandil, kui Teise maailmasõja järgne ilmakord asümmeetriliste ohtude tekkides murenema hakkas, on patsifistliku eluhoiakuga raske jätkata. Ühelt poolt ei ole Jaapanile sõjalist kaitset pakkuval USA-l enam liitlaste jaoks senisel määral energiat. Vastupidi, ta vajab ise abi, sealhulgas sõjalist. Ning lisaks on Jaapani enese naabruses pead tõstmas tuumarelvastatud Põhja-Korea. Maailma ainsa tuumarünnaku ohvriks langenud riigi paneb see kõik tõsise valiku ette, millest Diplomaatia seekord lühikese ülevaate pakub.
Seotud artiklid
Põhja-Korea sõdurid Venemaal: mida nad teevad ja kuidas peaks reageerima?
Informatsiooni Põhja-Korea sõdurite võimalikust saabumisest rindele hakkas kõigepealt levitama Ukraina sõjaväeluure, tehes seda neile iseloomuliku üldistusastmega ja rõhutades sündmuse kriitilisust. Sõjas oleva organisatsiooni puhul mõistetav teguviis, kuid tavalisele meediatarbijale ehk liiga paanikattekitav.
India – Lähis-Ida – Euroopa majanduskoridor: kuidas rakendada selle potentsiaali Eesti kasvuks
2023. aastal ratifitseeriti G-20 tippkohtumisel Delhis auahne taristualgatus: India – Lähis-Ida – Euroopa majanduskoridor (ILEK). Selle ulatusliku raudtee ja mere kaudu loodava võrgu eesmärk on parandada Euroopa, Lähis-Ida ja India majanduslikku seotust ja transpordiühendusi, mille jaoks on algatusse kaasatud EL, Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid (AÜE) ja USA. Oma potentsiaali täielikul rakendamisel juhatab ILEK sisse märkimisväärse geopoliitilise muutuse, kuna tänu sellele suureneb piirkondlik agentsus ja väheneb sõltuvus Hiina taristuinvesteeringutest.
Punase mere kriisi esimene aasta
Eelmise aasta 19. oktoobril algas Punase mere kriis, kui Iraani toetatud huthide liikumine, mis on 2014. aastast kontrollinud suurt osa Jeemeni territooriumist Punase mere ääres, võttis sihikule Punast merd läbivad laevad. Huthid nõuavad, et Iisrael lõpetaks aktiivse sõjategevuse Gazas. Rahvusvaheliselt on kriis oluline, sest sõjaline konflikt Punasel merel mõjutab otseselt Suessi kanali tegevust ning selle kaudu ülemaailmselt kaubandust, majandust ja riikide poliitilisi suhteid.
Tobias Nurmsalu: Eesti-Jaapani suhted ja potentsiaal nende arendamiseks
Väikeriikidel, näiteks Eestil, on rahvusvahelise tõsiseltvõetavuse saavutamiseks harva võimalust kasutada „kõva jõu” ehk otsese poliitilise ja majandusliku mõjuvõimu vahendeid. Seetõttu on tähtis olla globaalsel plaanil esilekerkiv, silmapaistev – omandada mõjuvõimu „pehmet jõudu“ kasutades ehk arendada võimekamate riikidega diplomaatilisi suhteid.
Punane kaart igale kodanikule ehk Põhja-Korea filmitööstusest Brigitte Weichi “Neli, viis, kuus” näitel
Kui süsteemikriitilisi filme on Põhja-Koreast tehtud lugematul arvul, siis vähe on selliseid lääne filme, mis on tehtud koostöös Põhja-Korea enda filmitööstusega. Üks selline on Austria režissöör Brigitte Weichi linateos “Neli, viis, kuus” (“... ned, tassot, yossot …”), mis räägib Põhja-Korea jalgpallinaiskonnast. Diktatuuri argielu kujutav film on ilmekaks näiteks, kuidas Põhja-Koreas ei imiteeri mitte kunst elu, vaid elu kunsti.
Julija Matsak: Kesk-Aasia ja Hiina vaheline koostöö energiajulgeoleku tagamiseks
Aastatepikkune kaubanduslik koostöö ja investeeringud, aga ka Venemaa sõda Ukrainas, on tõstnud Hiina Kesk-Aasia riikide jaoks võtmepartneriks. Samal ajal on energiasektor Hiina jaoks heaks vahendiks, mille abil siseneda Kesk-Aasia turule, laieneda teistesse kaubandussektoritesse ning liikuda edasi läände ja lõunasse, kinnitades kanda ka regioonist väljaspool.