Terrorismisõja kaja Eestis

Eesti kaitseväe osalus nn terrorismivastase sõja erinevatel operatsioonidel on olnud suhteliselt väike, kuid see osalus on muutnud kaitseväge nii seest kui väljast märksa enam, kui jalaväerühma või -kompanii suuruse üksuse puhul seda võiks eeldada. Osalemine Iraagi ja Afganistani operatsioonidel on kasvatanud Eesti riigi rahvusvahelist usaldusväärsust, parandanud meie koostöövõimet liitlastega, lähendanud kaitseväge riigi teiste struktuuridega, pannud avalikkust kaitseväele uue pilguga vaatama, kiirendanud mitmeid kaitseväes toimuvaid arenguid ning andnud Eesti sõdurile suurema kogemuse ja eneseusalduse.

Kümmekond päeva pärast terroriakte New Yorgis ja Washingtonis, 20. septembril 2001, kuulutas Ameerika Ühendriikide president George W. Bush kongressi mõlema koja ees esinedes „sõja terrorile“. NATO alustas operatsiooni Active Endeavour, et tõkestada terroristide ja massihävitusrelvade liikumist Vahemerel. USA alustas koos mõne liitlasega Afganistanis operatsiooni Enduring Freedom (Kestev Vabadus), eesmärgiga hävitada Al-Qaeda juhtkond ja infrastruktuur ning tagada, et Afganistan poleks tulevikus islamistliku terrorismi kasvulavaks.

Kui 2001. aasta detsembris oleks USA vägedel õnnestunud Afganistani Tora Bora mägedes tabada põgenev Al-Qaeda juht Osama bin Laden, kulgenuks edaspidine terrorismivastane võitlus ilmselt märksa vähemintensiivsemalt. Kirves aga kurge ei tabanud ning nüüd tuli hakata sellest suppi keetma. President Bush oli oma esinemises lubanud, et terrorismivastane sõda küll algab võitlusega Al-Qaeda vastu, kuid lõppeb alles siis, kui kõik „globaalsete ambitsioonidega terroristlikud rühmitused on leitud, peatatud ja alistatud”. Operatsioon Kestev Vabadus laienes kiiresti mujale kui Afganistani, muuhulgas näiteks Filipiinidele ja Djiboutisse.

Eestlased pole olnud mitte lihtsalt kohal, vaid on auga teeninud kõige raskemates piirkondades.

Terrorismivastase sõja algetapil ei näinud Eesti end Afganistani operatsioonil aktiivse osalisena. 2001. aasta oktoobris lausus välisministeeriumi asekantsler Harri Tiido Eesti Päevalehele, et Eesti on deklareerinud oma valmisolekut olla terrorismivastase koalitsiooni „aktiivne partner“: vahetada infot võimalike terroristide kohta, aidata kaasa terroristide finantsallikate likvideerimisele ja olla „üldine osaline“ võitluses nn uute julgeolekuriskide vastu. Välisministeeriumi seisukohalt ei tähendanud see üksuste saatmist Afganistani, vaid silmas peeti (siseriiklikku) võitlust organiseeritud kuritegevuse, uimastikaubanduse, korruptsiooni, isikute illegaalse liikumise ja muu sellisega.

Ühelt poolt mõjutas Eesti üldsuse arvamust kahtlemata üsna värske mälestus Nõukogude Liidu sõjast Afganistanis. Toonases ajakirjanduses ilmusid pikad usutlused eestlastest Afganistani sõja veteranidega, kes kirjeldasid oma üleelamisi kohati päris värvirikkalt. Teisalt polnud ilmselt ei valitsuses ega kaitseväes kellelgi selget ettekujutust, kuidas ja millega Eesti üldse saanuks panustada. 2002. aasta alguses, kui päevakorda tõusis võimalik reaalne osalus Afganistani operatsioonil, osales kaitsevägi juba rahuvalvemissioonidel Bosnias ja Hertsegoviinas ning Kosovos ning kasutada olevad ressursid olid äärmiselt piiratud.

2002. aasta kevadel oli Eesti valmis saatma operatsioonile Kestev Vabadus kümmekonnast kaitseväelasest koosneva meeskonna. Mehed, kelle ülesandeks olnuks tõenäoliselt transiitkauba käitlemine, olid läbinud koolituse Taanis ja pidid hakkama teenima Taani kontingendi koosseisus koalitsiooni kasutataval transiitlennuväljal Kõrgõzstanis. Asi jäi katki, sest Kõrgõzstan nõudis Eestiga vastava erilepingu sõlmimist. Sinimustvalge hakkas Afganistanis esmakordselt lehvima 27. juuli hommikul, kui selle heiskas Bagrami lennuväljale jõudnud päästeameti demineerimismeeskond. Viie mehe ja kahe pommikoera ülesandeks sai Bagrami lennuvälja julgeoleku tagamine.

Järgmisel aastal, 2003. aasta märtsis, alustas Kabuli lennuväljal NATO ISAFi operatsiooni raames tööd ka kaitseväe kuueliikmeline demineerimismeeskond. Siseministeerium lõpetas raha- ja ressursipuudusele viidates päästeameti osaluse operatsioonil Kestev Vabadus kolmanda meeskonna koju jõudes 2003. aasta lõpus, kuid taastas selle siiski pool aastat hiljem neljanda meeskonna lähetamisega. Kaitseväe panus Afganistani ISAFi operatsioonil kasvas aja jooksul küll mõnevõrra demineerimismeeskonna suurenemise, Kabuli lennujaamas teenivate perroonimeeskonna liikmete ja staabiohvitseride lisandumise näol, kuid sellele vaatamata jäi Eesti osalus Afganistani operatsioonidel kuni 2006. aasta kevadeni vahepeal alanud Iraagi operatsiooni varju.

Toetudes väidetele massihävitusrelvade olemasolust Iraagis, oli president Bushi administratsioon alustanud 2003. aasta märtsis operatsiooni Iraqi Freedom (Iraagi Vabadus) Saddam Husseini režiimi kukutamiseks. Juuni lõpus jõudsid Iraaki ka esimesed Eesti üksused – jalaväerühm ja kaubakäitlusmeeskond –, kokku 44 meest. Kui kaubakäitlusmeeskond alustas teenistust suhteliselt turvalisel USA sõjaväelennuväljal Tallilis, siis kergejalaväerühm ESTPLA-7 vastutusalaks määrasid ameeriklased ühe Bagdadi turu. Kaitseväe 13. juuli pressiteade märkis lakooniliselt, et „olukord missioonipiirkonnas on ebastabiilne“.

Scoutspataljoni võitlejate saabumine Bagdadi muutis olemuslikult kaitseväe operatsioonidel osalemise iseloomu. Esmakordselt patrullisid Eesti sõdurid aktiivse lahingutegevuse piirkonnas. 2006. aasta alguses muutus kardinaalselt ka panustamine Afganistani operatsiooni. Ühendriikide palvel oli Suurbritannia nõustunud vastutusalaga Lõuna-Afganistani Helmandi provintsis ning koos brittidega liikusid Dašt-i-Margo – Surmakõrbe – ulmelisse Camp Bastioni baasi ka eestlased ja taanlased. Helmandi provintsist sai selle Afganistani sõja keskne tanner ning ESTCOY-2 ja teised Eesti üksused leidsid end varsti sündmuste keskelt.

Kümmekond päeva pärast terroriakte New Yorgis ja Washingtonis, 20. septembril 2001, kuulutas Ameerika Ühendriikide president George W. Bush kongressi mõlema koja ees esinedes „sõja terrorile”.

Eesti kaitseväelaste osalus operatsioonil Iraagi Vabadus lõppes edukalt 2009. aasta detsembris. NATO ISAFi operatsioonil Afganistanis jätkub tõenäoliselt meie panustamine vähemalt 2014. aastani. Juba praegu saab aga väita, et osalemine Iraagi ja Afganistani operatsioonidel on teinud kaitseväest Eesti ühe olulisema välis- ja julgeolekupoliitika instrumendi. Eestlased pole olnud mitte lihtsalt kohal, vaid on auga teeninud kõige raskemates piirkondades, pugemata peitu sõjaväelaste poolt põlatud „rahvuslike piirangute” taha.

Eesti ei saanud NATO liikmesriigiks põhjusel, et  me saatsime Iraagi sõtta jalaväerühma ja perroonimeeskonna. Eesti sai NATO liikmeks, sest me vastasime liikmekssaamise kriteeriumitele ja kuna poliitiline valmisolek laienemiseks oli lõpuks meile soodsaks muutunud. Nii enne kui pärast liitumist oleme ennast näidanud usaldusväärse partnerina. Panustades rasketesse sõjalistesse operatsioonidesse, on Eesti tugevdanud oma üldist mainet liitlaste hulgas. Riik on sellega akumuleerinud poliitilist kapitali, mis annab meie sõnadele oluliselt rohkem kaalu. Eesti pole pelgalt julgeoleku tarbija, vaid koos liitlastega meie ühisesse julgeolekusse panustaja. Kogutud poliitiline kapital annab meile võimaluse ka liitlastelt teatud asju küsida, näiteks Balti riikide kaitseplaane, NATO õhuturbemissiooni jätkamist jne.

Samal põhjusel on Eesti poliitikutel ning välis- ja julgeolekupoliitikaga tegelevatel ametnikel palju lihtsam oma kolleegidega sama laua taga istuda ja Eesti positsioone esitada. Tänu kaitseväelaste teenistusele Helmandis said Eesti kaitseminister ja ametnikud osaleda Lõuna-Afganistani panustajariikide (Regional Command – South) kohtumistel, kus Afganistaniga seotud teemasid käsitlesid USA, Suurbritannia, Kanada, Austraalia, Holland, Taani, Rumeenia ja Eesti. RC-S ei ole ametlik formaat, vaid ad hoc põhimõttel tekkinud eksklusiivne klubi, mille kohtumised muutusid regulaarseks. Olenemata meie panuse suurusest, võeti Eestit võrdse partnerina. Hiljem on mõnigi riik panustanud Eestist rohkem, ometigi pole neid sellesse formaati kaasatud.

Iraagis Eesti seda võimalust ei kasutanud, kuid Afganistani saadeti lisaks kaitseväelastele nii Eesti eriesindaja (välisministeeriumi diplomaat) kui tsiviilspetsialiste (kaitseministeeriumi esindaja, politseinikud EUPOLi missiooni, tervishoiuspetsialist Helmandi provintsi ülesehitusmeeskonda Laškar Gāh’s). Samuti on Afganistanis välisministeeriumi juhtimisel läbi viidud mitmed arengukoostöö- ja humanitaarabiprojektid. Ehkki Afganistani kehv julgeolekuolukord, korruptsioon ja haldussuutmatus seavad igale ettevõtmisele piirid, annab eestlaste suhteliselt väike, kuid ratsionaalne ja koordineeritud panustamine sageli paremaid tulemusi kui mõne rikka riigi lennukitelt raha tuulde loopimise meetod.

Alates kaitseväe esimesest välismissioonist 1995. aastal Horvaatias (ESTPLA-1) on sajad kaitseväelased saanud kogemuse liitlasriikide sõduritega koosteenimisest. Üks asi on õppida üksteist tundma mõnel õppusel või kursusel, teine asi on olla kellegagi koos konfliktipiirkonnas. Aastate jooksul on Eesti sõdurid kohandanud end nii itaallaste, prantslaste, sakslaste, taanlaste, ameeriklaste kui brittide toidu, kommete, harjumuste, temperamendi ja teenistusrutiiniga. Kui on midagi õppida, siis on õpitud. Sõda võib omal kummalisel moel tekitada sideme ka inimeste vahel, kes muidu teineteist välja ei kannatakski. Teinekord koguni nende vahel, kes sõdivad üksteise vastu.

Osalemine Iraagi ja Afganistani operatsioonidel on kasvatanud Eesti riigi rahvusvahelist usaldusväärsust.

Riikide, eriti vanade riikide relvajõudude ajalooline mälu võib ulatuda uskumatult kaugele minevikku. Kui Briti sõdur kohtub Prantsuse sõduriga, võivad nad õlleklaasi taga meenutada näiteks kohti nimega Crécy, Agincourt või Dunkirk. Kui Briti sõdur kohtub Eesti sõduriga, võivad nad leida ühise teema, kui jutuks tulevad kohad nagu Sangin, Nad Ali või Laškar Gāh. Tänaseks on kõik Briti rügemendid erinevate lahingugruppide kooseisus Helmandist läbi roteerunud ja kõik nad on rohkem või vähem eestlastega kokku puutunud. Nii kannab näiteks prints Harry kümnetel Afganistanis tehtud piltidel oma kuulivesti rinnaesisel justkui kaitseks Eesti kaitseväe vahipataljoni embleemi, mille kinkis talle eestlasest kaasohvitser.

Eelmisel suvel ütles Lancasteri hertsogi rügemendi teise pataljoni ülem kolonel-leitnant Robbie Boyd: „Eestlased on väga professionaalsed sõdurid, kes ei pööra võitlusele kunagi selga, on väga uhked oma päritolu üle ning ei kaota ka rasketel aegadel huumorimeelt.“ Eestlased saavad väga uhked olla ka kaitseväe kirurgide meeskonna üle, kes sel suvel naasis missioonilt Camp Bastioni välihaiglas. Väga kõrge välikirurgia tasemega Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia lihtsalt ei laseks oma haavatutele ligi kedagi, keda nad täielikult ei usalda.

Kui osalemine operatsioonidel on meie liitlaste hulgas kasvatanud usaldust Eesti kaitseväe vastu, siis tegelikult saab sama öelda ka kaitseväe ja kaitseministeeriumi kohta. Paradoksaalselt pidi kaitsevägi minema Eestist ja ka Euroopast kaugemale, et saada ministeeriumiga parema kontakti. Kaitseministeerium tegutses pikalt kui väike julgeolekupoliitikale keskendunud välisministeerium, mille tegevuse eesmärk oli lahendada Eesti julgeolekuprobleemid NATOga liitumise ja strateegiliste liitlassuhete kaudu. Kaitseväe missiooniüksusi nähti pelgalt julgeolekupoliitika vahenditena – lipuüksustena, mida sai saata sinna, kus olid meie liitlased. 

Paljud kaitseväelased küll nõustusid vajadusega panustada kollektiivkaitsesse, kuid vaatasid operatsioonidel osalemisele teise pilguga. Ühelt poolt kritiseeriti suurt panustamist operatsioonidesse, mis võttis ressursse Eesti esmase kaitsevõime väljaarendamiselt. Teiselt poolt nähti operatsioone kui võimalust omandada reaalseid lahingulisi kogemusi ja arendada välja võimeid, mida omakorda saaks rakendada sellesama esmase kaitsevõime arendamiseks. Talibani TTP-d (tehnikad, taktikad, protseduurid) tuli tundma õppida mitte üksnes selleks, et ennast talibite eest hoida, vaid ka selleks, et sarnast sissivõitluse taktikat kasutada meie eeldatava vaenlase vastu.

Kaitseministeeriumi tegelemine missiooniüksustega oli siiski ootuspärane ning ministeeriumis leidus kaitseväe poolsalajasi fänne ka neil tumedatel aegadel, kui märkimisväärne osa kahe maja juhtkonnast üksteist kirglikult vihkas. Tänu operatsioonidele on aga pidevalt suurenenud kaitseväe märkamine ka Eesti riigi kõrgemal tasemel. Peaminister Ansip on külastanud Eesti sõdureid nii Iraagis, Afganistanis, Bosnias kui Kosovos. Eelmisel aastal külastas kaitseväelasi Afganistanis president Ilves. Peaminister korraldab vastuvõtte nendele kaitseväelastele, kes missioonilt saabuvad, president kohtub Paldiskis nende sõduritega, kes missioonile lähevad. Samuti on president olnud patrooniks Carolin Illenzeeri Fondi heategevuslikule õhtusöögile, millega koguti raha teenistuses hukkunud ja raskelt vigastatud kaitseväelaste laste toetuseks.

„Eestlased on väga professionaalsed sõdurid, kes ei pööra võitlusele kunagi selga, on väga uhked oma päritolu üle ning ei kaota ka rasketel aegadel huumorimeelt.”

Kuni Iraagi ja Afganistani operatsioonideni oli kaitsevägi paljude meelest lihtsalt üks riigi atribuut, mille olemasolu oli küll enesestmõistetav, kuid mille eesmärki – Eesti riigi kaitse – keegi väga täpselt sõnastada ei soovinud. Sõjalise riigikaitse valdkonna „prioriteetsust” valitsuse jaoks näitas tõsiasi, et viieteistkümne aasta jooksul ei täidetud Eesti Vabariigi põhiseadust, mille §126 nägi ette kaitseväe korraldamist eraldi seadusega. Süü kaitseväe korraldamise seaduse puudumise eest veeretati mõistagi kaitseväele. Osalemine operatsioonidel tõstis oluliselt kaitseväe autoriteeti Eesti riigis. Kaitsevägi arenes pidevalt, kuid alates operatsioonist Iraagi Vabadus kiirenes professionaliseerumine tunduvalt.

Eesti osalemine terrorismivastases sõjas on muutnud tervet ühiskonda, eriti aga kaitseväge ja igat inimest, kes on osalenud erinevatel operatsioonidel kas sõduri, diplomaadi või tsiviilisikuna. Eestlased on pidanud harjuma nii sellega, et Eesti sõdurid hukkuvad kuskil võõral maal, kui sellega, et meil on inimesi, kes selle üle kommentaariumides anonüümselt parastavad. Mõned kaitseväge puudutavatest muutustest on olnud suhteliselt väiksed, näiteks mõne varustuselemendi hankimine. Teised muutused on olnud suuremad, puudutades juhtimist, väljaõpet, logistikat, sidesüsteeme, relvastust. Eesti kaitseväelaste operatsioonil osalemise eesmärk ei ole kogemuste omandamine, vaid oma ülesande täitmine, kuid on selge, et kogemusi on eriti Iraagis ja Afganistanis saadud kuhjaga.

Erinevalt kaitseväe taastamise algaastatest on Eestil tänu Iraagile ja Afganistanile küllaltki palju ohvitsere ja allohvitsere, kes on oma meestega koos lahingus olnud. Nende alluvad on näinud nende arengut, teavad nende tugevaid ja nõrku külgi ning oskavad neid hinnata ja usaldada. Ka siis, kui mitmed neist meestest töötavad vahepeal tsiviilis, näiteks eraturvafirmades, teeb kaitsevägi targalt, kui hoiab neid mehi telefonikõne kaugusel. Korralik palk, mis aitab kaasa pere ja kodu loomisele, on oluline, aga kui ühel päeval helistab endine kompaniiülem ja ütleb, et mul on vaja soomukijuhti või kuulipildurit, tulevad mängu teised tegurid.

Pea kümneaastane osalus terrorismivastase sõja egiidi all toimunud sõjalistel operatsioonidel on andnud Eesti kaitseväele küllaldaselt nii ülevaid kui kurbi hetki. On kaks märksõna – kogemus ja enesekindlus –, mis ilmselt on selle kõige essents.