Terrorismi lätted

Ühtset arusaama selle kohta, mis on terrorism, õigupoolest ei ole. Erinevates ühiskondades on terrorismi piirid olnud võrdlemisi erinevad. Tavakäsitlus ei lange tihtipeale kokku ka õigusalase käsitlusega. Viimastel kümnenditel on paljud riigid, sealhulgas ka Eesti, võtnud vastu terrorismi ohjeldavad seadused ja 2004. aasta novembris defineeris terrorismi ka ÜRO Julgeolekunõukogu. Seega on toimunud küll lähenemine arusaamas, mida terrorismina käsitleda, kuid ühemõttelist arusaamist, milline tegevus on terrorism, milline mitte, sellegipoolest ei ole.

ÜRO Julgeolekunõukogu võrdlemisi üldsõnalise määratluse järgi on terrorism surma põhjustamisele või tervise kahjustamisele suunatud vägivaldne tegu, mille eesmärgiks on sundida riike midagi tegema või tegemata jätma. Terrorismi eesmärgid on kas poliitilised või usulised ja vägivalla kasutamisega soovitakse provotseerida konflikti, sõda, aga mõnel juhul sundida ka konflikti lõpetama. Olukorrast sõltuvalt võib selle üle, kas akt on terroristlik või mitte, piisavalt vaielda ja arvesse tulevad ka riikide poliitilised huvid, millist tegevust käsitleda terroristlikuna ja millise puhul terroristlikku olemust hoopiski varjata. Eriti hägus on näiteks piir rahvusliku vabadusvõitluse ja terrorismi, aga ka riikide endi vägivaldse poliitika ja terrorismi vahel.

Kui terrorismi vaadelda kõige üldisemalt ebaseadusliku poliitilise vägivallana, siis võib väita, et terrorism on niisama vana kui poliitika ja piibli järgi Abeli tapmine Kaini poolt oli esimene terroristlik akt. Terrori mõistet, mis ladina keeles tähendab hirmu, on teadaolevalt kasutatud esimest korda aastal 105 enne Kristust, kui kimbri hõim terroriseeris Roomat. Ajalugu kubiseb näidetest, mida tagasivaatavalt võiks vaadelda kui terrorismi. Peaasjalikult on need valitsejate või muude võimukandjate tapmised sooviga muuta riikide poliitikat või upitada võimule mõni meelepärasem valitseja. Terrorismile on alati seadnud piirid tehnoloogia. Varasematel sajanditel korraldati atentaate seetõttu peaasjalikult külmrelvade ja mürgitamise abil. Siiski kasutatakse terrorismi mõistet sagedamini moodsa poliitilise vägivalla korral, kus terroriakti toimepanemiseks on võimsamad vahendid – tulirelvad ja pommid. Tänapäevase terrorismi juured on seega tinglikult 19. sajandis. Meeldejäävamaid esimesi “klassikalisi” terroriakte toimus Prantsusmaal 1858. aastal, kui Itaalia rahvuslane Felice Orsini pani pommi Prantsusmaa keisrile Napoleon III-le. Teatavasti pääses keiser tol korral eluga. 1866. aastal USAs Tennessees asutatud Ku Klux Klan võttis terrorismi neegrite ja nende õiguste eest võitlejate vastaseks põhirelvaks.

Eriti hägus on näiteks piir rahvusliku vabadusvõitluse ja terrorismi, aga ka riikide endi vägivaldse poliitika ja terrorismi vahel.

19. sajandil kujunes välja ideoloogia, mis pidas terrorismi põhiliseks võitlusvahendiks õiglasema ja parema ühiskonna nimel ja käsitles valitsejate kui kurjuse kehastuste tapmist moraalse teona. Selleks ideoloogiaks oli anarhism. 19. sajandi lõpul langesid anarhistidest terroristide käe läbi mitmed kroonitud pead ja nende perekonnaliikmed, nende hulgas Austria-Ungari keisri Franz Joseph I abikaasa Elisabeth (Sissy), kelle noorpõlv on kajastatud arvukates romantilistes raamatutes ja filmides.

Eriti suure ulatuse omandas terrorism 19. sajandi teise poole Venemaal. Vene terrorismist tulenevalt on poliitilist vägivalda hakatud nimetama terrorismiks ka teistes maades. Sergei Netšajev asutas 1869. aastal organisatsiooni Narodnaja Rasprava, nimetades seda ise terroristlikuks. Kümme aastat hiljem asutatud Narodnaja Voljal õnnestus 1881. aastal tappa Vene tsaar Aleksander II, tuues sellega kaasa võimude aktiivsed terrorismi-vastased meetmed. Terrorismil ei olnud Vene anarhistide silmis halba varjundit. Vastupidi, terroristliku tegevuse üle tunti uhkust.

19. sajandi terrorismi iseloomustas individuaalsus. Terroriakt oli tavaliselt suunatud üksikisiku vastu ja laiemad rahvahulgad tavaliselt kannatada ei saanud. See tegi terrorismi võimude suhtes opositsiooniliselt meelestatud inimeste silmis sümpaatseks ja kinni kukkunud terroristidele tunti tihtipeale kaasa. Terroristide võitlust peeti üllaks ja põhjendatuks, eeskätt mittedemokraatlikes riikides. Venemaa isevalitsuslik režiim kasutas repressiivseid meetodeid igasuguse opositsiooni mahasurumiseks, mistõttu vägivaldsete vahendite kasutamine tsaarivalitsuse vastu leidis mõistmist, eriti intelligentsi hulgas. Samuti oli 19. sajandi terrorism võrdlemisi süsteemitu ning puudus selge kava, mida terroriaktide teel sooviti saavutada. Eeldati, et halva valitseja tapmisest piisab ühiskondlike olude parandamiseks. Süsteemsem ja sihipärasem terrorism sai alguse seoses revolutsiooniliste ideoloogiate tungimisega poliitilisse võitlusse (sotsialism, kommunism, fašism, natsionaalsotsialism) eeskätt 19. sajandil.

20. sajandi algul terrorismi osatähtsus poliitilise võitluse vahendina vähenes, kuid ei kadunud. Jätkus atentaatide korraldamine (1910 Portugali kuninga, 1914 Austria-Ungari ertshertsogi, 1934 Jugoslaavia kuninga jpt tapmine), ent kujunesid uued terrorismi vormid. Terrorismi hakati kasutama ka süstemaatilise võitlusvahendina riigi poliitilise režiimi kukutamiseks. Terroriaktide abil nõrgestati riigi stabiilsust, kõrvaldati ebasobivaid liidreid ja hirmutati rahvast. Mitmetes riikides tulid terrorit praktiseerivad poliitilised liikumised võimule (Venemaal 1917 bolševikud, Itaalias 1922 fašistid, Saksamaal 1933 natsionaalsotsialistid). Terrorism ägenes mitmetes koloniaalvaldustes kui rahvusliku vabadusvõitluse vahend. Hägune piir terrorismi ja rahvusliku vabadusvõitluse vahel on andnud võimaluse risti vastupidisteks hinnanguteks, kus samade inimeste näol on ühtede hindajate silmis tegemist kangelaste ja teiste silmis kurjategijatega. Näiteks Iisraeli riigi loomise eest võidelnud Irgun, kelle mitmetest liidritest said hiljem tuntud Iisraeli poliitikud, oli juutide silmis vabaduse tooja, brittide ja araablaste jaoks aga terroristlik grupp.

Ühemõttelist arusaamist selle kohta, milline tegevus on terrorism, milline mitte, praegu ei ole.

Pärast Teist maailmasõda aktiviseerus eeskätt Euroopas poliitiliste äärmusrühmituste viljeldav terrorism. Silmatorkava koha saavutasid Saksamaa LV, Itaalia, Belgia ja Prantsusmaa marksistlikud protestirühmad, eriti 1970.-1980. aastate avalikkust vapustanud terroriaktidega mõjukate poliitikute ja ärimeeste vastu. Saksamaal tegutsenud Punaarmee Fraktsioon, ajakirjanduses rohkem tuntud Baader-Meinhofi jõuguna, röövis ja tappis 1977. aastal mõjuka töösturi Hanns-Martin Schleyeri ning Itaalia Punabrigaadid aasta hiljem Itaalia endise peaministri, kristlik-demokraatliku partei pikaajalise juhi Aldo Moro. Ent tegutses ka neonatsistlikke ja neofašistlikke terrorirühmitusi, kelle tegevus oli suunatud eeskätt immigrantide vastu, kuid keda iseloomustas ka antisemitism. Kui pahempoolsed prokommunistlikud terrorirühmitused suunasid tegevuse avaliku elu tegelaste vastu ja püüdsid leida toetust rahulolematutes rahvakihtides, siis paremäärmuslik terrorism panustas paanika tekitamisse, oli suunatud rahvahulkade hirmutamisele ja seetõttu paigaldati pomme rahvarikastesse kohtadesse. Paremäärmuslaste terroriaktides oli ohvrite hulk enamasti suurem, kuid pahempoolsed saavutasid suuremat avalikkuse tähelepanu oma efektsete ettevõtmiste ja tuntud isikute tapmisega.

Euroopa riikidel on õnnestunud pahempoolne terrorism praktiliselt välja juurida ning parempoolne terrorism samuti enam-vähem kontrolli alla saada, ent rahvuslikul ja religioossel pinnal tekkinud terrorism on jätkuvalt elujõuline ja ilmutab laienemistendentsi. Põhja-Iirimaal tegutsev, Iirimaaga ühinemist taotlev Iiri Vabariiklik Armee (IRA) on viimastel aastatel terroritegevusest peaaegu loobunud ja baskide vabastusliikumise (ETA), mis võitleb Baskimaa iseseisvuse eest Hispaaniale ja Prantsusmaale kuuluvas baskidega asustatud piirkonnas, aktiivsus on vähenenud, ent hoolimata korduvatest relvarahukokkulepetest, terroriaktidest loobunud ei ole. Pead aga tõstab islamiterrorism, mille globaalsus ja rahvusvaheline ulatus ületab kõiki varasemaid terroristlikke aktsioone.

Venemaa provotseeris 1990ndate lõpul tšetšeeni terrorismi tekkimise, et leida ettekääne selle rahva poolt valitud juhtkonna kõrvaldamiseks. Ka tšetšeeni terrorism võib tulevikus probleeme tekitada ja sattuda islamiterrorismi mõju alla.

Poliitikateadlased on püüdnud terrorismi erineval moel liigitada ja jaotada kõikvõimalikke tunnuseid pidi. Ometi on kõik need jaotused tinglikud ja terrorismi ühisjooned on tugevamad kui erijooned. Mõistetavalt võivad terrorirühmituste eesmärgid olla väga erinevad ja tihtipeale vastandlikud, kuid terroristlikuks ei tee rühmitust mitte eesmärk, vaid valitud vahendid, milleks on vägivald, seaduslikkuse eiramine, asjasse mittepuutuvate inimeste kahjustamine või tapmine ning sageli ka anonüümsus. Terroristide ideoloogia ei pruugi üldse olla äärmuslik ega vägivaldne. Näiteks ökoterroristidel on see hoopiski suunatud keskkonnakaitsele. Ka rahvusvahelise ja siseriikliku terrorismi eristamine on tinglik, kuna rahvusvahelised sidemed ja ulatus on vähemasti 20. sajandi terrorismiga pidevalt kaasas käinud. Rõhutada tuleks pigem riiklikku terrorismi, kus riikide valitsused ise kasutavad terroristlikke meetodeid poliitiliste eesmärkide saavutamiseks ja rikuvad omaenda kehtestatud seadusi. Riiklik terror võib avalduda massirepressioonides omaenda rahva või vallutatud maade rahvaste vastu (Prantsuse revolutsiooni ajal inimeste massiline giljotineerimine jakobiinide poolt, holodomor Ukrainas, tolleaegses NSV Liidus, holokaust natside poolt valitsetud Euroopas jm), terroristlike aktide korraldamises valitsuse käsul, kus valitsus ise jääb anonüümseks (Kirovi, Trotski, Litvinenko tapmine, Greenpeace’i laeva uputamine Prantsuse luure poolt Uus-Meremaa ranniku lähistel), aga ka terroristide võrgustiku koolitamises ja relvastamises teiste riikide õõnestamiseks. Nii relvastas ja koolitas NSV Liit ning mitmed teisedki kommunistlikud riigid terroriste, kes korraldasid akte Lääne-Euroopas, araabia maades, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas (tuntum neist on kindlasti Carlos). Idablokk on varjatult toetanud Euroopa terrorigruppe ka 70.-80. aastatel ning IRA, ETA ja Punaarmee Fraktsiooni terroristid on saanud väljaõpet palestiina terroristide laagrites. Terroristlikuks tegevuseks valitsuste poolt peetakse üha enam ka tsiviilelanike ründamist eesmärgil hävitada vastupanuliikumiste massibaas (Saddam Husseini poolt kurdide ründamine, mõned Iisraeli ja Sudaani aktsioonid, Tšetšeenia külade hävitamine Vene sõjaväe poolt).

Terrori mõistet, mis ladina keeles tähendab hirmu, on teadaolevalt kasutatud esimest korda aastal 105 enne Kristust, kui kimbri hõim terroriseeris Roomat.

Tänapäevases terrorismis põimuvad üha enam läbi riigisisene ja rahvusvaheline mõõde ning terrorism leiab varjatud toetust riikidelt, kes vastanduvad muule maailmale (nn paariariigid – Põhja-Korea, Iraan, Süüria). Islamiterrorism, mis on kindlasti tänapäeval kõige enam kõneainet andev terrorism, on ülekaalukalt rahvusvaheline ja peab globaalset sõda enamiku riikide valitsuste vastu. See on vaieldamatult uus tasand terrorismis ning seab riigid fakti ette, et tavapärased meetodid terrorismivastases võitluses ei anna enam tulemusi.

Islamiterrorismi juured peituvad islamimaade ja ülejäänud riikide vastasseisus, lähemalt Araabia-Iisraeli konfliktis. Kuid tänast islami-terrorismi ei saa vaadelda kitsalt Palestiina probleemi kajastusena, pigem on Palestiina küsimus üks (paljudest) ettekäänetest terroristlike vahendite kasutamisel. Traditsiooniline Palestiina terrorism on Palestiina Vabastusorganisatsiooni legaliseerimisega taandunud globaalse võimuvõitluse ees, Lähis-Idas tegutsevad terroristid Hamasist ja Hezbollah’st on jäänud varju Al-Qaedale jt rahvusvaheliselt ulatuslikke võrgustikke omavatele organisatsioonidele, millel tõenäoliselt ei olegi üht juhtimiskeskust, kuid mis vastanduvad ühte moodi kehtivale maailmakorrale. Islamiterrorismi juured on paljuski tõigas, et maad, mille rahvastik on saavutanud arvukuse, mis lubab neil maailmapoliitikas kaasa rääkida, kuid mille rahvatulu seda ei võimalda ja vanad suurriigid seda muudatust näha ei soovi, on valinud käepärase vahendi enese maksmapanekuks. Ja selleks vahendiks on relvad ja terrorism. Ning seda vahendit kasutatakse oma tahtmise saavutamiseks.

Meeldejäävamaid esimesi „klassikalisi” terroriakte toimus Prantsusmaal 1858. aastal, kui Itaalia rahvuslane Felice Orsini pani pommi Prantsusmaa keisrile Napoleon III-le

Tänapäeva rahvusvaheline terrorism on üles ehitatud kolmanda sektori põhimõttel ja seeläbi imbunud erinevates riikides igapäevasesse ühiskonnaellu. Tõsiseks probleemiks on kujunemas illegaalsete terroriorganisatsioonide legaalsed võrsed kõikvõimalike kodanikuühenduste näol, mis diskrediteerivad nende riikide poliitikat, kus nad tegutsevad. Kasutades inimõiguste-, vähemuste ja usuliste rühmade kaitse kulisse, loovad nad foorumi, kus survestada riikide poliitikat suunas, mis suurendab terroristide võimalusi ja vähendab valitsuste võimet tagada ühiskonna julgeolekut. See seab valitsused omakorda ebameeldiva dilemma ette, kas terrorismivastaste abinõude kaudu hakata piirama isikuvabadust ja kodanikuühenduste tegevust või riskida olukorraga, kus ei ole võimalik enam turvalisust tagada. Terroristid on suutnud infoühiskonnaga mõneti isegi paremini kohaneda kui seaduskuulekad kodanikud ning oskuslikult ära kasutada neid võimalusi, mida multikultuursus ja kodanikuühiskond on võimaldanud.

Teisalt ei tasu liiale minna islami otsimisega tänapäeva terrorismist. Islam on antud juhul sobiv kate ja vahend, allutamaks inimesi terroristide liidrite tahtele ja pannes neid ennast ohverdama juhtide huvides. Kes tunneb islami sisu, teab, et see usk ei õigusta mingilgi moel terrorismi, nagu seda ei õigusta ka kristlus, judaism, budism, hinduism jm usundid ning koraani ei saa kuidagi tõlgendada, nagu võrduks enesetaputerrorist märtriga. Ideoloogia on terrorismis motivaator ja eesmärk on ikkagi võim, sõltumata kas tegutsetakse islami või kristluse, Palestiina või Põhja-Iirimaa, kommunismi või loomakaitse lipu all.

Sõda terrorismiga on Kolmas maailmasõda, milles on kasutusele võetud kaasaegne relvastus ja mis ei toimu enam rindejoonel, vaid meie keskel ja ümber; milles ei kehti enam lepingud, mis sõjapidamist ohjasid. Keemia-, bioloogiline ja tuumarelv ei ohusta meid enam piiri tagant või taevast. See võib plahvatada meie kõrval. Kuidas riigid sellise ohuga toime tulevad ja kuidas terrorismi suudetakse ohjeldada, on seni vastuseta küsimused.