juuli 28, 2008

Terrorismi kasvulava

Islamiusulised endised nõukogude vabariigid on NSV Liidust päritud usulise ignorantsuse ning repressiivsete valitsuste tõttu tänuväärne pinnas uue džihaadi tärkamiseks.

Islamiusulised endised nõukogude vabariigid on NSV Liidust päritud usulise ignorantsuse ning repressiivsete valitsuste tõttu tänuväärne pinnas uue džihaadi tärkamiseks.


Paul Goble

Terrorismi kasvulava

Islamiusulised endised nõukogude vabariigid on NSV Liidust päritud usulise ignorantsuse ning repressiivsete valitsuste tõttu tänuväärne pinnas uue džihaadi tärkamiseks.

Nõukogude Liidu kokkuvarisemine etendas islamistliku terrorismi tõusus suurt osa kolmel olulisel moel. Esiteks hakkasid paljud moslemid täiesti teisiti hindama lääne ühiskonna loomust – ei tasu unustada, et enamikule moslemitest oli NSV Liit pigem Lääne osa kui selle vastand –, mis viis otsejoones välja 2001. aasta11. septembrisse.
Lisaks tähendas nõukogude süsteemi lõpp seda, et miljonid moslemid, kes tundsid kommunistliku usuvastase propaganda tõttu oma usku üpris kesiselt, sattusid ootamatult välismaiste radikaalsete islamirühmituste haardeulatusse.
Lõpuks tekitas Nõukogude Liidu kadu Kesk-Aasias mitu režiimi, mille radikaalselt ilmalik autoritaarsus ning kindel soov suruda maha mis tahes usurühmitused, mida nad ise polnud loonud, lõi moslemite radikaliseerumiseks samasugused tingimused, mis soodustasid seda mujalgi.
Kui me ei ürita neid kolme tegurit üheskoos vaadata ning selgusele jõuda, mis seisab viimase aja terrorismipuhangu taga, ei pruugi me olla võimelised vastu astuma Lääne väärtustele esitatavale väljakutsele ei praegu ega tulevikus.
Kaugenevad traditsioonid
Paljud ei mõista Läänele esitatud islamistliku väljakutse loomust, sest ei tunne islami ja kristluse kaugenemise ajalugu, ei mõista lääne modernse radikaalse ilmalikkuse mõju islamimaailmale ega taipa, mil moel kinnitas Nõukogude Liidu kokkuvarisemine viieteistkümne aasta eest paljude moslemite silmis – tõsi küll, tegelikult täiesti ekslikult – arusaamu maise ja taevase maailma suhetest.
Kogu selle temaatika põhjalik arutelu ei ole loomulikult võimalik ühes väikeses essees, kuid siinkohal tasuks rõhutada punkte, mida tuleb meeles pidada, kui tahame mõista, millist osa etendas Nõukogude Liidu kadu meie praeguses maailmakorratuses.
Ennekõike tuleb öelda, et kõigist doktrinaalsetest erinevustest hoolimata suutsid kristlus ja islam esimesel kolmel sajandil kõrvuti eksisteerida ja ka mõjutasid mitmeti teineteist. Vaid üks näide: ikonoklastide liikumise taga Bütsantsis seisid islamist ammutatud ideed.
Kuid kristliku ajaarvamise üheksandal ja kümnendal sajandil hakkasid kristlus ja islam teineteisest kaugenema, jättes mulje, nagu poleks neil kuigi palju ühist. Islam vähemalt oma sunniitide enamuse kujul kuulutas tõlgenduse (ijtihad) väravad suletuks, koondas tähelepanu juriidilistele sätetele, mille aluseks olid olemasolevad kirjatööd ning traditsioon, ega rakendanud enam maailma mõistmisel ja käsitlemisel sellega võrdsete allikatena mõistust ja kogemust.1
Kristlus liikus samal ajal täpselt vastassuunas. Kristlased võtsid omaks arusaama, et piibel ei anna vastust kõigile küsimustele, ning maailma mõistmisel ja käitumisreeglite kujundamisel on sellega võrdse kaaluga inimmõistus ning reaalsest maailmast omandatud kogemused. Moslemite vaatevinklist piiras kristlik Lääs sel moel Jumala rolli ning taandas kristluse selle tänapäevasel kujul omamoodi “praktiliseks ateismiks”, millega moslemite umma ei saa leppida.
Olukord teravnes veelgi 1789. aastal, kui Prantsuse revolutsionäärid väitsid, et isegi riiki ei tule rajada mitte Jumalale, vaid universaalsetele ja täiesti ilmalikele inimõiguste printsiipidele tuginedes. See idee õõnestas Osmanite riigi võimualust, tõi kaasa peaaegu kõigi seal elanud mittemoslemite ülestõusud ning avas lõpptulemusena lääne suurriikidele tee islamimaailma koloniseerimiseks, mis viidi lõpule 1920. aastaks.2
Selline sündmuste areng sundis moslemeid esitama endale äärmiselt ebameeldiva ja vastumeelse küsimuse: kui meie usk on õige, siis miks jääme me alla uskmatule Läänele? 1920. aastatest 1970. aastateni anti sellele põhimõtteliselt kolm vastust. Esiteks väitis enamik moslemeid, et nende usk on õige, aga inimeste ja Jumala aeg on erinev ning tuleb lihtsalt oodata oma võitu.
Teiseks leidis märksa väiksem rühm moslemeid, et kui ka islam on põhimõtteliselt õige, tuleb moslemitel Läänelt palju õppida, eriti majanduse ja riigiõpetuse vallas. Need moslemid, kelle hulka kuulusid näiteks Atatürk Türgis, Nasser Egiptuses ja Iraani šahh, võtsid omaks ennekuulmatu ilmalikkuse. Nõukogude Liidu toel vangistasid või tapsid nad oma islamimeelseid vastaseid.
Kolmandaks tegutses sel perioodil ka väga väike rühm, mis kandis araabia keeles nimetust al-asurija ja väitis, et valel teel pole mitte islam, vaid moslemid ning praegustest katastroofilistest suhetest Läänega pääseb vaid algpõhimõtete juurde naastes.
See trend on islamis alati olemas olnud. Kuid enamasti on selle mõju olnud suhteliselt pisike, sest radikaalne ja puritaanlik õpetus seab selle järgijad vastuollu enamiku moslemite ja õigupoolest üldse enamiku inimestega. Suurema osa XX sajandi kestel ei käinud nende käsi kuigi hästi: enamik ignoreeris neid, ilmalikud rahvuslased aga vaenasid.
Kuid Nõukogude Liidu sissetungiga Afganistani ja eriti pärast NSV Liidu lõppu hakkas nende täht tõusma. Ühelt poolt olid lääneriigid igati valmis ära kasutama nende vastasseisu Afganistani ateistlike Nõukogude sissetungijatega. On ju teada, et just ameeriklased värbasid Osama bin Ladeni mudžahiidide ridades Nõukogude armee vastu võitlema.
Teiselt poolt tähendas Nõukogude Liidu süvenev nõrkus ja lõpuks kokkuvarisemine, et Moskva ei suutnud enam toetada Lähis-Idas radikaalselt ilmalikke, tüüpiliselt läänevastaseid režiime, mis olid suutnud võimul püsida vähemalt osaliselt oma alamatest al-asurija järgijaid vahistades või mõrvates.
Nõukogude Liidu lagunemisega 1991. aasta lõpul muutus al-asurija maailm täielikult. Nende rõhujad jäid ilma seni nauditud toetusest. Suurriigi tähelepanuväärset kokkuvarisemist tõlgendasid nad fundamentaalselt teisiti, kui nägid NSV Liidu lõppu nii selle võimu all elanud inimesed kui ka need läänes, kes olid aastakümneid näinud vaeva kurjuse impeeriumi ohjeldamise ja hiljem ka hävitamisega.
Al-asurija jaoks peitus NSV Liidu lõpus kolm sõnumit. Esiteks suudab usk lüüa radikaalset ilmalikkust. Nende seisukohalt ei olnud nõukogude ateism vastuolus lääne ilmalikkusega, vaid kujutas endast selle puhtaimat, ehkki äärmuslikku väljendust. See tähendas, et kõik ilmalikud ühiskonnad on olemuslikult paratamatult nõrgad.
Teiseks märkis Nõukogude Liidu lõpp nende arvates Jumala sekkumist mitte ainult sellepärast, et nii hävis radikaalselt ilmalik riik, vaid ka seepärast, et see võimaldas haarata islamimaailma vähemalt kuus valdavalt moslemist elanikkonnaga riiki ning mitmed riigid, kus moslemid olid märkimisväärne vähemus, mis kokku tähendas rohkem kui sadat miljonit usklikku.
Kolmandaks tähendas see, et režiimid, mis võivad näida tugevana, on tegelikult nõrgad, kui nende aluseks pole usk. 1991. aasta jaanuaris peeti Nõukogude Liitu endiselt üliriigiks. Aasta hiljem oli see kadunud. See tähendab, väitsid al-asurija järgijad, et ka teised riigid, mis paistavad tugevana, on tegelikult nõrgad ning varisevad samamoodi kiiresti kokku, kui moslemid suudavad anda neile mõned hästi ajastatud ja ette valmistatud löögid.
Neil, kes on elanud külma sõja ajal või üles kasvanud Lääne traditsioonide rüpes, pole raske näha, kui kaitseloomuline on see seisukoht. Kuid just see ideestik sundis bin Ladenit eeldama, et 11. septembri rünnakud Ühendriikide vastu käivitavad sündmuste ahela, mis ei hävita kiiresti mitte ainult maailma ainsat säilinud üliriiki, vaid ka kõik muud ilmalikud riigid.
Siinjuures tuleb meelde tuletada, miks bin Laden ja Al Qaeda otsustasid rünnakud ette võtta just sel päeval. Põhjuseks ei ole, nagu arvavad paljud ameeriklased, mitte see, et 911 on hädaabinumber. 11. september on hoopis Türgi moslemiväe lüüasaamise aastapäev 1683. aastal Viini all ning bin Laden üritas oma aktsiooniga edastada sõnumi, et sedakorda on Lääne müürid tõepoolest mädanenud ning varisevad kokku.
Potentsiaalsete radikaalide võimas juurdetulv
Al-asurija järgijate seisukohalt oli Nõukogude Liidu kadu sama oluline ka potentsiaalsete uute järgijate allika tekkimise pärast. Nad põhjendavad seda järjekindlalt kolme asjaoluga. Esiteks annab ajal, mil moslemite arv kasvab maailmas niigi plahvatuslikult, rohkem kui saja miljoni moslemi ootamatu esilekerkimine paljudele moslemitele alust arvata, et nende aeg on kätte jõudnud.
Teiseks oli vähemalt kuue islamiriigi lisandumine islamimaailma – viies on ametlikult moslemite enamus, kuuendas (Kasahstan) on nad ülekaalus – oluline mitte ainult al-asurija silmis, mis nägi selles Jumala tahte ilmingut, vaid ka araabia riikide valitsustele. Nood nägid, kuidas islamimaailm nende mõju alt eemaldub – kunagi varem pole araablased moodustanud nii väikest ja nii kiiresti vähenevat osa maailma umma’st –, ning uskusid, et massiivse abiga suudavad nad endiste nõukogude vabariikide moslemid enda poole võita ja vaekaussi üha arvukamate lõuna-aasialaste arvel enda kasuks kallutada.
Kolmandaks – ja see on kindlasti kõige tähtsam – olid endise Nõukogude Liidu moslemid igati valmis kaasa minema. Selle peamine põhjus seisnes selles, et Nõukogude Liidu ateistlike rünnakute tõttu igasuguse religiooni vastu, eriti aga islami vastu, olid nad “etniliselt” moslemid, mitte aga siirad usklikud – see tähendab, et nad teadsid, et on moslemid, aga ei tundnud kuigi hästi oma usku.
See tähendas ka seda, et kui saabusid araabia misjonärid või jõudis kohale islamikirjandus, võtsid need uued moslemid omaks neile pakutud usu, mis oli märkimisväärselt radikaalsem ja poliitiliselt islamistlikum kui see, mida aktiivsemad usklikud olid seni järginud endises Nõukogude Liidus või ka laiemalt terves islamimaailmas.
Õigupoolest ongi üks olulisemaid põhjusi, miks sõna “fundamentalistlik” kasutamine moslemite puhul ei ole kohane, tõik, et islamis erineb religioossuse ja radikalismi suhe tunduvalt enamikust teistest religioonidest. Kristluse puhul on üpris tavaline, et inimesed, kes loevad agaralt piiblit, osalevad ka poliitilises elus. Islami korral on aga inimesed, kes tunnevad hästi koraani, sunnat ja hadith’it, tüüpiliselt, ehkki mitte alati, teadlikud sisemistest vastuoludest ja kalduvad mõõdukamate positsioonide poole.
Selle erinevuse tõttu oli Lähis-Ida radikaalsetel islamistidel märksa hõlpsam manipuleerida endiste nõukogude vabariikide “etniliste” moslemitega kui märksa teadlikumate moslemitega oma kodumaal.
Terrorismi kasvulava
Võinuks oodata, et need kaks tuld sumbuvad iseenesest nii põlvkonna vältel. Arvatavasti nii juhtubki. Kuid Kesk-Aasias võimule tulnud radikaalselt autoritaarsed režiimid, mis on valmis moslemeid maha suruma veel julmemalt kui Nõukogude Liidu juhid kommunismiajastu lõpul, lisab lõkkesse uut põletusmaterjali. Lisaks sellele on Venemaa valitsuse moslemitevastane poliitika ja eriti genotsiidi kalduv sõda Tšetšeenias aidanud kaasa moslemite radikaliseerumisele mitte ainult seal, vaid kogu islamimaailmas.
Selles mõttes on eriti kurjakuulutav Usbekistani olukord, kuid palju parem pole situatsioon ka teistes Nõukogude Liidu varemetele tekkinud islamiriikides. Seal rakendatav poliitika, mis surub maha kõik jõud, mis üritavad oma sotsiaalse või poliitilise tegevuse rajada islami põhimõtetele, annab samasuguse tulemuse, nagu on see andnud Pakistanis, Egiptuses ja Liibanonis.
Arvestades seda, et haprad autoritaarsed režiimid saavad Läänelt suurt toetust enda näitamise eest terrorismi vastastena, võib uskuda, et nad jätkavad seda poliitikat seni, kuni selle enesetapjalikud tagajärjed nende vastu pöörduvad. Et see juhtub maksimaalselt kümmekonna aasta pärast, pühendavad rahvusliku ja rahvusvahelise terrorismi pärast muret tundvad inimesed üha enam aega Kesk-Aasia kohanimede tundmaõppimisele – nii nagu nad praegu õpivad aina paremini tundma Iraagi ja Afganistani nimesid.
1 Å iiitide käsitlus oli märgatavalt teistsugune ning me võime tänapäeval pidada islami ja maailma tragöödiaks, et aastatuhande eest peetud vaidlustes ei jäänud peale mitte šiiidid.
2 Selleks ajaks ei olnud kolooniad veel ainult Türgi ning Afganistan – ja Türgis oli kalifaat juba peaaegu hääbunud.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar