Tengelpungade sõda

Venemaa ja Ukraina energiatüli, mis äärepealt tõi kaasa tõrked gaasitarnetes Venemaalt Euroopasse ning andis põhjust Moskva ja Kiievi vahel lendu lastud kõlavateks poliitilisteks avaldusteks täpselt aasta pärast Oranži revolutsiooni ning Viktor Juštšenko võitu Ukraina presidendivalimistel, on üks möödunud aasta huvipakkuvamaid sündmusi neile, kes tunnevad huvi postsovetlikus ruumis kulgevate protsesside olemuse vastu. Toimunu täielikuks mõistmiseks tuli aga oodata Venemaa ja Ukraina kompromissi sündi. Vaid päev enne seda, kui gaasifirmade Gazprom ja Neftegaz Ukrainõ delegatsioon kokkuleppele jõudsid, võis sündmusi tõlgendada väga erinevalt. Ei saa muidugi öelda, et kompromiss jätab ainult ühe tõlgendamisvõimaluse, kuid igatahes lihtsustab see olulisel määral asja olemuse mõistmist.

Millisest tõlgendusest oli huvitatud Ukraina? Sellisest, mille kohaselt Venemaa avaldusi gaasihinna kohta võetaks poliitilistena, Moskva kättemaksuna Venemaa-meelse kandidaadi läbikukkumise eest presidendivalimistel, katsena avaldada parlamendivalimiste eel survet Ukraina valijate tahtele. Just seda versiooni levitas ametlik Kiiev nii läänes kui ka omaenda kodanikele, kusjuures Gazpromi pakutud uut Venemaa gaasi hinda (230 dollarit 1000 kuupmeetri eest) nimetati laest võetuks ja turuväliseks. Kiiev kinnitas, et on olemas kokkulepe, mis määratleb hinna veel mitmeks aastaks ja et see hind on kõigest 50 dollarit tuhande kuupmeetri eest.

Milline oli Venemaa positsioon? Vaidlustes pole nende väidetel mingit poliitikat, Ukraina ei soovi lihtsalt omaks võtta turusuhteid ja šantažeerib Venemaad, kasutades ära oma positsiooni Venemaa gaasi peamise transiitriigina. Gaasi hind aga peab tuginema turunõudlusele ja vastavalt sellele tuleb see ka igal aastal eraldi kindlaks määrata. Just seda versiooni levitas läänes Moskva.

Kui Kiiev ei valetanud, ei oleks saanud Ukraina esindajad mingil juhul nõustuda 230dollarilise hinnaga isegi mitte vaid osa Venemaa gaasi eest – seda enam, et väidetavalt oli ju olemas lepe pikaajaliste tarnete kohta palju madalama hinnaga. Kui Moskva ei valetanud, ei oleks saanud Venemaa esindajad mingil juhul nõustuda viieks aastaks fikseeritud hinda määrava lepingu sõlmimisega. Aga kui gaasi hind tormab näiteks poolteise aasta pärast lakke, kasvab kaks või isegi kolm korda? Ukraina saab sel juhul gaasi endiselt praegu fikseeritud hinnaga, nii et kus on siin turusuhted?

Venemaal ja Ukrainas pole kellelegi saladus, et Gazprom ja Neftegaz Ukrainõ on riigi, veelgi täpsemalt aga presidendi lähikonna “tengelpungad”.

Mis aga kõige huvitavam: milleks läks niinimetatud keskmise hinna kindlaksmääramiseks, millega Ukraina gaasi ostab, vaja vahendajat, firmat nimega Rosukrenergo, mille maine pole just kõige puhtam? Varem hankis see firma Türkmenistanist gaasi ning oli seotud kurikuulsa ärimehe Seva Mogilevitšiga. Kui Ukraina Neftegaz oleks ise ostnud Türkmenistanist ja Venemaalt gaasi lepingutes fikseeritud hinnaga, pidanuks see olema ju sama hind, mida peab tasuma Rosukrenergo. Kui aga Rosukrenergo kannab kahju, siis ei ole siin enam üldse loogikat – milline kommertsettevõte soostuks kauplema kahjuga? Samas ei selgita ei Moskvas ega Kiievis keegi, milleks on üldse vahendaja vajalik ja milline roll tal õieti lepetes on. See aga ongi gaasisõja üks huvipakkuvamaid tahke.

Venemaal ja Ukrainas pole kellelegi saladus, et Gazprom ja Neftegaz Ukrainõ on riigi, veelgi täpsemalt aga presidendi lähikonna “tengelpungad”. Või kui veelgi täpsem olla, siis presidentide enda kukrud. Mõlemat ettevõtet juhivad president Putini ja president Juštšenko usaldusalused. Mõlema tegevus on kaetud läbitungimatu looriga. Keegi ei oska öelda vähegi täpseid arve mitte ainult toorme ostmise ja müümise kohta, vaid isegi mitte – ja see on antud juhul otsustava tähtsusega – gaasi tööstusele müümise kohta. Tegelikku tulu võib ainult oletada. Sekkumine vahendusskeemide tegevusse ei ole seniajani veel sekkujatele kasu toonud. See käib muu hulgas ka Ukraina endise julgeolekuteenistuse ülema ja Julia Tõmošenko lähedase kaasvõitleja Oleksandr Turtšinovi kohta, kes üritas selgusele jõuda Rosukrenergo tegevuses.

Vahetükk rahasahtlite vahele

Leonid Kutšma valitsemise ajal Ukrainas olid Gazprom ja Neftegaz Ukrainõ lausa üks ühine tengelpung, ainult et kahe sahtliga. Selles mõttes oli täiesti sümboolne, et Venemaa suursaadikuks Kiievisse määrati Viktor Tšernomõrdin, kes polnud mitte ainult Venemaa endine peaminister, vaid ka Gazpromi rajaja. Pärast Viktor Juštšenko võitu presidendivalimistel tekkis Moskval soov tengelpung ära jagada, sest uued partnerid ei sisendanud senist usaldust. Poliitiliselt valmistati pind ette teadaandega Venemaa energiapoliitika muutmise kohta postsovetlikus ruumis. Huvitav on seejuures asjaolu, et kõigi endiste liiduvabariikidega, välja arvatud Ukraina ja Moldova, lepiti uutes gaasihindades kokku ilma igasuguste probleemideta. Raskusi ei tekkinud isegi Gruusiaga, ehkki näiliselt poleks Venemaa ju pidanud jätma kasutamata võimalust lämmatada Rooside revolutsioon. Kuid Venemaa pole mitte ainult riik, kus ei armastata Mihhail Saakašvilit, vaid ka riik, mis lisaks Abhaasiale kontrollib sisuliselt kogu Gruusia energeetikat. Nii tähendaks Gruusia lämmatamine ühtlasi sealse energeetika lämmatamist, see aga kuulub Venemaa riiklikule aktsiaseltsile Ühtsed Energiasüsteemid – kokku on see ilmekas näide Venemaa ja Gruusia korporatiivsetest suhetest.

Venemaa ja Ukraina suhete korporatiivsus aga seisnes just odava hinnaga ostetud gaasi ettevõtetele edasimüümisest saadud tulu jagamises. Arvestades keerukaid müügiskeeme, arvukaid vahendusfirmasid, Venemaa gaasi müümist välismaale Ukraina firmade poolt, mis olid seotud Venemaa partneritega (niinimetatud gaasi reeksport), ei piisa tulude suuruses selguselejõudmiseks ajakirjanikust, vaid vaja läheb professionaalset uurijat. Kuid niigi on selge see, et mainitud tulude kadumine või isegi vähenemine ei too kaasa niivõrd majanduslikke ja sotsiaalseid vapustusi, kuivõrd Ukraina poliitilise ülemkihi jõujoonte muutumise.

Selgus, et venelased ei muretsegi nii väga sellepärast, et nende sõbrad ja sugulased võivad lihtsalt surnuks külmuda, kui gaasi hind nii rängalt tõuseb.

Seda Moskva sooviski. Sellele Kiiev vastu seisiski. Lõpuks tengelpung siiski jagati. Aga üsna eripäraselt: laialikistud sahtlite vahele jäeti “vahetükk” vahendusfirma näol, mis ei ole seotud mitte ainult kurikuulsa ärimehega, vaid ka Moskva ja Kiievi väga mõjukate poliitiliste ringkondadega. “Vahetükk” võimaldab kärpida ülikasumist osasaajate ringi, aga lubab ka taastada varasema korporatiivsete suhete skeemi, kui Moskva ja Kiievi teineteisemõistmine peaks taastuma. Taastuda võib see aga kas või juba selle tõttu, et kokkuleppele jõudmise viis näitas selgelt, et Venemaad ja Ukrainat ei valitse mitte kaks erinevat, vaid üks ja seesama nomenklatuurne eliit, mis kasutab hoolimatult ära kodanike patriootilisi tundeid ning ühiskonna usaldust kaheldava iseloomuga ainelise tulu hankimiseks.

Võõrandumine annab tunda

Lühidalt öeldes ongi see kogu Ukraina ja Venemaa “gaasisõja” olemus. Uut oli selles “sõjas” siiski omajagu. Näiteks see, et Venemaa avalik arvamus toetas täiesti üheselt oma valitsejate püüet tõsta gaasihinda naaberriigi jaoks, keda veel hiljaaegu nimetati vennaks ja “peaaegu Venemaaks” ning mille iseseisvustaotluste üle tunti rõhutatult muret nii teleekraanidel kui ka sõprusõhtutel. Selgus, et venelased ei muretsegi nii väga sellepärast, et nende sõbrad ja sugulased võivad lihtsalt surnuks külmuda, kui gaasi hind nii rängalt tõuseb. Ukraina avalik arvamus aga, mis veel äsja pooldas lõimumist Euroopaga ja turumajanduslikke reforme, toetas sama üksmeelselt oma valitsejate püüdu säilitada Venemaa gaasi turuväline hind. Isegi opositsioon ei süüdistanud Viktor Juštšenkot ja tema lähikonda mitte selles, et need on kaotanud aega energiasäästlike tehnoloogiate juurutamisel ning gaasitarbimise vähendamisel, vaid selles, et võimud ei suuda venelastega “kokku leppida”. Võib öelda, et Venemaa ja Ukraina avalikkuses andis esimest korda tunda tugev võõrdumine, mida ei saa võrrelda varasemate jahenemistega näiteks Tuzla saare kriisi või Oranži revolutsiooni ajal. See vajaks õigupoolest sotsioloogilist analüüsi, nagu vajaks Venemaa gaasi ja Ukraina transiidi hinna vastamine turureaalsusele korralikku majandusanalüüsi.

Poliitiline analüüs aga lubab käed rüppe lasta nii sotsioloogidel kui majandusteadlastel. See viib meid nimelt päris ebameeldivale, ent ometi väljaütlemist vajavale järeldusele: tõepoolest, mingit poliitikat Ukraina ja Venemaa konfliktis ei olnud. Nagu polnud ka mingit majandust. Ja nagu polnud ka mingit rahvusliku uhkuse puhangut, kui välja arvata see, mille provotseeris telepropaganda. Oli lihtsalt seesama, mis alati: konkreetsed inimesed jagasid omavahel konkreetset raha. Selleks, et mõista, kes siis võitis selles poliitiliste loosungite ja majandusarvestustega varjatud jagamises, on vaja hoopis kriminalistide analüüsi, mis kahtlemata kunagi ka teoks saab. Ei olnud ju tegu “gaasisõjaga” ega impeeriumi sõjaga endise koloonia vastu ega autoritaarse režiimi sõjaga noore demokraatia vastu ega isegi mitte lõukoerte jõukatsumisega võimu nimel postsovetlikus ruumis. Võim selle sõna otseses tähenduses huvitas osapooli kõige vähem. See oli lihtsalt tengelpungade sõda – sõda, milles õigupoolest pole võitjaid. Küll on olemas kaotajad: Venemaa ja Ukraina.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane