Tee Kilkennysse läheb läbi… Liivalaia

Üks habemega nali räägib inglasest, kes on Iirimaal ringi seigeldes sihi kaotanud. Ta peatab auto ja küsib külamehelt, kuidas pääseb Kilkennysse. Külamees mõtleb veidi ja ütleb siis: “Noh, härra, kui nüüd aus olla, siis kui te tahate Kilkennysse minna, ei alustaks mina teie asemel siit…”

Samasuguse vastuoluga seisame silmitsi siis, kui me üritame riike rajada või taas üles ehitada. Õitsva, stabiilse ja õiglase ühiskonna ning riigi rajamiseks ei peaks vähemalt enamasti tõepoolest alustama “siit”, kõigest sellest segadusest, mida te seda ülesannet ette võttes kohtate. Õigupoolest tähendabki ju see, kui mõni riik vajab tõsist rekonstrueerimist, et seal on midagi ikka päris halvasti. Türannia, majanduslikud väärsammud, hooletus, isolatsioon – midagi sellist või muud hirmuäratavat peab olema ühes riigis sündinud, et teised, edukamad riigid hakkaksid arvama, et “haige” riik ei suuda ennast enam ise korda saada ja et mõttekam on suuremalt investeerida selle taasülesehitamisse.

Aga kust oleks kõige parem alustada? Julgeolekust? Poliitilisest süsteemist? Õigussüsteemist? Makromajanduslikust struktuurist? Infrastruktuurist? Kust me ka ei alustaks, tundub esialgu kindlasti, et igatahes mitte “siit”.

Aga just “siit” peame tegelikult alustama, sest valikut meil ei ole. See ongi mu esimene tees: kui üks riik tahab teist abistada, peab ta väga selgelt teadma, kust alustada. Tuleb lihtsalt teada, mida on võimalik riigi ja inimestega ette võtta, ja kui seda ei teata, siis tuleb leida inimesed, kes teavad, ning nende arvamus ära kuulata. Kui jätta kõrvale absoluutne anarhia või totaalne sõda, läheb elu mingil kujul edasi isegi kõige viletsamas riigis. Inimesed on äärmiselt kohanemisvõimelised (ja optimistlikud) olendid, kes janunevad hariduse järele, abielluvad, loovad perekonna, söövad, joovad, hangivad riideid, üritavad raha teenida, mõtlevad tuleviku peale. Vana korra kadudes – olgu see siis Nõukogude Liit, Franco-aegne Hispaania, Iraak või Afganistan – ei teki ootamatult tabula rasa. Mingi järjepidevus on kindlasti olemas, kas või kogemuse näol elust varasemas luhtaläinud või haiges riigis. See mõjutab nii inimeste südant kui mõistust ja on üks olulisemaid tulevikku heas või halvas suunas kujundavaid tegureid.

Sestap peavad välismaalased nii hästi kui vähegi võimalik mõistma, milline on olukord “siin”, alguspunktis. See ei tähenda ainult arve ja fakte majanduse, seaduste ja veejagamissüsteemi kohta, vaid ka seda, kuidas ja mida tunnevad inimesed, kes on sellel maal üles kasvanud: kuidas on käia koolis, sõita teise linna, saada politseinikuks, vaadata televiisorit (ja mida seal vaadata). Just selline mõistmine võimaldab anda head nõu, langetada häid otsuseid ja seada paika head prioriteedid. Kõige olulisemad on praktilised küsimused: millised kohalikud liidrid kajastavad kõige paremini inimeste arusaamu ja huve? Keda saab usaldada? Kelle võim on nii suur, et temaga lihtsalt peab arvestama? Millised reformid on teostatavad ja millised mitte? Kas politsei tuleks laiali saata? Kas halva olukorra põhjustajaid tuleb karistada või tuleks taotleda rahvuslikku leppimist? Kellele tuleb sellesse konkreetsesse linna tehtud uus tee kõige rohkem kasuks? Ning kõigi nende kohal kõrgub üks väga suur põhimõtteline küsimus: millist riiki inimesed tahavad, millist riiki on nad valmis usaldama, millise riigi heaks on nad valmis vaeva nägema ning ohvreid tooma?

Õitsva ühiskonna ning riigi rajamiseks ei peaks enamasti tõepoolest alustama “siit”, kõigest sellest segadusest, mida te seda ülesannet ette võttes kohtate.

Vastused on alati väga konkreetsed ning lähtuvad just antud riigi ajaloost ja elanikkonnast. Muidugi saab ka mujalt hankida mõningaid kasulikke näpunäiteid, võib-olla isegi kasulikke juhtnööre, aga riigiloome üldteooriat ei ole ega saagi olla. Mõned vastused võivad olla sellised, mida meile ei meeldi kuulda ja mis võivad tekitada pingeid nende seas, kes üritavad abi pakkuda (näideteks sobivad naiste õigused Afganistanis või hõimude osakaal Iraagis). Kuid ometi annab nende vastuste teadmine meile just selle platsdarmi, kust peale hakata, ja laseb taibata, kui kaugele on meil võimalik minna oma, kohalikele traditsioonidele vahest võõraste väärtuste pealesurumisel.

Varajane kodutöö

Silmitsi kiire taasülesehitustöö vajadusega ei jagu kunagi piisavalt aega kogu informatsiooni kogumiseks, kui seda ei ole tehtud juba varem. See on minu teine tees: ajal, mil kavatsete hakata mõnda riiki taas üles ehitama, on juba liiga hilja selle kohta andmeid koguda – taasülesehitusele tuleb asuda eelteadmistele tuginedes. Kõige vähemalt peab olema täiesti kindel arusaam, kust ja kellelt neid teadmisi hankida. Mida hullemas olukorras on riik, mida tugevam on meie tunne, et juba omaenda julgeoleku huvides tuleb meil mingil hetkel oma varusid sellele riigile kulutada, seda innukamalt peaksime püüdma selle riigi kohta välja selgitada kõike, mis vähegi võimalik.

“Meie” all ei mõtle ma siin ainult valitsusi, saatkondi ja diplomaate. Valitsused võivad mõistagi koguda väga palju infot ning saatkonnad ja diplomaadid on (või vähemalt peaksid olema) pühendunud just nimelt oluliste signaalide tabamisele ja edastamisele. Kuid seda piirab esiteks ressursside nappus – isegi nii väikese riigi nagu Eesti kohta põhjaliku info kogumiseks ei jätku lihtsalt inimesi – ning teiseks asjaolu, et mõneski riigis ei ole diplomaatidel võimalik suhelda tavaliste inimestega. On aga arvukalt muid institutsioone, kellel jagub ressursse ja keda mainitud piirangud ei pruugi niivõrd kammitseda: vabaühendused, ülikoolid, kirikud. Alati on ka kohkumatuid ja innukaid inimesi, kes tunnevad kõikehõlmavat kirge mingi maa vastu: keeleõppurid, teadlased, vabatahtlikud, õpetajad, rändurid, rääkimata juba inimestest, kes on sellelt maalt pärit, seotud sellega abielu või sõprade kaudu või isegi puhta juhuse läbi. Asjast huvitatud valitsused peavad selliseid institutsioone ja üksikisikuid julgustama, aitama kaasa nende külastuskäikudele või tegevusele, võtma teadmiseks nende kogemused ning säilitama nendega kontakti, kui neid peaks minema vaja juba tegelikus taasülesehitustöös. Samuti peavad valitsused sel määral, kui see on vähegi võimalik, aitama kaasa sellele, et huvi oleks vastastikune, et reisid ja kontaktid toimiksid mõlemas suunas.

Ukse lahtihoidmine

See toob mind kolmanda teesi juurde: diplomaatia ärakasutamine. Diplomaatidele meeldib kahtlemata arvata, et just nemad määravad ära sündmuste tegeliku kulu (ja muidugi tõstab nende enesehinnangut, kui ka teised nii arvavad…). Diplomaatia ongi enesestmõistetavalt esiplaanil, kui tegemist on poliitiliste läbirääkimistega ja oma valitsuse nõustamisega, millal ning kuidas kriisihetkel sekkuda, millal saabub “pöördepunkt”. Loomulikult teavad diplomaadid üldiselt päris palju riigi kohta, kus nad oma kohust täidavad. Kuid ma olen suhteliselt skeptiline püüete suhtes näidata diplomaate otsustava tähtsusega elemendina muutuste läbiviimisel riigis või parima allikana soovituste hankimisel riigi taasülesehitamise kohta. Pigem on diplomaatidel minu meelest riskiriikides küll tagasihoidlikum, aga siiski eluliselt vajalik roll: diplomaadid hoiavad teistele ukse lahti. Seda nii neile institutsioonidele ja üksikisikutele, kes saabuvad mujalt untsuläinud riiki, kui ka selle riigi kodanikele, kes üritavad luua või hoida kontakte välismaailmaga. See on mõistagi keeruline ülesanne, sest mida haigem on riik, seda otsustavamalt takistatakse kontakte, mis võivad kiirendada riigi kokkuvarisemist. Sellises riigis valitseb üsna tugev tung kõik uksed kinni lüüa ning just diplomaadid peavad siin ära kasutama oma sidemed, taktitunde ja läbirääkimisoskuse, et uksed ometi lahti jääksid. Selleks tuleb vahel tunde oma tundeid alla suruda ja ilmutada viisakust ebameeldivate, isegi kurjade inimeste vastu. Seegi on spetsialisti üks olulisi oskusi.

Seepärast pooldan ma alati “diplomaatiliste sidemete” säilitamist niikaua, kuni see on vähegi võimalik. Võib küll tunduda ebameeldiva ja silmakirjalikuna, kui suursaadikud suruvad kokteiliõhtutel diktaatorite kätt või jagavad suhete ja mõju nimel tillukesi soodustusi (kutsed, reisid, grandid). Sellised žestid on ent osa riikidevaheliste suhete traditsioonidest ning nendega saab võita aega ja ruumi igapäevaste töökontaktide säilitamiseks. (Tasub meeles pidada ka seda, et nii võib võita aega ja ruumi vastumeelse režiimi aktiivseks õõnestamiseks või teabe hankimiseks, mis võib päästa paljude elu, kui riik peaks sattuma tõelisse kriisiolukorda.)

Loomulikult on olemas teatud piirid, näiteks kui kodumaine avalik arvamus avaldab pahameelt “normaalsete” kontaktide üle või kui režiim on ilmselgelt kokkuvarisemise äärel ning rahvusvahelise põlguse väljanäitamine tõotab seda kiirendada. Samas võib näiteks väita, et oleksime saavutanud Afganistanis parema tulemuse, kui oleksime säilitanud diplomaatilised suhted Talibaniga, mitte aga neid igati eemale tõrjunud. Pärast 11. septembrit valitses nii Euroopa riikides kui USAs pakiline vajadus ajakohase info järele Afganistani kohta. Me ei olnud kindlasti mitte parimas positsioonis, et “siit” alustada.

Mõned näited

Selgelt teades, et senine jutt on olnud üsna üldine, tahaksin lõpetada mõne näitega, kus minu arvates on diplomaatiliste suhete raames aegsasti hangitud arusaam kohalikest oludest aidanud hiljem kaasa riigi taasülesehitamisele.

Shakespeare, teadus ja Solidaarsus – Briti Nõukogu Poolas. Minu isa töötas Briti Nõukogus ning õpetas 1960. aastatel kuus kuud Krakowi ülikoolis inglise kirjandust. See tekitas temas püsiva huvi Poola vastu, mis kestis edasi ka Solidaarsuse tegevusajal. Ta õhutas mind igati võtma vastu samasugust töökohta Poolas 1990. aastal. Ma jõudsin Poolasse tagasi 1995. aastal juba diplomaadina. Ma õppisin poola keelt teadlasperes. 1970. aastatel olid nad elanud aasta Oxfordis Briti Nõukogu akadeemilise vahetusprogrammi raames (nagu ka hilisem peaminister Jerzy Buzek). Terve rida kontakte seondub just Briti Nõukoguga: isiklikud, teaduslikud ja akadeemilised sidemed, millest oli väga suur abi Poola taasülesehitamisel pärast kommunismi kokkuvarisemist. Briti Nõukogule tegevusvõimaluste hankimine ning selle (sõltumatu) töö tagamine ka rasketel aegadel tähistab Briti valitsuse märkimisväärset diplomaatilist edu.

Viru hotell ja Liivalaia konsulaat – Soome Nõukogude Liidus. Soome majanduslike ja ühiskondlike sidemete laienemise taga Nõukogude Liiduga tervikuna ning eriti Eestiga seisis väga suurel määral kannatlik diplomaatia. Fakt, et Liivalaia konsulaat oli esimene lääneriigi konsulaat Baltimaades, räägib juba iseenda eest. 1970. ja 1980. aastatel lõid paljud eestlased ja soomlased tasapisi suhteid ehitusprojektide käigus, turismi ja kultuurisidemete abil. Helsingis rajati juba alust Soome spetsiaalsele nišile, nimelt abi ja nõu osutamisele Eesti iseseisvumisel. Selle abi ja nõuannete kvaliteet, mille taga seisis konkreetne ja põhjalik info Eesti NSV kohta, garanteeris ürituse edu. Samal ajal said paljud eestlased selle kaudu väärtuslikku infot euroopaliku äri-, valitsus- ja ühiskonnamudeli kohta.

Ajal, mil kavatsete hakata mõnda riiki taas üles ehitama, on juba liiga hilja selle kohta andmeid koguda.

Teejoomine Talibaniga – ÜRO Afganistanis. 1990. aastate lõpul tundus, et ÜRO tegutsemine Afganistanis on lootusetu ja läbi kukkunud. Afganistani kildkondadele nagu Taliban, Põhjaallianss ja arvukad kohalikud sõjapealikud paistis vägagi meele järele olevat väheaktiivne konflikt, rahvusvaheline ükskõiksus ja Afganistani elanike majanduslik viletsus. Sõda pärssis ÜRO abiagentuuride tööd. Rahvusvahelised jõud, eriti aga Afganistani naabrid, ei suutnud ega tahtnudki üheskoos tegutseda. ÜRO eriesindaja Lakhdar Brahimi üritas aastaid asjatult rahu saavutada, kaotades muu hulgas ka oma tervise. Talle pandi pahaks viisakaid teejoomisi Talibani esindajatega. Kuid pärast 11. septembrit ja Talibani kukutamist tuli ilmsiks ÜRO tegevuse tõeline väärtus. ÜRO oli õppinud tundma Afganistani ja afganistanlasi ning, mis veelgi olulisem, ÜRO-l olid vahendid oma kogemuste jagamiseks teistele. Kogu abistamist koordineeris ÜRO, maailmaorganisatsiooni lennukid toimetasid inimesi Afganistani ja sealt ära, ajakirjanikud said infot ÜRO töötajate käest, just ÜRO aitas rahvusvahelistel esindajatel leida õiged afganistanlased, kellega asju ajada. Pärast Talibani kukutamist korraldas poliitilise sobimuse just Brahimi. Esimesed kaks Briti suursaadikut olid varem töötanud ÜRO esindaja alluvuses Kabulis.

Otsustav on kohalik pingutus

Need olid mõned mõtted selle kohta, kuidas välisriigid ja välismaised institutsioonid võivad kaasa aidata luhtaläinud või kahjukannatanud riigi taasülesehitamisele. Siiski tasub õige perspektiivi huvides mainida, et vähemalt 80% inspiratsioonist, innust ja pingutustest peab tulema hädalise riigi elanikelt endalt. Selle tagab ennekõike inimeste loomupärane optimism ja energia, kindel tahe alustada otsast peale ja minna eluga edasi. Enamasti on parim, mida rahvusvaheline abi suudab korda saata, nii-öelda ruumi, kus hakkab kulgema kodumaine taastumine, puhastamine ja edaspidi lahti hoidmine. Minu arvates on selle kõige paremini värsiridades kokku võtnud Nobeli preemia pälvinud poola luuletaja Wisława Szymborska:

Lõpp ja algus

Pärast iga sõda
peab keegi koristama.
Midagi korda
iseendast ei lähe.

Keegi peab rusud
teeserva lükkama,
et läbi sõita
võiksid laibakoormad.

Keegi peab sonkima
mudas ja tuhas,
diivanivedrudes,
klaasikildudes
ja veristes kaltsudes.

Keegi peab tassima palgi
toetamaks seina,
keegi klaasima akna
ja tõstma ukse hingedele.

Fotogeeniline see ei ole
ja nõuab aastaid.
Kõik kaamerad juba
on sõitnud teise sõtta.

Sillad tuleb taastada
ja varemeis vaksalid.
Üleskäärimisest
kuluvad käised.

Keegi luuaga käes
veel meenutab olnut.
Keegi kuulab
noogutades otsast rebimata peaga.
Aga ümberringi tiirutajatele
tundub kõik see
nii tüütu ja tobe.

Vahel keegi
kaevab põõsastest välja
roostest söödud argumendid
ja tassib need prügimäele.

Need, kes teadsid,
milles asi,
peavad loovutama koha
neile, kes teavad vähe.
Või veelgi vähem.
Ja lõpuks mittemidagi.

Rohul, mis katab
põhjuseid ja tagajärgi,
peab lebama keegi
rohukõrrega suus
ja vahtima pilvi.

Artikkel kajastab autori isiklikke vaateid.

Artikli inglise keelest ümber pannud Marek Laane

Värsid poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu