veebruar 10, 2017

Tartu rahuleping, uus piirileping ja suhted Venemaaga

Uus piirileping ei muuda vastupidiselt ootustele meie suhteid idanaabriga.

Alustaksin väitega poliitikateaduse põhitõdedest. Ja nimelt: riike ei looda juriidiliste aktidega, vaid avaliku võimu tegevuse tulemusena. Nõnda loodi ka Eesti riik. Sellele pani sisuliselt aluse Vabadussõjas saavutatud võit. Vabadussõja lõpetanud Tartu rahulepingus tunnustas Nõukogude Venemaa esimesena Eesti riigi õiguslikku olemasolu. Seetõttu on Tartu rahulepingut nimetatud õigustatult Eesti riigi sünnitunnistuseks. Ajakirjanduses omistatakse see metafoor tavaliselt president Lennart Merile. Tegelikult kasutas Meri sünnitunnistuse kujundit mitte Tartu rahulepingu, vaid Eesti iseseisvusmanifesti kohta. Tartu rahulepingut nimetati esimest korda Eesti riigi sünnitunnistuseks Eesti Päevalehe artiklis „Eesti-Vene piiriläbirääkimised“ 14.-15. detsembril 1995, s.o siis, kui oli ilmsiks saamas, et Eesti valitsus taganeb laulva revolutsiooni poliitilisest vaimust ja demokraatlikult valitud Eesti rahvaesinduse, ülemnõukogu otsustest, millega deklareeriti Tartu rahulepingu kehtivust ja rahulepingus fikseeritud piiri õiguspärasust. Rahulepingu kohta sobib sünnitunnistuse kujund ka paremini: kui Eesti oleks kaotanud oma Vabadussõja, siis poleks mingit Eesti Vabariiki ega tema sünnitunnistust tekkinudki. Just Venemaa allkiri Tartu rahulepingul tegi sellest Eesti Vabariigi sünnitunnistuse.
Samuti nagu Eesti riigi loomine, toimus ka selle taastamine avaliku võimu, s.o kümnete ja sadade tuhandete inimeste avaliku väljaastumise tagajärjel oma võõrandamatute õiguste kaitseks. Seekord küll mitte relvastatud võitluses, vaid rahulikes demonstratsioonides. Rahva avalike tahteavalduste ees kapituleerus lõppkokkuvõttes nõukogude bürokraatia võim. Ainult seetõttu sai Eesti ülemnõukogu vastu võtta juriidilise, õigusliku otsuse Eesti riigi taastamise kohta.
Poliitiliselt korralduselt sündis Eesti demokraatliku vabariigina, milles kõrgeim võim kuulus rahvale. Saksa poliitika- ja õigusteadlane Georg Jellinek on öelnud, et rahva võimu allikaks on rahva tahe, aga see ei ole mitte rahva füüsiline tahe, vaid juriidilistel põhimõtetel vormistatud rahva juriidiline tahe. Rahva juriidilise tahte vormiliseks väljenduseks on riigi põhiseadus. Seetõttu võib põhiseadust pidada riiklust loova rahva poliitiliseks deklaratsiooniks. Selline deklaratsioon kehtib täismahus sellisena, nagu see on sõnastatud. Kogu muu seadusandlus rajaneb põhiseadusel ja peab olema sellega kooskõlas. Kui Eesti kehtiv põhiseadus ütleb, et „Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega” (§ 122), siis võib ainult kirjaoskamatu inimene või poliitiline demagoog väita, et uue piirilepingu sõlmimine Venemaaga on kooskõlas kehtiva põhiseadusega. Kui aga tunnistada niisuguse väite loogika korrektseks, siis võiks ka öelda, et kuigi Eesti seadus keelab surmanuhtluse, ei ole siiski mingit seaduslikku takistust surmanuhtluse määramiseks, kui kohtuniku arvates on kuritegu sellist karistust väärt.
Tõsi, põhiseadus ütleb ka seda, et „riigikogu ratifitseerib ja denonsseerib EV lepinguid, mis muudavad riigipiire…” (§ 121/1). Sellest nagu nähtuks, et uue piirilepingu sõlmimine on siiski võimalik. Siiski ei tühista nimetatud paragrahv põhiseaduse sätet, millega Eesti maismaapiir Venemaaga on määratud Tartu rahulepinguga. Võiks ju arvata, et põhiseaduses peitub vastuolu. Kuid põhiseadus kehtib tervikuna vaatamata temas peituvatele tegelikele või näilistele vastuoludele. Pealegi tuleb seda vastuolu pidada pigem näiliseks. Sest peale Venemaa omab Eesti maismaapiiri ja vastavat lepingut ka Lätiga. Nagu § 122 nähtub, viitab põhiseadus sellele piirile ning lepingule üldisemalt, ilma konkreetset riiki ja piirilepingut nimetamata. Seetõttu on just selle piiri osas võimalikud mingid uued lepingud, mille sõlmimine ei lähe vastuollu põhiseadusega. Sest piirileping Lätiga ei ole sõnaselgelt põhiseaduse osaks. Niisuguste lepingute ratifitseerimine või denonsseerimine kuulub riigikogu pädevusse. Tartu rahuleping ja sellega määratud piir Eesti ja Venemaa vahel on aga sõnaselgelt (expressis verbis) põhiseaduse lahutamatu osa. Selle piiri muutmine ei ole mitte tavapärane riikidevahelise lepingu muutmine, nagu Eesti valitsus püüab näidata, vaid EV põhiseaduse muutmine. Et Eesti põhiseadus võeti vastu rahvahääletusel, siis oleks loomulik, kui küsimus uue piirilepingu sõlmimisest Venemaaga pandaks rahvahääletusele. Muidugi on põhiseaduse muutmiseks ka muid võimalusi, kuid arvestades küsimuse tähtsust ja valitsuse ning riigikogu koosseisude senist suhtumist Tartu rahulepinguga määratud piiri, oleks rahvahääletus kõige õiglasem viis selle probleemi lahenduseks. Vastuseks aga demagoogidele, kes niisuguse ettepaneku peale ruttavad tõenäoliselt osutama põhiseaduse sättele 106, mille kohaselt rahvahääletusele ei saa panna välislepinguid ja nende ratifitseerimist, kordan veelkord: Eesti jaoks ei ole sisuliselt tegemist piirilepingu sõlmimisega, vaid Eesti põhiseaduse muutmisega Venemaa huvides.
Lepinguliselt fikseeritud riikidevahelist piiri võib pidada üheks osaks normaalsetest ja heanaaberlikest suhetest riikide vahel. Ometi ei tulene heanaaberlikud ja vastastikku kasulikud suhted piirilepingu olemasolust. Piirilepingu puudumine ei pruugi riikidevahelisi suhteid halvendada ega selle sõlmimine neid ka parandada. Intervjuus saksa meediaväljaandele Bild kinnitas Venemaa president Vladimir Putin, et tema jaoks ei loe riikide piirid ja territooriumid midagi, tema jaoks on olulised inimesed. Ja need ei ole ainult sõnad. See on tegelikult Venemaa ametlik poliitika, mis kujunes põhijoontes välja veel enne praeguse Venemaa presidendi esmast ametisse astumist. Mis on niisuguse arusaamise valgusel piirilepingu sõlmimise mõte? Millise garantii annaks põhiseadusega vastuolus olev piirileping Eesti julgeolekule või kuidas see parandaks suhteid Venemaaga? Vaatamata sellele, et uus piir lepiti valitsuste vahel põhimõttes kokku juba aastaid tagasi ning vastav leping ootab (peale Venemaa poolt nõutud veelkordset ümbervaatamist) uut ratifitseerimist, ei ole Venemaa selle kokkuleppe vastu mingit respekti näidanud. Venemaa sõjalennukite korduvad õhupiiri rikkumised on Eesti valitsust sundinud paluma oma NATO partneritelt lennukite paigutamist Eestisse, et kindlustada meie õhupiiri puutumatus. Rääkimata sisuliselt kokkulepitud piiri räigest, relva ähvardusel rikkumisest ning Eesti kaitsepolitsei ametniku röövimisest Eesti territooriumilt. Kas võib arvata, et peale piirilepingu sõlmimist näitab Venemaa Eesti piiri vastu suuremat respekti? Jääb valitsuste saladuseks, mida positiivset selle lepinguga loodetakse tuua Eesti-Vene suhetesse. Seda enam, et praegune kontrolljoon kahe riigi vahel toimib praktiliselt piirina. Eelöeldut silmas pidades jääb arusaamatuks, miks Eesti valitsused on järjekindlalt vaadanud mööda 12. jaanuaril 1991 sõlmitud Eesti-Vene suhete aluste lepingust. Selle lepinguga Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi suveräänsust, samuti ülemnõukogu otsuseid Tartu rahu piirist ning riigi õigust territoriaalsele terviklikkusele. Lepingu kohaselt kuulus vaid piirirežiim tulevikus täpsustamisele.
Normaalsete suhete aluseks riikidevahelistes suhetes on ausus ja tõe tunnistamine. Selle kohta on isegi tabav aforism: parim poliitika on ausus, the best policy is honesty. Ausaks ja tõde tunnistavaks saaks Venemaa poliitikat pidada juhul, kui see kas või vaikimisi tunnistaks, et (1) Nõukogude Liit okupeeris ja annekteeris 1940. aastal Eesti ja rikkus sellega nii Tartu rahulepingut kui ka endale vabatahtlikult võetud teisi rahvusvahelisi lepingulisi kohustusi, et (2) Nõukogude poliitikal Eestis olid selged venestamise ja genotsiidi tunnused, et (3) Nõukogude võimu koloniaalpoliitika tekitas Eestis komplitseeritud sotsiaalseid, majanduslikke ja keskkonnaprobleeme jne. Venemaa ametlikus poliitikas ei näe me niisuguste tõsiasjade tunnistamist. Vastupidi, Venemaa väidab, et Eesti astus Nõukogude Liidu koosseisu vabatahtlikult, et Tartu rahulepingul on üksnes ajalooline väärtus, et oma rahvuse ja riikluse taastamisel on Eesti poliitikal fašistlik iseloom jne. Uue piirilepingu sõlmimine selles kontekstis on Venemaale ainult täiendav argument oma seisukohtade korrektsusest. Väited, et vaatamata uuele piirilepingule on Tartu rahuleping meie jaoks endiselt kehtiv, on hale eneseõigustus. Tartu rahulepingut ja Eesti Vabariiki võis soovi korral kehtivaks pidada ja salaja oma kodus tähistada isegi Stalini ajal. Ainult avalikult ei võinud seda kuulutada. Ratifitseeritud piirilepinguga aga anname Venemaale võimaluse nõuda, et me koristaksime artikli § 122 oma põhiseadusest kui piirileppega vastuolus oleva sätte. Põhiseaduse kohaselt sisemaise ja rahvusvahelise seaduse vastuolu korral kehtib rahvusvaheline seadus. Põhiseadus on aga sisemaine seadus. Teisisõnu, sõlmides piirileppe, anname Venemaale õiguse nõuda meie põhiseaduse, oma siseriikliku poliitika alusdokumendi muutmist.
Ebaõiglusele, isegi siis, kui sellega on näiliselt lepitud, ei ole võimalik ehitada püsivalt häid riikidevahelisi suhteid. 50 nõukogude aastat ei kustutanud Eesti ühiskonna mälust ja väärtuste hulgast riiklikku iseseisvust. Võib olla üsna kindel, et Venemaa dikteeritud piirileping jääb püsivaks probleemiks kahe riigi suhetes. Peale kasvavad uued põlvkonnad, kes tulevad ikka ja jälle tagasi piiriprobleemi juurde, nii nagu meie põlvkonnad tulid tagasi Eesti Vabariigi okupeerimise ja anneksiooni probleemi juurde. Paraku ei mõista seda meie poliitiline eliit oma silmaringi ja huvide piiratuses; ammugi ei pruugi sellest hoolida Venemaa oma suurriiklikus uhkuses ning jõus. Venemaalt ei saa ka nõuda, et ta peaks tähtsaks normaalseid suhteid Eestiga. Küll peaks Eesti diplomaatia ja poliitika kohustuseks olema katsuda kõrvaldada meie suhteist kõik, mis takistab selliste suhete loomist. Ajalootõe ning põhiseaduse eiramine ning järeleandmised Venemaa ebaõiglastele nõudmistele selleks kaasa ei aita.
Eeltoodu kokkuvõtteks tahaks öelda järgmist. Poliitika (nagu majanduski) on praktiline ühiskondlik tegevussfäär. Teadusel või loogikal, kui seda ei toeta avalik võim, ei ole poliitilistele otsustele nimetamisväärset mõju. Ei saa loota, et mingid arutlused, nii põhjendatud kui need ka poleks, mõjutaksid iseenesest praktilise poliitika otsuseid. Kui aga avalik võim ei järgi oma tegevuses põhiseadust, s.o rahva juriidilist tahet, siis on see märgiks, et tegemist ei ole demokraatliku poliitikaga, vaid selle mingi väärvormiga, pseudo- või fassaadidemokraatiaga. Niisugusel juhul võib valitsevat poliitilist režiimi nimetada poliitikateaduse kontekstis poliitilise eliidi sildi taha varjunud oligarhiaks.
Teadusest või loogikast enam juhindub poliitika huvidest. Seepärast on ehk õpetlik kõrvutada käesolevat juhtumit, s.o uue piirilepingu sõlmimist, sellega, kuidas sündis Tartu rahuleping ning selle piir.
Teatavasti soovis Venemaa algselt kahe riigi vahelist piiri tõmmata Kundast Rannapungerja jõe suudmeni ning edasi üle Räpina ja Võõpsu lõunasse kuni Läti territooriumini. Selle nõudmise toetuseks koondas ta Narva rindele kahe-kolmekordses ülekaalus olevad jõud, et murda aasta otsa puhkuseta võidelnud Eesti sõdurite vastupanu. Vaatamata raevukatele rünnakutele rindel (mille tulemustes ei võidud ju ette kindel olla) ei teinud Eesti delegatsioon Jaan Poska juhtimisel Tartus mingeid mööndusi Venemaa nõudmistele. Taasiseseisvunud Eesti valitsused ja diplomaatia on läbirääkimistel režiimiga, mis vähemalt esialgu oli demokraatlik, käitunud mitte kui Eesti riiki ja tema kodanike seaduslikke õigusi ja huvisid kaitsvad poliitikud, vaid pigem kui poliitilised ametnikud. Ametnikke aga huvitab eelkõige oma ametikoha säilitamine. Ometi ei ähvardanud neid sõjaline oht, läbirääkijate kasutada olid vaieldamatud ajaloolis-õiguslikud argumendid, pluss Eesti-Vene suhete aluste leping (milles tunnistati ülemnõukogu otsuseid Tartu rahu ja selle piiri kohta, samuti Eesti suveräänsust ning territoriaalse terviklikkuse printsiipi), neid toetas põhimõttes soodne rahvusvaheline õhkkond. Küsimus ei ole isegi kompromissis, vaid sisuliselt kapituleeruti Venemaa suurriiklike allüüride ja demagoogiliste argumentide ees. Ehkki läbirääkimiste üksikasjad ei ole avalikkusele teada, võib (selle põhjal, mis meedia on nende kohta kirjutanud) öelda, et Eesti diplomaatia ja poliitika professionaalne tase ei ületanud läbirääkimistel poliitiliste ametnike horisonti. See ei pruugi ilmtingimata tähendada, et põhimõttekindlam poliitika oleks tänaseks andnud parema resultaadi. Ehkki teatud märgid selliseks võimaluseks olid olemas. Siiski on üsna ilmne, et niisugust eesmärki ei ole tõsiselt püütudki saavutada.
Artikkel põhineb eelmisel aastal Rahvusraamatukogus peetud ettekandel.