Tartu rahu aastapäev Moskvas

Eesti välisministeeriumis on saanud heaks tavaks käia igal aastal 2. veebruaril, Tartu rahu sõlmimise aastapäeval, Tallinna Siselinna kalmistul Jaan Poska haual ja süüdata seal tema mälestuseks küünlad. Huvitav, kas ka Vene Föderatsiooni välisministeeriumis on kombeks samal päeval süüdata küünlad Novodevitšje kalmistul Nõukogude Venemaa rahudelegatsiooni juhi Adolf Joffe haual? Tegelikult põlevadki sel päeval Adolf Joffe haual küünlad, kuid need on süüdanud hoopiski Moskva Eesti saatkonna töötajad, kelle jaoks see on kujunenud iga-aastaseks traditsiooniks.

Adolf Joffe

Adolf Joffe oli küll mees, kes Tartus läbirääkimistelaua taga esindas vastaspoolt, kuid eks rahulepingu sõlmimiseni jõudmiseks oli vaja mõlema poole head tahet. Kui see Vene poolel oleks puudunud, ei oleks Tartu rahust asja saanud. Adolf Joffe (22. X 1883 Krimm – 17. XI 1927 Moskva) oli hariduselt arst, kuid elukutselt revolutsionäär ja üks Lev Trotski lähemaid kaasvõitlejaid. Aastast 1903 kuulus ta n-ö menševike ehk vähemlaste ridadesse ja andis koos Trotskiga 1910-1912 Viinis välja ajalehte Pravda, seejärel oli kuni 1917. aasta Veebruarirevolutsioonini Siberis asumisel. Pärast seda otsustas liituda bolševikega ja oli üks Oktoobrirevolutsiooni juhte Petrogradis.

Leonid Krassin

Tartu rahuläbirääkimistel juhatas Nõukogude delegatsiooni esialgu vana kommunist Leonid Krassin (15. VI 1870 Kurgan – 24. XI 1926 London), kes oli hariduselt insener ja tsaariajal tegutsenud edukalt suure ettevõtte juhina, olles samal ajal põrandaaluse partei liige ning seotud terroriaktsioonidega. 1919. aasta 5. detsembril alanud läbirääkimised venisid ja ühiste seisukohtadeni näis olevat võimatu jõuda, eriti, mis puudutas Eesti-Vene piiri. Venelased tahtsid esialgu poolt Virumaast ja kogu Petserimaad endale. Venelastest rahuläbirääkijate nõudmiste toetuseks alustasid punaväed rindel pealetungi. Nähes, et eestlased läbirääkimistel järele anda ei taha, otsustas Leonid Krassin sõita Nõukogude valitsusega konsulteerima ja enam tagasi ei tulnudki. On arvatud, et ta pidas oma positsioonist lähtuvalt alandavaks teha eestlastele ükskõik milliseid järelandmisi. Mõned Vene ajaloolased on nüüd seisukohal, et Krassin venitas rahutegemist Eestiga tahtlikult ja seda mitte rahu sõlmimisest eluliselt huvitatud Nõukogude Venemaa eesmärke silmas pidades, vaid hoopiski brittide soovil. Krassin oli abielus inglannaga ja neil oli kolm last. Kindlasti pakkus Krassini isik suurt huvi Briti luurele. Kui ta oleks koostööst keeldunud, ei oleks tema pikaajalist Inglismaal viibimist kindlasti sellise rahuga talutud.

Ants Piip Joffest

Leonid Krassini lahkudes jäi Adolf Joffe Tartusse läbirääkimisi jätkama ja määrati hiljem Nõukogude Vene delegatsiooni juhiks. William Tomingas tsiteerib Ants Piibu päevaraamatus seisnud Joffe iseloomustust: “Adolf Abramovitš Joffe on juut, debateerimises osavam kui Krassin. Tal on kõik juudi pärisomadused. Ta on kaval, magusa jutuga, püüdlik petta. Ta partei seltsimehed on talle pannud tiitli “mirnõh del master” (rahuasjade meister) ja andnud diplomaadi kuulsuse, mida ta aga pole ära teeninud. Tema kui N. Vene delegaadi tegevuse tulemuseks rahuläbirääkimistel Brest-Litovskis oli “pohabnõi mir” (alatu rahu). Olnud määratud esimeseks Vene saadikuks Berliini, saadeti ta sealt Saksa valitsuse poolt varsti välja, sest avastati, et ta diplomaatilise ja kulleri posti eesõigusi kurjasti tarvitab, vedades kastide kaupa kommunistlikku kihutuskirjandust Saksamaale. Aga ta on targem kui Krassin, saab aru, et N. Vene valitsus hädasti vajab rahu sisepoliitilistel põhjustel, et saada jagu riigis valitsevast korralagedusest ja majanduslikust katastroofist. See on, mis kommunistlikku võimu sunnib meiega rahu tegema, mitte sõjalised kaalutlused.”

Poska versus Joffe

Joffel puudusid esialgu volitused piiriküsimuste arutamiseks. Eesti jaoks oli aga piiride küsimus üks olulisemaid. Vahepeal seisnud läbirääkimised jätkusid 22. detsembril ja selleks ajaks oli Joffe ka vastavad volitused saanud. Piiri paikapanekuks moodustati komisjon, mille esimeesteks olid Poska ja Joffe, kes teistest eraldudes kahekesi omavahel asju arutasid. Eduard Laaman kirjutab: “Mõlemad olid juba vanemad ja tasakaalus mehed, kes rahu tõsiselt tahtsid. Mõlemad head dialektikud. Poska kohta olid enamlased ise varsti tunnistanud, et ta väga osavalt ning asjatundlikult läbirääkimisi mõistis ajada. Silm silma vastu rääkides ei olnud enam vaja tavalisi formaalsusi. Ka langesid ära igasugused propaganda-argumentatsioonid. Hea psühholoogina oskas Poska sagedasti kõige raskemaid küsimusi läbirääkimiste lõppu unustada ja seal siis nagu äkki meelde tuletades küsida: “Aga kuidas jääb sellega?” Asjade senisest libedast käigust hoogu sattunud Joffe lõi siis juba käega: “Las olgu teie moodi!” Lõpuks tunnistas Joffegi, et see “kodanlik” läbirääkimiste viis on tõesti märksa jõudsam.”

„Adolf Abramovitš Joffe on juut, debateerimises osavam kui Krassin. Tal on kõik juudi pärisomadused. Ta on kaval, magusa jutuga, püüdlik petta.”

Eduard Laaman jätkab kahe mehe heitluse kirjeldamist: “Joffe soovis, et lepingus ka Eesti tunnustaks Nõukogude Venet. Sellest tahtis aga Poska hoiduda, et Eestile mitte tuua ülearuseid diplomaatilisi sekeldusi Euroopaga, kes Nõukogude valitsust ei tunnustanud. Ta ütles Joffele: “Et Venemaa meid tunnustama peab, on enesestmõistetav, – meie oleme ju tema endine osa ja alles algame oma iseolemist. Milleks aga niisugusel igivanal riigil nagu Venemaa tarvis on Eesti tunnustust, sellest ei saa ma aru.”

“Kuidas nii?” küsis Joffe.

“Minu arvates oleks see koguni haavav Venemaale.”

“Taga hullemaks!”

“Kui te tõesti kahtlete Venemaa olemasolus, kes minu teada on üle 1000 aasta vana, siis olge lahked, võime teid tunnustada. Teie aga ei kahtle ju selles?”

Joffe mõtles natuke ja siis nõustus: “Požalui, poleks see tõesti sünnis.”

Allakirjutamist märgiti piduliku kõnedevahetamisega, kus ei puudunud ka oma koomiline joon. Igivana kauplejate traditsiooni järgi kukkus Joffe uhkustama, kui palju ta on Eestile järele andnud: tervelt 1000 ruutkilomeetrit vaieldavat territooriumi 50-60 000 elanikuga. Poska pareeris veel kangema trumbiga: Eesti olevat vaieldavaid territooriume maha jätnud 3000 ruutkilomeetrit kahesaja tuhande elanikuga.”

William Tomingas Joffest

Eesti delegatsiooni sekretär William Tomingas iseloomustab Adolf Joffet: “Hea haridusega, hea kasvatusega, alati viisakas, alati tähelepanelik. Debateerimisel oli temal omapärane tehnika. Ta alustas oma sõnavõttu tavaliselt lausega: “Oleksin täiesti päri lugupeetud Ivan Ivanovitšiga (st. Poskaga – P. P.), aga …” Sellele agale järgnesid vastuväited Poska esitlusele. Vastuväidetes toodi ette, et oleks Poska ütelnud nii või naa, oleks Joffe sellega päri olnud. Sedaviisi vastasele sõnu suhu panna nimetas Joffe ise konstruktiivseks poleemikaks. Igal hommikul teretas mind Joffe trepiotsal, teisel korral – viisakus ise. Ta lõhnas heast seebist ja puhtusest. Ta lopsakas süsimust habe tundus ülimal määral hoolitsetuna, siidpehmena. Ta näpitsprillid olid kuldraamides. /…/ Nii kui Eesti poolel peamine töökoorem lasus Poskal, nii seisis see Vene poolel Joffe õlgadel. Võiks öelda, et need kaks meest olid Tartu rahu sepad.”

Adolf Joffe oli küll mees, kes Tartus läbirääkimistelaua taga esindas vastaspoolt, kuid eks rahulepingu sõlmimiseni jõudmiseks oli vaja mõlema poole head tahet.

Joffe põlu all ja enesetapp

Adolf Joffe jätkas ka pärast Tartu rahulepingu sõlmimist oma tegevust “rahuasjade meistrina”, juhtides Nõukogude Vene delegatsioone rahuläbirääkimistel Läti, Leedu ja Poolaga. Ta oli aastatel 1922-1924 saadikuks Hiinas ja seejärel 1924-1925 Austrias. Trotskile jätkuvalt lojaalse kaasvõitlejana sattus temagi stalinistide põlu alla. Tervise halvenedes tahtis Joffe minna välismaale ravile, kuid parteiladvik seda talle ei võimaldanud. Suurte valude käes kannatades ja põlu alla sattununa sooritas Adolf Joffe 17. novembril 1927. aastal enesetapu. Ta jättis maha Trotskile adresseeritud hüvastijätukirja, milles kritiseeris stalinliku partei peajoont. Adolf Joffe maeti Novodevitšje kalmistule Moskvas, mis on Kremli müüri kõrval teiseks Nõukogude Vene eliidi matmispaigaks. Matustel pidas kõne Lev Trotski, mis jäi tema viimaseks avalikuks esinemiseks Venemaal.

2001. aastal käidi Kadri Liigi eestvedamisel esimest korda Tartu rahu aastapäeval Novodevitšje kalmistul, et süüdata küünal “Tartu rahu sepa” Adolf Joffe haual. Nüüd on sellest saanud kena traditsioon, milles ei osale mitte ainult Eesti suursaadik, diplomaadid ja saatkonna töötajad oma pereliikmetega, vaid ka teised sel ajal Moskvas viibivad eestlased.