Tarass Tšmut: Ukraina saab Euroopale rohkem pakkuda kui Euroopa Ukrainale

Pärast Müncheni, Washingtoni, Londoni, Pariisi ja Ar-Riyāḑi deklaratsioone, mis köitsid kõigi tähelepanu, näib pilk olevat pöördunud Ukraina lahinguväljadelt eemale. Samas ei ole sõjategevus seal üldse pidurdunud. Mis suunas rindejoon liigub?

Vaenutegevus pole kordagi katkenud ja selle juhtumist ei ole tulevikuski oodata. Eelmise aasta lõpuks ei olnud venelased suutnud saavutada oma operatsioonilisi ja taktikalisi eesmärke, mis olid osaliselt seotud Donetski oblastis asuva Pokrovski linna vallutamisega, või kui täpsem olla, siis vallutamise ebaõnnestumisega.

Selle aasta veebruarist ja märtsist saadik on Venemaa pealetung märgatavalt aeglustunud, mida võib põhjendada suurte inimkaotustega sügis- ja talvekuudel. Venelastel oli vaja leida viise, kuidas esiteks korvata neid tabanud kaotusi elavjõus ja sõjavarustuses ning teiseks jätkata tasapisi edasitungimist. Venemaa edenemise fookus on aga muutunud, sest Ukraina relvajõud on välja tõrjutud Kurski oblastist – ainult sellel suunal ongi venelasi saatnud edu. Nende plaanide täideviimisel tekkis aga märkimisväärseid viivitusi. Venelased oleksid tahtnud selle eesmärgini jõuda juba eelmise aasta lõpus.

Vaenutegevus pole kordagi katkenud ja selle juhtumist ei ole tulevikuski oodata.

Nüüdseks on vaenlane teinud aktiivseid ettevalmistusi uueks pealetungiks Sumõ oblastis, kus nende peamine siht on tõmmata kaitseväed sinna suunda, ja kui olukord osutub Venemaa jaoks soodsaks, siis kas saavutada Sumõ linnas tule ülekaal või lausa piirata oblasti keskus sisse.

Teiseks pealetungi suunaks on Harkivi oblast ja isegi allapoole lõunasse jääv Dnipropetrovski oblast. Oskoli jõe ja Harkivi linna vaheline ala on potentsiaalselt selline territoorium, mis võidakse tulevaste läbirääkimiste käigus maade vahetuse korras välja vahetada. Sama kehtib Dnipropetrovski oblasti kohta. Venelased püüavad praegu kanda tegevuse raskuspunkti üle Pokrovski suunalt Dnipropetrovskisse.

Need on kolm peamist suunda, kus venelased on üritanud edasi tungida. Peale selle tegutsevad nad edasi aktiivselt Zaporižžja oblastis, kus Ukraina relvajõud on hiljuti veidi taganenud, ja Hersoni oblastis, kus venelased on teinud katset leida Ukraina kaitses üles nõrgemad kohad, mis viiks Dnipro jõe ületamiseni ja paremal kaldal kanna kinnitamiseni.

Millised on lisaks Venemaa jätkuvatele rünnakutele kõige teravamad riigisisesed probleemid, mis mõjutavad Ukraina kaitset?

Kui tahta mõista Ukraina riigi ees seisvaid põhilisi sõjapidamisega seotud probleeme, siis esimeseks on mobilisatsiooni korraldamine ja inimressurss laiemalt võetuna: Ukrainal lihtsalt ei ole sama palju inimesi kui Venemaal. Endiselt on kriitilise tähtsusega vajadus igas kuus jätkuvalt mobiliseerida 30 000 sõdurit, nagu on öelnud relvajõudude ülemjuhataja Oleksandr Sõrskõi. Kui võtta arvesse uued suunad, näiteks Sumõ oblast, siis läheb vaja lisanduvaid ressursse ja elavjõudu. Kui Ukraina relvajõud kaaluksid uue vastupealetungi alustamist, näiteks selleks, et saada tagasi mõned kaotatud alad, paneks see vägedele veelgi suurema koormuse.

Teine probleem, mis eelmisest lähtub, on väljaõppe kvaliteet: suutlikkus värvata piisavas koguses inimesi ei ole kooskõlas suutlikkusega anda värvatutele vajalik väljaõpe. Selles vallas seisab Ukraina silmitsi hiiglasliku proovikiviga.

Endiselt on kriitilise tähtsusega vajadus igas kuus jätkuvalt mobiliseerida 30 000 sõdurit, nagu on öelnud relvajõudude ülemjuhataja Oleksandr Sõrskõi.

Kolmas probleem seostub hangete kiirusega, mis puudutab nii Ukraina kaitse-eelarvet kui ka välispartneritelt saadavat sõjalist ja tehnilist toetust. Sellele kõigele lisandub mõnes partnerriigis – eelkõige USA-s – tekkinud kaos, mis avaldab päris kahjulikku mõju Ukraina planeerimisvõimele. Näiteks võidakse meile avalikult lubada mõnel konkreetsel kujul sõjalist abi, millega meie ka arvestame. Aga see, mis viimaks pärale jõuab, rääkimata selle kasutamist puudutavatest tingimustest, võib lubatust hoopistükkis erineda.

Sellele lisaks tunneme nüüd, kui USA seisukoht on järsult muutunud, suurt puudust raketitõrjesüsteemidest, eriti just ballistiliste rakettide poole pealt. Selles valdkonnas on Euroopal kahjuks väga vähe pakkuda. On juba näha, et venelased on hakanud seda puudust ära kasutama: on rünnatud Sumõ oblasti linnu ja varem ka Krõvõi Rihi, kus võeti sihtmärgiks tiheasustusega alad, mis tõi kaasa paljude tsiviilisikute surma. Ukrainal lihtsalt pole õhutõrjesüsteeme, millega selliseid ballistilisi rakette hävitada.

Euroopa loodab teha Ukrainast terasest okassea, keda tulevastel vallutajatel pole võimalik alla neelata. Mida on Ukrainal praegu kõige pakilisemalt vaja ja kuidas saab Euroopa neid vajadusi täita?

Euroopa on üksus, mis koosneb mitmest tosinast eri riigist. Koosvõetuna on nende majanduslik potentsiaal palju suurem kui Venemaal ja USA-l. Nad suudaksid sisuliselt võttes täita kõiki Ukraina kaitsealaseid vajadusi kogu ulatuses relvade ja varustuse vallas: lahingumoonast tuumarelvadeni, lennukitest lennukikandjateni. Tegelikult suudab Euroopa toota ja pakkuda kõike. Küsimus seisneb hoopis selles, kas konkreetsed Euroopa riigid ja nende kohapealsed tootjad on valmis vastavat varustust tarnima ning kas nad suudavad sellised tarned kinni maksta.

Tuleb arvestada tõsiasjaga, et ükskõik millist tüüpi relva tootmiseks on vaja vähemalt üheksa kuud. Ja kuna praegu Euroopas ei tunta, et asjaga on päriselt kiire, siis algavad realistlikud tarneajad ühest aastast ja võivad minna isegi pikemaks. Seni on aga Ukrainal vaja palju relvi, kuna sõjakeerises jääb varustus kadunuks, saab kahjustada või kulub ära palju kiiremini kui muidu.

Kuna praegu Euroopas ei tunta, et asjaga on päriselt kiire, siis algavad realistlikud relvade tarneajad ühest aastast ja võivad minna isegi pikemaks.

Kui rääkida sellest, mida Ukraina vajab kõige rohkem, siis on endiselt kõige suurem puudus elavjõust ja pärast seda väljaõppest. Nende järel tuleb igat liiki lahingumoon, raketitõrjesüsteemid ja omakorda õhutõrjesüsteemid, samuti pikamaa-ründevõime – jutt käib 100 või enamast kilomeetrist. Nimekirjas tulevad järgmisena soomukid, suurtükid, sidesüsteemid, raadioelektroonilise võitluse võime jne. Need vajadused ei ole samas viimastel aastatel eriti muutunud. Ja ega need ei muutu ka lähikuudel.

Euroopa riikide pealinnades on neid vajadusi aga mõistetud sõltuvalt riigist erineval moel. Üheski neist riikidest ei ole sajad poliitikud ja sõjaväelased jõudnud oma arusaamises üksmeelele. Sama palju, kui on inimesi, on ka arvamusi.

Ajal, mil USA muudab ulatuslikult oma seisukohti, on eurooplasedki mures, kas nad võivad endiselt loota oma kõige võimsamale liitlasele. Mida saab Ukraina sellega seoses kõige väärtuslikuma panusena pakkuda oma partneritele kollektiivse kaitse tugevdamiseks?

Ukrainal on paljugi pakkuda. Tegelikult võib isegi väita, et Ukraina saab Euroopale rohkem pakkuda kui Euroopa Ukrainale. Ukraina on ainus riik, kellel on kogemusi päris tulevikusõjas – sellises kaitsesõjas, milles vastase majanduslik, sõjaline ja ka elavjõud ületavad märgatavalt tema enda oma. Täiemahulise sissetungi algusest möödunud rohkem kui kolme aasta jooksul on Ukraina edukalt tõrjunud Venemaa agressiooni.

Seega esimese ainulaadse asjana kuuluvad Ukrainale just päris sõjas saadud kogemused – sellisel kujul pole neid ühelgi teisel Euroopa riigil. Teiseks on Ukraina omandanud riiklikul tasandil planeerimiseks ja ettevalmistusteks piisavalt oskusi ja teadmisi. Kolmandaks on Ukraina relvajõud katsetanud ja proovinud tegelikus sõjaolukorras enamikku Euroopa ja USA relvasüsteemidest; seepärast teavad ukrainlased kõigist teistest paremini, mis lahinguväljal töötab, millisel määral see töötab, mis ei tööta ja mis on selle põhjused.

Ukraina on ainus riik, kellel on kogemusi päris tulevikusõjas – sellises kaitsesõjas, milles vastase majanduslik, sõjaline ja ka elavjõud ületavad märgatavalt tema enda oma.

Neljandaks on Ukraina ise loonud palju uuenduslikke lahendusi, mis on selle jõhkra sõja ajal sündinud peamiselt hädavajadusest. Eelkõige puudutavad need mehitamata sõidukite süsteeme ja tehnoloogiat: droone, mida saab kasutada maal, õhus ja vees. Nendele lisanduvad raadioelektroonilise võitluse ja luure vahendid, soomukid ja suurtükisüsteemid. Ei maksa unustada ka IT- ja digilahendusi – tarkvara, mida pole mitte ainult Ukrainas kohapeal arendatud, vaid juba ka testitud.

Viimase asjana tuleb öelda, et Ukraina relvajõud on omandanud oskuse kavandada ja ellu viia keerukaid operatsioone, näiteks luureoperatsioone, löökide andmist sügaval vaenlase territooriumil ja vaenlase vägede korraldatud massiliste raketirünnakute tõrjumist. Need operatsioonide puhul on eelkõige tähtis keerukate sõjaliste protsesside kavandamise oskus ja kogemused, seda enam, et kõik see toimub karmides sõjatingimustes.

Kui jätta kõrvale Valge Maja poolt praegu toetatavate nn rahuläbirääkimiste võimalikud tulemused, siis milleks peaks Ukraina ja ka Euroopa tänasel päeval valmistuma?

Kõik oleneb sellest, missugune kokkulepe saavutatakse, kes ja millal sellele lepingule alla kirjutab ning millised on selle tingimused. Selle võrrandi igast üksikust komponendist sõltub see, mismoodi Ukraina, Euroopa ja laiemalt võttes kogu maailm näeb välja pärast leppe allkirjastamist.

Siiski tuleb Ukrainal ja Euroopal üldiselt hakata ikkagi valmistuma järgmiseks suureks sõjaks. Iga riik peaks ilmselt olema parimal võimalikul moel valmis juhuslikuks kallaletungiks mõne oma naaberriigi poolt. Kui aga olla praktilisem, siis on riikidel vaja mõista keskkonda, milles nad tulevikus tegutsevad. Kui Venemaa laguneks 30 iseseisvaks riigiks, oleksime meie vist nende jaoks kõige väiksem mure. Sellisel juhul tegeleks Ukraina taastumise, riigi ülesehitamise ja demineerimisega ning samuti oma rahvastiku tagasi viimisega Krimmi ja Donbassi.

Kui Venemaal õnnestub aga tervenisti okupeerida Donetski, Luhanski, Zaporižžja ja Hersoni oblast ning seejärel hakata endale nõudma lausa nii kaugel asuvaid linnu nagu Odessa, Mõkolajiv, Harkiv ja Dnipro, siis peaks Ukraina aktiivselt valmistuma järgmiseks täiemahuliseks sissetungiks. Need on vaid kaks kõige äärmuslikumat stsenaariumi.

Kui ukrainlased näeksid tuhandete NATO sõdurite toomist Ukraina pinnale Dnipro jõe kaldale, nii et nad paigutataks päris alla kuni Odessani või vähemalt Hersonini välja, siis oleksid kokkuleppe tingimused hoopis teistsugused. Ilma säärase liitlaste kindlustusväeta on olukord jällegi kardinaalselt erinev.

Ukrainas usub praegu käimasolevatesse läbirääkimistesse väga vähe inimesi.

Millised neist lahendustest on realistlikumad, on ainuüksi nende otsustada, kes on kaasatud läbirääkimistesse. Inimesed, kes istuvad päriselt läbirääkimiste laua taga, on ainsad, kes saavad selle protsessile lähemat valgust heita; ülejäänud saavad ainult uudiseid tõlgendada. Samuti ei tea me seda, milliste tingimustega võiks Ukraina ühiskond nõustuda. See sõltub sellest, kuidas valitsus kokkulepet avalikkusele esitleb ja mida Ukraina näib saavat vastutasuks. Igasugune läbirääkimine eeldab seda, et osalised teevad järeleandmisi: läbirääkimiste edu või läbikukkumine sõltub lõpuks ikkagi sellest, mida iga osaline on valmis andma ning kui tähtsaks selliseid ohvreid peetakse.

Ukrainas usub praegu käimasolevatesse läbirääkimistesse väga vähe inimesi. Selline suhtumine ei tähenda, et nad on pessimistid või optimistid, vaid realistid. On täiesti võimalik, et parasjagu peetavate läbirääkimiste ainus eesmärk ongi see, et USA ja mõned ikka veel äraootaval seisukohal olevad Euroopa riigid saaksid viimaks ometi aru Moskvaga rääkimise mõttetusest.

Seal ei ole kellegagi millestki rääkida – ainsaks argumendiks on jõud. Seepärast tuleb järsult muuta meie lähenemisviisi. Säärase stsenaariumi teostumiseks on vaja aga seda, et läbirääkimised jookseksid ummikusse, kusjuures selles ei tohi süüdi olla Kiiev. Ukraina on pidanud üksteist aastat sõda, et sellest aru saada. Me oleme selle õppetunni selgeks saanud juba vähemalt kolm korda. Me teame seda raudkindlalt. Samas võib see tõsiasi olla meie lääneriikidest partneritele vähem ilmne. Ja nii nad muudkui usuvad edasi, et tasub üritada jõuda mingisuguse kokkuleppeni – üritada ikka ja jälle.