Tankid Taevase Rahu väljakul

1989. aasta sündmused olid ja on oluliseks verstapostiks meie suhtumise kujundamisel Hiinasse ning Hiina suhtumisel ülejäänud maailmasse. Kui Ida-Euroopas kujunes 1989. aasta suurte ajalooliste muudatuste aastaks, siis Aasias mitte. See ei vähenda toonaste sündmuste sümboolset tähendust – pole võimatu, et tuleb päev, kui 1989. aasta aprillis alanud ja juunis lõppenud Tiananmeni sündmusi vaadeldakse samas kategoorias Praha kevadega või Budapesti 1956. aasta sündmustega ka Hiina poliitika ametlikul tasandil. Praegu on sellest aga ilmselgelt vara rääkida, ehkki viiteid Tiananmeni “intsidendile” ka Hiina ametlikul tasandil aegajalt siiski tehakse.

1989. aasta 4. juunil kulmineerunud sündmused mõjutavad tänaseni tugevalt nii Hiina Rahvavabariigi (RV) sise- kui ka välispoliitikat. Riigi pealinna keskväljakul -sümboolseima tähtsusega kohal – toimunud veresaunast on kujunenud teatud mõttes murdepunkt. Kaasaegset Hiinat käsitledes nimetatakse üldjoontes kolme murrangulist ajahetke – kultuurirevolutsiooni, suure juhi Mao Zedongi surmale järgnenud majandusreforme alates 1978. aastast ja Tiananmeni sündmusi 1989. aastal. Tiananmeni sündmused olid eriti unikaalsed seetõttu, et Hiinas oli juba saabunud aeg, kus kohal olid ka välismaa meediakanalid, kes sündmuste kulgemisest suhteliselt hea ülevaate suutsid anda. Visuaalsel mälutemplil, mille jätsid videokaadrid tankidest ja protesteerijatest Tiananmenil, oli Lääne televaataja mõttemaailma kujundamisel kordumatu mõju. Hiinast, mille reforme ja avanemist välismaale tolle hetkeni imetleti, sai korraga rahvusvaheline paaria – seda just lääneriikide silmis. Tänaseni kehtib Hiina vastu suunatud relvastus-embargo, mille kehtestamise ajendiks olid just Tiananmeni sündmused. Hiina lootus, et aeg teeb oma töö ja Realpolitik (ehk siis relvatööstusettevõtete lobby oma valituste juures) status quo’d muudab, ei ole veel täide läinud. Hiina on korduvalt üritanud lüüa kiilu embargot toetavate ja mittetoetavate riikide vahele. Saksamaa ja Prantsusmaa on erinevatel perioodidel üritanud kõige kõrgemal poliitilisel tasandil seda teemat käsitleda, kuid USA väga intensiivse surve tõttu on need katsed seni luhtunud. Samas, Hiina on relvaembargole vaatamata suutnud suhteliselt edukalt oma armeed kaasajastada, ostes relvastust Venemaalt ja kasutades edukalt tööstusspionaaži.

Tiananmeni sündmused olid eriti unikaalsed seetõttu, et Hiinas oli juba saabunud aeg, kus kohal olid ka välismaa meediakanalid.

Hiina on oma positsiooni ja mõjukust vis-à -vis ülejäänud maailmaga viimaste aastakümnete jooksul oluliselt suurendanud, seda peaasjalikult kiire majandusliku arengu tõttu. Riik on hetkel suuruselt kolmas majandus maailmas. Aga kui läheb nii, nagu majandusanalüütikud ennustavad, siis võib Hiinast veel 2009. aasta jooksul saada USA järel maailma suuruselt teine majandus.

Hiina poole vaadatakse üha enam – eriti praeguse majanduskriisi perioodil – kui lahenduste pakkuja poole. See võimaldab tänaseni (vähemalt läänemaailma mõistes) moraalselt suhteliselt nõrgal positsioonil oleva suurriigi pihta suunatud kriitikat ignoreerida ja selle esitamist isegi vältima sundida. Siinkohal võiks meenutada kas või USA riigisekretäri Hillary Clintoni käesoleva aasta aprillis toimunud Hiina-visiiti, kus Clinton üsna üheselt teatas, et antud hetkel ei ole prioriteediks inimõigused ja vabadused, vaid maailma majandusprobleemide lahendamine. Hiinast on saanud USA suurim võlausaldaja. Käesoleva aasta juuni ametlike andmete alusel on Hiina RV investeerinud USA võlakiijadesse tervelt 763,5 miljardit dollarit. Ka Euroopa Liit (EL) ei paista silma liigse Hiina-suunalise põhimõttekindlusega. Mais Prahas toimunud viimasel ELi-Hiina tippkohtumisel tundlikke teemasid arutada ei püütud. Tippkohtumist oli niigi 2008. aasta detsembrist edasi lükatud, põhjuseks Prantsuse presidendi Nicolas Sarkozy kohtumine dalai-laamaga detsembri alguses ja sellele eelnenud ning järgnenud Hiina raevukad protestid. Seotus Hiina majanduse käekäigu ja USA/ELi kodanike heaolu ning tööhõive vahel on muutunud nii laialdaseks, et Hiina-suunaline tõsine kriitika enam kõne alla ei tule. Vastastikune sõltuvus seab käitumisele oma piirid. Hiina on tänaseks ka Maailma Kaubandusorganisatsiooni (World Trade Organization, WTO) täieõiguslik liige, mis tähendab, et ajalooks on saanud ka Hiinat varem ärritanud ja alandanud iga-aastased enamsoodustusrežiimi läbirääkimised USAga, kus pidevalt domineeris inimõiguste teema.

Ka Hiina sees on viimase kahekümne aasta jooksul toimunud olulised muutused. Tiananmenile järgnenud jäine vaikimisperiood on asendunud üha laienenud isikuvabadustega. Riigisektori roll majanduses on pidevalt vähenenud – see on ka vähendanud survemehhanismide efektiivsust kõikides eluvaldkondades. Tavakodanik võib tänapäeva Hiinas üsna rahulikult kritiseerida kohalikke omavalitsusi, linnavõime, korrumpeerunud ametnikkonda jne. Võib öelda, et tolleaegsete protestijate nõudmised on tänaseks tegelikult juba täitunud.

Viimaste aastate jooksul on pidevalt kasvanud avalikkuse tähelepanu politsei- ja vanglavõimude varem kontrollimatu käitumise vastu. Ametivõimud on korduvalt olnud sunnitud tunnistama omavoli ja võimu kuritarvitamist jõustruktuurides ning ametnikke vastutusele võtma. Üha laiemalt on levinud n-ö netizens liikumine, kus netikodanikud võimu kuritarvituste ja tegematajätmiste asjus kampaaniaid korraldavad. Ka ei ole Hiina jõustruktuurid suutnud vältida aeg-ajalt tekkivaid spontaanseid, poliitikaga otseselt mitte seotud protestimeeleavaldusi. Tihti võivad sellised protestid eskaleeruda mitme tuhande osalejaga rahvarahutusteks, mille ees korrakaitsejõud on olnud sunnitud korduvalt taganema.

Tiananmenile järgnenud jäine vaikimisperiood on asendunud üha laienenud isikuvabadustega.

Mis oleks juhtunud, kui Tiananmen oleks viinud Nõukogude Liidus toimunud perestroika ja glasnost’iga sarnanevate protsessideni? Hiinlased, eriti ametnikud, armastavad rääkida sellest, millise majandusliku ja poliitilise katastroofi ning korralageduse tõi endaga kaasa järsk võimuvahetus ja keskvõimu sisuline kokkukukkumine Nõukogude Liidus. Kiire ja poolrevolutsiooniline reform, mis doominoefektina nõrgendas suurriigi rahvusvahelist mõjuvõimu nii majanduslikus, poliitilises kui ka sõjalises plaanis, on Hiina tõlgenduse kohaselt pigem nõrkuse märgiks. Hiina on väga uhke oma seni eduka sammsammulise reformide läbiviimise üle. Stabiilsus, kontroll ja mõjuvõimu järkjärguline kasvatamine on võtmesõnad, millega Hiina üritab ellu viia oma pikaajalist “suurt mänguplaani”.

Viimastel aastatel on Hiina poliitilise eliidi sõnavarasse ilmunud termin “harmooniline ühiskond” Selle eesmärgi poole üritatakse liikuda riiklikul tasandil. Eesmärgi saavutamiseks (kollektiivne heaolu versus isikuvabadus) on jätkuvalt õigustatud ka tõsiste jõumeetodite kasutamine. Võib ju spekuleerida teemal, kuivõrd ühtne oli Hiina poliitiline eliit oma otsuses saata tankid Tiananmenile. Teada on, et viimase sõna ütles tookord ilma igasuguse ametliku positsioonita Deng Xiaoping, keda toetas vihatud (ja tänaseni põlatud) peaminister Li Peng. Huvitava faktina peab märkima, et Hiina tänane peaminister Wen Jiabao (toona kabinetiülema ametis olnuna) osales samuti Tiananmeni lõppmängus. Ta oli kaaslaseks protestijaid toetama tulnud kompartei peasekretärile Zhao Ziyangile, kes oli tulnud valitsuse käitumise eest tudengitelt andeks paluma. Vähemalt seni ei ole avalikkuse ette jõudnud teateid sellest, et Hiina RVs viimastel aegadel toimunud massirahutuste (tiibetlased, uiguurid jne) kontrolli all hoidmise meetodite osas oleks poliitilise eliidi hulgas erimeelsusi olnud.

Kui palju hiinlased teavad 1989. aasta kevadsuve sündmustest? Ma ei ole Hiinas kohtunud inimesega, kes ei teaks, et Tiananmeni veresaun toimus. Tänase päevani on jäänud lõpuni selgusetuks inimohvrite arv, seda ühtmoodi nii Hiinas elavate hiinlaste kui ka välismaailma jaoks. Kui elasin 1990ndate lõpus kaks aastat Hiinas üliõpilasena, liikusid käest kätte DVDd dokumentaalkaadritega Tiananmenil toimunust. Neid vaatasid ühtmoodi nii hiina tudengid kui ka välisüliõpilased. Vähemalt selleks perioodiks see teema enam sõprade vahel toimunud eravestlustes tabuteema ei olnud. Kahjuks on tänaseni suurema rahvusvahelise tähelepanuta jäänud fakt, et Tiananmeni sündmusi ei tohi vaadelda kontekstist eraldatuna – katel kees juba aastaid enne. 1986. aasta lõpus toimus Hiina suuremates linnades ridamisi suuremaid üliõpilasrahutusi, need aga jäid maailma tähelepanuta.

Hiina on oma pikaajaliselt korduma kippunud avalikkusega suhtlemise vigadest õppima hakanud. Probleemidele või teatud tundlikele sündmustele järgnes varem alati totalitaarsele režiimile omane salatsemine ja varjamine. Seda viga korrati veel hiljuti, 2008. aasta kevadel, kui tiibetlased keskvõimu vastu üles tõusid. Pekingist üritati kehtestada totaalset infoblokaadi välismaalasi protestipiirkondadest eemaldades, reisikeelde kehtestades, veebilehekülgi sulgedes jne. Info lekkis siiski ja väljus olümpiamängudeks viimaseid ettevalmistusi tegeva keskvalitsuse jaoks igasuguse kontrolli alt. Hiina valitsus elas väga raskelt üle välismaal toimunud protestimeeleavaldusi olümpiatule teekonnal ja mitmete riigipeade otsust olümpia avatseremoonia boikoteerimiseks. Käesoleva aasta juulis toimunud ulatuslikku etnilist konflikti Xinjiangi provintsis uiguuride ja hani hiinlaste vahel võib pidada Hiina valitsuse avalike suhete jaoks revolutsiooniliseks hetkeks. Keskvalitsus haaras kiirelt ohjad, esitades agressiivselt oma versiooni sündmustest, kutsus operatiivselt kohale välisajakirjanikud, kellele söödeti ametlikku informatsiooni sündmuste arengutest ja põhjustest. Hiina on mõistmas, et varjamine ja kinnimätsimine tänapäevase infotehnoloogia ajastul enam ei toimi ja jõuline rünnak oma tõlgendustega on pool võitu infosõjas.

1989. aasta 4. juunil kulmineerunud sündmused mõjutavad tänaseni tugevalt nii Hiina sise- kui ka välispoliitikat.

Tiananmeni veresauna 20. aastapäeval ei toimunud Hiinas ühtegi avalikkusele teadaolevat mälestusüritust. Samas ei saa ka öelda, et Hiina võimud oleksid seekord midagi kahe silma vahele jätnud. Tundliku aastapäeva eelõhtul saadeti sisemaisesse eksiili Tiananmeni perioodil arreteeritud kõige kõrgem kompartei tegelane, tänaseks juba 76-aastane Bao Tong. Mees oli olnud kompartei reformimeelse juhi Zhao Ziyangi (tudengite nõudmiste avalik toetaja, elas koduarestis, suri nelja aasta eest) tippnõunikuks ja oli tolleaegse parteijuhi memuaaride (“Prisoner of the State: the Secret Journal of Premier Zhao Ziyang”) välismaal avaldamise eest vastutaja. Dissidentide ligipääsu riigile piirati resoluutselt. Kunagisi Tiananmeni aktiviste saadeti tagasi nii Hongkongi kui ka Macau piiridelt. Taaskord blokeeriti rida potentsiaalseid ohuallikaid internetis. Pressivabaduse eest seisev organisatsioon Reporters Without Borders teatas vähemalt 12 veebilehekülje blokeerimisest Tiananmeni aastapäevale eelnenud perioodil. Nende hulgas leidusid ka sellised tuntud veebikeskkonnad nagu Twitter, YouTube, Bing, Flickr, Opera, Live, WordPress ja Blogger in China. Hiina vanglates peetakse veel tänagi kinni kümneid Tiananmeni protestide veterane. Osa neist, kes oli viimastel aastatel vabastatud, arreteeriti aastapäeva eel uuesti, et võimalikke probleeme vältida.

mustele järgnenud taktikalised muudatused – kodanike majanduslikke ja isiklikke vabadusi on suurendatud, kuid poliitiline kontroll on endiselt partei kätes. Hiina valitsus toob seetõttu aeg-ajalt oma poliitilise mudeli eeskujuks Singapuri, kus selline süsteem on juba aastakümneid toiminud. Tiananmenist rääkides ei maksa unustada ka lihtsat asjaolu – aega. Hiinas on peale kasvanud uus põlvkond inimesi, kelle mälestused põhinevad kuulujuttudel ja kelle jaoks 1989. aasta sündmused ei ole kuigi olulise tähendusega.

Reporters Without Borders teatas vähemalt 12 veebilehekülje blokeerimisest Tiananmeni aastapäeva eel. Nende hulgas olid Twitter, YouTube, Flickr, WordPress ja Blogger in China.

Tuleviku suureks küsimuseks on, kas Hiina poliitiline areng võiks kulgeda samas suunas, nagu juhtus 20. sajandi teisel poolel Jaapani, Lõuna-Korea ja Taiwaniga. Ida-Aasia regioonile näib olevat iseloomulik (tõsi, Põhja-Korea seda tendentsi kuidagi ei kinnita), et autoritaarsed valitsused oma vastavate juhtimismeetoditega on endas alati kandnud tugevaid majandus- ja inimarengu elemente. Nii muutusid Jaapan, Lõuna-Korea ja Taiwan Teise maailmasõja ja Korea sõja järel autoritaarsetest, riigi poolt juhitud ja selgelt ekspordile suunatud majandusega riikidest samm-sammult demokraatlikumateks maadeks. Majandusliku heaolu kasvule järgnes vaikne demokraatia esiletõus, mis tänaseks on lõppenud rahvusvaheliselt tunnustatud vabadeks ühiskondadeks saamisega. Hiina arenguid pärast Tiananmeni võib vaadelda suhteliselt sarnasena – vabadust on tulnud juurde koos majandusliku heaolu kasvuga. Skeptikud väidaksid siinkohal, et Hiina ühiskond ei ole oma ajaloolise pärandi (kultuur, religioon, kollektivism, patriarhaalsus) tõttu demokraatlikuks valitsemiseks suuteline. Taiwani näide on aga viimase kümnendi jooksul saanud tõestuseks sellest, et Hiina ühiskond on suuteline end demokraatlikult valitsema. Alles tänavu juulis väitis Briti valitsuse viimane kuberner Hongkongis Chris Patten, et ta on üllatunud sellest, kuivõrd vabaks on jäänud Hongkongi kodanikkond vaatamata 1997. aastal toimunud Hiina RV võimu kehtestamisele. Taiwan, Lõuna-Korea ja Jaapan on näiteks sellest, et majandusliku heaolu tõus viib kodanikuvabaduste suurenemiseni ja lõpuks ka demokraatiani. Miks ei võiks perspektiivis sama juhtuda ka Hiinas? Ida-Aasias ei ole toimunud ühtki demokraatlikku revolutsiooni, kuid see ei ole olnud takistuseks demokraatlike ühiskondade tekkimisele.