Tankerisõja õppetunnid Hormuzi väinas

Iraani strateegia merel põhineb eelkõige asümmeetrilisel sõjapidamisel, mille eesmärk on kompenseerida tehnoloogilist ja konventsionaalset ülekaalu, mida omavad Ameerika Ühendriigid ja Iisrael. Iraani doktriin on suuresti kujunenud 1980. aastate Iraani-Iraagi sõja kogemuste põhjal. Selle konflikti üks olulisemaid episoode oli nn Tankerisõda, mille käigus rünnati süstemaatiliselt naftatankereid ja kaubalaevu Pärsia lahes. Aastatel 1981–1988 toimus sadu rünnakuid kaubalaevade vastu ning mõlemad pooled püüdsid kahjustada vastase majanduslikke huve, rünnates energiaekspordi infrastruktuuri ja meretransporti.

Tänaseks on Iraani Revolutsiooniline Kaardivägi investeerinud täiendavalt asümmeetrilistesse võimetesse. Nende hulka kuuluvad meremiinid, väikesed diisel-elektrilised allveelaevad, laevavastased tiibraketid ja ballistilised raketid, erinevad droonid ning mehitamata lõhkelaevad. Samuti kasutab Iraan suurt hulka väikseid ja kiireid ründepaate, mis võimaldavad rakendada nn parvetaktikat, kus mitmed väikesed alused ründavad samaaegselt suuremat sõjalaeva või kaubalaeva. Selline taktika võib muuta vastase kaitse keeruliseks ja nõuab märkimisväärseid ressursse laevaliikluse turvalisuse tagamiseks.

Iraan ei pea merel ülemvõimu saavutama, vaid looma piisavalt ebakindlust, et laevaomanikud ja kindlustusfirmad väldiksid piirkonda.

Kuigi Hormuzi väin on Iraani strateegia keskne element, ei piirdu rünnakud ainult selle kitsaskohaga. Mitmed rünnakud on toimunud ka Pärsia lahe teistes osades ning Omaani lahes, mis viitab sellele, et Iraani eesmärk on tekitada laiem regionaalne ebastabiilsus merel. Selline lähenemine võimaldab Iraanil vältida otsest ja otsustavat merelahingut ning keskenduda pigem mereliikluse häirimisele, mis võib tekitada olulisi majanduslikke ja poliitilisi tagajärgi ka ilma pikaajalise sõjalise kontrollita mereteede üle.

Iraani võimalike tegevusstsenaariumide hindamiseks Hormuzi väinas on Tankerisõda kasulik näide. Esmalt võiksid meremiinid piirata või aeglustada laevaliiklust, luues psühholoogilise ja operatiivse ohu nii kaubalaevadele kui ka sõjalaevadele. Seejärel võiks Iraan kasutada droone, rakette või väikelaevu, et rünnata üksikuid sihtmärke. Selline lähenemine ei nõua Iraanilt merel ülemvõimu saavutamist, vaid pigem piisava ebakindluse loomist, et laevaomanikud ja kindlustusfirmad väldiksid piirkonda. Iraani miiniveeskamise võimet on USA oluliselt piiranud, olles tõenäoliselt hävitanud pea kõik suured miiniveeskajad. See aga ei puuduta väiksemaid kaatreid või isegi kalalaevu, millega saab jätkuvalt miine merre panna.

Ohtude tõrjumine

Selliste ohtude tõrjumine nõuab ulatuslikke ja mitmekesiseid merevõimeid. Esiteks on oluline miinitõrje võimekus, mis võimaldab avastada ja neutraliseerida meremiine. Teiseks on vajalikud õhu- ja raketitõrjesüsteemid, mis suudavad kaitsta laevu droonide ja rakettide eest. Kolmandaks on vajalikud mereseire ja luurevõimed, sealhulgas satelliidid, droonid ja patrull-lennukid. Kaubalaevad peaksid sellisel juhul sõitma kolonnis, kus neid saadavad sõjalaevad. Tankerisõja ajal rakendasid Ameerika Ühendriigid sellist strateegiat operatsiooni Earnest Will raames, kus USA merevägi eskortis Kuveidi tankereid Pärsia lahe kaudu. Kuid isegi sel juhul polnud kaitstus garanteeritud. Näiteks 1987. aastal sai USA poolt kaitstud konvois liikunud tanker Bridgeton kahjustada Iraani paigutatud meremiini tõttu, mis näitas, et isegi piiratud miinisõda võib oluliselt häirida mereliiklust ja tekitada strateegilist mõju.

Ameerika Ühendriikidel on piirkonnas märkimisväärne sõjaline kohalolek, sealhulgas lennukikandjate löögigrupid, hävitajad, fregatid ning mereluure ja patrull-lennukid. Samas on USA miinitõrje võimekus piirkonnas viimastel aastatel vähenenud. 2025. aastal saadeti erru neli Bahreinis paiknenud Avenger-klassi miinitraalerit, mis olid aastakümneid olnud Pärsia lahe miinitõrje põhivahenditeks. Kuigi USA merevägi on liikumas uute tehnoloogiliste lahenduste suunas, näiteks miinitõrjemoodulitega lahingulaevad, on neid hetkel teadaolevalt kasutuses vaid neli ja neid süsteeme ei ole kordagi lahingu tingimustes kasutatud.

Sõjaliste võimete kasutamine koalitsiooni raames võiks oluliselt suurendada operatsioonide ulatust ja kiirendada mereteede taasavamist kriisiolukorras.

See tähendab, et ulatusliku miinisõja korral Hormuzi väinas võiks miinide eemaldamine võtta märkimisväärselt aega ja ressursse. Mõned hinnangud on viidanud, et väina täielikuks puhastamiseks võib vaja minna kuni 16 spetsiaalset miinitõrjealust, samas kui USA-l on praegu operatiivses kasutuses oluliselt vähem sellise võimekusega laevu. On üsna tõenäoline, et USA ei suuda üksi Hormuzi väina kaubateid pikaajaliselt lahti hoida.

Samal ajal on paljudel Euroopa riikidel märkimisväärsed miinitõrje võimekused, mis on arendatud eelkõige NATO kollektiivkaitse vajadusi silmas pidades. Mitmel riigil, sh Eestil, on spetsiaalsed miinitõrjelaevad ja need riigid osalevad regulaarselt NATO alalistes miinitõrjegruppides. Lisaks Euroopa riikidele saab välja tuua Aasia liitlased Jaapani ja Lõuna-Korea, kes on viimastel aastakümnetel investeerinud ulatuslikesse meresõjalistesse võimekustesse, sealhulgas hävitajatesse, patrull-lennukitesse ja mereseire süsteemidesse, mis võimaldavad kaitsta kaubateid ja osaleda rahvusvahelistes mereturvalisuse operatsioonides. Jaapanil on näiteks üks maailma arenenumaid miinitõrjevõimekusi. Selliste võimekuste kasutamine koalitsiooni raames võiks oluliselt suurendada operatsioonide ulatust ja kiirendada mereteede taasavamist kriisiolukorras.

Liitlased haamri ja alasi vahel

Iraani-Iisraeli ja USA konflikti eskaleerudes on president Trump hakanud üha selgemalt nõudma liitlastelt suuremat panust. Ta on väitnud, et riigid, kes sõltuvad Pärsia lahe energiatranspordist, peaksid ise aitama mereteed turvalisena hoida, ning hoiatanud, et NATO-l võib olla „väga halb tulevik“, kui liitlased ei toeta USA pingutusi Hormuzi väina taasavamisel.

Valgest Majast tulevate sõnumite kaootilisust ja tihti ka vasturääkivust näitavad aga Trumpi varasemad väljaütlemised, et USA on ise võimeline tagama mereteede turvalisuse ning vajaduse korral eskortima tankereid läbi Hormuzi väina. Samal ajal on USA ametnikud kinnitanud, et selliseid eskorte ei ole seni tegelikult läbi viidud ning merevägi hindab jätkuvalt operatsioonide riske ja võimalusi.

Euroopa riigid sõltuvad märkimisväärsel määral Pärsia lahe energiavarudest ning meretranspordi katkestused avaldavad mõju nii energiaturgudele kui ka tööstusele.

Kuivõrd kogu Iraani vastane operatsiooni algas ilma liitlaste teadmata, on teiste valitsuste reaktsioonid Trumpi palvele olnud ettevaatlikud. Euroopa suured mereriigid nagu Saksamaa, Hispaania, Itaalia ja Kreeka on esialgu keeldunud sõjalises operatsioonis osalemast, samas kui Ühendkuningriik ja Taani on teatanud, et kaaluvad võimalikku panustamist, keskendudes eelkõige de-eskalatsioonile. Samuti on Jaapan teatanud, et tal ei ole praegu plaane saata sõjalaevu Hormuzi väina, viidates nii poliitilistele kui ka õiguslikele piirangutele. Ka Austraalia välistas osalemise.

Kuigi Pärsia lahe piirkond asub väljaspool NATO traditsioonilist operatsiooniala, mõjutab väina turvalisus otseselt paljude NATO liikmesriigi majandus- ja energiajulgeolekut. Euroopa riigid sõltuvad märkimisväärsel määral Pärsia lahe energiavarudest ning meretranspordi katkestused avaldavad mõju nii energiaturgudele kui ka tööstusele. Seetõttu võib Hormuzi väina küsimus kujuneda alliansi julgeolekupoliitiliseks küsimuseks. Kui lisada siia juurde Trumpi ähvardused NATO tuleviku kohta, siis võib see liitlased panna ainult halva või väga halva valiku ette.