Tänapäeva relvastatud konflikt. Mõned mõtted levinud arusaamadest ja nende kasutamisest

Tormilistel aegadel, mil maailm jälgib „ülemaailmse terrorismivastase sõja” ja arvukate väiksemate konfliktide draamat, kasvab huvi sõja- ja konfliktiuuringute vastu. Paraku, ehkki küll üpris ennustatavalt, on unelm universaalsest demokraatlikust rahust ja „ajaloo lõpust”, mida nägi pärast külma sõja lõppu vaimusilmas Francis Fukuyama, jäänud sama tabamatuks ja kaugeks nagu varem. Erinevat masti organiseeritud vägivald, mida toidavad poliitilised, religioossed, ideoloogilised ja muud motiivid, on ka tänapäeval strateegilise maastiku domineeriv element. Sestap ei tohiks üllatada, et tänapäeva konfliktide põhjustele, vormidele, mustritele, dünaamikale ja tagajärgedele pühendatud uuringute arv on tormiliselt kasvanud. Eksperdid täidavad ajakirjandusruumi, poliitikafoorumid ja akadeemilisegi keskkonna oma hinnangute ja sõnavõttudega, püüdes tabada ning eritleda keerukaid jõude, mis ohustavad rahvusvahelist rahu ja julgeolekut.

Me kuuleme, kuidas pidevalt pillutakse selliseid väljendeid nagu „asümmeetriline konflikt”, „neljanda põlvkonna sõjapidamine”, „vähese intensiivsusega konflikt”, „postmodernne sõda” või „uus terrorism”. Need imbuvad kõnedesse, poliitikadokumentidesse, sõjalistesse doktriinidesse ja teadusartiklitesse. Kahjuks on aga vähesed võtnud vaevaks mõtestada nende laiemat tähendust. See käib eriti Balti riikide strateegilise kultuuri kohta, kus ollakse liiga harjutud „strateegilise mimikriga” ehk Washingtoni, Londoni ja Brüsseli mõttekodade, kaitseringkondade või rahvusvaheliste peakorterite sügavuses sündinud „transformatsiooniliste kontseptsioonide” lihtsa ja kriitikavaba ülevõtmisega. Eesti, Läti ja Leedu või ka mõne muu väiksema EL-i ja NATO liikmesriigi rahvusliku julgeoleku ja sõjalisi strateegiaid ning kontseptsioone lugedes jääb tahtmatult mulje, et need on kirja pannud üks ja sama isik, kes kasutab veidraid fraase, mis ajavad lugejat pigem segadusse kui abistavad.

Asümmeetriline konflikt on paljuski meie ajastu sõjalise mõtte põhiosis.

Käesolev artikkel püüab minna tagasi põhituuma juurde ning uurida, millises seisus asuvad meie arusaamad tänapäeva relvastatud konfliktist, millised kontseptsioonid on selle mõistmisel kasuks ja millised võib tarbetu ballastina minema heita. Võimalike uurimisaluste arusaamade nimekiri on üsna pikk, mistõttu mul tuleb piirduda nendega, mida kasutatakse tänapäeva strateegilises debatis kõige enam ja mis on ka laiemale publikule kõige rohkem tuntud. See sunnib mind keskenduma mõneti kattuvatele asümmeetrilise konflikti ja ülemaailmse terrorismivastase sõja mõistetele.

Asümmeetriline konflikt on paljuski meie ajastu sõjalise mõtte põhiosis. Selle mõiste mitmekordne kasutamine on igas analüüsis lausa vältimatu nõue ning ilmselt peegeldab see kõige paremini väljakutset, millega seisab tänapäeva julgeolekukeskkonnas silmitsi riikliku julgeoleku aparaat, eriti aga relvajõud. Lühidalt öeldes tähendab asümmeetriline konflikt sellist konflikti, mille puhul vastased kasutavad organiseeritud vägivalla vahendeid ja meetodeid, mis meie silmis on ebaharilikud või mida meie ei saa kasutada. Selle seisukoha järgi on sellised vastased üldjuhul meist nõrgemad ning püüavad mööda hiilida meie tugevatest külgedest ja rünnata meid nõrkadest kohtadest. Kõige tüüpilisemad „asümmeetrilised vaenlased” on terroristid ja sissid. Olgu tegemist ameeriklastega Iraagis, NATOga Afganistanis, venelastega Tšetšeenias, iisraellastega Palestiina aladel või indialastega Kashmiris, kõik nad seisavad enda sõnul silmitsi asümmeetrilise vaenlasega ning asümmeetrilise ohuga oma sõjalisele kohalolekule ja strateegiale.

Tähelepanelik vaatleja pani kindlasti juba tähele selle kontseptsiooni üht puudujääki. Asi seisab selles, et asümmeetria on kõigi sõdade fundamentaalne tunnus, peaaegu sama fundamentaalne nagu vägivald, hõõrumised ja ebakindlus ise. Inimajalugu ei tunne sõda, kus vaenlased oleks olnud samased ehk „sümmeetrilised”. Sõdivad pooled ei ole kunagi täiesti sarnased nende valduses olevate või nende kasutatud vahendite ja võimete osas, samuti mitte oma tugevate ja nõrkade külgede või kultuuriliste ja vaimsete omaduste poolest. See põhimõtteline erinevus võib küll peituda pigem tasemes kui põhimõttes, aga kuidas taset hinnata ja kust jookseb joon, mille ületamisel saame rääkida juba „asümmeetrilisest konfliktist”? See tähendab, et ka parimal juhul ei ütle see mõiste meile õieti midagi.

Samuti on mis tahes sõja puhul raske ette kujutada niisugust strateegiat, mis võtaks vastase nõrkuste asemel sihikule tema tugevad küljed. Me võime kurta, et meie „asümmeetrilised vaenlased” on salakavalad, ei arvesta tsiviliseeritud, rahvusvahelisse õigusse kirja pandud jõu kasutamise piirangutega ning kasutavad koletut taktikat meie tugevate külgede nullimiseks, aga see on lihtsalt Lääne ühiskonna tüüpiline reageering sellele, mida ta peab ebaausaks mänguks. See kajastab Lääne arusaama sõjast kui härrasmeeste duellist, milles järgitakse rangeid reegleid ja valatakse nii vähe verd kui võimalik. Kui me siis kohtame kedagi, olgu riiki või mitteriiklikku jõudu, kes ei pane meie endale kehtestatud piiranguid millekski, ilmutame me pahameelt ja kõneleme „asümmeetriast”. Samas ei ole näiteks Hiina strateegiline kultuur, mis tugineb aastatuhandete vanusele Sun Zi traditsioonile, kunagi tundnud nii ebamõistlikke kontseptsioone nagu „asümmeetriline konflikt” või „asümmeetriline sõjapidamine”, eelistades kasutada hoopis mõistet „piiramatu sõjapidamine”.

Eesti, Läti ja Leedu sõjalisi strateegiaid ning kontseptsioone lugedes jääb tahtmatult mulje, et need on kirja pannud üks ja sama isik, kes kasutab veidraid fraase, mis ajavad lugeja pigem segadusse kui teda abistavad.

Halvimal juhul toob asümmeetrilise konflikti mõiste kriitikavaba ja sage kasutamine kaasa väära tunde, nagu me mõistaksime tänapäeval toimuvaid relvastatud konflikte ja nagu oleks võimalik neile rakendada universaalseid valmislahendusi. Relvajõud kalduvad alati kasutama üht kindlat meetodit, mida peetakse teatud sõjapidamise tüübi korral kõige tõhusamaks. Pikka aega domineerisid sõjalises mõttes kiire manööver ja otsustava võidu taotlemine lahingus. Ameeriklased maitsevad selle vilju praegu Iraagis. Strateegiliste probleemide lahendusena on eelistatud ka „täppislööke” ja „strateegilist halvamist”. NATO arvab, et see toimis Jugoslaavia puhul, aga on sunnitud seniajani tegelema Kosovoga. Iisrael pommitas hiljaaegu võimsalt Liibanoni, aga see ainult tugevdas Hezbollah-d ja võib veel kaasa tuua Liibanoni riigi uue kokkuvarisemise.

Asümmeetriakontseptsioon toob meid selliste mõistete juurde, nagu „tulemuspõhised operatsioonid”, „infoülekaal”, „kolmeharuline sõjapidamine” ja muud üldised lahendused, mis peaksid sobima alati ja kõikjal. Selmet arendada endas oskust mõista iga konkreetset konflikti ja iga konkreetset vaenlast ning kohandada seejärel meie vahendeid ja meetodeid, lükkavad meie sõjaväelased ja poliitikud meid taas jäikade doktriinide ja lihtsakoelise sirgjoonelise mõtteviisi lõksu. Tulemust pole raske ennustada: meie praegused ja tulevased „asümmeetrilised vaenlased” leiavad hõlpsasti viisi meie üllatamiseks ning meie eelduste, arvestuste ja plaanide ümberlükkamiseks, mis vaid suurendab meie nördimust „ebaausa mängu” pärast. Ei Taliban ja Al Qaeda praegu ega Iraan ja võib-olla ka Hiina tulevikus tunne endas mingit sundi pidada sõda meie reeglite ja nende põhimõtete järgi, kuidas meie arvates tuleb kasutada sõjalist jõudu.

Teine sama vastuoluline, aga veelgi laiemalt levinud kontseptsioon on „ülemaailmne terrorismivastane sõda”, millega liitub ka mõiste „uus terrorism”, mida iseloomustab piiramatu vägivald utoopiliste religioossete eesmärkide nimel. Pärast seda, kui USA president 11. septembri rünnakute järel mõiste välja käis, on selle sisu lahtimõtestamisele kulutatud palju tinti. Üks mõttevool peab seda üsna õigesti mõttetuseks: sõda ei saa pidada meetodi või taktikaga. Selles mõttes on „sõda terrorismiga” puhas retoorika, mis on sama realistlik või mõttekas kui veendumus, et enesetapumissioon viib selle sooritaja neitseid tulvil paradiisi.

Sellise sõja väljakuulutamine nõrgendab meie tähelepanu, mida tuleks osutada konkreetsele vaenlasele, nimelt Al Qaedale. Me ühendame selle sõja vastaste alla väga erinevate motiivide, eesmärkide ja strateegiaga mitteriiklikud rühmad, kellega tuleks tegelda ükshaaval, sageli väga erinevate meetoditega. Veel hullem on see, et „sõjast terrorismiga” on saanud võigaste ja jõhkrate režiimide abivahend, millega need režiimid õigustavad oma repressiivset poliitikat, nimetades seda „võitluseks terroristide vastu” (mis peaks olema päris tuttav kõigile, kes mäletavad, kuidas nimetas Nõukogude Liit Baltimaade metsavendi). On ilmselge, et see pigem tekitab probleeme, kui pakub lahendusi. Meie vastas seisab Al Qaeda kõigi oma eripäraste tugevate ja nõrkade külgedega, strateegiliste ja taktikaliste oskustega, organisatsioonivormide ja meetoditega. Sõja kuulutamine terrorismile üldse kui nähtusele ainult sellepärast, et me peame seda poliitilise vägivalla vormi ideoloogiliselt ja kultuuriliselt vastuvõetamatuks, vähendab meie suutlikkust astuda konkreetse vaenlase vastu ja tegelda probleemide põhjustega, mis võimaldavad vaenlasel hankida endale avalikkuse toetust.

Teatavas mõttes on „sõda terrorismiga” puhas retoorika, mis on sama realistlik või mõttekas kui veendumus, et enesetapumissioon viib selle täitja neitseid tulvil paradiisi.

Ent kas on üldse tegemist sõjaga? Paljud teadlased ja poliitikud vaidlustavad selle arusaama ja väidavad, et tegemist on pigem julgeolekuprobleemiga, millega peaksid tegelema õiguskaitseorganid. Nende arvates tähendab väide, nagu oleks tõepoolest tegemist sõjaga, Al Qaedale staatuse omistamist, mida see kuidagi ei vääri, ning vaikimisi tunnistamist, et konflikti võib lõpetada läbirääkimistega. Lõppude lõpuks lõpeb ju nii enamik sõdu – aga terroristidega ju läbirääkimisi ei peeta või on ka see poliitika muutumas?

Siiski on tegemist sõjaga. Suur Preisi strateegiline mõtleja Carl von Clausewitz nimetas sõda „vägivallaaktiks, et sundida vastast toimima meie tahte kohaselt” ning „poliitilise suhtlemise järjeks, selle teostamiseks teistsuguste vahenditega”. Al Qaeda eesmärgid võivad olla utoopilised, aga need on kindlasti ka poliitilised: maailma muslimite kogukonna umma ühendamine ühtsesse kalifaati, kus valitseb islami šariaat, või Lääne sõjalise kohaloleku ja poliitilise mõju lõpetamine islami riikides. Oma eesmärkide vahendamiseks mitmesugusele publikule, lääneriikide ülereageerimise esilekutsumiseks ja oma toetuse suurendamiseks muslimite seas kasutab Al Qaeda vägivalda. „Kuritöö ja karistus” ehk mõistepaar, mida pooldavad sõjamõiste vastased, ei tundu siin olevat kuidagi rakendatav, vähemalt mitte suure strateegia tasandil.

Tõsi, see sõda erineb riikide ja nende relvajõudude kokkupõrgetest. Kuid Lääne strateegilisele kultuurile ei ole see siiski päris võõras. Põhimõtteliselt pole „ülemaailmne terrorismivastane sõda” ei midagi vähemat ega rohkemat kui mäss ja mässuvastane tegevus, ainult et seda peetakse ülemaailmsel tasandil. Meil on tegemist ülemaailmselt tegutseva mässaja Al Qaedaga, kes on vaidlustanud rahvusvahelise süsteemi status quo legitiimsuse, ning mässu mahasurujatega, USA juhitud koalitsiooniga, mis püüab status quo-d säilitada, võideldes võitlust jälgiva publiku „südame ja mõistuse” pärast. Vägivalda kasutatakse selles võitluses kommunikatsiooni- ja veenmisvahendina, enamik tulemusi avaldub aga mitte sõjalises, vaid pigem poliitika-, info-, ideoloogia- ja sotsiaalses sfääris. See sobib päris hästi kokku klassikalise mässuteooriaga, mis peab sõjalist tegevust ainult üheks võitluse osaks.

Põhimõtteliselt pole „ülemaailmne terrorismivastane sõda” midagi vähemat ega rohkemat kui mäss ja mässuvastane tegevus, ainult et seda peetakse ülemaailmsel tasandil

See ülemaailmne mäss ja mässuvastane tegevus kätkeb endas ning toetub paljudele suundumustele, mis on rahvusvahelises süsteemis ja rahvusvahelistes suhetes domineerinud ning tugevnenud pärast külma sõja lõppu. Seda õhutavad üleilmastumise poliitilised, majanduslikud ja tehnilised jõud, mis soodustavad inimeste, ideede, teabe, kaupade ja raha liikumist kogu maakeral. See peegeldab nii riikide võimu vähenemist kui ka mitteriiklike jõudude ja isegi üksikisikute võimu suurenemist. Samuti seisab selle taga USA hegemoonia süvenemine rahvusvahelises süsteemis ja selle suurenevad tagasilöögid mitmel pool maailmas. Konflikti aitab alal hoida ka islami ühiskonna paljudes osades sügavalt juurdunud arusaam, et Lääs ründab islamit, mida me pahatihti süvendame oma läbimõtlematute või kultuuritundetute sammudega.

Õnneks on mitmel pool hakanud üha enam maad võtma arusaam, et „ülemaailmne terrorismivastane sõda” on tõepoolest ülemaailmne mässuvastane tegevus, milles tuleb suuremat tähelepanu pöörata ideoloogia- ja informatsiooniaspektile ning mille kõige tähtsam komponent on poliitika. Kunagistele külma sõja eesliinil seisjatele peaks see hästi sobima. Samuti mõistetakse, et ees seisab pikk ja mitmekesine võitlus, ning paljud Lääne poliitilised liidrid on hakanud seda avalikkusele agaralt selgitama. Pole juhus, et USA kaitseministeeriumi viimane nelja aasta kaitseülevaade kandis pealkirja „Pikk sõda” („Long War”) ja et selles tõmmatakse tugevaid paralleele mässu- ja mässuvastase tegevuse teooria ja praktikaga, mille kohaselt sellised konfliktid kestavad aastaid või isegi aastakümneid ning muudavad sageli tugevasti nendega seotud ühiskondi ja institutsioone.

Väga oluline on tähele panna, et seda tüüpi konflikti puhul ei pruugi olla võimalik kõnelda võidust. Sõja üleminek rahuks võib olla sama pikk ja hägune nagu sõda ise ning kumbki pool ei kuulutagi välja lõplikku võitu (ega ka lõplikku alistumist). Al Qaeda mäss võib ajapikku lihtsalt hääbuda üha asjatundlikuma mässuvastase tegevuse tõttu. See võib aga kaasa tuua ka Pax Americana järkjärgulise kokkuvarisemise, nagu tõid mässud kaasa näiteks Pax Romana ja Pax Britannica languse. Selles kontekstis ei pruugi läbirääkimised mässajatega, olgu siis jõu või nõrkuse positsioonilt, paista enam sugugi nii välistatud või hirmutava mõttena. Me võime isegi näha selle algeid juba praegu Afganistanis, kus kõlavad aina valjemalt üleskutsed tõmmata väga tihedalt Al Qaedaga seotud Talibani liikumine mingilaadsetesse kõnelustesse.

Sõja üleminek rahuks võib olla sama pikk ja hägune nagu sõda ise.

Kõik eeltoodu oli mõeldud artikli põhisõnumi näitlikustamiseks: strateegilises diskursuses kasutatavate mõistete ja kontseptsioonide hoolikas eritlemine võib päris hästi näidata, kui tühjad ja kohatud või hoopis täpsed ja tähendusrikkad nad on. „Asümmeetriline konflikt” ja „asümmeetriline sõjapidamine” ei suurenda meie teadmisi ega süvenda mõistmist, veel vähem annavad nad meile praktilisi toimivaid lahendusi. Samas „ülemaailmne terrorismivastane sõda” sisaldab oma tõetera, kuivõrd selles esineb sõna „sõda”, aga siiski oleks seda mõistlikum käsitleda ülemaailmse mässu ja mässuvastase tegevuse raamistikus.

See ei ole tühi akadeemiline tähenärimine. Kõik strateegia kujundamises ja teostamises kasutatavad mõisted peavad olema selge sisuga ja sobima kokku meie keerulise maailma tegelikkusega. Vastasel juhul jäävad nad lihtsalt tulutuks moehulluseks. Sõjanduse sõnaraamatud ning sõjalised kontseptsioonid, strateegiad ja doktriinid on sellistest moeröögatustest üleküllastatud. Sõda ja strateegia on juba iseenesest üpris kaootilised ja segadust tekitavad valdkonnad ega vaja hämmeldust tekitavaid ja tähelepanu hajutavaid silte, mis tihtipeale ütlevad vaid erinevate sõnadega üht ja sama. Meil ei ole vaja raisata aega nende väljamõtlemisele ning riikides, kus inimestel ei jagu aega ja mõnikord ka kogemusi pikemaks järelemõtlemiseks, ei tuleks neid kriitikavabalt üle võtta.

Inglise keelest eesti keelde on tõlkinud Marek Laane