juuni 14, 2019

Tänane Venemaa: massiteadvuse „staliniseerumine”

Reuters/Scanpix
Kommunistliku partei toetaja hoidmas Stalini portreed Moskvas maiparaadil.
Kommunistliku partei toetaja hoidmas Stalini portreed Moskvas maiparaadil.

Massirepressioonid olid vajalikud Nõukogude Liidu jaluletõusmiseks, usuvad venemaalased.

Sissejuhatus

Läbi ajaloo on Venemaa elanikke iseloomustanud eriline kiindumus jõulistesse ja pahatihti üpris vastuolulistesse ajaloolistesse isikutesse. Küllap ei ole võimalik eksida, kui öelda, et venelased austavad autoritaarseid juhte, kes valitsevad vene rahvast karmi käega, tuntavalt enam kui „liberaalseid” või „mõõdukaid” (seega venelaste arvates otsustusvõimetuid ja nõrku) riigimehi. Julgelt võib öelda, et Nõukogude diktaator Jossif Stalin, kes vaieldamatult oli kõige verisem Vene/Nõukogude riigijuht, on üks vastuolulisemaid isikuid nii Venemaa kui ka kogu maailma ajaloos. On omamoodi paradoks, et kuigi venelased (ja samuti teised rahvad) pidid taluma Stalini diktatuuri ajal kohutavaid kannatusi, on tema populaarsus tavaliste venelaste seas jõudnud tänaseks hirmuäratavatesse kõrgustesse. Lähenevat Natsi-Saksamaa üle saavutatud võidu – mis on üks hinnatumaid avalikke pühi, mida igal aastal tähistab 95 protsenti elanikest – 75. aastapäeva (9. mai 2020) silmas pidades tasub ehk mõelda kahele asjale. Esiteks sellele, miks venelased on valinud võidu põhiliseks sümboliks just Stalini, kelle osa Saksamaa sõjalises purustamises oli üpris vastuoluline. Teiseks aga sellele, milliseid tagajärgi toob Venemaa ühiskonnale ning sise- ja välispoliitikale kaasa praegu käiv „massiteadvuse staliniseerumine”. Allpool üritataksegi nende aspektide üle mõtiskleda.

Avaliku suhtumise teisenemine: hukkamõistust heakskiiduni

Alates Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei XX kongressist (14.–25.  veebruar 1956) ja Nikita Hruštšovi mitmeski mõttes revolutsioonilisest „salajasest kõnest” Jossif Stalini isikukultuse kohta oli Nõukogude diktaatori kritiseerimine ja halvakspanemine liikunud tõusujoones (välja arvatud Brežnevi seisakuajal). See oli nii veel 1980. aastatel (tollastel võidupüha paraadidel peaaegu ei näinudki Stalini portreid) ja 1990. aastate algul.1 Ent ajalugu tõendas, et tavaliste venelaste südames oli Stalin jätkuvalt „elavatest elavam”. 2000. aastate algusest peale on diktaatori populaarsus robinal aina kasvanud (hoolimata enamiku venelaste elujärje paranemisest). Levada keskuse andmetel võib avaliku arvamuse Stalini kohta 2000. aastatel jagada kolmeks põhiperioodiks:2

  1. Enne 2008. aastat, mil Stalini-meelsed ja Stalini-vastased tunded jagunesid küsitletute seas peaaegu täpselt pooleks. Ühes 2001. aastal korraldatud küsitluses selgus, et 38 protsenti vastanutest kirjeldas oma tundeid sõnadega „imetlus”, „austus” ja „sümpaatia”, 43 protsenti aga sõnadega „vihkamine”, „hirm” ja „tülgastus”.3
  2. Aastad 2008–2014 kujunesid vaheperioodiks, mida tähistas avaliku arvamuse süvenev neutraalsus,4 aga ka süvenev ambivalentsus. Näiteks enne „lumerevolutsiooni” (avalikud protestimeeleavaldused 2011.-2012. aasta vahetusel) ei osanud tervelt viiendik küsitletutest määratleda oma suhtumist Stalinisse. Siis aga vapustas sotsiolooge ootamatu muudatus: 2012. aastal kerkis Stalin kõigi aegade ja kõigi rahvaste kõige silmapaistvamate isikute (küsitluste alusel loodud) nimekirja tippu.5 Niisiis, hoolimata mainitud „neutraliseerumisest” ja „ambivalentsusest” oli avalik arvamus pendeldanud tunduvalt lähemale ühtekuuluvustundele ja soojale suhtumisele, mida enamik küsitletutest „kõigi rahvaste isa” suhtes tundis.
  3. 2014. aasta märtsist alates on vahe Stalini positiivselt (40 protsenti) ja negatiivselt (19 protsenti) hindamise vahel drastiliselt kasvanud,6 andes märku otsustavast muutusest: Stalin on kiiresti kerkinud Venemaa kõige austatumaks ja hinnatumaks ajalooliseks tegelaskujuks, kusjuures sellel arvamusel ei ole enam ainult marginaalsed inimrühmad.

2019. aastal algas uus (esialgu veel mõnevõrra selgusetu, aga igal juhul hirmutavalt kiire arenguga) periood, mida tähistab Stalini positiivse hindamise kerkimine (isegi noorte venelaste seas) uutesse kõrgustesse. Viimase küsitluse järgi (märts 2019) peab 70 protsenti venelastest Stalini rolli Venemaa ajaloos positiivseks. Iga teine küsitletu hindas oma tundeid Stalini suhtes „austuseks” (see tunne oli võrreldes eelmise küsitlusega suurenenud 41 protsenti), „imetluseks” või „sümpaatiaks” (ühtekokku 51 protsenti). Lisaks oli nende hulk, kes olid valmis õigustama inimkaotusi „suurte tulemustega, mida NSVL saavutas enneolematult lühikese ajaga”, suurenenud 36 protsendi pealt (2017. aastal) 46 protsendi peale.7 Veel üks muret tekitav suundumus on nende inimeste hulga vähenemine, kes tunnevad Stalini suhtes ärritust, hirmu või tülgastust – neid on nüüd kõigest 14 protsenti. Tunduvalt vähenenud on ka nende hulk, kes hindavad negatiivselt Stalini osa Venemaa ajaloos: nüüd on neid kõigest 19 protsenti, samal ajal kui 2003. aastal ulatus nende osakaal 33 protsendini.8

Ja viimaks on päris tähelepanuväärne, et nende seas, kes hindavad Stalini rolli positiivselt ja väärtustavad seda kõrgelt, ei ole üksnes Venemaa Föderatsiooni Kommunistliku Partei poolehoidjad, mis oleks ju teataval määral isegi mõistetav, vaid nende seas on ka Putini ja/või Žirinovski kindlaid valijaid. Mõningas mõttes on Nõukogude diktaatorist saanud sümbol, mis ühendab nüüd erinevaid sotsiaalseid ja vanusegruppe, mitmesuguste poliitiliste eelistuste, elu- ja töökäiguga inimesi, Stalinist on saanud tugeva, sõltumatu, üleüldiselt austatud ja õiglase Venemaa kehastus.

Heakskiidust mütologiseerimiseni

Sotsioloogilised küsitlused on üks viis uurida ja mõõta Stalini populaarsust. Teine viis on vaadelda näiteid elust enesest. 5. märtsil 2019. aastal (Stalini surma-aastapäeval) kogunesid sajad punaseid nelke (sügava armastuse ja kiindumuse sümbol) kandvad inimesed Stalini haua juurde Kremli müüri ääres, millega ühtlasi käivitati üldrahvalik kampaania „Kaks nelki seltsimees Stalinile”. Tänavu asetati diktaatori hauale 8600 nelki.9 9. mail 2019. aastal avati Novosibirskis Jossif Stalini rinnakuju. Kaks päeva varem oli Surgutis üles pandud suur plakat Stalini fotoga, mille kõrval seisis kiri „Päästis Euroopa juudid genotsiidist! Poola, Saksamaa, Rumeenia”. 9. mail juhtus veel üks murelikuks muutev asi: kõrvu sõjaväeparaadi ja „Surematu polgu“ traditsioonilise marsiga võttis sel aastal (esimest korda) marsi ette ka nõndanimetatud Stalini polk. Mitmetuhandepealist rongkäiku juhtis kommunistide liider Gennadi Zjuganov, mõned noored marssijad kandsid Stalini portreid kirjaga „Ta on mulle isa eest”.

Need ja paljud muud tõendid näitavad selgelt üht: vene rahva silmis on just Stalin see, kes päästis NSV Liidu ja selle rahvad natsismi surmaohu käest. Seepärast vaadatakse ka tema kuritegelikele „puhastustele” (kaasa arvatud sõjaväe ridades), millel ei olnud mingit tähenduslikku mõtet, aga mille tagajärjed olid kohutavad, muu hulgas kõrvaldades Nõukogude sõjaväe juhtkonna, kui „vajalikule kurjusele”.

Muide, Stalinit kasutatakse ohtralt ära kaubanduslikel eesmärkidel. Noore Stalini pildiga reklaamitakse moekaid soenguid, veini, viina ja õlut. Üsna populaarseks on muutunud seiklusmängud, kus on sihiks põgenemine Gulagi laagrist (Gulag oli Stalini võimuajal loodud kohutav koonduslaagrite võrgustik). Venemaal ei pane eriti kedagi imestama niisugused firmanimed, nagu NKVD, Tšekist või Koba (Stalini varjunimi bandiidiperioodil). Internetireklaamides pakutakse lastele NKVD (massilise terrori ja hirmutamise tööriist, mida Nõukogude võim pruukis puhastuste, küüditamiste, massimõrvade ja poliitiliste mõrvade korraldamiseks) vormirõivaid.

Need ja arvukad muud tõendid, mis näitavad ilmekalt maailmaajaloo ühe kõige verisema diktaatori kasvavat populaarsust, rõhutavad murelikuks tegevat tõsiasja: Stalinist ei ole mitte ainult saanud üks austatumaid ajaloolisi tegelaskujusid Venemaal, vaid eelkõige on ta kujunenud Venemaa rahvusliku identiteedi oluliseks elemendiks, tõeliseks sümbolkujuks ja Nõukogude mineviku jätkuva mütologiseerimise komponendiks.

Stalin kui vene „patriotismi” uus sümbol

21. sajandi algusest peale on Venemaal hakanud patriootlikud tunded süvenema. Kuid seda, mille üle tavaline venelane võiks oma riigi puhul uhkust tunda, on üpris vähe, ja see erineb teravalt Nõukogude ajast. Venemaa massiteadvuses kirjutati probleemid, millega riik pidi 2000. aastatel rinda pistma, „liberaalide möödapanekute” arvele, kes olid algatanud 1990. aastate algul (nii toona kui ka nüüd äärmiselt ebapopulaarsed) reformid (mis enesestki mõista olid „kavandatud” Läänes ja sealt ka „orkestreeritud”) Venemaa rikkuste riisumiseks, täiendavaks alandamiseks ja hävitamiseks.

Selle tulemusel hakkasid paljud venelased tundma nostalgiat Nõukogude aja järele, mil (spordis edukas, arenenud tööstusega, sõjaliselt võimas ja kõige selle tõttu kogu maailmas austatud) riik suutis hoolt kanda inimeste eest, kes võisid küll olla vaesed ja rõhutud, aga vähemalt näiliselt igas mõttes võrdsed. Boriss Jeltsin ei pannud mitme objektiivse ja subjektiivse asjaolu tõttu seda muutust tähele, kuid Putin hakkas erinevalt eelkäijast mõttega kaasa mängima, puhudes Nõukogude aja nostalgiat venelaste seas veel enam lõkkele. Tema kõmu tekitanud sõnad NSV Liidu lagunemise kui 20. sajandi suurima geopoliitilise tragöödia kohta (2005. aasta aprillis) suurendasid Putini populaarsust ja süvendasid austust riigijuhi vastu, kes oli valmis heitma Läänele kinda. Venemaa publikut selline julgus joovastas.

Üsna huvipakkuv on tõdeda, et Putini algne „patriootlik” plaan püüdis ühitada 1917. aasta eelse ja Nõukogude sümboolika, kuid riigi elanikkond eelistas selgelt viimast, mida tingis mitu tegurit, mille seas etendasid eriti suurt osa võit Teises maailmasõjas ja sõjalise üliriigi staatus (vabastatud, mõistagi, südamest vihatud oligarhidest). Venelaste massiteadvuses on need kaks tahku lahutamatult seotud Staliniga, isikuga, kes olevat juhtinud NSV Liidu võidule (hoolimata võidu hinnast ja tema enda möödapanekutest) ja elanud väga tagasihoidlikult (temast olevat maha jäänud ainult paar vanu saapaid ja piip).

2010. aastate algul liikus Stalini mütologiseerimine edasi peamiselt kahe arusaama najal:

  1. Industrialiseerimispoliitika väärtustamine, mille puhul enamik venelasi armastab sageli (ja päris uhkusega) tsiteerida kuulsat ütlust (mida, muide, Churchill päris kindlasti ei lausunud): „Stalin võttis Nõukogude riigi vastu hoburakendi ja adraga, kuid pärandas juba tuumapommiga.”
  2. Massirepressioonide hädavajalikkus, ilma milleta poleks riik vastu pidanud arvukatele vaenlastele nii väljas- kui ka seespool NSV Liidu piiri. Lisaks on väidetud, et massiline terror oli hädavajalik industrialiseerimise jõuliseks kiirendamiseks ja agraarriigi seisusest väljarabelemiseks. Venemaa avaliku arvamuse uurimiskeskuse andmeil on 90 protsenti venelasi kuulnud Stalini repressioonidest, veerand kinnitab, et repressioonid tabasid nende sugulasi, aga siiski adub ainult tilluke osa venelastest terrori tõelist ulatust. Enamik usub, et poliitilise vaenamise läbi kannatasid „sajad tuhanded” (tegelikult langes repressioonide ohvriks vähemalt 12 miljonit inimest), tilluke osa küsitletutest peab kõige selle eest vastutavaks Stalinit isiklikult.10

Krimmi liidendamise (2014. aasta märtsis), Donbassi sündmuste ja sellele järgnenud poliitilise vägikaikaveo järel Läänega on vene ühiskond hakanud pidama Stalinit õigluse ja tõelise, vankumatu patriotismi sümboliks, inimeseks, kes on võimalikest tagasilöökidest hoolimata kaljukindlalt valmis astuma välja Venemaa riiklike huvide kaitseks. Niisugustes oludes on Stalini müüt omandanud uue ilme ja tähenduse.

Kokkuvõte

Stalini avaliku toetuse järsk tõus kõrgustesse ei tähenda veel tema taassünni vältimatust. Edvard Radzinski (Vene näitekirjanik ja ajaloolane), kes tabas juba 1990. aastatel ära vene ühiskonnas kasvava huvi Stalini vastu ja ennustas tema populaarsuse tõusu kõrgustesse, nentis, et kui Venemaa avalikkuse seas ei vaibu nõudlus kujutluspildis loodud Stalini järele, siis ta ühel päeval tulebki tagasi, küll teises vormis, aga sisult samasugusena. Veel hirmutavam on järgmine detail: viimase aja arvamusküsitlused on näidanud, et avalikkus pooldab juba Stalinit isegi rohkem kui Putinit,11 mis tähendab, et rahva seas on ihalus „tugeva käe” järele (traditsiooniliselt venelastele omane tunnus) väga suur ja paistab edaspidigi suurenevat. Kui pidada silmas, et Putin läheneb oma presidendiaja (ja poliitilise karjääri) lõpule, on suisa hirmutav mõelda, kes juba lähitulevikus tema asemele astuda võib.

 

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

______

1 www.levada.ru/2019/05/06/pervomaj-stalin-nastroeni….

2 www.levada.ru/2019/04/16/dinamika-otnosheniya-k-st….

3 www.levada.ru/2016/03/25/figura-stalina-v-obshhest….

4 thebell.io/stalina-odobryayut-rekordnye-70-rossiya….

5 www.levada.ru/2019/05/06/pervomaj-stalin-nastroeni….

6 www.rosbalt.ru/like/2019/04/16/1776144.html.

7 www.levada.ru/2019/04/16/uroven-odobreniya-stalina….

8 www.rbc.ru/politics/16/04/2019/5cb0bb979a794780a45….

9 colonelcassad.livejournal.com/4820229.html.

10 thebell.io/stalina-odobryayut-rekordnye-70-rossiya….

11 www.novayagazeta.ru/articles/2019/05/31/80727-poln….

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: