Täna naabri, homme Sinu mure
Rooma poeet Horatius nentis 2000 aastat tagasi: „Sest Sinu asi on hädaohus, kui naabri maja põleb.” (Nam tua res agitur, paries cum proximus ardet) Ajal, mil üleilmsete hädade lahendus näib olevat enesesse tõmbumine ja kilpkonna meetodil võitlemine, on see aegadetagune tarkus igati päevakohane seeme aruteludeks 14. Lennart Meri konverentsil septembri alguses.
Koroonaviiruse pandeemia hõõgub kui tuli turba all ning lahvatab ootamatult ikka ja jälle maailma erinevais paigus. Esimesed õppetunnid pandeemiast on siiski käes. Peamine neist on meeldetuletus, et ühiskondlikud lepped, riikide suhted, valitsuse suhted oma inimestega, parteide otsused, vaktsiinide jaotamine, kommunikatsioon ja sõnumid, investeeringud taristusse ja neljas tööstusrevolutsioon – kõik see saab alguse inimesest ja toetub usaldusele.
Kui see vundament on tugev, saab sellele ehitada uusi struktuure, mis kohanevad muutustega ja peavad vastu probleemidele nii lähinaabruses kui kaugemal.
Meie regioonile, Põhja-Balti piirkonnale valmistavad vahetut muret valimiste-eelne olukord Venemaal, sõjas vaevlev Ukraina, arengud Valgevenes, Läänemere muutuv julgeolekukeskkond, identiteediotsingutes Ühendkuningriik, sisekaemustes uut hingamist leida püüdev Euroopa Liit, Atlandi-üleste suhete keerdkäigud ja NATO strateegilised valikud. Kuid meie naabriteks on saanud ka India, Afganistan, Lähis-Ida, Kesk-Aasia, Arktika ja Lääne-Balkan – nendegi mured on meie mured.
Lisaks vaba maailma põhimõttelised mured. Vaba maailma – siia kuuluvat Jaapanit, Austraaliat, Indiat arvestades oleks vale öelda Lääs – vastasseis Hiina ja Venemaaga ei ole ainult kaubanduslik, sõjaline ega isegi tehnoloogiline, vaid eelkõige ideoloogiline kokkupõrge. Hiina president Xi Jinping ja Venemaa president Vladimir Putin on seda ammu taibanud, vaba maailma juhid ja ühiskonnad on selle tajumise alguses.
Selles ideoloogilises vastasseisus saab otsustavaks kaalukeeleks sisemine veendumus oma valikute õigsuses. Kui vaba maailm ei usalda iseennast ega oma väärtusi, siis ei ole võimalik ka teisi nende paikapidavuses veenda. Demokraatliku ühiskonnakorralduse püsimajäämine sõltub ennekõike temast endast, mistõttu on paslik meenutada president Lennart Meri kunagist tõdemust, et tulevik on meie endi kätes.
Iseenesest ei ole selles tõdemuses midagi uut, nagu suures osas inimkonna aastatuhandete jooksul kogunenud tarkuses. Kuid selle meenutamine aitab meil ehk rohkem oma tulevikku usaldada.