Tagasivaade ühele sõjaväelase karjäärile

2019. aasta märtsis avalikustati, et septembris peaks ilmavalgust nägema USA 26. kaitseministri Jim Mattise raamat „Kutsung Chaos: juhtimist õppides” („Call Sign Chaos: Learning to Lead”). Raamatu väljaandja Random House aga lisas samas, et raamatu sisu oli Mattisel ja tema kaasautoril Bing Westil suures osas valmis kirjutatud juba enne, kui Mattis asus Donald Trumpi administratsiooni kaitseministriks. Seega kõik, kes ootasid sellest raamatust Mattise – keda on nimetatud Trumpi administratsiooni viimaseks täiskasvanud liikmeks – „tell all” jutustust president Trumpist, pidid pettuma ning leppima vaid raamatu viimastel lehekülgedel oleva epiloogiga, kus ta rõhutab, et „me kõik teame, et me oleme paremad kui meie tänane poliitika”. Mattis on jäänud kindlaks oma põhimõttele, et „ta on vanamoeline ega kirjuta ametis olevatest presidentidest”, isegi kui üha rohkem kreeni kalduv Ameerika ühiskond seda talt ootab.

Jääb vaid loota, et Mattis, keda president Trump nende esmakohtumisel  2016. aasta novembris Bedministeris nimetas  „muljetavaldavaks ja üheks tõeliseks kindralite kindraliks” ning kaks aastat hiljem „kõige ülehinnatumaks kindraliks”, avalikustab ühel päeval oma versiooni sellest, mis siis tegelikult toimus.

Raamatus „Call Sign Chaos: Learning to Lead” vaatab 69-aastane James Norman Mattis tagasi oma 41-aastasele karjäärile ning juhtimisalastele õppetundidele merejalaväes, mis tõstsid ta nooremleitnanti auastmest nelja tärni kindraliks. Erukindral Mattis on üks tänaste USA mere- ja merejalaväelaste silmapaistvamaid mõtlejaid ja arvamusliidreid, teda kuulatakse ja tsiteeritakse. Ta on võidelnud kolmes sõjas: pataljoniülemana Lahesõjas (1990–1991), brigaadiülemana Afganistanis (Operation Enduring Freedom 2001. aastal) ning diviisiülemana Iraagis (Operation Iraqi Freedom 2003. aastal). Koostöös erukindral David Petraeusiga on ta välja töötanud USA maa- ja mereväelaste COIN-operatsioonide käsiraamatu, juhtinud paralleelselt NATO arenduse väejuhatust ja USA ühendvägede juhatust Norfolkis ning lõpetanud oma karjääri 2013. aastal USA keskväejuhatuse ülemana, kus tema alluvuses oli veerand miljonit USA sõjaväelast Lähis-Idas, Lõuna-Hiinas ja Põhja-Aafrikas.

Kuigi kindral Mattis on erus ja loodetavasti pühendab  suurema osa ajast Washingtoni osariigis matkamisele (olgu öeldud, et seda ta tegelikult ei tee), elab tema merejalaväelase vaim edasi Ameerika sõjaväelaste südametes. Külastades paar kuud tagasi USA lennukikandjat USS John S. Stennis, oli selle  100 000 tonni kaaluva diplomaadi (viide Henry Kissingeri vastavale tsitaadile – toim) südame, operatiivjuhtimiskeskuse seinal vaid üks pilt – 2016. aasta lõpus internetis palju kuulsust kogunud meem „Saint Mattis of Quantico, Patron Saint of Chaos”. „Chaos“ ehk „the Colonel Has Another Outstanding Solution“ on Mattise kutsung, mille ta sai 1990. aastate keskel tolleaegselt kolonelleitnandilt John Toolanilt põhjusel, et soovis vaenlase ridades alatasa peataolekut tekitada.

Mattis on veendunud, et NATO ei püsi koos tingimustes, kus koormajagamine on niivõrd ebavõrdne.

Kuigi Mattist tuntakse kui palju lugenud inimest (tema raamatukogus on üle 7000 raamatu ning inimesi, kes ei ole läbi lugenud sadu raamatuid, peab ta kirjaoskamatuks)  ja  kui pühakut (ta ei ole kunagi olnud abielus), kelle elumõte on läbivalt töö ja ainult töö – näiteks oma esimesel tööpäeval kaitseministrina keeldus ta pidulikust paraad-tervitustseremooniast ning legendi kohaselt oli ta Pentagoni E-ringis esimene, kes oma tule kella 5 ajal põlema pani, ning viimane, kes selle südaöö paiku kustutas, ja seda ka nädalavahetustel –, siis raamatu esimestel lehekülgedel saame teada, et noorena oli ta väike väänik, kes 13-aastasena hääletas üksinda läbi USA lääneranniku ning Kaskaadide, kes pidutses ning on korra ka alaealisena joobe tõttu kongis istunud ning kes arvas, et temaga kunagi midagi ei juhtu, aga 20-aastasena mäeahelikel üksinda ronides räigelt kukkus ning abi vastu võtmata end paar päeva üksi tohterdas. See kogemus võimendas temas otsust oma edasist elu jagada just merejalaväelastega, „kes võtavad elu sellisena, nagu see ette tuleb, kes on rohkem huvitatud elu elamisest kui selle pikaajalisusest“.

Oma juhtimisalased õppetunnid jagab Mattis clausewitzlikult kolmele sõjapidamistasandile: otsesed (direct), täidesaatvad (executive) ja strateegilised (strategic). Mattis peab heaks taktikalise tasandi juhiks inimest, kes tunneb ja teab oma sõdureid täpselt sama hästi kui oma vendi (Mattisel on üks noorem ja üks vanem vend), kes on oma ülesannetes pädev (põhitõdedes ei tohi vusserdada, vaid tuleb olla meister), hooliv (mitte kedagi ei huvita, kui palju sa tead, senikaua, kuni saadakse aru, kui palju sa hoolid) ja veenev (tuleb olla kindel selles, mida sa teed, ja sellest kinni pidada). Täidesaatval tasandil peab Mattis kõige olulisemaks seda, et ülema kavatsust – sõjalise operatsiooni eesmärki ja lõpptulemust – mõistab ka kõige noorem sõdur lahinguväljal. Kui ei mõisteta, siis pole võimalik oma eesmärki ellu viia.Veel on strateegiline tasand, kus tuleb silmitsi seista sõja kõige süngema poolega ning paralleelselt arvestada poliitikute soovidega, kellele valijatele antud lubadused on tihtipeale tähtsamad kui julgeolekupoliitilised ohud maailmas. Mattis ütleb, et kuigi poliitikud seda teevad, siis „retoorika ei lõpeta konflikte”.

Raamatus on palju huvitavaid ajaloolisi nüansse, näiteks see, et endine Poola kaitseminister Bogdan Klich viis autori helikopteriga Poola ja Läänemere kohale lendama, et ta mõistaks Poola (ja Baltimaade) geograafilist keerukust. (See on Mattisele tugevalt mällu sööbinud, kuna ta kordas sedasama veidi aega tagasi Washingtonis). Raamatust saab teada, et USA ühendvägede juhatus pandi kinni pärast seda, kui Mattis selle üksuse ülemana kirjutas pabersalvrätikule „saada JFCOM laiali” („dispand JFCPM“) ning edastas selle tolleaegsele staabiülemate komitee esimehele admiral Mullenile, või et just tema soovitusel anti 2009. aastal NATO arendusväejuhatuse juhtimine prantslastele: Mattis tundis end autsaiderina, kuna pidi mitteeurooplasena eurooplastele selgitama, et Euroopa peab oma vägesid transformeerima, ning möönab, et Ameerikale ei saa Euroopa laste vabadus rohkem korda minna kui eurooplastele endile. Mattis on veendunud, et NATO ei püsi koos tingimustes, kus koormajagamine on niivõrd ebavõrdne.

Juba oma nooremohvitseri karjääri jooksul, külastades erinevaid USA sõjaväebaase üle maailma, mõistis ta, kui tohutu suur väärtus on liitlassuhetel. Mida kõrgemale ta karjääriredelil edenes, seda rohkem see teadmine süvenes, sest üheski sõjas ei võidelnud Mattis ilma liitlasteta. Pole vast juhus, et kui varasemad USA kaitsestrateegiad keskendusid sellele, kuidas USA üksinda oma julgeoleku tagamisega hakkama saab, siis just nimelt 2018. aasta  strateegia, mille allkirjastas Mattis, toetub ajalooliselt palju liitlastele.

On kolme sorti arvajaid.  Ühed  leiavad, et merejalaväelane, kelle 40-aastane leitmotiiv on olnud, et „elu võib sind korraks jalust maha lüüa, aga mis iganes juhtub – sa tõused püsti ja jätkad”, näitas 20. detsembril 2018. aastal kella kolme paiku Valgesse Majja lahkumisavaldust viies nõrkust. Teised  leiavad, et olulistele põhimõtetele kindlaksjäämine on parem kui iseenda väärtustest loobumine. Ning kolmandad arvavad, et kaitseväelased, kes on olnud vähem kui seitse aastat erus, ei tohiks kaitseministri ametikohta vastu võtta (tsiviilkontroll). Peale raamatu „Call Sign Chaos: Learning to Lead“ lugemist saab  iga lugeja ise julgelt oma otsuse teha.