august 19, 2016

Taasiseseisvumise üllatused

Väikeriigi teooria ei pea Baltimaade näidet kasutades rahvusvahelistes suhetes vett.

Eesti taasiseseisvumist on rahvusvaheliste suhete vaatepunktist uuritud üllatavalt vähe ja pea eranditult ilma suuremaid üldistusi tegemata, ehkki see mängis üliolulist rolli praeguse jõuvahekorra kujunemises maailmas ning annab olulisi vihjeid riikide käitumise ja rahvusvahelise õiguse olulisuse kohta, rääkimata loomulikust huvist saada täpsem ülevaade Eesti, Läti ja Leedu ajaloost.

Nõukogude Liidu lagunemine

On selge, et Balti riikide taasiseseisvumine toimus tänu Nõukogude Liidu kokkuvarisemisele. Teisalt on Nõukogude Liidu lõpuaastatel Moskvas tegutsenud eestlased toonitanud, et Balti iseseisvuspüüdlused aitasid impeeriumi kokkuvarisemisele tublisti kaasa. Tõepoolest, meie osa impeeriumi krahhis ongi kergem ala- kui ülehinnata. Esiteks inspireeris Balti riikide suveräänsusliikumine Nõukogude Liidule kabelimatsu andnud Boriss Jeltsinit. Teisalt mängis Mihhail Gorbatšovi toetusbaasi marginaliseerumises olulist osa tema suutmatus lahendada Balti küsimust ja juhi autoriteedi puudumine vaieldamatult mõjutas Nõukogude Liidu kokkuvarisemist.
Võitluses Nõukogude Liidu juhi Gorbatšoviga rõhus Jeltsin liiduvabariikide suveräänsusele. Liiduvabariikide iseseisvuspüüdlused ning nende osatähtsuse tõus sellega seoses ahvatlesid Jeltsinit nii Venemaa presidendiks kandideerima kui ka väitma, et Venemaal läheks paremini ilma Nõukogude Liiduta, ilma teisi liiduvabariike rahastamata. Balti riikide iseseisvuspüüdluste toetamine oli Jeltsini jaoks üks väheseid võimalusi õõnestada Gorbatšovi mainet Läänes ja luua sidemeid lääneriikide juhtidega, eriti USA tipp-poliitikutega, kes üldiselt pidasid Gorbatšovi võimu parimaks võimalikuks stsenaariumiks. Loomulikult toetasid ja inspireerisid Balti riikide arengud ka teisi Nõukogude Liidu demokraatlikult meelestatud poliitikuid, näiteks eestlane Viktor Palm valiti Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressi regioonidevahelise grupi üheks kaasesimeheks neljast.
Järsk naftahinna langus ja poolikud reformid olid viinud Nõukogude Liidu majanduse 1990. aastate algul seninägematusse langusesse. Niisuguses olukorras oli Gorbatšovi ainsaks vaieldamatuks saavutuseks suhete parandamine Läänega, kust talle said osaks suured auavaldused, sealhulgas Nobeli rahupreemia. Siseriikliku toetuse vähenedes nautis Gorbatšov inimesena poolehoiuavaldusi Läänes, eelkõige sakslaste gorbimaaniat, ning kartis Balti riikides jõulisemalt tegutsedes neist ilma jääda. Seetõttu ei saanud ta tugineda imperialistidele, kes kritiseerisid Balti iseseisvuspüüdlustesse leebet suhtumist ning korraldasid 1991. augustis riigipöördekatse, mille peamine ajend oli soov igasugused iseseisvusliikumised Nõukogude Liidus lämmatada. Nõukogude Liidu kaitsjate leer oli lõhenenud konservatiivseteks kommunistideks ja uuenduste pooldajateks, keskteed otsivast soost rääkimata, ning neil puudus selge juht.
Balti küsimuse korduv arutelu Gorbatšovi ja Bushi vahel kinnitab eelöeldut. Ühest küljest hoidus USA 1990-1991 Balti riikide iseseisvuspüüdluste jõulisest toetamisest, et mitte õõnestada Gorbatšovi jalgealust. Gorbatšovi alternatiiviks peeti USAs pigem vanameelseid kommuniste, uuendusmeelsete jõudu ilmselt alahinnati või lihtsalt ei soovitud rahuldava status quo muutumisega riske võtta. Kuid nii USA suursaadik Moskvas John Matlock kui ka välispoliitika analüütikud Michael Beschloss ja Strobe Talbott kinnitavad, et USA president George Bush hoiatas alates 1989. aasta detsembri Malta tippkohtumisest Gorbatšovi korduvalt otse, et USA ei saa jätta verevalamisele Baltimaades reageerimata. Lääne-Euroopas oli toetus Eestile, Lätile ja Leedule aga isegi veidi valjuhäälsem ning veel märksa suurem oli see Põhjamaades, samuti Ida-Euroopas.
Nõukogude Liidu lõplik lahkumine maailmaareenilt vaid mõni kuu pärast Balti riikide taasiseseisvumist viis uue jõuvahekorra kujunemiseni Euroopas, kus Kreml ei suuda toetada ühtegi oma potentsiaalset liitlast, nagu nt Serbiat, julgeolekupoliitiliselt või kontrollida olukorda endistes liiduvabariikides, sh isegi Valgevenes, Ukrainast rääkimata.

Väikeriigi teooria

Teise maailmasõja järel kujunes rahvusvaheliste suhete tõlgendamisel populaarseks väikeriigi teooria, mis väidab:
1) väikeriigid juhinduvad oma välispoliitikas domineerivast suurriigist, sõites selle kiiluvees;
2) nii tehes kallutavad nad jõudude tasakaalu veel enam domineeriva riigi kasuks, samas kui suuremad riigid üritavad domineerija vastu tegutsedes tagada jõudude tasakaalu;
3) mida lähemal väikeriik domineerivale suurriigile on, seda enam ta selle huvidega arvestab;
4) väikeriikide rahvusvaheliste suhete analüüsi võime jääb suurriikide omale selgelt alla.
Eesti taasiseseisvumine seab kõik need klassikalised väikeriigi teooria väited kahtluse alla. Väike Island tunnustas 1991. aastal esimesena Balti riikide taasiseseisvumist (Eestit ja Lätit 22. augustil, Leedut 11. veebruaril) ning teatas valmisolekust kehtestada nendega diplomaatilised suhted ja ei saanud sõita kellegi kiiluvees (tore, et välisministeeriumi asukoht on meeldiva erandina nimetatud Islandi väljakuks, ehkki eestlased pole üldiselt helded välismaalasi tänavanimedes tunnustama). Ka teised väikeriigid olid Balti riikide taasiseseisvumise protsessi esirinnas, samas kui näiteks USA viivitas sellega kauem kui ükski Lääne-Euroopa riik, ehkki näiteks erinevalt Hiinast ja Jaapanist ei oodanud ameeriklased ära Nõukogude Liidu poolset Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse tunnustamist 6. septembril 1991.
1990. aastast esinesid ägedama Kremli kriitikaga ning tegid Balti riikide toetuseks diplomaatiliselt kaugemaleminevaid avaldusi just Põhjamaad, kus Balti riigid said avada pooldiplomaatilised infobürood, aga ka Ida-Euroopa riigid. See on täiesti erinev väikeriigi teooria seisukohtadest, mille järgi Nõukogude Liidule lähemal olnud riigid pidanuksid impeeriumikartuse tõttu taasiseseisvumist vähem toetama.
Ainsaks erandiks oli siin Soome, mille poliitikat jälgides tegi Taani tuntud rahvusvaheliste suhete professor Hans Mouritzen isegi järelduse, et väikeriigi teooria kehtis ka Balti riikide taasiseseisvumise puhul. Soome puhul väärib muidugi märkimist sügav vastuolu ühelt poolt rahva tohutu poolehoiu ja suure praktilise toetuse ning teiselt poolt poliitiliste avalduste vahel.
Kõige tõenäolisem põhjus on siin arengute vales prognoosimises. Soome juhtkond lihtsalt ei pidanud Balti riikide iseseisvumist tõenäoliseks. Huvitav on märkida, et oma kurikuulsas 1991. aasta 10. jaanuari avalduses ei rõhutanud president Mauno Koivisto üksnes seda, et Soome on tunnustanud Balti riikide kuulumist Nõukogude Liidu koosseisu. Ta rõhutas ka, et „Baltimaades ei ole erilist verevalamise ohtu“ (vaid mõni päev enne Nõukogude üksuste veriseid rünnakuid Vilniuses ja Riias).
Teisalt, Islandi peaminister Steingrimur Hermansson kirjutas 24. jaanuaril 1991 Leedu Ülemnõukogu esimehele Vytautas Landsbergisele: „Mul ei ole vähimatki kahtlust, et Leedu saab täielikult iseseisvaks. See on vaid aja küsimus.“ Sarnast optimismi väljendasid korduvalt avalikult ka Taani diplomaadid, kes olid nii oma prognoosides täpsemad kui USA esindajad. Tõsi, peab arvestama riskide erinevust. USA pidi eelkõige lähtuma sellest, et tuumakonflikti ohtu tuleb vältida. Oli ilmne, et traditsiooniliselt neutraalse Rootsi või mõne teise väikeriigi toetust Balti riikidele võtsid ka venelased vastu teisiti kui USA oma, mida oleks võidud tõlgendada rünnakuna. Sellele vihjas selgelt ka USA president George Bush, kes pidi 1991. aasta 26. augustil põhjendama, miks ta viivitab Baltimaade taasiseseisvumise tunnustamisega kauem kui Euroopa riigid või seda samuti esimeste seas teinud Kanada. „Meil on erilised kohustused,“ sõnas president. USAs elavad eestlased kritiseerisid Bush seeniori passiivsust ja eelistasid 1992. aasta presidendivalimistel Bill Clintonit, kuid on raske näha, kuidas jõulisem Moskva survestamine võinuks lõppkokkuvõttes parema tulemuse anda.
Tartu Ülikooli doktorantuuris oli Balti taasiseseisvumist uurides probleemiks, et sealses politoloogiaosakonnas eelistatakse regionaalsele lähenemisele globaalset. Ehk siis väikeriikide suurt naabrit trotsivat käitumist nagu Eesti taasiseseisvumise ajal tulnuks leida ka mujal maailmas. Tollal ei õnnestunud ühtegi head paralleeli leida, kuid hilisemad sündmused võimaldavad näha teatud sarnasusi Ladina-Ameerikaga. Abhaasiat on 2008. aastal tunnustanud Nicaragua ja aasta hiljem Venezuela. Lisaks neile on seda teinud vaid Venemaa ja Nauru. Tähelepanuväärne on ka 2014. aasta märtsi ÜRO Peaassamblee resolutsioon Ukraina territoriaalse terviklikkuse kohta, mis võeti vastu 100 poolt ja 11 vastuhäälega, 58 riiki ei hääletanud. Enamik Ladina-Ameerika riike resolutsiooni poolt ei hääletanud, vastuhääletajate seas oli neid 4.
Miks Ladina-Ameerika riigid ÜRO resolutsiooni eriti ei toetanud? Oma sõnavõttudes rääkisid nad rahvusvahelisest õigusest, kuid kas siis nende faktiinfo või rahvusvahelise õiguse käsiraamatud olid kuidagi teistsugused? Mõistagi polnud küsimus erinevates teoreetilistes seisukohtades, pigem mängis olulisemat rolli, et tegutseti USA välispoliitika vastu. 1950. aastatel olid kõigi Ladina-Ameerika riikide hääled USAl nii öelda taskus ja nad tegutsesid nii, nagu väikeriigi teooria ütleb – toetasid domineerivat suurriiki. Sarnasus Balti riikide taasiseseisvumisega on see, et väikeriikide käitumine tõenäoliselt muutub, kui piirkondlik suurvõim ei kujuta enam ohtu nende riiklusele, nagu see oli näiteks vahetult Teise maailmasõja eel ja järel. Kui enam oma püsimajäämise pärast ei kardeta, siis võivad väikeriigid olla välispoliitiliselt aktiivsed ja isepäised ning neile on mõneti loogiline tegutseda piirkonnas domineeriva suurvõimu nõrgestamiseks, et selle poliitiline mõju nende suhtes veelgi väheneks.

Rahvusvaheline õigus

Välisminister Lennart Meri oli 1991. aasta 27. augustil Oslos, kui mitmed riigid, eriti aga Soome kolleeg Paavo Väyrynen ja Rootsi kolleeg Sten Andersson soovisid võimalikult kiiresti kohtuda, et taastada riikidevahelised diplomaatilised suhted ning näidata oma aktiivset tegutsemist Nõukogude augustiputši järel kujunenud uues julgeolekupoliitilises olukorras.
Andersson pakkus, et Rootsi tunnustab uuesti Balti riikide iseseisvust. Kuid Meri ja tema Läti ning Leedu kolleeg ütlesid, et pole vaja, taaskehtestame lihtsalt diplomaatilised suhted. Nii ka läks, kõik Põhjamaad ning Euroopa riigid lihtsalt taastasid Eestiga uuesti diplomaatilised suhted, iseseisvuse taastunnustamist ei pidanud keegi vajalikuks.
Huvitav, et aastaid hiljem arutas Soome ajakirjandus, kas Soomel poleks olnud 1991. aasta augustis ausam talitada Rootsi kombel ning Eesti iseseisvust uuesti tunnustada, sest varem tunnustati kuulumist Nõukogude Liitu. Seda Soome ajakirjanikud ei teadnud, et Rootsi valitsus viimasel hetkel lihtsalt meelt muutis. Väike episood Rootsiga diplomaatiliste suhete taastamisel osutab, et taasiseseisvumise puhul oli poliitika palju olulisem kui juriidika. Õiguslikud arutelud jäid selgelt tagaplaanile, kiiresti otsustati hetkel poliitiliselt sobivaima lähenemise kasuks.
Rootsi hinnangud oma Eesti-poliitikale meie taasiseseisvumise perioodil väärivad vaatlemist ka veidi pikemal ajavahemikul, sest näitavad kõige ilmekamalt rahvusvahelise õiguse erinevaid tõlgendamisvõimalusi, et mitte öelda selle sõltuvust konjunktuurist.
Kõik Põhjamaad olid Teise maailmasõja järel enamal või vähemal määral tunnustanud Balti riikide kuulumist Nõukogude Liidu koosseisu. Rootsi oli riik, kes vastupidiselt oma traditsiooniliselt eetikat tähtsustavale välispoliitikale oli Nõukogude Liidu hiilgeaegadel käitunud kõige inetumalt: mitte ainult Balti riikide poolt hoiustatud kuld, vaid ka mitmed Saksa sõjaväes teeninud Balti riikide kodanikud anti Kremli nõudel välja, tunnistades nad nii Nõukogude Liidu kodanikeks.
1989. aasta novembris Tallinna külastades väitis Rootsi välisminister Sten Andersson, et Eesti pole okupeeritud ja „vaid üksikud radikaalid taotlevad iseseisvust“. Mõni nädal hiljem jõudis Rootsi parlament aga avalikkuse ja opositsioonierakondade survel siiski seisukohale, et Balti riigid liideti Nõukodude Liiduga vägivaldselt ning ka välisminister Andersson märkis, et kuigi Balti riigid pole okupeeritud, on nad annekteeritud. Seejuures viitasid Rootsi poliitikud, et riigi Teise maailmasõja aegne valitsus on Balti riikide kuulumist Nõukogude Liitu tunnustanud. 1990. aasta märtsis tekkis aga korraga uus nüanss – parlamendi väliskomisjon rõhutas avalduses, et Balti riikide kuulumist Nõukogude Liitu pole kunagi tunnustatud de iure. Ometi oli 1986. aastal Rootsi parlament lükanud tagasi eelnõu, mille kohaselt Balti riikide annekteerimise tunnustamine ei tähenda nende Nõukogude Liitu kuulumise tunnustamist de iure.
Rootsi seisukohtade areng on tähelepanuväärne mitmestki vaatenurgast. Ei leidnud ju Rootsi poliitikud Teise maailmasõja järgse Balti poliitika kohta 1990. aastate algul uusi fakte. Lihtsalt neid tõlgendati sobivamalt ajastu vaimule ning avalikku arvamust arvestades.
Eestis on palju räägitud õigusliku järjepidevuse olulisusest, kuid ei diplomaatiliste suhete taaskehtestamisel 1991. aasta augustis ega ka hiljem ei ole rahvusvahelise õiguse rakendamisel ja riikliku järjepidevuse tunnustamisel näha mingitki vahet Leeduga, kus iseseisvuse taastamine toimus puhtalt Ülemnõukogu baasil ja oluliselt muutunud territooriumiga.
Balti riikide taasiseseisvumise kontekstis rahvusvahelisele õigusele mõeldes jäi hiljuti silma Donald Trumpi avaldus, et NATO kaitseklausel ei rakendu automaatselt. Eesti president Toomas Hendrik Ilves ei tviitinud sellele vastuseks, et rahvusvahelised lepingud on täitmiseks ja punkt. Ta rõhutas hoopis, et Eesti panustab ise tõsiselt oma sõjalisse võimekusse (2% SKTst) ehk siis täidab nii Trumpi lisatingimust. Siin tuleb meelde, et rahvusvahelise õiguse alusepanija Hugo Grotius ei rõhutanud pacta sunt servanda’t mitte seetõttu, et nii asjad toimisid, vaid kuna nimetatud põhimõttest tema ajal väga kinni ei peetud.
Tasub meenutada veel Eesti keskaja ajalugu. Narva linna ajaloo uurija Arnold Süvalep osutas, et Grünwaldi lahingule järgnenud 15. sajandi kümnenditel nihkus Liivimaa ja Moskva suurvürstiriigi vaheline piir järk-järgult veidi lääne poole, kuid Vene kroonikad kirjutasid alati, et „piir lepiti kokku vanamoodi, vanade kristlike ürikute kohaselt“. Ega siis keegi kunagi ei ütle, et ta õiguse või tavaga vastuollu läheb ja ei rõhuta ka selle muutmist, aga tegelik jõuvahekord on õiguse „tõlgendamisel“ sageli kaalukeeleks. Ehk nagu ütles üks tunnustatud jurist: ta pühendus Euroopa Liidu õigusele, sest see on midagi vahepealselt võrreldes väga paindliku rahvusvahelise õiguse ja rangelt reguleeritud siseriikliku õigusega.
Rahvusvahelise õiguse tähtsust ei saa siiski lõpmatuseni pisendada, just see aitas moraalse majakana „Balti küsimust“ kogu meie okupeerimisajal päevakorras hoida ning andis eestlastele, lätlastele ja leedulastele lootust. Kindlasti suurendas Balti-sõbralikkust lääneriikide meedias ja avalikkuses tõsiasi, et meid oli ebaseaduslikult okupeeritud, ning see meelsus mõjutas ka poliitikat. President Lennart Meri väide, et „rahvusvaheline õigus on väikeriikide tuumapomm“ peegeldab siiski ideaalolukorda, mitte tegelikkust. Eesti ning Läti ja Leedu iseseisvuse tunnustamisel ning okupatsiooni mittetunnustamisel sai konkurentsitult kõige järjekindlamat ja selgemat poliitikat ajada USA, sest ainult tema suurus ja tugevus võimaldas seda. Just väikeriikidel polnud Teise maailmasõja järel ning Nõukogude Liidu võimsust kartes julgust rahvusvahelisele õigusele rõhuda.
End Nõukogude ohu suhtes suhteliselt turvalisena tunda võinud Ühendkuningriik oli USA kõrval üks väheseid, kes ei andnud Balti riikide saatkonnahooneid üle Nõukogude Liidule, kuid tegi ikkagi mitmeid järeleandmisi muude varade osas, sealhulgas Balti kulla kasutamine tasaarvelduseks Moskvaga. Erinevalt USAst ei lugenud Ühendkuningriik ka maailmasõdadevahelisel perioodil Balti riikidega sõlmitud lepinguid jõus olevaks. Aga isegi USA oli 1986. aastal valmis telesillaks, kus Nõukogude Liitu esindas Jūrmala – see polnud okupatsiooni mittetunnustamisega 100 protsenti kooskõlas, mistõttu asja klaariti asjakohase selgitusega.
Lõpetuseks soovitaks Eesti riigiasutustel taasiseseisvumise perioodi rahvusvahelise suhtluse kajastamisel võtta eeskuju Leedust, kus parlament on avaldanud Leedu taastunnustamise kronoloogia ning sellega seotud kirjavahetuse riikide kaupa (www3.lrs.lt/pls/inter/w5_show?p_r=4729&p_k=1). Leedulaste avaldatud kirjavahetus pole aga täielik ning Eestil oleks võimalik terviklikuma ülevaatega meie saatusekaaslastest tublim olla.
Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.