märts 9, 2010

Suured inimesed väikesel maal

Eesti kultuur on sündinud tõlkest ja tõlkes ning püsib ainult senikaua, kuni püsib tõlkimine, nendib Marek Tamm. Tõlkijatele, nende tööle ja selle tähendusele ongi see Diplomaatia number pühendatud.

Eesti kultuur on sündinud tõlkest ja tõlkes ning püsib ainult senikaua, kuni püsib tõlkimine, nendib Marek Tamm. Tõlkijatele, nende tööle ja selle tähendusele ongi see Diplomaatia number pühendatud.

Suured inimesed väikesel maal

Eesti kultuur on sündinud tõlkest ja tõlkes ning püsib ainult senikaua, kuni püsib tõlkimine, nendib Marek Tamm. Tõlkijatele, nende tööle ja selle tähendusele ongi see Diplomaatia number pühendatud.
Puudutab tõlkimine tegelikult ju midagi palju enamat, kui raamatud. Raamatute üle võiks nii mõnelgi korral ka vaielda: et kas seda või teist on ikka mõtet tõlkida. Raske tekst, spetsiifiline sisu, keda huvitab, need loevad originaalkeeleski… Tegelikult on kummastav, kuidas isegi need tekstid ja tõlked, mida tõepoolest loeb ehk vaid käputäis, võivad mõjutada kultuuriruumi olemust. Dostojevski eestindused ei jäta puudutamata ei neid, kelle lugemisvara koosneb vaid Agatha Christiest, ega isegi neid, kelle meelest raamatud pole muud, kui moest läinud sisekujunduselement.
Nagu geopoliitikas, nii on Eesti ka tõlkevallas üks tuulepealne maa – paljude vastuoluliste mõjude meelevallas. Teadlik siht on ikka olnud üks – saada eurooplaseks, jäädes ka eestlaseks. Ent elu ja olud on teinud oma korrektiive. Mõnigi Euroopa mõtteloo sari on järsult katkenud; mõndagi nõukogude kirjanduse sarja on suure trummipõrinaga alustatud. Paradoksaalselt aga on see tuulte pööris andnud meile ka häid ja eksootilisi vilju. Oli näiteks aeg, mil Eesti keeleruumis oli idamaise mõtte algtekste kergem kätte saada kui lääne omi – sest lääne omi Nõukogude võim kartis, ida omi mitte. Ent Linnart Mälli vahendatuna kujunes orientaalne mõte Eestis dissidentluse omalaadseks erivormiks – võttes sellega sisse ainsa koha, mille aus ja tõde tabada püüdev mõte Nõukogude süsteemis võtta sai.
Samuti, eks leidunud ka Nõukogude Liidu avarustes peidetud pärleid, mille juurde eestlased vabas ja seega valdavalt Euroopale orienteeritud maailmas võib-olla jõudnud ei olekski. Me hindasime Lennart Meri eurooplust, ja õigustatult – aga tasub ka küsida, kas tema isiksus oleks olnud sama värvikas, jõuline, isikupärane ja eelkõige just nimelt Euroopas nõnda veenvalt mõjuv, kui tal olnuks võimalus veeta näiteks Sorbonne’is need aastad, mis ta tegelikult veetis Siberi põlisrahvaste seas? On üsna selge, et elu ja tõlkimine tuulte pöörises on muutnud meie kultuuri ja mõtteilma mitmekülgsemaks ja heterogeensemaks – see aga on elujõulisuse üks allikaid.
Ning lõpuks – Eesti on ju väike. Väikeses kultuuris on ühel inimesel võimalik omada väga suurt mõju, teha ära väga palju. Milline oleks Eesti orientalistika Linnart Mällita? Võimatu ette kujutada. Milline oleks Eesti poliitiline publitsistika ilma Enn Soosaareta? See on kujutletav – täiesti selgelt oleks see mõõtmatult vaesem.
Ent suurtest inimestest väikesel maal jäävad nende lahkudes ka suured augud. Kes nüüd hakkab Ennu sõnumit kandma, küsisid Soosaare matusepäeval nii mõnedki. Kellest saab uus Linnart, arutasid teised. Ega vist ei saagi kellestki, paraku. Ent tulevad uued inimesed ja kannavad mõtet ja väärtusi edasi omal kombel. Teistmoodi kui Enn ja Linnart, aga mitte halvemini. Kõik muutub, aga kõik jätkub…

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar