Soomel ja Rootsil ei ole kiirteed NATO-sse

Venemaa nõudmisele, et NATO peab andma lubaduse rohkem uusi liikmeid mitte vastu võtta, on Soome ja Rootsi poliitikud negatiivselt reageerinud, rõhutades, et igal riigil on õigus oma julgeolekupoliitikat ise määrata.

Soome president Sauli Niinistö märkis uusaastakõnes, et tema riigi manööverdamisruum ja valikuvabadus sisaldab muu hulgas ühinemist sõjaliste allianssidega ja NATO liikmesuse taotlemist. Sama kordas hiljem peaminister Sanna Marin. Rootsi suhteliselt vähekogenud peaminister Magdalena Andersson piirdus märkega, et eelistab dialoogi pidamist mõõgatäristamisele, ent kaitseminister Peter Hultqvist tegi avalduse, et NATO-sse astumise valik on üksnes Rootsi asi.

Paljud meediaväljaanded on neid sõnumeid lihtsustanud, nagu NATO-sse kuulumine oleks üksnes Helsingi ja Stockholmi otsustada. Tegelikkuses peavad iga avalduse heaks kiitma alliansi kõik praegused liikmesriigid.

NATO kui valikuvõimalus

Soome ja Rootsi julgeolekuaruteludes mainitakse tihti NATO-t kui valikuvõimalust. Helsingi ametlik seisukoht on, et Soomel on olemas võimalus mõnda sõjalisse allianssi astuda ning NATO-sse kandideerida. Rootsis peab parlamendienamus NATO-sse astumist üheks julgeolekupoliitiliseks alternatiiviks, mis vajaduse korral tuleb kõne alla.

NATO-sse siiski kiirteed ei vii, isegi mitte demokraatlikke, stabiilseid ja jõukaid rahupartnerlusmaid, nagu Soomet ja Rootsit. NATO kui valikuvõimalus on Helsingi ja Stockholmi leiutis. NATO-l ei ole poliitikat või eelnevat kokkulepet, mis annaks Soomele ja Rootsile suurema õiguse NATO liikmeks saada kui näiteks Gruusiale või Ukrainale. Kui Soome või Rootsi kandideeriksid, siis piisaks nende vastuvõtmise edasilükkamiseks või blokeerimiseks vaid ühe liitlase kõhklustest.

Tavaline asjade käik

Soome ja Rootsi pääsevad allianssi üksnes tavapäraseid reegleid järgides. See tähendab, et nad peavad täitma NATO poliitilised, sõjalised, juriidilised, ressursse ja julgeolekut puudutavad nõuded või vähemalt esitama plaani, kuidas kavatsevad ilmsed vajakajäämised kõrvaldada.

Nõuete hulgas on avalikkuse toetus allianssi kuulumisele, mis pole praegu eriti kõrge ei Soomes ega Rootsis. 2021. aasta detsembris Soome riigikaitseinformatsiooni nõukogu tellitud arvamusküsitluse järgi toetas Soome kuulumist NATO-sse vaid 24 protsenti vastanuist, samas kui 51 protsenti oli vastu. Göteborgi Ülikooli ühiskonna- ja meediauuringute (SOM) instituudi 2020. aasta küsitluse järgi toetas Rootsi NATO liikmesust 27 protsenti vastanutest ning 32 protsenti oli vastu.

Nõuded puudutavad ka kaitsekulutusi. Kui Soome täidab NATO eesmärgi kulutada kaitsele vähemalt kaks protsendi sisemajanduse kodutoodangust, siis Rootsi isegi ei püüdle selle poole. Rootsi seisaks silmitsi tõsiste küsimustega, kuidas ta täidaks Põhja-Atlandi lepingu, NATO asutamisdokumendi artiklit 3, millega liikmesriigid kohustuvad kindlustama ja arendama oma individuaalset ja kollektiivset võimet osutada vastupanu relvastatud rünnakule.

NATO uusimatel liikmetel, Montenegrol ja Põhja-Makedoonial, kulus alliansi täisliikmeks saamisele vastavalt 18 ja 20 kuud.

Lisaks peavad kõik liikmesriigid olema nõus kandidaadi kutsumisega liitumisläbirääkimistele, kus NATO ja kandidaatriigi ametiisikud lepivad kokku meetmetes, mida allianssi astumiseks on vaja täita. Ühinemisprotokollid — lisad Põhja-Atlandi lepingule, mis võimaldavad kutse saanud riigil NATO-sse astuda — tuleb ratifitseerida kõigil NATO liikmesmaade parlamentidel ning sellele kulub sageli kõige enam aega. Järgmisena peavad protokollidele alla kirjutama kõigi seniste NATO liikmesriikide esindajad. NATO uusimatel liikmetel, Montenegrol ja Põhja-Makedoonial, kulus alliansi täisliikmeks saamisele vastavalt 18 ja 20 kuud.

Tõsiseltvõetavaid otseteid selle protseduuri kiirendamiseks pole. Näiteks kõige enam aeganõudvast sammust ehk liikmesriikide parlamentidest möödaminek tõstataks põhimõttelisi küsimusi alliansi olemusest. Moskva, kes on pikki aastaid kõigest jõust pingutanud, et NATO edasist laienemist ära hoida, on pealinnades protsessi venitamise taktikatest tõenäoliselt teadlikum kui nii enamik Helsingi ja Stockholmi poliitikuid. Lisaks on mitmed praegused liikmesriigid ilmselt niigi mures Venemaaga pingete kruvimise või lausa relvakonflikti vallandamise pärast.

Sõjaline liit

Oluline on silmas pidada, et NATO-sse kuulumine ei tähenda üksnes juriidilisi ja poliitilisi kokkuleppeid, vaid ka kollektiivse sõjalise võime arendamist. NATO peab veenduma, et tema juhtimis- ja väestruktuur võimaldavad tal täita oma kolme põhiülesannet.

Allianss kooskõlastab liikmesriikide jõupingutusi sõjaliste võimete arendamiseks pigem aastate, mitte nädalate või kuude lõikes. Pealegi suunavad liikmesriigid rahuajal rohkesti kogenud ohvitsere ja allohvitsere NATO staapidesse, mis moodustavad NATO relvajõudude selgroo.

Mis puutub Rootsi ja Soome võimalikku liitumist, siis senised liikmesriigid tahavad kindlasti teada, millist kasu NATO saab uutest liikmetest, kes pole seni andnud täispanust kõigi ülejäänud liitlaste julgeolekusse.

Ehk NATO kui valikuvõimalus, mida Helsingis ja Stockholmis on ette kujutatud, ei ole sugugi iseenesest mõistetav, vaid oleks pikk ja keeruline teekond. Ei Soomest ega Rootsist saa lähiajal NATO liikmesriiki.