Soome Venemaa taskus

Soome külma sõja aegne ellujäämisstrateegia oli omamoodi segu avalikust Nõukogude Liidu mõistmisest ja kulissidetagusest kommunismivastasusest. Seda nn aktiivset erapooletuspoliitikat juhtis president Urho Kekkonen, kes hankis endale ja Soomele poliitilist liikumisruumi, pidades ise omaalgatuslikult KGB kohaliku esindaja kaudu ühendust N Liidu kõrgeimate juhtidega. Kuid sellestki ei piisanud. Et olla N Liidule usutav koostööpartner, pidi Kekkonen hoidma ka oma sisepoliitilist reviiri tugeva kontrolli all. See tähendas, et president nimetas valitsustesse oma usaldusisikuid ja valvas nende tegevust.

Samal ajal tuli võtta kommunistide poliitikalt löögijõud, kaasates neid valitsusse, kuid hoolitsedes samas selle eest, et neil poleks sõnaõigust ei armee, politsei ega majanduse asjus. Kultuurielus ja teistel „pehmetel” aladel võis kommunistidele ja neid järgivaile „progressiivsetele jõududele“ anda turvalisemalt vabad käed.

Kekkose poliitiline edukus põhines eelkõige sellel, et ta suutis juhtida Soomet sõjas käinud põlvkonna abiga. Neil oli idanaabrist üpris realistlik, isiklik ja tõepärane arusaam. Sõjajärgsed usaldusmehed – Päiviö Hetemäki, Kauno Kleemola, Martti Miettunen, Kustaa Vilkuna ja teised –moodustasid tugeva tuumiku, mida Kekkonen kasutas oma poliitilise liini väljatöötamiseks.

Soome muutus Kekkose juhtimisel Teise maailmasõja järgses olukorras ühiskonnaks, mis kohanes sellega, et eliit juhtis maad rahvusliku üksmeele ja konsensuse vaimus, et säilitada majanduslik konkurentsivõime ja poliitiline stabiilsus. Kekkonen oli võtmeisik ka 1960ndatel „suurte põlvkondade” hulgast broileritibusid poliitikasse värvates. Nad kaasati tulevasse eliiti, kuid valvatult ja tasapisi. Tasapisi doseeriti neile idealistidele ka realistlikku pilti naabermaa poliitilisest süsteemist.

Nii sündis poliitiline režiim, mis väljastpoolt paistis olevat langemas reaalsotsialismi embusse, kuna selle eliit tegutses lähedases koostöös N Liidu luure ja parteipoliitikaga. Välisele vaatlejale jäi aga varjatuks, kui mõttetuid võite Nõukogude luure Soomes lõpuks saavutas. Tuli välja, et soomlaste taltsutamine ei olnudki nii kerge, sest tegelikult oli kommunismiusku pööranud vaid arvult väike ja tõsiste otsuste tegemisest kõrvale jäetud kisakõride rühm.

Kuidas soomlane taltsutatakse?

„Õige“ välise liturgia omaks võtnud, „koduvenelastega”¹ seltsivail ja presidenti järgivail soomlastel oli raske kõrist kinni haarata. Soome ühiskond oli soometumise ajal väga tänamatu välise mõjutamise objekt. Sellest kõnelevad tolleaegsed Nõukogude dokumendid, mille kohaselt Nõukogude luure näis olevat Soome poliitikutelt saadud infotulvast pimestatud.

Välisele vaatlejale jäi aga varjatuks, kui mõttetuid võite Nõukogude luure Soomes lõpuks saavutas.

Hea näide sellest on 20. detsembril 1986 vastu võetud raport NLKP Keskkomitee sekretariaadi istungilt, milles käsitleti mh Soomes aastail 1987–1989 tehtava ideoloogilise töö plaane („O kompleksnyi plane ideologitsheskoi raboty na Finljandiju na 1987-1989 gody. No. Ct.-34/vs – Sovershenno sekretno”. Autoril on dokumendi koopia.).

Tegu oli massiivse plaaniga, milles, tõsi küll, tunnistati, et parempoolsed ja reaktsioonilised jõud olid aktiveerunud – eriti aktiivsed olevat need USA mõju all olevad nõukogudevastased jõud noorte hulgas. Samuti tunnistati, et „meie töö efektiivsus ei ole vastanud tänapäeva nõuetele”. Perestroika vaimus tunnistati sedagi, et NLi ideoloogiatöö oli loomult formaalne, jõudis kehvasti tavaliste soomlasteni ning ei suutnud kohalikku rahvast kaasa tõmmata.

Peale nimetatud probleemide realistlikku möönmist ei sisaldanud NLKP-sisene memo ja kõnealune plaan eriti midagi tõest ega konkreetset. Ajaloolasel on kerge olla tagantjärele tark ning märgata, kuidas vanad institutsioonid ja müüdid jätkavad inertsist oma olemasolu, ehkki ajaloo okstes kohisevad juba muutuste tuuled. Muutuse nägemine seestpoolt võib siiski olla äärmiselt raske.

NLKP ei suutnud mõista, et Soome ühiskond oli juba 1986 muutumas rahvusvahelisuse ja väärtuspaljususe suunas. Soometunud Soome kontrollimine muutus raskemaks. Lõpuks pidi NL „informatsiooni-propagandatöö” praktikas toetama Soomes tuumarelvavaba Põhjala heaks tehtavat tööd. Selles toetas Soome tollane valitsus N Liidu pingutusi täielikult.

Keskkomitee sekretäride tehtud tööplaani täpsus on hämmastav ja selles mainitud konkreetsed tegutsemisjuhendid mitmekülgsed. Sellest hoolimata sisaldab praktiline tööplaan hämmastavalt steriilseid mõtteid Nõukogude propaganda levitamisest Soome ringhäälingu Yleisradio ja kasvõi ajakirja Apu või Kauppalehti abiga või avaldades Gorbatšovi kõnede ja artiklite tõlkeid „Vellin i Geesi” (st Weilin & Göös) kaudu.

Nimetatud meediakanalite esinemine dokumendis on mõistagi huviäratav – miks just need, Yle, Apu ja Kauppalehti? Ilmselt oli neis tol ajal N Liidu jaoks paljutõotavaid kontaktisikuid (mõjuagente), kelle kaudu mõjutustöö õnnestunuks paremini kui teistes kanalites. Piisab pilguheidust tolle aja toimetuskolleegiumite ja toimetajate nimekirjadele.

Soome noorsugu oli selleks ajaks juba võõrdunud ajakirjast Maailma ja Me ja telesaadetest „Näin naapurissa”²f3 ning kippus  mujale. Ameerika popmuusika ja filmid „varastasid” soome noorte südamed. Samuti olid katsed panna Soome haridusministeerium Soomes N Liidu ajaloo tutvustamist „uuendama” juba kõvasti hiljaks jäänud. Eelmainitud dokumendi kirjutajad – nagu ka Soome poliitiline eliit või tolleaegsed poliitilise ajaloo professorid – ei aimanud, et viie aasta pärast on kogu N Liidu lugu juba lõppenud. Ajaloo muusa Kleio ei halasta isegi progressiivsetele jõududele.

N Liidu ideoloogiline mõju lendas koos kommunistliku režiimiga kiirelt ajaloo prügikasti. Nii kadus soometumiselt põhi alt. Ka Soome kukkus korraks Vene karu taskust välja, kuid ronis sinna 2000ndate alguses vanade poliitikute juhtimisel peagi tagasi. Need poliitikud jätsid endale ka välis- ja julgeolekupoliitilise avaliku arutelu monopoli.

„Saialõhnalise” põlvkonna raske tee

N Liidu lagunemine tähendas Kekkose poolt külma sõja jaoks loodud poliitilise masinavärgi kokkuvarisemist. Soomele tähendas see, et kõhkluste järel oli aeg teha otsustavaid samme Lääne poole ja integreeruda Euroopa osaks. Samal ajal tuli võimule „suurte põlvkondade” järgne „saialõhnaline” põlvkond.

Et olla N Liidule usutav koostööpartner, pidi Kekkonen hoidma ka oma sisepoliitilist reviiri tugeva kontrolli all.

Kasutan siin saksa sotsioloogi Karl Mannheimi poolt välja arendatud mõttekäiku, et põlvkondade ühistes oludes läbi elatud ühised ühiskondlikud kogemused ja ühiskondlik positsioon arendavad igale põlvkonnale välja ühise, neile iseloomuliku teadvuse (Generationszusammenhang) ja ühtlasi sellekohase poliitilise toimimise mudeli.³

„Saialõhnalise” põlvkonna all mõistetakse siinkohal 1950ndatel sündinuid. See põlvkond kasvas riigis, kus sõjajärgse aja vaesus ja viletsus olid jäänud ajalukku. Samuti olid suured põlvkonnad (sündinud 1944–1949) teinud neile oma mässuga ruumi. Nende tähtsaimaks ideoloogiliseks ülesandeks jäi eelmise põlvkonna lainele järgneda ja selle harjast kinni hoida, kui nood võimukoridoridesse liikusid.

Heaolus ja saialõhnas kasvanud seltskond isegi ei mässanud sõjas käinud vanaisade vastu, vaid võttis suuremaid vaimseid pingutusi tegemata omaks tolle aja vasakpoolse „üldkriitilisuse” ja „progressiivsuse”. Selle põlvkonna kogemus idanaabriga jäi äärmiselt napiks. N Liitu ei mindud niisama vahetustudengiks. Sealt saadav pilt oli kas täiesti propagandistlik või siis äärmiselt kriitiline, eelkõige oli see kitsas ja ebaintellektuaalne.

Kust oleks tõelist teavet võidud saada? Kuigi kõnealusel poliitikute põlvkonnal oli kerge pääseda ülikooli, ei läinud selle lõpetamine nii kergelt. Sel ajal muutus ka  poliitikukarjäär kogupäevatööks, kus diplomite ega üldhariduse järele enam ei küsitud. Nii jäi eriti sotsiaaldemokraatlikus parteis pärast Kalevi Sorsa aega üldharidus üsna õhukeseks. Erakondade juhtivatele kohtadele tulid andekad „peaaegu-magistrid” või vaevaga ülikooli läbi käinud poliitikud. Kui Erkki Tuomioja välja arvata, tundub, et kõnealuse põlvkonna kirjanduslik entusiasm seostub veel vaid Harry Potteri soomekeelsete tõlgete ilmumisega.

Saialõhnalise põlvkonna kõrghetk – Halose kommentaarid Eestist 2008

Harituse ja Venemaa-tundmise puudumisega seostub ka puudulik teave vennasrahva Eesti saatusest. Ametliku nõukoguliku tõe kohaselt oli lõunanaaber liitunud 1940 vabatahtlikult N Liidu rahvaste perre. Hilisemad põlvkonnad ei eraldanud enam tõde selle moonutustest. Eesti rahva ja Eesti ajaloo tundmine polnud Soomes enam tavaline, nagu see oli olnud enne sõdu. Erinevalt näiteks Urho Kekkosest oli eesti keele oskus Soome poliitikute hulgas juba haruldaseks muutunud.

„Saialõhnalise” põlvkonna noorus sattus 1970. aastatele – aega, mil NL tundis end võimsana ja Nõukogude rahvad elasid veel õnnelikult ühisel kodumaal. Paigalseis ja N Liidu muserdav jõud olid kahtlemata põlvkonda vormivad kogemused.

Soome riigijuhtide tõrges suhtumine Eesti vabanemisprotsessi 1980ndate lõpus oli kahtlemata osalt tingitud nendest põlvkondlikest kogemustest. Sellelt põhjalt tuleb tõlgendada ka president Tarja Halose 2008. aastal tehtud  märkusi selle kohta, et eestlased põdevat Venemaa suhtes veel „postnõukogulikku stressi”. Ehkki Halonen kuulubki nn sõjajärgsesse põlvkonda, iseloomustab tema patroneeriv suhtumine lõunapoolsesse sugulasrahvasse just paigalseisu kultuuri. Halonen rõhutas oma tollases TV-esinemises Soome enesega rahulolu, tõdedes, et õnneks on ELis ka riike, kus sellist posttraumaatilist olukorda ei ole. Meie presidendi kommentaar tuli ilmselt otse südamest ega olnud tema enda arvates mõeldud solvavana, vaid erapooletu tõdemusena.

Soome kukkus korraks Vene karu taskust välja, kuid ronis sinna 2000ndate alguses vanade poliitikute juhtimisel peagi tagasi.

Seetõttu tasuks Halose apsakat analüüsida postsoometunud põlvkonnakogemuse valguses. Küsimus on teabe puudumises – selles, et kõnealune saialõhnapõlvkond teadis Venemaast ülivähe. Tundub, et selle põlvkonna arusaam Venemaast pole iialgi põhinenud teaduslikul uurimusel ega isiklikul kogemusel Venemaa argielust, vaid sellel moonutatud infol, mida inimestele jagati 1970ndate soometunud Soomes.

Vastupidiselt eestlastele ei olnud sel põlvkonnal aimugi N Liidu argisest tegelikkusest, Gulagi saarestikust, terrorist, järelevalvest, sunnist ega vägivallast. Nad olid kasvanud kohvitasside kõlina ja koduse saialõhna saatel maailmas, kus ei olnud arutut totalitarismi ega vägivalda. N Liit avanes neile slaavi toonide kaudu, umbes nagu Lapimaa romantika 1950ndatel. NL näis olevat lahe.

Tundus, et tähtsaimad infoväilad N Liidu kohta olid neile „progressiivsetele“ inimestele Maailma ja Me, Tiedonantaja⁴ ja Jules Verne “Tsaari kuller”. Kõige tähtsam oli jääda suurvõimude huvikonfliktidest väljapoole ja mõista N Liidu legitiimseid julgeolekuhuve. Suhe Venemaaga oli progressiivne, mantraks oli “sõprus ja usaldus”. Nüüd, 2010ndatel on mantraks „Venemaa on suur võimalus”.

Selle põlvkonna argikogemuse järgi oli Soomes elatud normaalselt ja suhe Nõukogude riiki vägagi mõistlikus seisus. Valitseva arusaama kohaselt oli ainus õige poliitika N Liidu suhtes Paasikivi-Kekkose liin, selle väljenduseks võis olla näiteks soov Saksa DVd tunnustada. Läänest pärinev teaduslik ja kriitiline info N Liidust oli seetõttu olemuslikult halb ja vale. Ka emigrantidelt ja põgenikelt pärinevad teaberaasukesed vaid kinnitasid „Pentagoni” infoallikaid.

Teabe ja mõistmise puudumine selgitab sedagi, miks Soome saialõhnaline põlvkond tahtis ka Nord Streami toruprotsessi juures õpetada lõunanaabrile õiget suhet idanaabrisse. See ilmnes näiteks Eduskunna gaasitoruaruteludes 2010. aasta kevadel,  kus meie valitud esindajad ei võinud rääkida asjast sisuliselt, vaid tõestasid üha, kui väga nad armastavad Venemaad ja kui kõrgelt hindavad Saksamaad. Soome parlamendi istung meenutas mõne usulahu äratuskoosolekut, kus rahvaesindajad kõnelesid üksteise võidu oma palavast kiindumusest suure naabri vastu.

Kui illusioon muutub tõeks – saialõhnaline raport kujutletud maailmast

Heaks näiteks sellest ikka veel valitsevast sõbralikust illusioonist oli kevadel 2007 ilmunud Eduskunna tulevikukomisjoni raport, milles sisaldus jälle jalad tugevalt õhus hoidev stsenaarium: lepingute Venemaa, kus lepingutest kinni pidavad, ausad vene majandusliidrid päästavad oma kodumaa.⁵ Raporti kirjutajate hulgas olid magister Hanna Smith, teadlane Osmo Kuusi ja doktor Päivi Lipponen. Seda eliitrühma tugevdas ka toimetaja Antero Eerola. Varem oli Soome maksumaksja raha kasutatud utoopia nimega „energiateadmistega globaalseks mõjujõuks” loomiseks.

Parlamendi 9. detsembri arutelu oli „prääkpruugi” suur pidupäev, nii vähe läbimõelduna tundusid räägitud sõnad.

Selle stsenaariumi järgi kasutataks Venemaa energiarahasid ühiskondlike uuenduste heaks. Eduskunna tulevikukomisjoni koosolekutel on unistatud ka “mitmekesistuva mosaiigi-Venemaa” tulekust.

Soome huvi ja messianistlik ülesanne on neis visioonides otsida positiivses vaimus ja venelaste oma pürgimustele toetudes väljapääsu raskest poliitilisest olukorrast. Faktipõhist Venemaa uurimust nimetatakse parempoolseks küünilisuseks. Kahju, kui kõnealune visioon ongi Soome tuleviku-uuringute rahvusvaheliseks lipulaevaks. Soome maine pärast võime loota, et selle ingliskeelne versioon jääks vaid meile, eestlastele ja soomlastele, teadaolevaks piinlikuks saladuseks.

Soome parlament – äratusliikumine?

Kõnealune ebarealistlik arusaam Venemaast tuli eriti hästi välja Eduskunnas 9.12.2010 peetud Venemaa-teemalisest arutelust. Meie väärikas parlament muutus uuesti äratusliikumise telgiks, kus otsiti Venemaa sõpru ja vaenlasi. Kõnealune arutelu meenutas oma intellektuaalselt tasemelt George Orwelli romaani „1984” ideed oimroimade ehk mõttekuritegude kontrollimisest. Sellekohaselt on oimroimad valitsuse poolt hukkamõistetavad riigi või selle ideoloogia kohta käivad valed mõtted.

Orwelli thoughtcrime on tõsine kuritegu, mille vastu mõttepolitsei järjekindlalt võitles. Oimroima sooritanud pidid oma tegu Armastuse Ministeeriumi ülekuulajate juhtimisel kahetsema ja samas kuriteo eest andeks paluma. Mõtteroima vastand oli heaoim (goodthink), mis riigi kohta valesid mõtteid ei sisaldanud, või siis prääkpruuk (duckspeak), mis oli nii ideoloogiline ja hea kõne, et ta isegi ei jõudnud ajudeni.

Parlamendi 9. detsembri arutelu oli „prääkpruugi” suur pidupäev, nii vähe läbimõelduna tundusid räägitud sõnad. Seda kõnepruuki kasutasid rahvaesindajad Eero Heinäluoma, Päivi Lipponen ja Marja Tiura.⁶ Eriti esindaja Heinäluoma pürgis vana „nõukogudevastasuse” ja „nõukogudesõbralikkuse” vaimus jagama parlamentääre „tõelisteks Venemaa sõpradeks” ja teiselt poolt nendeks, kes olid seda ainult sõnades, kuid pooldasid Venemaa vastu „nõelatorkepoliitikat”.

Tuli välja, et soomlaste taltsutamine ei olnudki nii kerge.

Kolmas huvitav näide Soome vähesest intellektuaalsusest antud küsimuses oli president Halose kommentaar viisavabadusest Soome ja Venemaa vahel. Soome ametlik seisukoht selle kohta on üsna selge: viisavabadus Venemaaga on hea asi, kuid seda ei saa veel teoks teha –võimalik oleks see siis, kui Venemaa ametlikud passid oleksid nn biomeetrilised dokumendid ja neid antaks välja kontrollitult.

Soome president tegi – ilmselt rongiromantika mõju all – 13. detsembril 2010 avalduse, mille kohaselt ta oleks valmis möönma ühepoolset viisavabadust venelastele seoses Allegro nimelise rongi⁷ sisseõnnistamisega. Ta ütles ajakirjanikele, et on valmis selgitama, kas venelastest Allegro-reisijatele võiks anda eksperimentaalselt viisavabaduse. Meie lugupeetud president läks siinkohal oma välispoliitilise tegevusega mööda ELi viisareeglitest, ministeeriumite ametnikest ja ametlikest seisukohtadest.

Soome „saialõhnalise” põlvkonna Venemaa-hämarus jätkub kindlasti ka tulevikus. Meil ei olda tuulelipud, me ei muuda kergesti oma seisukohti, isegi kui need on rajatud ainuüksi teadmatusele. See tähendab, et antud põlvkonna puhul on praegu tegemist kümneaastase kultuurilise ja intellektuaalse viivitusega.

Kõnealusele mõtteaeglusele mõeldes tsiteeringi J. K. Paasikivi päevikutest ridu soome poliitilise mõtte aegluse kohta:

„… Jag fattar icke just så snart, men det är så underbart Hur efterråt blir allting mig så klart …”

„… Ei väga kiirelt mõista ma, kuid imetleda hiljem saan, kuis takkajärgi kõik nii selgeks saab …”

Soome keelest tõlkinud Iivi Anna Masso