Soome-ugri rahvastel on veel lootust

Ning kuigi maailma mastaapides globaliseerumist on tunda ka mitte-anglosaksi juurte ja kultuuriga rahvaste hulgas, jääb senini enam-vähem suletud ning mitmekeelsete ja -kultuuriliste ühiskondade juures poliitilistel või ideoloogilistel põhjustel valdavaks just lokaalse globaliseerumise mõju. Just sellist situatsiooni näeme Vene Föderatsioonis elavate soome-ugri rahvaste juures.

Kõigist soome-ugri rahvastest saavad vaid eestlased, soomlased, liivlased ning enamik ungarlasi ja saame luua endale tulevikku Euroopa Liidu sees. Muret teeb meile ennekõike just nende meie keelesugulaste tulevik, kes elavad Vene Föderatsioonis.

UNESCO andmetel on maailmas praegu 6000-7000 keelt. Igal aastal langeb see number paari protsendi võrra. Pessimistliku stsenaariumi kohaselt on 50 – 100 aasta pärast alles ainult 10 – 20% põlisrahvaste keeltest. Huvitav, mitu soome-ugri ja samojeedi rahvaste delegatsiooni jääb sel juhul tulemata meie 10. kongressile?

Venemaal elavate soome-ugri ja samojeedi rahvaste tuleviku määravad kaks faktorit: poliitilis-majanduslik keskkond, milles meie keelesugulased elavad, ning peaaegu samal määral nende endi tahe. Soodsas poliitilises kliimas ja kui inimesed seda kindlalt soovivad, on võimalik luua eeldused ellujäämiseks.

Poliitilis-administratiivne raamistik ja selle plaanitud reform

Praegu elavad Venemaa soome-ugri ja samojeedi rahvastest suuremad administratiivüksustes, mis annavad neile teatava autonoomia. Keda on rohkem, nagu mordvalased, udmurdid, marid, komid ja karjalased, elavad oma vabariikides. Keda on vähem, nagu permikomid, mansid, handid ja neenetsid, elavad autonoomsetes ringkondades. Muudel rahvastel võib paremal juhul olla vaid mõningane esindatus kohalikes omavalitsustes.

Vabariikide ja autonoomsete ringkondade tegutsemispädevus on piiratud, ent siiski võimaldavad need nimirahvastel mingil määral oma huve kaitsta, näiteks osas, mis puudutab emakeele kasutust ja kultuuri kaitset. Samas ei maksa unustada, et peale permikomide on kõik soome-ugri ja samojeedi rahvad nende järgi nimetatud territooriumidel praegu vähemuses, seda vaatamata tõigale, et kõik need maad on nende inimeste väga vanad asualad.

Plaanitud administratiivreform tooks aga väikeste soome-ugri ja samojeedi põlisrahvaste elutingimustesse radikaalsed muutused. Vene Föderatsioonis kavandatav reform vähendaks radikaalselt föderatsiooni subjektide hulka. Esimene samm oleks Permikomi autonoomse ringkonna liitmine Permi oblastiga, mis tooks lõpu ainsale soome-ugri autonoomsele ringkonnale, kus nimirahvus on seni moodustanud elanikkonna enamuse. Ühendamisega kaotaks kohalik elanikkond igasuguse võimaluse oma huve kaitsta, sest 125 000 permikomi lihtsalt lahustuksid Permi oblasti valdavalt venekeelses keskkonnas.

On kuulda olnud ka teistest kavandatavatest meetmetest. Nii näiteks käivad juba läbirääkimised Jamali Neenetsi ja Handi-Mansi autonoomse ringkonna Jugra liitmiseks Tjumeni kraiga. Seni on Jugra kohalik valitsus taganud handi ja mansi põlisrahvastele palju eeliseid, kuigi neid on vaid 1,5% elanikkonnast. Ent poliitilised ja majanduslikud muutused pühiksid need tingimused minema.

Võtmeroll selles taaselustamisprotsessis jääb noorte ja intellektuaalide, eriti aga noorte intellektuaalide kanda.

Territoriaalsete üksuste vähendamine on vaid üks Vene Föderatsiooni administratiivreformi eesmärk. Teine ja võib-olla olulisem eesmärk on maa etnilis-lingvistiline homogeniseerimine, rahvusvähemuste elimineerimine või nende “folkloriseerimine”. (Siit võib otsida põhjust, miks permikomisid ei liideta Komi Vabariigiga. Ka nii vähendataks administratiivüksuste arvu, ent see tõstaks komide osakaalu vabariigis.)

Vähemuspoliitika põhimõtted pani 2002. aastal kirja toonane rahvussuhete minister Vladimir Zorin (“Rossiiskaja Federatsija: problemõ formirovanija etnokulturnoi politiki” – “Vene Föderatsioon: probleeme rahvuskultuuri-poliitika loomisel”). Sellest kirjatööst on näha, et riik üritab rahvusprobleemide lahendamiseks asendada rahvuslik-territoriaalsed struktuurid kultuurilis-hariduslike institutsioonidega, mida võib nimetada ka kultuurautonoomiaks.

Rahvusvähemuste “folkloriseerimisest” annab aga tunnistust see, et 2004. aasta kevadel toimunud ümberkorraldused valitsuses kaotasid rahvussuhete ministri koha ja rahvusküsimused delegeeriti kultuuriministeeriumi vastavale osakonnale.

Uue suuna kohaselt rahvuslikud administratiivüksused lõhutakse, jättes kõikjale vähemused, mida seejärel venestama hakatakse. Väikerahvad oleksid tähtsad ainult statistilisest vaatepunktist ja annaksid teatavat folkloorset värvingut.

Demograafiline olukord

Viimase rahvaloenduse andmetest on näha, et 1989. aastaga võrreldes on soomeugrilaste hulk dramaatiliselt vähenenud. Tabel peegeldab 1989. ja 2002. aasta rahvaloenduse vahel toimunud muutusi.

	1989	2002	%
Mordvalased:	1 073 000	845 000	-21%
Udmurdid:	715 000	637 000	-11%
Marid:	643 000	605 000	-6%
Komid:	337 000	293 000	-13%
Permikomid:	147 000	125 000	-15%
Karjalased:	125 000	93 000	-26%
Vepslased:	12 000	8000	-33%
Handid:	22 000	29 000	+32%
Mansid:	8000	12 000	+50%
Koola saamid:	1800	2000	+11%
Neenetsid:	34 000	41 000	+21%
Sölkupid:	3600	4000	+11%
Nganassaanid:	1300	1000	– 31%
Eenetsid:	200	300	+50%
Kokku:	3 122 900	2 695 300	-13,7%

Kui samad rahvaarvu kasvu või kahanemise tendentsid projitseerida järgmisele peaaegu sajale aastale, siis muutub soomeugrilaste arv järgmiselt:

	1989	2002	2093
Mordvalased:	1 073 000	845 000	182 000
Udmurdid:	715 000	637 000	282 000
Marid:	643 000	605 000	393 000
Komid:	337 000	293 000	110 000
Permikomid:	147 000	125 000	40 000
Karjalased:	125 000	93 000	12 000
Vepslased:	12 000	8000	460
Handid:	22 000	29 000	201 000
Mansid:	8000	12 000	210 000
Koola saamid:	1800	2000	4100
Neenetsid:	34 000	41 000	160 000
Sölkupid:	3600	4000	8200
Nganassaanid:	1300	1000	80
Eenetsid:	200	300	5400
Kokku:	3 122 900	2 695 300	1 608 24

Seega, soomeugrilaste koguarv kahaneks peaaegu poole võrra.

Lingvistiline olukord

Keel on identiteedi kujundamise üks kõige tähtsamaid vahendeid. Keeleline identiteet omakorda on aga ülioluline baas rahvuse kujunemiseks. Väikerahvad ja rahvusvähemused räägivad tavaliselt kaht või mitut keelt. Rahvaarv ja nende arv, kes emakeelt oskavad, ei pruugi väikerahvaste puhul alati kokku langeda. Keele valik sõltub emakeele staatusest, viimane omakorda sõltub aga mitmest faktorist nagu kogukonna suurus, tema enesehinnang, kogukonna poliitilis-administratiivne staatus, keeleseaduse olemasolu ja selle täitmine ning keele enese arengutase.

Alljärgnevalt on toodud soome-ugri keelte kasutajate hulk 1989. ja 2002. aastal ning ilmnenud tendentside projektsioon aastasse 2093. Arvud antud tuhandetes.

	1989	2002 Muutus	2093
Mordvalased:	740 (=69%)	615 (=73%) +4%	182 (=100%)
Udmurdid:	506 (=71%)	464 (=73%) +2%	245 (= 87%)
Marid:	527 (=82%)	488 (=81%) -1%	291 (= 74%)
Komid:	239 (=71%)	217 (=74%) +3%	105 (= 95%)
Permikomid:	105 (=71%)	94 (=74%) +3%	38 (= 95%)
Karjalased:	61 (=49%)	53 (=57%) +8%	12 (=100%)
Handid:	14 (=64%)	14 (=48%) -16%	—
Mansid:	3 (=38%)	3 (=25%) -13%	—
Neenetsid:	27 (=79%)	32 (=78%) -1%	114 (=71%)
Sölkupid:	1,7 (=47%)	2 (=50%) +3%	5,8 (=71%)
Kokku:	2223,7	1982	992,8

See tähendab, et uurali keeli rääkivate inimeste hulk väheneb poole võrra ning mitmed uurali keeled kaovad veel sellel sajandil. Eriliselt rabav on handi ja mansi keele kadumine, kuigi arvuliselt peaksid need rahvad teoreetiliselt hoopis kasvama. Ent keelte kadumisega kaasneb ka identiteedi kadumine.

Puuduvad detailsed andmed selle kohta, kuidas emakeele oskajad vanuseliselt jagunevad. Tõenäoline on, et enamik neist, kes soome-ugri keeli emakeelena räägivad, kuuluvad kõige vanemasse elanikkonna-gruppi; nooremad põlvkonnad aga oskavad oma soome-ugri emakeelt üha halvemini. Olukorda saaks seega illustreerida püramiidiga, mille põhja moodustavad kõige vanemad, terava tipu aga kõige nooremad.

Keele staatuse määrab ära selle rääkijate enesehinnang, see omakorda sõltub sellest, millistes sfäärides keelt kasutatakse. Mis tahes etnilise grupi keelel ja kultuuril pole võimalust ellu jääda ega areneda, kui seda ei kasutata nii massikommunikatsioonis, koolis kui kodus.

Kui üks keel hakkab hõivama teise kohta üha suuremas hulgas eluvaldkondades, siis võib see viia teise keele väljasuremiseni. Keele kadumist soodustavad sotsiaalsed tegurid võivad olla tugev kultuuriline surve, keele prestiiž i langus kõnelejate silmis, negatiivne suhtumine keelde või tema kõnelejatesse ning moderniseerumine, mis toob kaasa traditsioonilise eluviisi hülgamise. Tähtis on ka teada, et keelekasutus on tihedalt seotud territooriumiga. See tähendab, et põlisrahva keel ei saa ellu jääda väljaspool rahva ajaloolist eluala.

Mõned näited suuremate Vene soome-ugri vabariikide lingvistilisest olukorrast:

Komi Vabariigis on terve põlvkond (alla 30aastased ehk 56,9% elanikkonnast) kasvanud üles ilma oma emakeelt oskamata ning tundmata huvi oma rahva ajaloo ja kultuuri vastu.

Udmurdi keelest on saanud sisuliselt maaelanikkonna “köögikeel”, alaväärtuslik dialekt, mida kasutavad vähese haridusega inimesed ja nemadki vaid pereringis. 1960. aastail olid pealinna Iževski poodide ja kontorite sildid veel kahes keeles, 1980. aastate lõpuks polnud aga ühtki udmurdikeelset silti enam näha.

Mari Vabariigis on mari keel jäänud õpetamise keeleks vaid üksikutes maa-algkoolides. Õpikute ja töövihikute kirjutamine ja kirjastamine on peaaegu lõppenud. Rohkem kui 30 protsenti mari lastest räägib kodus vene keelt ning marikeelsed raamatud neid ei huvita.

Mordva Vabariik võttis raskete heitluste järel vastu keeleseaduse, ent selle sätted on üsna ebaselged ning lubavad neist mööda hiilida. Keeleseaduse põhjal algatatud keele- ja kultuuriprogramm pühendab palju energiat lingvistilistele uuringutele, palju vähem aga ersamordva ja mokšamordva keele propageerimisele rahva hulgas.

Keele õigused – vähemuse inimõigused

Keelekasutus on seotud oluliste individuaalsete ja kollektiivsete õigustega. Siinkohal tasub tsiteerida mõningaid rahvusvahelisi dokumente.

CSCE (praegu OSCE) Kopenhaageni dokument (Document of the Copenhagen Meeting of the Conference on the Human Dimension of the CSCE – 1990) sätestab, et rahvusvähemustel on õigus säilitada oma etniline, kultuuriline, lingvistiline ja religioosne identiteet, neil on õigus saada abi haridusalaseks tegevuseks ning õigus mitte saada oma tahte vastaselt assimileeritud.

Euroopa Nõukogu poolt 1994. aastal vastu võetud “Rahvusvähemuste kaitse raamkonventsioon” (The 1994 the Framework Convention for the Protection of National Minorities) rõhutab, et rahvusvähemuste kaitse ei ole riigi siseasi. Kollektiivne õigus keeleturvalisusele tähendab, et teised rahvusgrupid ei tohi kasutada oma eeliseid (nagu arvulist ülekaalu või poliitilist domineerimist) kõnealuse keele kasutusala piiramiseks või väljasuretamiseks.

Kui palju universaalsetest keeleõigustest on Venemaa uurali rahvaste juures praegu tagatud? Sellele küsimusele saab vastata, kasutades mõningaid 1996. aastal PEN-klubide initsiatiivil vastu võetud keelte õigusi sätestava Barcelona deklaratsiooni sätteid ning vaadeldes, kas antud säte on Venemaa uurali rahvaste puhul valdavalt täidetud või mitte. Valdavalt on täidetud nõuded nagu õigus kasutada emakeelt massikommunikatsioonis, õigus lingvistilist süsteemi kodifitseerida, standardiseerida, alal hoida, arendada ja toetada ning säte, et esindusassambleede ametlik keel peab olema keel, mida ajalooliselt räägitakse territooriumil, mida antud kogu esindab. Ent tagamata on omakeelse dokumentatsiooni õigus, samuti pole võimalik väita, et soome-ugri keeli saaks kasutada kogu sotsiaalmajanduslikus tegevuses, sealhulgas valitsusasutustes.

Keelepoliitika

Kuigi Venemaa soome-ugri vabariikides on vastu võetud keeleseadus, mis põhimõtteliselt tagab riigikeele õigused vabariigis elava nimirahva keelele, on nende seaduste mõju piiratud. Keeleseadustega seoses ei ole jõustatud mingeid juriidilisi norme ning see soodustab vene keele pealetungi jätkumist.

Otsest või kaudset vene keele pealesurumist vähemustele võib pidada keeleliseks imperialismiks, mis toimib käsikäes poliitilise ja majandusliku ülemvõimuga. Kogu maailmas jälgitav inglise keele pealetung toob kaasa kultuurilise üleoleku ja keelelise imperialismi. Täpselt sama mehhanism toimib ka Venemaa suhetes oma vähemuskeelte ja kultuuridega.

Venemaa saab terve, toimiva identiteedi välja arendada vaid siis, kui see identiteet hakkab vähemusrahvaste puhul hõlmama ka nende keelt ja kultuuri. Kui need tingimused pole täidetud, siis negatiivsed protsessid jätkuvad ja levida võivad äärmuslikud ideoloogiad.

Järgimist väärivate soovitustena võib siinkohal välja tuua Austria teaduste akadeemia 2001. aastal korraldatud konverentsil vastu võetud Viini manifesti (Wiener Manifest zur Europäischen Sprachpolitik Vienna Manifesto on European Language Policy) tõdemusi ja ettepanekuid, mis on sõnastatud küll Euroopa Liitu silmas pidades, ent mis poliitilise tahte korral on suurepäraselt kohandatavad ka Venemaa vähemusrahvustele.

Alljärgnevalt tsiteerin ma mõningaid põhimõtteid, asendades originaalteksti sõna “Euroopa” sõnaga “Venemaa,” “inglise keele” “vene keelega” ning “Euroopa Liidu” “Vene Föderatsiooniga”.

“Ainult Venemaa lingvistilist mitmekesisust säilitades saab Vene Föderatsiooni saata edu.”

“Paljud Venemaa kultuurilised saavutused on tihedalt seotud erinevate keelte ja kultuuritraditsioonide saavutustega. Nende keelte ja saavutuste mahasalgamine tähendaks Venemaa kultuurilise mitmekülgsuse tõsist piiramist.”

“Paljukeelsuse säilitamine on ühest küljest koolide, ülikoolide ja teiste haridusasutuste missioon, teisest küljest on selle tagamine aga valitsuste ülesanne.”

“On vaja meetmeid, mis garanteeriksid kõigi kodanike õiguse õppida ja kasutada oma rahvus- ja vähemuskeeli.”

“Mis puudutab teadusvaldkondi, siis tuleb astuda samme, et ka vene keelest erinevad rahvuskeeled teaduskeelena säiliksid ja areneksid.”

Keele areng

Keelte arengu huvides oleks kõige tähtsam ära otsustada, kui palju keeli soome-ugri rahvastel peaks olema. Vahetegemine sürjakomi ja permikomi, mäemari ja niidumari ning ersamordva ja mokšamordva keelel on minu meelest kunstlik. Rahvuse, tema keele ja kultuuri säilimise huvides – samuti tõrjumaks eemale neid, kes tahaksid toimida “jaga ja valitse” põhimõttel – tuleks püüda luua olukord, kus on “üks rahvas, üks keel”.

Praeguses seisundis ei vasta Venemaa uurali keeled riigikeelele esitatavatele nõuetele. Kõigis valdkondades, mis nõuavad spetsiaalset sõnavara (nagu poliitika, haldus või teadus), lülituvad kõnelejad automaatselt vene keelele. Seetõttu on ilmtingimata vajalik alustada või jätkata terminoloogia loomist, mis lubaks keelt kasutada kõigis funktsioonides, kõigis elusituatsioonides. Keele kasutusala piiramine (näiteks vaid kultuuri- ja folkloorisfääriga) paneb tavaliselt aluse keele pöördumatule taandarengule.

Samuti vajab muutmist nende keelte psühholoogiline staatus. Keelte sotsiaalse aktsepteeritavuse suurendamiseks tuleb tõsta nende prestiiži. Intellektuaalid, kes tunnistavad oma emakeelt nii iseenda kui avalikkuse ees, samuti poliitikud, kes räägivad oma emakeeles, saavad selleks palju ära teha. Kui aga keel tõrjutakse välja üha suuremast hulgast elusfääridest, siis lakkab see varem või hiljem olemast.

Noored on tuleviku võti

Negatiivsetele tendentsidele vaatamata ei ole Venemaa soome-ugri rahvaste tulevik lootusetu. Ent eelöeldu jääb vaid asjatult optimistlikuks hinnanguks, kui Vene poliitikud ei hakka kohtlema vähemusi rahvusvahelise õiguse norme järgides; kui soome-ugri rahvad ei sea sisse emakeelset kooliharidust algkoolist ülikoolini, samuti emakeele kasutust ajakirjanduses, teaduses ja valitsusorganites; ning kui soome-ugri rahvad ei loobu oma nihilistlikust, depressiivsest ja ennasthävitavast käitumisest ega võta omaks tervet eneseväärikust, mis aitaks neil päästa ja taas-elustada oma keele, kultuuri ja seeläbi iseennast – nii nagu seda on asunud tegema naabruses elavad tatarlased, baškiirid ja tšuvašid.

Võtmeroll selles taaselustamisprotsessis jääb noorte ja intellektuaalide, eriti aga noorte intellektuaalide kanda.

Emakeele arendamine ja kinnistamine algab kodus ja jätkub koolis. Selle efektiivsuse tagab hea haridussüsteem – selline, mis ei liida koole, kus emakeelt kasutatakse õpetamise keelena, teiste koolidega, kus emakeelt õpetatakse vaid ühe kohustusliku või isegi vaid vabatahtliku ainena. Emakeelne haridus aitab juurutada keelde ka uusi sõnu, viies loodud terminid kasutusse.

Just enesekindlad noored soomeugrilased on need, kes saavad negatiivse arengupüramiidi pea peale pöörata.

Määrav on lapsevanemate suhtumine. Vanema negatiivne suhtumine emakeelde jätab lapsed ilma motivatsioonist ning kahjustab nende õppeedukust. Suhtumismuutus on vajalik segaabieludes, kus vanemad peaksid tõsiselt pingutama selle nimel, et lapsed õpiksid ära mõlema vanema keele. Senine kogemus näitab, et ainult soome-ugri elanikkond on kakskeelne, venelased valdavad enamasti vaid oma keelt. Hindamatu roll emakeele säilitaja ja populariseerijana on mõistagi ka ajakirjandusel.

Mingit märgatavat paranemist pole oodata, kuni kogu intelligents või vähemalt see osa, mis seotud humanitaaraladega, ei deklareeri emakeele tähtsust ega anna omaenese käitumisega eeskuju. Kui palju soome-ugri intellektuaale ja poliitikuid kasutab praegu emakeelt oma igapäevases töös? Kui paljud tagavad, et nende lapsed õpivad ära esivanemate keele? Mul on selles vallas kurbi kogemusi.

Samas saan ma tuua ka mõningaid paljulubavaid näiteid. Soome-ugri ülikoolilinnu külastades oli rõõm näha, et soome-ugri-keelsete teatrietenduste publiku moodustasid põhiliselt noored inimesed, kes mõistavad emakeelset teatrit ja tahavad seda vaadata. Kujunemas on noorte intellektuaalide kiht, kes saab aru, miks emakeel on tähtis. Küsitlused näitavad, et kui noored üldiselt oskavad oma soome-ugri emakeelt üha vähem, siis noored intellektuaalid oskavad ja tahavad osata oma emakeelt.

Seda tendentsi tuleb toetada. Poliitikute võimuses on luua soodsad poliitilised, psühholoogilised ja majanduslikud tingimused. Esimese sammuna tuleks kahe keele hea valdamine teha kohustuslikuks tingimuseks riigiametitesse saamisel. Lastele tuleks luua aktiivseid emakeele õppimise programme, kasutades selleks ka arvuteid ja Internetti. Väliskirjanduse parimad teosed tuleks tõlkida Venemaa soome-ugri rahvaste keeltesse, välismaised filmid peaksid saama soome-ugri subtiitrid jne.

Äärmiselt ebasoodne demograafiline situatsioon on mõistagi probleem. Ent Ungari viimase aja kogemused näitavad, et negatiivseid tendentse saab aeglustada, kui luua noortele peredele soodsad psühholoogilised ja materiaalsed tingimused. Seda saavad tagada poliitikud ja – bioloogilistel põhjustel – ka noored inimesed ise. Just enesekindlad noored soomeugrilased on need, kes saavad negatiivse arengupüramiidi pea peale pöörata.

Janos Pusztay on Ungari Szombathely ülikooli professor. Avaldatud teksti kandis ta ette 2004. aasta augustis Tallinnas toimunud 4. soome-ugri maailmakongressil.