Soome liikmesus Euroopa Liidus on teinud riigile head

Soomes on raske kõnelda Euroopa Liidu liikmesusest ilma, et kõneldaks esmalt Euroopa majanduspiirkonnast, sedavõrd lähedalt on nad üksteisega põimunud.

Euroopa Komisjoni presidendi Jacques Delorsi poolt 1989. aastal Euroopa Vabakaubanduse Organisatsiooni (EFTA) riikidele tehtud ettepanek Euroopa majanduspiirkonna loomisest paistis Soomes ideaalse lahendusena. Meil oli võimalus võrdsetel tingimustel pääseda Euroopa koostööstruktuuridel põhinevale siseturule, sidumata ennast kaugemale mineva poliitilise lõimumisega. Majanduslikust vaatevinklist oli paratamatu lahendus pakkumisel viisil, mis oli kooskõlas Soome rahvusvahelise positsiooniga.

Läbirääkimised majanduspiirkonna üle algasid ja edenesid raskelt ning ajagraafikud venisid korduvalt. Põhjused peitusid EFTA riikides ja EÜs. Läbirääkimiste ajal esitasid Austria 1990. ja Rootsi 1991. aastal taotluse astuda EÜsse. Soomes arvati jätkuvalt, et majanduspiirkonna (EEA) leping vastab Soome huvidele, ning Soome tegi läbirääkimiste lõpuleviimiseks tugevalt tööd.

Olukord Euroopas oli samal ajal muutumas. Kesk-Euroopas puhus vabaduse tuul üha tugevamalt. 1991. aasta kevadel jättis Esko Aho vastne valitsus lõimumise eri alternatiivid lahti. See oli varasemaga võrreldes muutus: EÜ liikmesust enam ei välistatud. Nõukogude Liit kääris üha enam. Riigipöördekatse 1991. aasta augustis ebaõnnestus ja algas Nõukogude Liidu lagunemine. Eesti, Läti ja Leedu tegutsesid kiirelt ning taastasid oma iseseisvuse.

Soome jõudis jaamast lahkuva rongi peale viimasel minutil ja alustas liitumiskõnelusi Euroopa Ühendusega koos Austria ja Rootsiga 1. veebruaril 1993.

President Mauno Koivisto näitas rohelist tuld selgitustöö käivitamisele Euroopa Ühenduse liikmesuse mõjude kohta. Otsus liikmesuse taotlemise asjus oli küpsenud, see sündis sisuliselt juba pärast aastavahetust ja ametlikult 1992. aasta märtsis. Soome jõudis jaamast lahkuva rongi peale viimasel minutil ja alustas liitumiskõnelusi Euroopa Ühendusega koos Austria ja Rootsiga 1. veebruaril 1993.

Läbirääkimised majanduspiirkonna üle lõppesid 1991. aasta sügisel ja leping jõustus 1994. aastal. Tänu EEA-lepingu tõhusale eeltööle edenesid liitumiskõnelused EÜga kiirelt. Kõneluste viimane, dramaatiline etapp on sööbinud soomlaste mällu: lõpuetapi raskused, ajagraafiku pingsus ja läbirääkijate väsimus olid vahepeal kõnelusi liiva ajamas. Vaatamata probleemidele õnnestus kõnelused lõpetada 1. märtsil 1994. Referendumi tulemus 1994. aasta oktoobris oli üsnagi selge: 57 protsenti elanikest asus liikmesuse poolele. Austria, Rootsi ja Soome liikmesus sai teoks 1. jaanuaril 1995.

Maastrichti leping lõi Euroopa Liidu

Euroopa Ühendused olid 1993. aasta novembris Maastrichti lepinguga muutunud Euroopa Liiduks. Leping sisaldas määrusi välis- ja julgeolekupoliitika arendamisest, valmistumisest Euroopa Majandus- ja Rahaliidu kolmandaks etapiks ning ühise õigus- ja julgeolekupiirkonna loomist. Kvalifitseeritud häälteenamuse kasutamist laiendati märkimisväärselt ja Euroopa Parlamendile anti lisavõimu kaasotsustusmenetlusega. Euroopa Liidus oli nüüd kaks võrdset seadusandjat: liikmesriike esindav ministrite nõukogu ja kodanikke esindav Euroopa Parlament. Euroopa Komisjonil oli jätkuvalt algatusmonopol.

Neil reformidel oli tähendus ka Soomele. Mõne aastaga oli Soome liikunud Euroopa äärest liidu liikmeks ja jõudnud otsustuslaua taha. Suur muutus kannustas meid aktiivselt uusi võimalusi oma kasuks rakendama. Olime Soomes hoolikalt uurinud Euroopa Liidu lähiajalugu, seda, kuidas toimivad institutsioonid, mil moel sünnivad otsused ja milline on selles kõiges väikeste liikmesriikide roll.

Meie tegevuse põhimõtted selginesid kiiresti. Soome soovis olla aktiivne, lahendusi pakkuv, pragmaatiline ja tulemustele orienteeritud liikmesriik. Pidasime tähtsaks tugevdada institutsionaalset struktuuri ja eriti komisjoni keskset rolli. Oli tähtis toimida koostöömeetodi alusel: komisjon teeb ettepanekud ja nõukogu ning parlament otsustavad nende üle algul eraldi ja seejärel koos. Soovisime eemalduda valitsustevahelisest koostööst, kus kaalus enim suurte liikmesriikide sõna.

Pärast Maastrichti lepingut kutsuti kokku uus valitsustevaheline konverents. Soome osales nüüd reformiprotsessis täieõigusliku liikmena, pooldades Euroopa Liidu pädevuste suurendamist, kvalifitseeritud häälteenamuse laiendamist ning ühise välis- ja julgeolekupoliitika tugevdamist. 1997. aastal Amsterdami lepinguga lõppenud töö kinnitas meie tunnet, et Euroopa Liidus on nüüd tunda ka meie kätt.

Olukord muutus siiski juba järgnevatel, aluslepingu muutmist puudutavatel kõnelustel. 2000. aasta Nice’i Euroopa Ülemkogus olid laual peaaegu eranditult liikmesriikide omavahelisi võimusuhteid reguleerivad küsimused – neist tähtsaimana häälte hulk ministrite nõukogus ja kohtade jaotus Euroopa Parlamendis. Säärases seisukorras määrasid tempo suured liikmesriigid. Soome ja teised väiksed liikmesriigid pidid oma eesmärkide üle tingima. Kui mõni aasta hiljem räägiti läbi põhiseaduse lepingu asjus, pidid Soome ja teised väiksed liikmesriigid jätkama uuendusi kaitsepositsioonilt. Soome esialgne entusiasm lõimumise edasiviimisel oli asendunud vähemalt mõningase ettevaatlikkusega.

Soome liitub Euroopa Majandus- ja Rahaliiduga esimeste seas

Maastrichti leping oli avanud tee Euroopa Majandus- ja Rahaliidu (EMU) kolmandasse etappi. Soome liitus euroga esimeste liikmesriikide hulgas 1999. aastal ja võttis uued mündid ja paberraha kasutusele 2002. aastal.

Tee polnud siiski täiesti sile. Tänaseni vaieldakse selle üle, kas euroalaga liitumine oleks eeldanud referendumit. Peaminister Paavo Lippose juhitud valitsus arvas, et 1994. aastal peetud referendum kiitis heaks nii ELi arendamise kui Soome liitumise euroga. Parlament tegi lõpuks liikmesust pooldava otsuse. Sellega seoses eeldas ametiühinguliikumine konjunktuurimuudatusi tasandavate puhverfondide loomist. Need fondid õnnestus ka teoks teha.

Liitumine euroalaga esimeste seas nõudis kõikide kriteeriumide täitmiseks distsiplineeritud poliitikat. See oli Soomet 1990. aastate algul tabanud sügava majanduskriisi järgsetel aastatel raske. Majanduse stabiliseerimine oli siiski sel määral tõhus, et liitumine muutus võimalikuks. See väljendas samas peaminister Paavo Lippose kahe valitsuse (1995–2003) teist eesmärki: Soome pidi pürgima kõikidesse otsusetegemise tuumikuisse.

Soomes mõistame seda tõsiasja, et ELi suur enamus on lahendanud oma julgeolekupoliitika NATO liikmesuse kaudu. See on osalt aeglustanud julgeoleku- ja kaitsepoliitika arengut ELis.

Soome majandus oli olnud teiste liikmesriikide majandustest ebastabiilsem, eelmisest devalveerimisest oli möödas vaevalt kümmekond aastat. Riigi ekspordistruktuur oli jätkuvalt ühepoolne, ehkki Nokia edu seda muutis. Kardeti, et konjunktuurimuudatused löövad valusalt ja asümmeetriliselt.

Vaatamata nendele kartustele algas Soome eurotee soodsalt: majandus hakkas kasvama, intressitase oli madal ja inflatsioonimäär püsis kontrolli all.

Häirekellad hakkasid lööma siis, kui Prantsusmaa ja Saksamaa rikkusid 2000. aastate algul stabiilsus- ja kasvupakti eelarvedefitsiidi reegleid. Soomes ei vaadatud ühiselt kokkulepitud reeglite rikkumisele lahke pilguga. Eriti negatiivseks peeti seda, et suured liikmesriigid näitasid halba eeskuju. Sellele, et Saksamaa pidi valima lühiaegse rikkumise ja kaugemale ulatuvate struktuurireformide vahel, väga palju tähelepanu ei pööratud. Saksamaa muutuski „Euroopa haigest mehest“ kontinendi majandusstabiilsuse ankruks.

Soome raskeim aeg liikmena saabus 2008. aastal alanud ülemaailmse finantskriisiga seoses. USAst alanud finantskriis andis Soomele tugeva hoobi: 2009. aastal vähenes sisemajanduse kogutoodang kaheksa protsenti. Koos eurokriisiga – ja samuti aeglaselt edenevate struktuurireformidega – oli Soome majandus tagasi läinud. Kasv laseb enda järel oodata praegugi.

Eurokriisi ohjamisel üritas Soome rõhutada, et langetatud otsustest tuleb kinni pidada ja et teiste sõnu ja tegusid peab olema võimalik usaldada. Võla kontrollimatu kasv mõnes euroala riigis eiras ühiseid otsuseid. Kreeka puudulik ja tegelikku olukorda moonutav statistika kõigutas euroala riikide omavahelist usaldust. Kriitika kasvas eelkõige Saksamaal, Hollandis ja Soomes, aga ka teistes euroala riikides.

Raskused levisid Kreekast Iirimaale, Portugali ja Hispaaniasse. Liikmesriikide liidrid kohtusid omavahel korduvalt ja rahandusministrid veelgi sagedamini. Vaatamata abipakettidele, majanduskoordinatsiooni tõhustamisele, finantsturgude reguleerimisele ja tulemüüri püstitamisele turg ei rahunenud. Euroala oli tugevas kriisis, ükski abinõu ei paistnud piisavalt tõhusana või ajakohasena. Põhjapoolsed euroala riigid rõhutasid karmi majanduskontrolli tähtsust ja lõunapoolsed kõigi ühisvastutust ja solidaarsust.

Eurokriisi halvim periood sattus samale ajale Soome parlamendivalimistega 2011. aasta kevadel. Populistlikud jõud võisid valimiskampaanias selle teema seljas ratsutada ja kogusid eri arvamusküsitluste põhjal toetust. Olukord hakkas mõjutama ka mõne teise partei seisukohti. Uue valitsuse moodustamine raskes olukorras muutus võimalikuks vaid Soome positsiooni varasemaga võrreldes karmistades. Kreekalt ja Hispaanialt nõuti abipaketis osalemise eeldusena garantiisid. See oli Soomele raskeim periood kogu liikmesuse aja jooksul.

Pärast kõiki Euroopa Ülemkogu otsuseid ja Euroopa Keskpanga 2012. aastal tehtud avaldust võtta lõplik vastutus, olukord lõpuks stabiliseerus. Algas karmi kursi muutmine ja Soome positiivsele agendale anti taas rohkem ruumi. Valitsus hakkas tupikusse jõudnud suhteid kriisiriikidega peaminister Jyrki Kataise juhtimisel parandama.

Paradoks seisneb selles, et arvamusküsitluste kohaselt on soomlaste toetus eurole jätkuvalt stabiilne, ulatudes euroala riikide tippu. Sama puudutab kodanike toetust Soome liikmesusele ELis. Tuleb järeldada, et rahva otsus 20 aastat tagasi oli tehtud läbimõelduslt ja see on ajale vastu pidanud. Kuigi mõnikord on otsusele esitatud väljakutseid, pole see stabiilse enamuse seisukohta kõigutanud.

Soome pürgib aktiivselt arendama ühist välis- ja julgeolekupoliitikat

President Mauno Koivisto jõudis oma arutlustes selleni, et liitumine Euroopa Liiduga on olemuselt julgeolekupoliitiline. Liikmesus liidaks meid tugevalt läänemaadega ja ankurdaks stabiilsesse Euroopa seosesse. See seisukoht mängis referendumil keskset rolli ja mõeldi, et liikmesus annab meile paljuigatsetud turvalisuse.

Soomes pandi pigem imeks, et välis- ja julgeolekupoliitika üle korralikku arutelu ei toimunudki. Kas nii lihtsalt see läkski? Debatt puudutas peamiselt seda, kuidas toimib Soome olukorras, kus Euroopa Liidu ja Venemaa huvid satuvad vastamisi. Mõningates sõnavõttudes peeti vajalikuks, et meil oleks selliste olukordade tarbeks eriline julgeolekuklausel. Läbirääkimistel Soome poolelt midagi sellist – nagu ka neutraliteedipoliitika jätkamise garanteerimiseks üleüldse – välja ei käidud. Soome neutraliteedipoliitika oli tasapisi muutunud sõjaliselt mittesiduvaks poliitikaks.

Soomes ei vaadatud ühiselt kokkulepitud reeglite rikkumisele lahke pilguga. Eriti negatiivseks peeti seda, et suured liikmesriigid näitasid halba eeskuju.

Liikmena hakkas Soome kohe edendama tugevamat ELi välis- ja julgeolekupoliitikat ja otsustusmehhanismi tõhusamaks muutmist. Soome koos Rootsiga on jätnud sellesse poliitikavaldkonda püsiva jälje. Välisminister Tarja Halonen ja tema kolleeg Lena Hjelm-Wallen edendasid liikmesuse algusaegadel enne kõnelusi Amsterdami lepingu üle kriisiohjamise tõhustamist. 15 aastat hiljem on see arenenud välis- ja julgeolekupoliitika keskseks osaks. Euroopa Liitu peetakse kriisiohjamise juhtivaks ja mitmekülgseimate vahenditega suurjõuks. ELi eriliseks tugevuseks on efektiivne tsiviilkriisi ohjamine.

Viimasel ajal on EL sattunud raskesse olukorda. Venemaa on rahvusvahelist õigust eirates hõivanud Krimmi poolsaare ja selle endaga liitnud. Lisaks on Venemaa oma tegevusega otse ja kaude põhjustanud sõjaseisukorra Ida-Ukrainas, tekitades sellega sealsetele elanikele suuri hädasid ja kannatusi. EL on sellele tegevusele ühtsena reageerinud ja kehtestanud üksmeelselt sanktsioonid Venemaa vastu.

Soome on koos teiste liikmesriikidega asunud kasutusele võetud poliitikat ja kehtestatud sanktsioone toetama. EL on olnud üksmeelne, kuid liikmesriikide seisukohtades saab täheldada teatavaid lahknevusi. Soome on toiminud koos enamusega, pannes selgelt rahvusvahelise õiguse, kõikide riikide enesemääramisõiguse, piiride puutumatuse ja muud meid ühendavad väärtused esikohale.

ELi ühine välis- ja julgeolekupoliitika pole arenenud sellele tasemele, mida Soome oleks lootnud. 2009. aasta Lissaboni leping tõi endaga kaasa parandusi ja eeldused ühiseks poliitikaks ja tegevuseks on nüüdsest paremad. Siiski on ELi pädevus sel alal piiratud. Nõnda on otsustav liikmesriikide poliitiline tahe ja otsustavat rolli mängib suurte liikmesriikide tegevus. Soomes mõistame seda tõsiasja, et ELi suur enamus on lahendanud oma julgeolekupoliitika NATO liikmesuse kaudu. See on osalt aeglustanud julgeoleku- ja kaitsepoliitika arengut ELis.

Euroopa Liidu stabiilsus peegeldub kogu kontinendil

ELi pehme jõud on olnud lõimumise parim näide. Selle abil on rahu ja stabiilsus kinnistunud ja mitme laienemisega hõlmab see üha suurema territooriumi. Soome toetas 2000ndate saabudes aktiivselt ELi laienemist Baltimaadesse ning Kesk- ja Ida-Euroopasse. Pidasime tähtsaks, et Eesti, Läti ja Leedu huvide eest kantaks läbirääkimistel hoolt samal viisil kui suuremate kandidaatriikide puhul.

Eesti liitumine oli Soomele poliitiliselt tähtis, selle majanduslikud mõjutused positiivsed ka meie seisukohalt ja sümboolne tähendus märkimisväärne. Soome ja Eesti koostöö ELis on tihe, probleemideta ja enamasti jõutakse ühiste arusaamadeni. Koostöö on tihe siseturu arendamisel, digitaalse ühiskonna loomisel, teadus- ja arendustegevuse tugevdamisel ja ELi ühise kaubanduspoliitika toetamisel.

Soome liikmesuse algusaegadel mängis olulist rolli põllumajanduse areng. Soome geograafiline asend on, nagu ta on, ja ilmastikuolud püsivad karmina. Põllumajandustoodangu kohandamine on nõudnud suuri struktuurimuudatusi, mille tulemusena on meil vähem talumajapidamisi, kuid need tulevad paremini toime ja tootmine on seal efektiivsem. Olukord pole jätkuvalt põllumeeste seisukohalt kerge, kuid see näib olevat oluliselt stabiliseerunud. Liikmesus paistab olevat põllumeestele kui mitte täiesti vastuvõetav, siis vähemasti talutav.

Soome on muutunud netosaajast selgelt netomaksjaks. Soome panus ELi eelarvesse on tähelepanuväärne, kuid see peaks peegelduma ELi liikmesusest saadavas laiemas kasus. Soome arveldab siseturul ja lõviosa ekspordist suundub jätkuvalt teistesse liikmesriikidesse.

Soomes on põlvkond, kes on elanud terve oma elu ELis. Noortele on reisimine ühest liikmesriigist teise ilma passita enesestmõistetav. Nad pole kogenud pideva rahavahetamise vaeva, tolliprotseduure ja teisi reisiraskusi.

Soomes on põlvkond, kes on elanud terve oma elu ELis. Noortele on reisimine ühest liikmesriigist teise ilma passita enesestmõistetav. Nad pole kogenud pideva rahavahetamise vaeva, tolliprotseduure ja teisi reisiraskusi. Nad õpivad ja töötavad teistes liikmesriikides. Eri vahetusprogrammid, eriti Erasmuse programm, on igapäevane reaalsus. See on loomulikem viis luua põhi ühistele arusaamadele ja koostööle noorte hulgas.

Möödunud aasta on toonud esile Euroopa lõimumise põhilise mõtte ja lähtekoha – rahu ja stabiilsuse hoidmise. See on kõige muu alus, ilma milleta siseturg ei arene ega toimu ka mingit muud edasiliikumist. See on meie esivanemate kauge unistus ja meile eelnenud põlvkondade usina töö tulemus. Me peame selle eest hoolitsema ja tänapäeva noortele on see samamoodi tähtis. Selles kristalliseeruvad ELi eksistents ja õigustus.

EL peab täna võitlema mitme probleemiga. Üleilmastumine tuleb pöörata enda kasuks. Majandus tuleb taas kasvule suunata, loomaks tööd ja jõukust. Kliima soojenemine nõuab otsustavaid meetmeid, et meie planeedil läheks hästi ka tulevikus. ELi liitvat siseturgu tuleb edasi arendada. EL peab tulema oma kodanikele lähemale ja selle demokraatlikku legitiimsust tuleb tugevdada. Me peame olema avatud üksteise ja teiste riikide ning rahvaste poole.

Tänapäeva noor soomlane on samaaegselt soomlane ja eurooplane. Ta peab Soome liikmesust ELis loomulikuks. Tema natuke vanemad kaasmaalased kiidavad liikmesuse peaaegu samamoodi heaks, kuid vähesed kuulutavad oma toetust valjuhäälselt. Mõnikord tasuks seda teha, sest koos oleme tugevamad.

Soome keelest eesti keelde tõlkinud Erkki Bahovski.