Soome kogemus Eestile eeskujuks?

Eestile – nagu ka teistele “uue Euroopa” demokraatiatele – on ette heidetud jäärapäisust või liigset otsekohesust suhetes idanaabriga. Postimehe ja Uusi Suomi kolumnist Jarmo Virmavirta on rääkinud lausa idaeurooplaste “agressiivsest suhtumisest Venemaasse” ja soovitanud järgida Soome eeskuju, st olla mõistlik ning “tunnistada tõsiasju”. Sarnaseid soovitusi on tulnud ka teistelt soomlastelt, Venemaa enda suunalt ja mujalt Euroopast ning samuti Eesti haritlaskonna seast. Ühine selles kriitikas on väiksema osapoole süüdistamine pingetes – olgu siis küsimus pronkssõduris, Gruusias, Nord Streamis või muus -, samal ajal kui Venemaa tegusid ja reaktsioone nähakse kui loodusjõudu, nagu poleks sealpoolseid signaale isegi mingit mõtet mõistlikkuse ja moraali seisukohast hinnata.

Soome toomine Eestile eeskujuks Venemaa mõistlikuma naabrina on vanem kui vaidlused Gruusia või Nord Streami üle. President Toomas Hendrik Ilves meenutas vestlusi Soome diplomaatidest kolleegidega oma essees Eesti ja Soome suhetest, mis avaldati Helsingin Sanomates, kui Eesti liitus euroliiduga mais 2004. Kolleegi soovitusele õppida soomlastelt idanaabriga asjaajamist, sest “soomlastel on venelastega nii suured kogemused”, vastas tänane president: “Ega meil, eestlastel, pole jah venelastega kogemusi.” Tollal ei räägitud pronksmehest ega Gruusiast, küsimus on üldisemas suhtumises. Miks siis ikka on naabrite kogemused nii erinevad ja mida, kui üldse midagi, oleks meil üksteise kogemusest õppida?

Eesti ja Soome on nii mõneski sarnased: meid ühendab keel, kultuur, usk ja osalt ka ajalugu. Kuid maailmasõja erinev tulemus ning järgnenud aastakümnete mõju on jätnud endast sügavad jäljed. Tõsi, erineva hoiaku juured ulatuvad veel kaugemale. Soome peab 200 aastat tagasi tsaari kingitud autonoomiat oma rahvusliku iseolemise ning demokraatliku riigi rajamise alguseks. Eestil vastavat kogemust ei ole. Kuid just viimased aastakümned aitavad mõista Soome tänaste valikute ja tänase retoorika taustu. Nende tähendust on isegi Soomes endas vähe arutatud, Eestis mõistetavalt veel vähem.

Eesti ja Soome erinev saatus pärast Teist maailmasõda lõi meile erineva kogemuspagasi, kuid unustada ei tohiks sedagi, et see mõjutab ka Venemaa suhtumist naabritesse. Soome iseseisvusega on lepitud, NSV Liidu endiste vasallide iseseisvusega aga mitte nii kergesti. Venemaa sõbralikum nägu Soome suhtes pole tingimata ainult Soome pragmaatilise tarkuse tulemus ning idanaabri agressiivne retoorika Soome võimaliku NATOga liitumise kohta näitab, et siirast, tingimusteta sõprusest on nüüdki ennatlik rääkida. Seega pole Eestil tagatisi, et Soome eeskuju järgides suhted paraneksid niikaua, kui teine pool suhtumist ei muuda.

Soome peab 200 aastat tagasi tsaari kingitud autonoomiat oma rahvusliku iseolemise ning demokraatliku riigi rajamise alguseks. Eestil vastavat kogemust ei ole.

Et heatahtlikke nõuandeid retoorika muutmisest või väärtuste ümberhindamisest üldse kaaluda, on oluline mõista, milline on olnud Soomes “heade suhete” hind. Palju kuuldud argument ning Soome välispoliitika ametlik moto on, et pragmaatiline, kompromissialdis “Paasikivi-Kekkose liin” on õige, sest praktika on tõestanud, et see toimib: Soome suutis jääda agressiivse naabri kõrval iseseisvaks ja demokraatlikuks ning saavutada majandusliku heaolu. Aga millised olnuks alternatiivid? Mis hinnaga rahu ja stabiilsus säilitati? Kas tehtud valikud olid ikka ainuvõimalikud? Neid küsimusi Soomes alles hakatakse esitama. Enne nende juurde naasmist heitkem aga korraks pilk sellele, millised erinevused tänases ida-suhete-teemalises arutelus Soome lahe ääres silma paistavad.

Põhja- ja lõunakalda erinevad pilgud

Üks erinevus on mõistagi NATO. Soome on senini seisukohal, et tal pole kavatsust liikmestaatust taotleda, ehkki koostöö NATOga on tihenenud ja liitumisel on ka toetajaid. Soome NATO-keskustelu mõistmiseks tuleb samuti teada taustu: sellal kui okupeeritud Eestis oodati USAst päästvat valget laeva, oli Soome kultuuriringkondades populaarne äärmusvasakpoolsusest mõjutatud “Ameerika imperialismi” vastane meeleolu. See pole kadunud tänini ning paljud peavad NATO toetajaid endiselt “äärmusparempoolseteks”. NATO-meelsete sotsiaaldemokraatide kohta, kellest tuntuimad on endine president Martti Ahtisaari ja europarlamendi liige Liisa Jaakonsaari, on loodud oma oksümoroonne termin “paremdemarid” ehk eesti keeli “parempoolsed sotsid”. NATOga tehakse koostööd, kuid avalik arutelu võimalikust liitumisest on endiselt praktiliselt olematu.

Vahe on ka retoorikas ja väärtuste valikus. Kui Eesti välispoliitika on väärtuspõhine, st lähtutakse liberaalse demokraatia ja rahvusvahelise õiguse põhimõtetest, siis Soome ametlik “pragmaatiline” lähenemine tähendab ka reaalpoliitikat, kompromissivalmidust ja “solvamist” ennetavat ettevaatlikkust. Vahet võib pidada retooriliseks tähenärimiseks kõige selle kõrval, mis meid ühendab, kuid just kriisiolukordades tulevad erinevused esile. Soome ettevaatlikkus torkab silma ka suure naabri poliitilise näo hindamisel. Kui kaitseminister Jyri Häkämies ütles 2007. aastal Washingtonis mõttekoja Center for Strategic and International Studies konverentsil, et Soome “kolm välispoliitilist väljakutset” on Venemaa, Venemaa ja Venemaa, pälvis ta kodus nii kolleegide kui meedia tugeva reaktsiooni; ministri sõnadest distantseeruti ametlikult. Soome viimaste aegade Venemaa-retoorikast jääb mulje, et naabri demokraatia on üsna normaalne või kohekohe selliseks saamas. Ametlik seisukoht on seegi, et Venemaa ei kujuta enesest Soomele mingit ohtu.

Venemaa tegusid ja reaktsioone nähakse kui loodusjõudu, nagu poleks sealpoolseid signaale isegi mingit mõtet mõistlikkuse ja moraali seisukohast hinnata.

Kui president Ilves rõhutas läinud kevadel RFE-le antud intervjuus, kui oluline on Läänes tähele panna, mis Venemaal toimub sõnavabaduse ja inimõiguste osas, ja küsida endalt, millise hinnaga ja millistel tingimustel Venemaaga äri aetakse, siis Soome liidritelt niisuguseid küsimusi vähemalt avalikkuses ei kuule, ehkki Soome president Tarja Halonen iseloomustas end oma riigijuhi karjääri alguses just nimelt kirgliku inimõiguste kaitsjana.

Reaktsioon Gruusia sõjale tõi suhtumiste erinevusse konkreetsust. Eesti president koos Baltimaade, Ukraina ja Poola kolleegidega mõistis agressiooni üheselt hukka, Soomes räägiti “kummagi osapoole võrdsest süüst”, provokatsioonist ja võimatusest asjale selget hinnangut anda. See oli aeg, mil päevakorda kerkisid märkused eestlaste “traumadest”. Tagantjärele on Eesti kommentaatorid rääkinud kogu külma sõja järgse julgeolekuparadigma muutusest, Soomes kuuldi ettevaatlikke märkusi oma julgeoleku ümberhindamisest. President Halonen rõhutas “lepitava liini” jätkamise vajalikkust ning peaminister Matti Vanhanen tõdes, et Venemaaga tuleks sõprussuhteid süvendada.

Ka arutlus Nord Streami gaasitorust jätab mulje, nagu ei paikneks me sama mere ääres. Soome on suhtunud projekti algusest peale positiivsemalt kui Eesti. Soomele on keskkond olnud projekti juures ainus vaieldav küsimus, kuid isegi keskkonnamõjude suhtes ollakse põhja pool lahte optimistlikumad. Augustis 2008 asus Soome endine peaminister Paavo Lipponen tööle Nord Streami konsultandina, kusjuures Soomes ei ole seda asjaolu nähtud takistusena tema kandidatuurile ELi presidendi kohale.

Eestis peetakse Nord Streami suurimaks probleemiks seda, et projekt valmistati ette üle Baltimaade ja Poola peade, Soomes korratakse, et projektis pole midagi poliitiliselt problemaatilist. Tõsi, ka Soome pole siin päris ühehäälne. Projekti Euroopat lõhestavale aspektile on tähelepanu juhtinud Turu kaubanduskõrgkooli professor Kari Liuhto. Kolumnist Olli Kivinen kirjutas Helsingin Sanomates (25.08), et Nord Stream on läbinisti poliitiline projekt, kritiseeris avaliku arutelu puudumist sel teemal ning viitas soometumiskogemusele, tõdedes, et asjade nimetamine õigete nimedega näib Soomes olevat “sama raske kui ennegi”. Erkki Toivanen küsis Uusi Suomis (6.09), kas soomlased on mõelnud, milline on Läänemere tulevik “rahumerena”, kui Nord Stream teoks saab. Äsja pahandas ka sõjaväelane Juha-Antero Puistola, et toru julgeolekupoliitilisest mõjust pole räägitud – tõsi, lisades, et tema arvates on mõju pigem positiivne. Need aga jäid hüüdjateks häälteks kõrbes. Ametlik seisukoht on, et neil teemadel pole vaja rääkida.

Kas soometumine oli paratamatu?

Eelnevad näited osutavad, et kõik soomlased ei jaga tingimata Soome ametlikke seisukohti. Soome välispoliitika pragmaatilisus on valik, millest on peetud kinni läänemaailmas tavatu järjekindlusega, kuid selle üksmeelsuse hind on sisemise debati lämmatamine. Kas Eesti oleks valmis minema sama teed? Kui president Ahtisaari räägib Soomest kui ainsast Venemaa naabrist, kes on suutnud jääda demokraatlikuks, olles naabriga heades suhetes, siis millisest demokraatiast on jutt? Soome liini aitab mõista selle ajalooline taust. Ning see aitab ka mõelda, kas see on ka teistele soovitatav tee, nagu Ahtisaari, teine ekspresident Koivisto, kolumnist Virmavirta ja paljud teised välja pakuvad.

Soome toomine Eestile eeskujuks Venemaa mõistlikuma naabrina on vanem kui vaidlused Gruusia või Nord Streami üle.

Soome külma sõja aegne omapärane positsioon kahe bloki vahel, mida maailmas tuntakse soometumise nime all, oli nöörilkõnd, kus vabadus osteti vaikimisega ning heaolu erinevate mööndustega. See aeg oli Soomele mitmeti paradoksaalne: Soome nimetas end lääneriigiks ning oligi seda parlamentaarse riigikorra, materiaalse heaolu ning avatud piiride poolest, kuid ta suhe Läänega oli piiratud, nagu ka läänelik sõna- ja mõttevabadus. Soome nimetas end Nõukogude Liidu sõbraks, samal ajal kui ta välis- ja sisepoliitilisi otsuseid mõjutas hirm “sõbra” reaktsioonide ees.

Soome diplomaatilise edu müüt põhineb usul, et Soome senised valikud Ida-suhetes on olnud ainuõiged: tänu neile on säilitatud iseseisvus, saavutatud heaolu, kuulutud Läände ning loodud head suhted Itta. Sama müüdiga kaitstakse tänagi pragmaatilisi Idasuhteid, ehkki Soome on nüüd ELi liige ja kuulub endisest selgemalt Läände. Kuid me ei tea, mis oleks juhtunud, kui midagi oleks tehtud teisiti. Kas Soome oleks kaotanud iseseisvuse, kui koolides oleks õpetatud ausat ajalugu või kui presidendivalimisi poleks aastal 1973 eriolukorraseadusega ära jäetud või kui Soome oleks liitunud varem ja tihedamalt lääneriikidega? Kindel teave on saadaval ainult teostunud valikutest.

Soome valikute ainuvõimalikkuse – ning seega ka ainuõigsuse – seavad kahtluse alla ajakirjanikud Katja Boxberg ja Taneli Heikka läinud kevadel avaldatud pamfletis “Platseebodemokraatia”. Raamat avab Soome sisepoliitiliste kompromisside sügavust ning meenutab, et laual on olnud teostunutest veelgi Nõukogude-sõbralikumaid plaane. Soome demokraatia koges suurimat madalseisu aastal 1973, kui Urho Kaleva Kekkonen määrati eriolukorraseaduse jõul ilma valimisteta uuesti presidendiks, sest NSV Liit soovis seda. Põhiseaduslike valimiste kaitsjaid sõimati äärmusparempoolseteks ja fašistideks, sõimajate hulgas oli tänase poliitika suuri nimesid. Boxberg ja Heikka usuvad, et vahejuhtum õõnestas sügavalt soomlaste usku demokraatiasse; Lipponen kaitseb tollast otsust äsja ilmunud memuaarides, väites, et see oli NSV Liidu surve all Soome huvides vältimatu: “Meil ei ole mingit põhjust Lääne arvamuse ees lömitades andeks paluda.”

Tegelikult ei tea keegi, kas “Soome huvidega” oleks midagi juhtunud, kui president oleks tollal valitud demokraatia mängureeglite järgi. Lippose kommentaar näitab, et demokraatia väärtuste tähtsustamine pole mitte kõigi Soome eliidi esindajate hulgas pärast 1970. aastaid muutunud. Tänane Nord Streami konsultant mõnitab ka Soome teadlasi ja toimetajaid, kes on esile tõstnud küsimuse tollase võimu suhetest Stasiga. Suhteid KGB ja NLKPga ei ole isegi hakatud uurima, ehkki nende organisatsioonide mõju Soome poliitikas oli suur.

Arutlus Nord Streami gaasitorust jätab mulje, nagu ei paikneks me sama mere ääres.

Soometumist õigustatakse kui hädavajalikku menetlust Soome iseseisvuse säilitamiseks, kuid soometumine ka piiras Soome iseseisvust. Kes teab, millised kompromissid olid paratamatud, millised tehti ideoloogilistel kaalutlustel ja millised oma karjääri nimel? Boxberg ja Heikka räägivad ka kahest soometumisprojektist, mis läbi ei läinud: 1972. aastal nõudis rühm parlamendiliikmeid “rahukaitseseadust”, mis oleks keelanud igasuguse kriitika NSV Liidu aadressil, ning 1975 tuldi välja ühiskonnaõpetuse arenguprojektiga, mis teostudes oleks muutnud nii kooliprogrammid kui ka YLE toodangu veel tunduvalt Nõukogude-meelsemaks. Neidki plaane põhjendati pragmatismi ja “meie välispoliitilise liiniga” ja võib arvata, et kui nad oleks teostunud, oleks neid takkajärgi nimetatud paratamatuks. See näitab, et tehtud valikud ei olnud ainsad võimalikud. Ehk ei olnud ka kõik praktikas teoks saanud kitsendused tingimata Soome säilimiseks vältimatud?

Sõnavabaduse keelustamise asemel loodi kirjutamata reeglid, mis võimaldasid asjadest kedagi solvamata ja maa välispoliitilisi huve rikkumata rääkida. Võtmesõnad olid “vastutustundlikkus” ja “tasakaalukus”. Liiga läänemeelsed või nõukogudekriitilised hääled vaigistati ja marginaliseeriti. Tänane välispoliitiline debatt – või õigupoolest selle vähesus – räägib sellest, kui visa on juurdunud konsensuskultuur kaduma. Nii NSV Liidu häbiväärsest ajaloost kui Soome rasketest valikutest on avalik arutelu alles algamas. Suuremaid muudatusi on oodata ilmselt alles seoses põlvkondade vahetumisega.

Tähtsaim on solidaarsus

Kui Soome senise liini paratamatus osutub vaid teatud valikute õigustuseks, nagu soomlastest kriitikud väidavad, siis võib õigustatult küsida, kui paratamatu on sarnane, ehkki mitte nii piiratud pragmatism täna? Maailm on praegu teistsugune kui see oli külma sõja ajal, ehkki nüüd räägitakse “geopoliitika” tagasitulekust. Eestile on oluline, et see ei naaseks huvisfääripoliitikana, kus suuremad jälle kontrollivad väiksemaid. Ent mida muud, kui liikumist selles suunas tähendaks väärtusi ja solidaarsust eirav kompromissipoliitika?

Soome sisepoliitikas pole Venemaa mõju praegu kaugeltki nii suur kui külma sõja ajal, kuid pikaks ajaks lämmatatud arvamus-paljusust on raske taastada ning mingil määral on tänaste valikute juures tegu vana liini jätkumisega. Nii Venemaa kasvav ennustamatus kui ka Soome lootus idakaubandust uuesti elavdada lisavad survet “pragmaatilise” liini jätkamiseks ning Soome praeguste liidrite sõnad ja teod ei viita sellest liinist loobumisele. Ometi ei ole kindel, et see valik on ka Soomes igavene: rahvas on täna teadlikum NSV Liidus toimunust ja sugugi mitte kõik soomlased ei pea tehtud valikuid parimaiks võimalikeks.

Soome diplomaatilise edu müüt põhineb usul, et Soome senised valikud idasuhetes on olnud ainuõiged.

Vaidlused selle üle, kes on kompetentsem keda õpetama, on ülearused – iga maa teeb oma otsused ise. Soome ja Eesti suhted jätkavad normaliseerumist võrdväärse partnerluse suunas ka siis, kui teatud küsimustes säilitatakse erinevad nägemused. Soome sisemised vaidlused välispoliitika üle kajastavad ka maa identiteedi uuestihindamist: kuhu tahetakse kuuluda, kellega sõbrustada. Müüt neutraalsest Skandinaaviast on juba murenenud. Erkki Toivanen küsib, kas Soome soovib jääda ainsa Läänemere riigina Venemaa mõjupiiri, kui Nord Stream kiirendab ka Rootsi NATO-otsust?

Olulisem kui vaidlus, kelle valitud liin on parem, targem või tõhusam, on solidaarsus – naabrite vahel, kogu Põhjalas, ELis. Selles osas on Soome ja Eesti vahel sõdade ajast saati tugevad sidemed, aga nüüd on Soome poolt tulnud ka mitte nii rõõmustavaid signaale. Näiteks ütles Aleksanteri instituudi juht Markku Kivinen 2007. aasta aprillimässu järel, et juhtunu on heaks argumendiks Soome NATOga liitumise vastu: muidu tekiks kohustus sekkuda, kui Eestis suuremaid rahutusi ette tuleks. See ei ole muidugi kõigi soomlaste seisukoht. Kivise nimekaim Olli Kivinen muretseb ülalviidatud kolumnis hoopis sellepärast, et Nord Stream jagab Euroopa maad Venemaa seisukohast “headeks” ja “halbadeks”. “Soome jääb kahtlemata heade poolele,” tõdeb kolumnist irooniliselt.

Halbu suhteid naabriga ei soovi meist ju keegi, ehkki vahel kiputakse põhimõtetest kinni pidamist tõlgendama tülinorimisena. Kuid nii kaua, kui meil on vastas ennustamatu käitumisega autoritaarne võim, mis on demonstreerinud põlgust demokraatia mängureeglite suhtes nii kodus kui võõrsil, on põhjust hoolega järele mõelda nii siin- kui sealpool Soome lahte ja ka mujal Euroopas, millistel tingimustel ja mis hinnaga “heade” hulka tasub pürgida.