Soome energiapoliitika Venemaa mõõde

Soome sõltub väga tugevasti energiaimpordist, umbkaudu 70 protsenti kogu tarbitavast energiast tuleb importida ja ligikaudu 70 protsenti kogu impordist langeb Venemaale. See tähendab, et Venemaa katab ligikaudu poole Soome energiavajadusest. Impordi hulka kuuluvad toornafta, maagaas, väheses koguses sütt ning seitsmendik Soome elektrienergiast. Niisiis on enesestmõistetav, et Venemaa energiasektori ja energiapoliitika tulevik on Soome tuleviku seisukohalt ülioluline.

Kodumaise energiatootmise suurendamise võimalused on väga piiratud. Naftamaardlaid Soomel pole, peaaegu kogu hüdroenergia on juba kasutusele võetud ning tarbimises seni marginaalse tähtsusega turba laiema kasutuselevõtmise seab tõsisesse ohtu Kyoto protokoll. Ka tuuleenergia kasutamise võimalused on napid. Reaalse variandina jääb järele bioenergia tootmise võimas suurendamine. Õhku on paisatud suurejoonelisi ideid, mille kohaselt tuleks pool praegu haritavast maast panna energiatootmiseks sobivate taimede alla, kuid nende ideede tehnilised, logistilised ja majanduslikud üksikasjad on välja töötamata. Energiat kasutatakse juba praegu üsna tõhusalt. Samas võib Kyoto protokoll kaasa tuua selle, et mõnedki energiamahukad tööstusettevõtted või terved harud kolivad maalt minema, sest saasteload on osutunud oodatust märksa kulukamaks. Seetõttu pole ka päris kindel, et energiatarbimine ilmtingimata kasvab.

Kaudsem, kuid praktiline viis kahandada sõltuvust impordist on tuumaenergia tootmise tõus. Soome on üks väheseid turumajandusega demokraatlikke riike, kus käesoleval ajal suurendatakse tuumaenergia tootmist. Viies reaktor on ehitamisel ja kui energiatarbimine kasvab, tundub valitsevat kindel poliitiline tahe tuumaenergia rada pidi jätkuvalt edasi minna.

Majanduslikult on mõistagi mõttekas importida Venemaalt toornaftat. Ehkki siia tuleb lisada Venemaa väävlirikka nafta rafineerimise kulud, on Uurali nafta hind madal ning kulusid vähendab ka lühike transpordimarsruut Primorskist Sköldvikisse. Lukoilile, mis üritab suurema kasumi nimel igati suurendada oma rolli juba rafineeritud toodete pakkujana, on mõistagi Sköldviki tehas ihaldusväärne objekt, kuid Soome parlament on otsustanud, et selle suuromanikuks peab ka edaspidi jääma riik. Selles kajastub pikaaegne suveräänsele omandiõigusele suunatud poliitika, mis viiekümnendatel aastatel saigi ajendiks Sköldviki tehase loomisele. 1939. aasta sügisel, vaid veidi enne Nõukogude Liidu rünnakut, pööras Essole kuuluv tanker otse enne Helsingit otsa ümber. Tanker oli täis tol hetkel nii hädavajalikku bensiini, kuid ei julgenud sadamasse siseneda.

Kuigi Neste Oil on tuginenud üha suuremal määral Venemaa tarnetele, on firma aktiivne ka rahvusvahelisel naftaturul ja talle kuulub mitmeid tankereid. Nii on suudetud tagada tarnijate mitmekesisus, mis on vajalik juhuks, kui mõnega neist peaks midagi juhtuma.

ELi impordiplaanide ja Venemaa ekspordiplaanide vahel haigutab lõhe.

Maagaas on Soomele vähem tähtis, kattes vaid 11 protsenti energiavajadusest. Erinevalt teistest, tihedama asustusega riikidest tarvitavad Soomes gaasi peamiselt suuremad tööstusettevõtted ja elektrijaamad. Ka tulevikus ei ole gaasi kasutamise suurenemist ette näha. Rootsi soovimatus gaasi tarvitada takistab Põhjamere gaasi kasutamist, mis tähendab, et gaasiimpordi suurendamiseks on kolm võimalust: kolmas torujuhe Viiburist, Viiburi – Greifswaldi veealuse torujuhtme haru või samuti veealune juhe Eestist, mille sisu tuleks Lätis paiknevatest gaasihoidlatest. Ükski neist võimalustest ei vähenda tegelikult sõltuvust Venemaa tarnetest, ehkki viimane pakub omamoodi puhvrit.

Elektri osas on asi keerulisem. Soome kuulub Põhjamaade võrku, kuid suurtootjate domineerimine, piisava transiitmahu puudumine ning Norra ja Rootsi hüdroenergia sõltumine ilmastikuoludest on üheskoos tähendanud suuremat ja hüplevamat hinda, kui seda alguses loodeti. Asja teeb hullemaks see, et kaks kõige suuremat Soome elektritootjat on ühiselt Soome võrgu (Fingrid) enamusomanikud. Nad on ka ainsad, kel jagub ressursse maa elektrienergia tootmist suurendada. Lisaks energia tootmise ja levitamise lahkulöömisele on hindu võimalik madalamale suruda vaid impordi osakaalu tõstes. See saab tulla ainult Venemaalt. Üks vastav eraprojekt on ka välja käidud, mis näeb ette veealuse kaabli rajamist üsna lähedalt Sosnovõi Borst.

Niisiis ei ole Soomest vaadatuna küsimus üldse Venemaast sõltumise kasvus või vähenemises. Energiapoliitika alternatiive paistab olevat vaid kaks: kas rohkem tuumaenergiat ja suurem sõltuvus Venemaast või lihtsalt suurem sõltuvus Venemaast.

Ning lõpuks pole fundamentaalne probleem mitte see, kas Venemaa kasutab energiat üha rohkem ära poliitilistes huvides, vaid see, kas Venemaa suudab oma toodangut tõsta. ELi impordiplaanide ja Venemaa ekspordiplaanide vahel haigutab suur lõhe. Venemaa tulevase tootmise prognoos võib muidugi olla liigagi tagasihoidlik ning ratsionaalses maailmas tegutsedes tõhustab Venemaa (nagu iga teinegi riik) kodumaist energeetikat kahtlemata tunduvalt. Praegune langus Venemaa naftatootmise senise kasvamise taustal on võib-olla ajutine. Võimalik, et suudetakse tagada isegi ressursid, mida on vaja Venemaa energiatootmise ja -levitamise ning rafineerimisvõimaluste uuendamiseks ja suurendamiseks. Ressursinäljas rahvusvahelised energiafirmad ei kohku tagasi ka Jukose-järgse Venemaa ees. Nii probleemid kui ka panused on tohutud ning üleminek kauguses terendavasse energianappuse käes vaevlevasse maailma ei saa olema lihtne.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane