Sõjalised võimekused Euroopas: raamistik kvalitatiivse mõõtme hindamiseks
Rahvusvaheline Strateegiliste Uuringute Instituut, 2022
Euroopa pühendub taas rohkem heidutusele ja kaitsele. Kas Euroopa relvajõududel on piisavalt suutlikkust täita neile seatud ootusi? Seitse Euroopa asjatundjat uurivad sõjalise võimekuse hindamisel tähtsaid tegureid.
Seotud artiklid
Eesti ja Donbassi stsenaarium: eksitav analoogia
Pärast 2022. aasta sissetungi Ukrainasse on perioodiliselt välja ilmunud spekulatsioonid, mis vihjavad, et Eesti võib olla Venemaa agressiooni järgmine sihtmärk. Viimase laine läitis provokatiivse Telegrami kanali esiletõus ja võimendas paanikat külvav meediakajastus. Ukraina blogijad on isegi väitnud, et Vladimir Putin võib üritada Eestis korrata Donbassi stsenaariumi, hõivates territooriumi väärate ettekäänete alusel.
Washingtoni ja Pekingi vahelisest võidurelvastumisest tehisaru vallas
Veebruari alguses toimus Hispaanias kolmas REAIM (Responsible AI in Military Domain) foorum, mille lõppdeklaratsioon käsitleb tehisaru kasutamist sõjapidamises, sisaldades punkte nii inimese vastutusest tehisaru lahendustel põhinevate relvasüsteemide suhtes kui ka käsuahelatest ja relvasüsteemide kasutajate väljaõppest. Kaheksakümne viiest foorumil osalenud riigist allkirjastas deklaratsiooni siiski vaid kolmkümmend viis riiki, nende hulgas näiteks Ukraina, Prantsusmaa, Saksamaa, Kanada ja Suurbritannia. Kaks maailma suurima sõjalise võimekusega riiki, Ameerika Ühendriigid ja Hiina, jätsid deklaratsioonile enda allkirja panemata.
USA-Iraani sõja võidud ja kaotused
Kahe nädala pikkune relvarahu Iraani ja USA (Iisrael on hetkel USA käsutäitja) vahel ei tähenda konflikti lõppu, vaid pigem ajutist pausi sügavamate strateegiliste vastuolude keskel. Ajastule kohaselt on kõik relvarahu puudutav siiani ainult sotsiaalmeedia postitustes. Kuigi otsene sõjaline eskalatsioon on peatunud, viitavad mitmed tegurid, alates Iraani sisepoliitikast kuni regionaalse jõutasakaalu muutumiseni, et tegemist on ebastabiilse ja potentsiaalselt lühiajalise lahendusega. Konflikti käik ja selle tulemused toovad esile nii Ameerika strateegilised valearvestused kui ka Iraani süsteemi ootamatu vastupidavuse.
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse loomislugu
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) loomise lugu algab mitte 2006. aastal, kui keskus ametlikult asutati, vaid juba 1990ndate lõpus, kui Eesti tegi esimesi samme NATO suunas. Toonane kaitseminister Jüri Luik oli 1996.–1999. aastatel olnud Eesti saadik NATO juures Brüsselis ning puutus seal tihedalt kokku ka USA mõttekodadega nagu Carnegie ja Brookings. Sellest kogemusest kasvas välja arusaamine, et iseseisev mõttekoda aitab pakkuda kõrvalvaadet välis- ja julgeolekupoliitika kujundamiseks ning teha uuringuid ja analüüse, mille jaoks poliitikutel, ametnikel ja diplomaatidel pole lihtsalt mahti.
USA võbelev operatsioon Iraanis
Selles sõjas on USA ja Iraani positsioonid teineteisest valgusaastate kaugusel. Washington nõuab Iraani tuumavõimekuse täielikku lõpetamist ja režiimi regionaalse mõju piiramist, samal ajal kui Teheran nõuab vastutasuks julgeolekugarantiisid, sanktsioonide tühistamist ja Lähis-Idas USA sõjalise kohaloleku vähendamist. Tegemist ei ole läbirääkimispositsioonidega, vaid maksimaalsete eesmärkidega, mis välistavad kiire kompromissi. See tähendab, et sõjaline surve jääb lähiajal peamiseks tööriistaks.
Nähtamatud niidid: Hiina läbipõimumise strateegia poliitilise mõju suurendamiseks
21. sajandil ei allutata ühiskondi enam tingimata territooriumi vallutades. Märksa tõhusamaks on osutunud võim kaubanduse, infrastruktuuri ja infovälja üle. Just selles raamistikus on Hiina Rahvavabariik viimase paarikümne aasta jooksul saavutanud märkimisväärse positsiooni globaalses majanduses.
Iraani konflikt võib venida väga pikaks
Hetkeolukord Hormuzi väina ümber peegeldab ühtaegu nii Donald Trumpi administratsiooni strateegilist ebakindlust kui ka Iraani kasvavat enesekindlust. Kui Washington kuulutaks praegu välja poliitilise võidu ja taanduks sisuliselt konfliktist, siis selline samm ei stabiliseeriks olukorda, vaid nõrgestaks USA tulevast heidutusvõimet ning annaks Iraanile võimaluse põlistada kontroll ühe maailma olulisima meresõlme üle. Arvestades väina keskset rolli globaalses energiakaubanduses, tähendaks see mitte ainult regionaalset, vaid ka laiemat strateegilist nihet.
Vaimne tervis kui soomusrüü kognitiivses sõjas
Venemaa ei sõdi Ukrainaga ainult rakettide ja suurtükkidega, vaid ründab teda ka kognitiivses ja psühholoogilises sfääris, kus saab hirmu, kurnatust ja ühiskonna killustatust teadlikult relvana kasutada. Sellises olukorras ei kujuta vaimse tervise ja psühhosotsiaalne tugi endast humanitaarvaldkonna teisejärgulisi mureküsimusi, vaid keskseid elemente, millest sõltuvad riigi kerksus, tsiviilkaitse ja pikas perspektiivis taastumine.
Lääne-Sahara küsimus on jõudnud ajaloolisesse murdepunkti
Üle poole sajandi lahenduseta püsinud Lääne-Sahara alade küsimus on jõudnud ajaloolisesse murdepunkti. Kui varem rõhutas ÜRO järjekindlalt, et kohalikel elanikel peab olema õigus valida iseseisvuse või Maroko autonoomia vahel, siis möödunud aasta 31. oktoobril kiitis ÜRO Julgeolekunõukogu heaks resolutsiooni, mis kallutab esmakordselt jõujooned selgelt Rabati kasuks. Veebruari esimeses pooles sekkus varasemast aktiivsemalt konflikti ka läbirääkimiste vahendajana USA, survestamaks osapooli jõudma kiiremini lahenduseni.
Iraani sündmused kui võimalik tõukejõud Pekingi-Moskva suhete tihenemiseks
USA-Iisraeli sõjaline löök Iraanile 28. veebruaril pälvis Pekingilt ja Moskvalt terava hukkamõistu. Iraan ja Hiina on olnud igakülgsed strateegilised partnerid alates 2021. aastast ning Iraan ja Venemaa alates 2025. aastast. Kuigi praegused sündmused mõjutavad eelkõige Teherani suhteid oma põhja- ja idapoolsete partneritega, võib neil olla tagajärgi ka Hiina-Venemaa suhetele.
Eesti peab muutuma õhuruumist õhujõuks
Euroopa julgeolekukeskkond on kardinaalses muutumises. Eeldused, millele on rajatud meie senine riigikaitse loogika, enam ei kehti. Ameerika Ühendriikide strateegilise fookuse nihkumine, Venemaa sõjakogemus Ukrainas ja NATO sisemise töökorralduse muutumine sunnivad Eestit vaatama kainelt otsa paljudele küsimustele. Üks kriitilisemaid, mille esitamist on peaaegu alati välditud, on see: mis juhtub, kui USA otsustab Euroopas õhusõda mitte juhtida ega sellesse otse panustada?
Mida on teha Euroopa eriesindajal kõnelusteks Venemaaga?
Samal ajal, kui Abu Dhabis peeti Venemaa, Ukraina ja USA vahel järjekordne rahukõneluste voor, vaieldi Euroopas selle üle, kas neile kõnelustele tuleks erisaadik määrata. Poliitikud üksikutes riikides ei suutnud Euroopa avalikkuse ees leida üksmeelt ei selles, kas säärast saadikut on üldse vaja, ega selles, kas tema nimetamiseks on hetk õige. Euroopa väitlusest ei paistnud realistlikku arusaama ei eriesindaja võimeist ega eesmärkidest, mille poole ta peaks pürgima.
Mõrad liitlassuhtes: Hispaania ja USA Trumpi teisel ametiajal
Hispaania ja USA suhted jäävad president Donald Trumpi II ametiajal toimivaks, kuid muutuvad märkimisväärselt tehingulisemaks ja pingelisemaks. On näha, et Madrid satub Washingtoni surve alla kaitsekulutuste, USA relvade ostmise ja sõjaväebaaside kasutamise küsimustes, samal ajal kui julgeolekuriskid Põhja-Aafrikas suurendavad Hispaania strateegilist ebakindlust.
Trumpi uus kaitsestrateegia: USA-Hiina dialoog ärevatel aegadel
USA sõjaministeerium avaldas 2026. aasta riikliku kaitsestrateegia (NDS), milles taotletakse India ja Vaikse ookeani piirkonnas „sündsat rahu” ja Hiinaga „strateegilist stabiilsust”. Ehkki dokumendis tõstetakse esile läänepoolkera olulisust, jääb strateegiliseks prioriteediks Hiina Rahvavabariik (HRV), mille suhtes USA valib siiski uue taktika.
Venemaa desinformatsioon Eestis veenmisest hirmu külvamiseni
Desinformatsioon on üks Venemaa Lääne-suunalise välispoliitika keskseid tööriistu. Kui varem oli selle peaeesmärgiks rohkem veenmine, siis nüüd on selleks kujunenud sihtriikides ühiskonna lõhestamine ja kaose tekitamine. Väärinfo tõkestamisel ei piisa vaid meediapädevuse suurendamisest, vaid tuleb eeskätt investeerida sotsiaalmajanduslike probleemide lahendamisse.
Euroopa peab endale kindlaks jääma: Putiniga rääkimine ei ole rahustrateegia
Rahvusvahelise meedia väitel kaaluvad Prantsusmaa ja Itaalia valitsus võimalust uuesti alustada kontakte Venemaa diktaatori Vladimir Putiniga ning teevad lobitööd erisaadiku ametisse nimetamiseks. Nad toovad põhjenduseks kartuse, et Donald Trump võib muidu Putiniga Ukraina küsimuses Euroopa selja taga kokku leppida.