Sõjalised võimekused Euroopas: raamistik kvalitatiivse mõõtme hindamiseks
Rahvusvaheline Strateegiliste Uuringute Instituut, 2022
Euroopa pühendub taas rohkem heidutusele ja kaitsele. Kas Euroopa relvajõududel on piisavalt suutlikkust täita neile seatud ootusi? Seitse Euroopa asjatundjat uurivad sõjalise võimekuse hindamisel tähtsaid tegureid.
Seotud artiklid
Vene-Ukraina sõja õppetunnid Mustal merel
Täiemahuline sõda Ukrainas kestab juba neljandat aastat ja kuigi Lääne ühiskondades on täheldada teatavat “sõja(teadete) väsimust“, püüab vähemalt Eesti avalikkus truult sündmustega kursis olla. Eesti riigikaitse paradigma on aga kontinentaalne ja nii on enamus teateid sõjategevusest rindeuudised – Venemaa võttis ära X küla, Ukraina vallutas tagasi Y ruutmeetrit territooriumi, droonid tabasid Z linna jne. Kajastamist leiavad ka uudsed sõjapidamise vahendid ning diplomaatilised ja poliitilised katsed sõda lõpetada või vastuoksa, pikendada.
Sellest, miks Venemaa poolt sõtta kistud ukrainlaste sõnumeid kuulda võetakse
Ukraina sõnumid kõnetavad publikut, kelle väärtuste, tõekspidamiste ja ajaloolise kogemusega need sobivad. Veenvus ei tulene üksnes president Zelenskõi suhtlusoskusest, sotsiaalmeedia valdamisest ja emotsionaalsest köitvusest, vaid ka põhimõtetest – õiglusest, suveräänsusest ja õigusriigist –, millel sõnumid rajanevad. Need liberaaldemokraatlikud väärtused annavadki olemuse sellele, mida me kaitsta tahame.
Läänemeri rahu ja sõja vahel
2023. aasta lõpus alanud vahejuhtumite reas lõhkusid kaubalaevad ohtralt Läänemere põhjas asuvaid torujuhtmeid ja kaableid. Heites kõrvale oma senise vaatenurga, et hübriidohtudele reageerimise eest vastutavad peamiselt sihtriigid, alustas NATO sõjalisi tegevusi, mille käigus paigutati piirkonda liitlasvägede laevu ja lennukeid edasiste rünnakute ärahoidmiseks ja tõrjumiseks. Need sündmused tõid esile nii Läänemere maade vajaduse tagada ohutu merekeskkond kui ka nende praegused puudujäägid ses valdkonnas.
Põhja-Küpros seisab ristteel: isolatsioon või ühinemiskõnelused
Põhja-Küprose Türgi vabariik on rahvusvahelise tunnustuseta riik, mida tunnustab vaid Türgi vabariik. Ometi on see de facto eksisteeriv riik, millel oma territoorium ja juhtorganid. 19. oktoobril, mil Eestis valitakse kohalikke omavalitsusi, langetavad põhjaküproslased otsuse oma tulevase presidendi isikus. Eelseisvad valimised on otsustuskohaks: kas Põhja-Küpros liigub edasi kahe eraldiseisva riigi teed või püütakse saavutada kokkulepet Küprose vabariigiga föderatsiooni loomiseks, mis annab põhjale autonoomia.
Igor Gretski: Miks ENPA uus Venemaa platvorm võib tagasilöögi anda?
1. oktoobril 2025 võttis Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee (ENPA) vastu resolutsiooni, millega luuakse dialoogiplatvorm Venemaa demokraatlike jõududega. Algatuse eesmärk on luua raamistik ühist huvi pakkuvate küsimuste arutamiseks. Otsus on tekitanud mõningast poleemikat, mis näib edaspidi tõenäoselt ägenevat.
Moldova ristteel: karu värava taga ja läänekaare tuul
Valimised on igas demokraatlikus riigis alati pöördeline hetk, kodanike lõplik seisukohavõtt oma maa tuleviku kujundamisel. Kuid Moldova jaoks ulatuvad panused sisepoliitikast palju kaugemale. Need parlamendivalimised mitte ainult ei määra, kes hakkab juhtima, vaid sedagi, kas riik triivib Brüsselile lähemale või takerdub Moskva orbiidile. Seega ei lähe Moldova vastu lihtsalt järjekordsetele valimistele, vaid ees seisab põhimõtteline valik: nende koht maailmas. Kas neid kannavad edasi Euroopa tuuled või hoiab Vene karu vari tagasi?
Tomas Jermalavičius: NATO MIGreen
Kui saabus uudis, et kolm Vene hävituslennukit MiG-31 olid sisenenud Eesti õhuruumi ja seda 12 minuti vältel rikkunud, küsisid paljud, kas nad tõesti tiirutasid Tallinna kohal. Mind see üllatas, kuna isegi uudiseid avamata mõtlesin ma geograafilistest nimedest kõigepealt Vaindloo saarele Soome lahes, pealinnast sadakond kilomeetrit idas.
Ulmeraamatuist lahinguväljale: tehisaru sõdade tulevikku vormimas
XXI sajandi sõjandusele spetsialiseerunud poliitikateadlase Peter Warren Singeri sõnul tuleb ette, et kõige parem lahendus millestki aimu anda on jutustada lugu. Singer on kirjutanud sõjanduse uuenemisest menukaid teadus- ja aimeraamatuid, aga ka teinud koostööd NATO, USA relvajõudude ja liitlasriikide ametnikega, et esitada keerukaid tehnoloogia- ja julgeolekualaseid väljakutseid „tarbeilukirjandusena” (useful fiction), nagu ta seda kutsub: hoolikal ettevalmistusel rajanevate lugudena, mille abil oleks poliitikutel, ametnikel, sõjaväelastel ja avalikkusel hõlpsam aduda tulevaste sõdade olemust.
Sõrmkübaramäng tehnoloogiaga: AI, regulatsioonid, vastutus ja väärtused
Professor Ryan Calo, õigusteadlane ning Washingtoni Ülikooli autoriteetse tehnoloogiapoliitika labori (Tech Policy Lab) kaasasutaja, vaidleb vastu valitsevale narratiivile, et tehisaru on tulemuslikuks reguleerimiseks liiga kiiresti arenev ja keerukas. Tema kinnitusel leidub teisigi mudeleid peale selle, et tehnoloogia muutumist paratamatuks pidada ja tagajärgedega kohaneda.
Süüria mitmed kriisid võivad olukorra tagasi algusesse viia
Möödunud aasta novembris ja detsembris toimus Süürias justkui ime – aastaid Idlibis ja selle ümbruses piirderõngas olnud Ahmed al-Sharaa juhitud Hay’at Tahrir al-Shami (HTS) sõjalised jõud asusid pealetungile. Esmalt langes Aleppo pärast paaripäevast lahingut, millele Bashar al-Assadi juhitud valitsus ja selle armee ei suutnud vastata millegagi peale Venemaa relvajõudude korraldatud õhulöökide. Al-Assadi armee taganes järgmisest linnast teisse ja rindejoonel tekkis justkui kombits, mis hakkas läbi Hama ja Homsi sirutama lõuna poole.
Kas saame koos edasi minna? Tehingutest ja punastest joontest
Nii meil Euroopas kui ka paljudel inimestel Ameerikas on palju kaalul. Meie, eurooplased, vajame üksteist ning lühiperspektiivis kindlasti ka Ameerikat. Eesmärk on mõistagi see, et jõutakse paremini tasakaalus, võrdsema suhte poole, milles Euroopa vastutab täielikult enda eest, kõneles Constanze Stelzenmüller Lennart Meri konverentsi kõnes.
Mida oleks maailmal õppida Eesti arengukoostööst? Aga eestlasel endil?
Miks peab Eesti tegema arengukoostööd? Tundub ehk esmapilgul pisut kummaline küsimus 27 aastat peale seda, kui Eesti oma esimesed arengukoostöö vahendid Ukrainale eraldas. Teistpidi pole ehk seda küsimust küsitud hoopis piisavalt – miks muidu on Eesti jätkuvalt Euroopa Liidu „punane latern“ oma kodanike arengukoostöö teadlikkuse ja toetuse osas.
Karsten Friis: Põhjala ja Balti riikide julgeolek Ameerika Ühendriikideta?
Kui Põhjamaad ja Balti riigid ühinesid NATOga, olgu siis 1949., 2004., 2023. või 2024. aastal, põhines see otsus eelkõige soovil saada Ameerika Ühendriigid oma liitlaseks. Just Atlandi-ülesed julgeolekusidemed globaalse suurvõimuga ning selle laiendatud tava- ja tuumarelvaheidutus otsustasid asja. Euroopas liitlasi omada oli peale selle kindlasti meeldiv eelis, kuid tõenäoliselt polnud see ühinemise peamine tõukejõud.
Oleksandr V. Danõljuk: Kuidas seista vastu Venemaa varjatud sõjale lääne vastu
Paralleelselt sõjalise sekkumisega Ukrainas on Venemaa hoogustanud mittesõjalist agressiooni lääneriikide vastu. See hõlmab tervet salatoimingute spektrit: alates poliitiliste variisikute toetamisest ja propagandast kuni paramilitaarsete organisatsioonide moodustamise ja sabotaažiaktideni elutähtsa infrastruktuuri vastu. Mittesõjaliste operatsioonide ulatus ja kasvav vägivaldsus osutavad sellele, et Kreml tõepoolest peab lääne vastu salajast sõda.
Mart Kuldkepp: Julgeolekupoliitilised õppetunnid sajandi tagant
Väikeriikide ja -rahvaste ellujäämisväljavaated maailmas, kus poliitiline mäng käib kõrge kaarega üle nende pea, pole kunagi olnud hiilgavad. Ka Eesti lähiajaloo peamised traumad on otseselt seotud episoodidega, milles suurriigid on eelistanud üksteisega läbi rääkida suletud uste taga ning vedanud mõjusfääride piirjooni maakaardile küsimata nende inimeste arvamust, kelle saatust need kõige otsesemalt mõjutasid.
Omar Ashour: Ukraina varisõda okupeeritud territooriumitel
Üheteistkümne viimase aastaga on Ukraina vastupanuliikumine küpsenud hübriidseks mitmedomeeniliseks kaitseökosüsteemiks, mis tegutseb sügaval okupeeritud aladel ning üha enam piiri taga, Vene territooriumil. Kui 2014. aastal pandi puuduliku varustusega toime rida lõdvalt koordineeritud vastupanutegusid, siis väljakujunenud vastupanuarhitektuur on 2025. aastaks võimeline sabotaažiks, mõrvadeks, väikeste üksuste partisanivõitluseks, luureandmete kogumiseks ja levitamiseks, sihtmärkide määramiseks ja jälgimiseks ning psühholoogilisteks operatsioonideks.