Sõda Ukrainas tõendab Venemaa mõju Aafrikas
RKK praktikant ja kolmanda kursuse üliõpilane Pariisi Poliitikauuringute Instituudis
Infosõda, mis kaasneb Venemaa sõjategevusega Ukraina vastu, esitatakse Lääne meedias tihti ühekülgselt. Võib jääda mulje, et Ukraina ongi võitnud. Kõik alates meemidest kuni Ukraina kaitsjate kangelaslikkuseni osutab ukrainlaste selgele võidule. ÜRO peaassamblee ajalooline hääletus, millega Venemaa sissetung Ukrainasse hukka mõisteti, paistab tõestavat, et edu saadab Ukrainat.
Mulje, et Ukraina on inforindel võidu saavutanud, osutub pealiskaudseks, kui lääneriikidest kaugemale minna. Ukraina poliit- ja infokampaania on paljudes Lääne pealinnades küll õnnestunud, aga riigil on olnud raske saada üldrahvalikku poolehoidu mujal maailmas, sealhulgas Aafrikas, kus tingimata ei jagata Kiievi arusaama Vladimir Putinist ja tema strateegiast.
54 Aafrika riigist 28 mõistis ÜROs hukka kallaletungi Ukrainale. Ehkki ülejäänud 26 riigist hääletas resolutsiooni vastu vaid Eritrea, tekitab 25 riigi neutraalsus siiski rahutust. Nimelt kinnitab see Vene jõupoliitika ja infosõja tulemuslikkust mitmel pool Aafrikas. Kuna Kreml on Läänest isoleeritud, siis tõenäoliselt taotleb ta veel innukamalt mõju Aafrikas, kus ta on alates 2019. aastast sõlminud majandussidemeid läbi Vene-Aafrika majandusfoorumi.
Kuidas Venemaa levitab Aafrikas oma mõju?
On rohkesti põhjuseid, miks riigid Aafrikas suhtuvad Venemaasse neutraalselt või pooldavalt, ent sageli on üks tähtsamaid see, et Moskvalt oodatakse tuge stabiilsusele. Venemaa infosõja edukus mitmes Aafrika riigis on tihedasti seotud tema geopoliitilise prestiižiga ja julgeolekudünaamikaga selles maailmajaos.
Hea näide on ÜRO peaassamblee hääletusel neutraalseks jäänud Kesk-Aafrika Vabariik (KAV), mis on saanud üheks Venemaa mõjutustegevuse raskuspunktiks. Rannajooneta riik, kus paiknevad Venemaa paramilitaarse organisatsiooni Wagneri grupi relvaüksuste baasid, on kaua olnud Moskvale strateegiline liitlane. Kreml püüab ühtlasi elanikkonna sümpaatiat nii venemeelsete filmide näitamisega kui ka ajaleheartiklite ja maanteeäärsete reklaamtahvlitega, mis Putini narratiive tutvustavad. Selle tulemus oli, et 24. veebruaril 2022 korraldati riigi pealinnas Banguis Wagneri grupi auks tseremoonia.
Vene mõju on tugev teisteski Saheli riikides, nagu Mali ja Burkina Faso. Vägivaldse ekstremismi küüsis kannatavad kõik Saheli riigid, kellele on pettumust toonud nii ÜRO rahuvalvajate kui ka Prantsusmaa sõjaväe katsed piirkonna stabiliseerimiseks. Mitmed Saheli valitsused suunavad nüüd oma pilgud itta. Meediakampaaniaid, millega Venemaad pooldavaid meeleolusid rahva sekka külvatakse, finantseerivad osaliselt Vene oligarhid. Internetiuuringute agentuur Peterburis (sisuliselt Vene trollifarm) etendab Kremli-meelsete miitingute korraldamisel oma rolli, kuna nii tekib kohapealne toetajaskond. Neil põhjustel eelistatakse regioonis sageli Volodõmõr Zelenskõile Putinit. Näiteks on üks suurimaid Facebooki gruppe, kus Kremli narratiive levitatakse, L’Afrique Mon Beau Pays, millel on ligi 55 000 jälgijaga. Alates nüüdsest sissetungist Ukrainasse keskenduvad sõnumid grupis peaaegu eranditult avaliku arvamuse üleskütmisele Ukraina vastu. Märkimist väärib, et sarnased sotsiaalmeediakampaaniad leidsid aset enne Wagneri üksuste saabumist Malisse, aga siis rõhutati Prantsuse-vastaseid narratiive.
Venemaa on osanud Aafrikas uute partnerluste loomiseks ära kasutada kolonialismivastaseid meeleolusid, piirkondlikku ebastabiilsust ja üldist Läänes pettumist.
Ehkki reeglina piirdub Vene mõju riikidega, mis on poliitiliselt vähem stabiilsed, võib seda täheldada ka riikides, mille lääneorientatsioon on tugevam, nagu Lõuna-Aafrika Vabariik (LAV). Seal on Moskva põhiline meetod rõhutada sidet Sõltumatute Riikide Ühenduse ja arvukate Aafrikas tegutsevate vabastusliikumiste vahel, et kujutada Venemaad taas võitlemas kolonialismi vastu, mida seekord kehastab NATO. Selles suhtes on väga kõnekas Venemaa välisministeeriumi konto Twitteris, kus levitatakse ja kiidetakse mitmel pool arengumaailmas valminud propagandalugusid. Näiteks Venemaa Föderatsiooni sotsiaalmeediakontodel LAVis, mis jõuavad enam kui 100 000 inimeseni, tutvustatakse innukalt kirjutisi Ameerika biorelvade laboritest Ukrainas, Ukraina „sõjakuritegudest” ja Lääne imperialismist.
Seega on Venemaal õnnestunud luua inforuum, kus tema narratiivid mitte üksnes ei võistle Ukraina omadega, vaid tihti on paremini näha. Ehkki paljudes riikides pole kodanikest enamikul Ukraina vastu midagi, siis asjaolu, et Kiievit toetaval Läänel on kehv maine, tähendab keskkonda, kus Vene propaganda saab vabalt levida. Seepärast on Ukrainal raske leida sõpru nende Aafrika liidrite hulgast, kes elavad kaasa Venemaa heitlusele NATO mõju vastu.
Miks see on Ukrainale tähtis?
Venemaa narratiivide otsese tulemusena on mitu riiki Aafrikas saanud Moskvale võitlejate pakkujaks ajal, mil Venemaal on raske oma kodanikke sõjaväkke värvata. Etioopias on kogunenud sadu vabatahtlikke, et palgasõduritena Venemaa poolel sõtta astuda. Mitmed Aafrika valitsused on keelanud oma kodanikel võidelda vabatahtlikena Ukraina poolel. On ebatõenäoline, et need vabatahtlikud sõjaõnne ühele või teisele poole kallutaksid või üleüldse rindele jõuaksid. Säärased ilmingud toovad aga päevavalgele, kuivõrd Venemaad mitmel pool Aafrikas toetatakse. Poolehoid Kremlile jääb kestma iseäranis Sahara-taguses Aafrikas, kus Prantsusmaa missiooni lõpptähtaeg on lähenemas. Ühtlasi pole usutav, et Lääne riigijuhid suudaksid veenda skeptilisemaid Aafrika liidreid loobuma neutraalsest hoiakust ning toetama ÜROs Ukrainat.
Pikas perspektiivis pole Venemaa geopoliitilise mõju püsivus Aafrika maailmajaos siiski vääramatu. See, kas Venemaa suudab Aafrikas sõpru leida ja Läänt partnerina välja vahetada, sõltub Ukrainas toimuva sõja tulemusest. Infosõda on Sahelis ja mujal Sahara-taguses Aafrikas olnud Venemaale edukas tänu sellele, et teda nähakse antiimperialistliku stabiilsusetoojana. Aafriklastele, kes praegu Moskva poole hoiavad, võib see kuvand millalgi osutuda ebaveenvaks, sest venelaste suutlikkus meretaguseid operatsioone teostada jääb Ukrainas vallandatud pealetungi tõttu väiksemaks. Venemaal on küll õnnestunud mitmel pool Aafrikas kanda kinnitada, ent Moskva katsed oma geopoliitilist mõju sinna levitada võivad nurjuda samal moel, nagu varasemate sekkumistega on läbi kukkunud Washington või Pariis.
Venemaa on osanud Aafrikas uute partnerluste loomiseks ära kasutada kolonialismivastaseid meeleolusid, piirkondlikku ebastabiilsust ja üldist Läänes pettumist. Venemaale tulevad seejuures kasuks tema kommunistlik minevik ja tegevus NATO strateegilise vastasena. Kui seni on Moskvat abistanud tugeva antiimperialistliku jõu kuvand, siis Ukraina sõda avaldab kestvaid tagajärgi sellele, millisena Moskva paistab mitmes Aafrika pealinnas alates Bamakost kuni Kaplinnani. Et Lääs pole suutnud oma mainet paljude aafriklaste silmis parandada, on talle nii majanduslikult kui ka poliitiliselt kahjuks tulnud, sest Venemaa on lääneriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide mõju välja tõrjunud riikidest nagu KAV ja Mali. Sõda Ukrainas on aidanud seda nihet paremini märgata.
Seotud artiklid
Jade McGlynn: Mälu ja ajaloo vastasseis – Venemaa sõda Ukrainaga
Venemaa nüüdseks kümnendat aastat kestev sõda Ukrainaga on sõda identiteedi pärast. 2013.–2014. aasta väärikuse revolutsioon puhkes kriitilisel ajal, mis langes kokku Venemaa valitsuses 2012. aasta järel alanud pöördega revisionismi suunas, millega sooviti tugevdada ühtset Vene identiteeti.
Venemaa „infomürsud“ Ukraina vastu valmistasid ette konventsionaalset kallaletungi
Venemaad valitsev režiim on loonud inforuumiga manipuleerimisest olulise osa oma strateegilisest ründerelvastusest, kasutades seda nii riigisiseselt kui ka rahvusvaheliselt.
Venemaa keelemüüdid ja ukraina keele renessanss
Ukrainlased ei ole hakanud ukraina keeles rohkem kõnelema vihast Venemaa, vene kultuuri või rahva vastu, vaid enda ja oma kultuuri pärast.
Vene luure impeerium Telegramis
Sõnumirakenduse Telegram kanalite võrgustik, mille on loonud ja mida juhib Venemaa sõjaväeluure (GRU), on pärast täieulatusliku invasiooni algust uuesti aktiivsemaks muutunud, kasvatanud oma auditooriumi ja levitanud Kremli propagandasõnumeid, mis on eelkõige suunatud ukrainlastele.
Põhja-Korea sõdurid Venemaal: mida nad teevad ja kuidas peaks reageerima?
Informatsiooni Põhja-Korea sõdurite võimalikust saabumisest rindele hakkas kõigepealt levitama Ukraina sõjaväeluure, tehes seda neile iseloomuliku üldistusastmega ja rõhutades sündmuse kriitilisust. Sõjas oleva organisatsiooni puhul mõistetav teguviis, kuid tavalisele meediatarbijale ehk liiga paanikattekitav.
Mida saab ELi uus kõrge välisesindaja teha Ukraina võidu heaks?
Järgmine ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja astub ametisse ajal, mil Euroopa julgeolek ja maailmakord on segi paisatud. Välisesindaja tegevuskava peab olema üleilmse haardega ja keskenduma ELi mõjujõu kindlustamisele suurvõimude konkurentsis, mida on näha pea igas maailma otsas, alates Lõuna-Hiina merest kuni Lähis-Ida, Venezuela ja Arktikani. Samas ei ole üldse kahtlust, et ELi prioriteetide hulka kuulub Ukraina.