Sõbrakäsi Saksamaale

Kõige krooniks rikub Saksamaa (nagu ka Prantsusmaa) ELis kehtestatud eelarvedistsipliini. Juba kolm aastat järjest ulatub eelarve defitsiit üle lubatud 3% piiri ja paranemist pole näha. Euroopa Komisjoni viis see mullu novembris sõnadelt tegudele. Kuna noomimine enam ei aidanud, tuli pöörduda kohtuteele. Liikmesriikide rahandusministrid aga komisjoni hagi ei toetanud ning nii ei jäänud komisjonil muud üle, kui kaevata jaanuaris kohtusse kõik 15 liikmesmaad. Juristide hinnangul on tegemist kõige põhimõttelisema küsimusega Euroopa Kohtu 52-aastases ajaloos.

Traditsiooniliselt räägitakse nii ELi rõõmude kui ka murede puhul alati korraga ja ühes võtmes Saksamaast ja Prantsusmaast, aga sellest tuleks loobuda. Prantsusmaa panustab vähem ja talt ka nõutakse vähem. See-eest on tal II maailmasõja “võitjana” tänaseni Saksamaast rohkem õigusi. Prantsusmaa on alati Saksamaad tõhusalt kilbina kasutanud, kui on vaja oma eriõiguste eest seista. Üksinda Saksamaa sellest aastakümnetega kujunenud suhtest välja ei rabele. Saksamaa vajab abi.

Saksamaa sisemajanduse kogutoodang ulatub 2,2 triljoni euroni ning sellest peaaegu poole kulutab igal aastal avalik sektor. Viimaste aastate eelarvelaekumine 940 – 960 miljardit eurot pole olnud piisav kõigi vältimatute kulude katteks. 2001. aastal oli defitsiit 59, 2002. aastal 74 ja mullu 82 miljardit eurot (3,9% SKTst). Valdava veendumuse järgi on see endise Saksa DV liitmisel tehtud vigaste finantsotsuste tagajärg, millele annab lisavõimenduse sakslaste ebakindlusest tingitud säästubuum. Eksport kasvab, kuid sisenõudlus on peaaegu olematu. 2002. aastal toimetasid sakslased säästudena käibest välja tervelt 6% SKTst.

Eesti kui range eelarvepoliitikaga riigi ametlik ja korduvalt rõhutatud seisukoht on, et kõik riigid peavad käituma ühiste reeglite järgi, see tähendab, et Saksamaa viigu oma defitsiit kiiresti normi piiresse. Eesti seisab komisjoniga ühel platvormil ja vastasleeris kõigi 15 praeguse liikmesmaaga, kes jaanuaris otsustasid Saksamaale veel hingetõmbeaega anda. Selles positsioonis on vähemalt kolm põhimõttelist viga.

Esiteks, Eesti on kogu järgmise eelarvetsükli (2007 – 2013) jooksul Euroopa Liidu eelarvest raha saaja. Saksamaa aga teatavasti sellesse suurim maksja. 1990. aastatel ulatus sakslaste netomakse 10 miljardi euroni aastas, praegu jääb see 5 miljardi piiresse aastas. Komisjoni senised ettepanekud ühiseelarve suurendamiseks ja regionaalraha jaotamiseks eeskätt uute liikmete kasuks ähvardavad Saksamaa osa taas suurendada. Ka need miljardid on raha, mis läheb Saksamaa majandusest välja ja suurendab defitsiiti, lisaks kulub see teiste riikide konkurentsivõimet suurendavalt, soodustab odavamate Eesti või Poola kaupade tungi Saksamaa turule. Kas sakslaste osa Euroopas ongi makstud raha eest ainult sõimata saada? Eesti saab sel aastal Euroopa fondidest 5,3 miljardit krooni. See tähendab, et Saksamaa maksab igale Eesti elanikule ligi tuhat krooni aastas peo peale. Kas on mõistlik seda toitvat kätt hammustada?

Teiseks ei sobi Saksamaa näägutamine eelviidatud Ida-Saksa probleemi tõttu. Saksamaa võttis postkommunistliku maailma ühe suure tüki ülesharimise puhtalt enda kanda. Probleemi Eesti oludesse paigutamine tähendaks meile lisaks Narva jõe tagustele aladele ja Setumaale veel suurt tükki reostatud maad Peipsi taga, kokku 250 000 inimest, kes meist 4-5 korda vaesemad ja kellest paljud ei tahagi tööd teha. Teisisõnu, igale leibkonnale lisanduks üks ülalpeetav, kes oma võrdset kulutamisosa nõuaks. Mis muu kui ülim suuremeelsus on see, et lisaks oma ülalpeetavatele veel võhivõõrastelegi jaksatakse maksta!

Kolmandaks, Saksamaa majandusel on kõik eeldused uuesti kiire kasvukäik sisse lülitada. Ja isegi kui pidada tõdemust, et riikidel on ainult huvid, kaalukamaks väitest, et sõpru tuntakse hädas, tasub väiksemal vennal siiski vältida pingutust iga hinna eest suhteid rikkuda. On asju, mida mäletatakse kaua, ja kui riigid ei mäleta, siis inimesed küll. Saada Saksamaalt raha võib olla Eesti lühiajaline huvi, pikaajaline huvi on, et Euroopa majanduse mootor toimiks laitmatult. Ükskõik kui hästi õlitatud Eesti majandust tabab ükskord seisak, kui Saksamaa majandusel hästi ei lähe. Ent sakslaste tööhimu ja innovaatilisuse suurendamiseks pole isalik noomimine tulemuslik abivahend.

Traditsiooniliselt räägitakse nii ELi rõõmude kui ka murede puhul alati korraga ja ühes võtmes Saksamaast ja Prantsusmaast, aga sellest tuleks loobuda.

Lisaks on Eesti valitsuse positsioon omamoodi skisofreeniline. Eelarvedistsipliini küsimuses on Eesti rivistunud jäägitult komisjoni selja taha. Samal ajal on valitsus seisukohal, et nii ELi ühist eelarvet kui ka komisjoni võimu tuleks piirata. Kui komisjon peaks hagis liikmesriikide vastu võidu saavutama, tiivustab see komisjoni end mujalgi liikmesriikide üle kehtestama. Näiteks edasistes ELi eelarvevaidlustes, kust pole pikk maa ühismaksu kehtestamiseni või ettekirjutusteni riikide maksupoliitikale (mille vastu on Eesti valitsus viimse veretilgani lubanud võidelda).

Ühekülgselt hetkehuvi utiliseerimise asemel peaks Eesti valitsus analüüsima seda, mis on see, mida meie (niivõrd, kui see suuruse erinevuse juures võimalik on) saaksime võrdväärse suhte hüvanguks teha. Isegi ligi 60 aastat pärast II maailmasõja lõppu ei saa Saksamaa veel ajaloolistel põhjustel kõike ise soovida ega nõuda. Näiteks vetoõigusega kuulumist ÜRO Julgeolekunõukogu alaliste liikmete hulka. Pole jäänud ühtki põhjust, miks maailmamajanduse seisukohalt marginaalne Venemaa seal on ja Saksamaa mitte (tuumarelv pole argument).

Euroopa väikeriikide, sealhulgas Eesti võimuses oleks Saksamaale selle koha hankimist algatada. Miks? Iseenda julgeoleku huvides. Selleks, et ennetada päeva X (isegi, kui see ainult teoreetiline tundub), mil aastakümnete süütunne asendub vihaga tänamatute vastu. Et anda vabatahtlikult see, mida millalgi võidakse tulla võtma tugevama õigusega. Tuleb anda Saksamaale tema suurusele vastavad õigused ja kohustused globaalpoliitikas.

Võib ainult spekuleerida, kui kiiresti ja kuidas Saksamaa rolli suurendamine tasandaks Atlandi-üleseid erimeelsusi USAga. On aga selge, et koos mõjuvõimuga liiguvad ka rahavood. See tähendab, et globaalselt täieõigusliku Saksamaa tähelepanu pöörduks turvalises Euroopas askeldamiselt hoopis suuremas mahus Põhja-Lõuna konflikti leevendamisele. Muuseas, seal Lõunas on neil rahanõuded rikastele riikidele ka hoopis paremini põhjendatud kui maailma jõukama veerandiku hulka kuuluval Eestil.