Slovakkia raske tee demokraatiale ja Euroopa perre

Ehkki Slovakkia ja Eesti ajalooline kontekst ja geograafiline asukoht on üsna erinevad, on neil ka nii mõndagi ühist: mõlemad on noored riigid, tekkinud suurema kommunistliku föderatsiooni, vastavalt siis Tšehhoslovakkia ja Nõukogude Liidu lagunemisel. Mõlemad nägid selgelt oma tulevikku kuulumises Euroopa ja Atlandi-ülestesse institutsioonidesse ning liitusid ELi ja NATOga ühel ajal, 2004. aasta kevadel. Tundub aga, et Slovakkia tee modernse demokraatliku riigi ja tsiviliseeritud Euroopa suunas on olnud mõnevõrra keerukam.

1989. aasta novembri sametrevolutsioon tegi rahumeelselt lõpu kommunismile Tšehhoslovakkias ning niinimetatud sametlahutus kaotas alates 1. jaanuarist 1993 Tšehhoslovakkia föderatsiooni. Euroopa kaardile ilmus kaks uut, omavahel tihedat koostööd tegevat riiki. Kuid paljud asjad ei olnud nii lihtsad, kerged ja ennustatavad. Vaja läks tohutul hulgal head tahet, läbirääkimisi, kompromisse, kannatust ja õnne.

Sametrevolutsioon, mille sütitas politsei rünnak tudengite rahumeelse meeleavalduse vastu 17. novembril Prahas, mobiliseeris kogu maa intelligentsi. Prahas ja Bratislavas loodi laiapõhjalised rahvaliikumised, mis kandsid vastavalt nime “Kodanike foorum” ja “Avalikkus vägivalla vastu”. Tšehhoslovakkia kommunistlik partei andis mõne nädalaga võimu käest ning valitsuse kõigile tasanditele ilmus uus poliitiline eliit, mis koosnes suurel määral endistest teisitimõtlejatest, kultuuritegelastest ja kõikvõimalike eluvaldkondade asjatundjatest. Senisel kommunistlikul nomenklatuuril ei lubatud enam pääseda kõrgematesse valitsusametitesse. See oli väga tähtis samm, mis määras kindlaks kogu edasiste demokraatlike reformide poliitilise kulu ning seadis endise kommunistliku föderatsiooni selgelt läänemeelsele rajale.

Vabanenud Tšehhoslovakkias ei kõneldud esialgu peaaegu üldse lahkuminekust.

Vabanenud Tšehhoslovakkias ei kõneldud peaaegu üldse lahkuminekust. Mõlemas föderatsiooni osas olid loosungiks fraasid “Vabadust ja demokraatiat!” ning “Tagasi Euroopasse!”. Alles hiljem, põhiseadusliku reformi ning senise föderaalse ja vabariikliku tasandi võimupädevuse muutmise käigus hakkasid tšehhi ja slovaki poliitilised esindajad sellest tõsisemalt kõnelema. Tähtsamate poliitikute, keda esindasid kaks menukamat juhti, tšehh Vaclav Klaus ja slovakk Vladimir

Meciar, vahel tekkisid märkimisväärsed vastuolud, mis lõpuks osutusid nii sügavaks, et lepiti kokku esitada riigi jagamise küsimus Tšehhoslovakkia föderaalsele parlamendile. See oli rahvahääletuseta langetatud, suhteliselt korralikult ette valmistatud ja juhitud poliitiline otsus riik jagada, millega ei kaasnenud etnilisi pingeid ega piiritülisid. Seetõttu võttis rahumeelse jagunemise omaks

ka rahvusvaheline üldsus ning 1. jaanuaril 1993 tekkinud Tšehhi Vabariiki ja Slovaki Vabariiki tunnustasid peagi paljud maailma riigid. Slovakid ja tšehhid said sellega hakkama tsiviliseeritud viisil, põhiseadust ja kehtivaid seadusi arvestades, tekitamata tüli rahvusvahelisele üldsusele ja ähvardamata destabiliseerida Kesk-Euroopat. Jagamise ajal ei puhunud poliitikud ega ajakirjandus üles etnilist viha ja raevu. Otse vastupidi, enamik mõlema riigi elanikest ei hakanud ühise riigi lõpu puhul juubeldama. Inimesed võtsid uue poliitilise tegelikkuse vastu lihtsalt kui pragmaatilise lahenduse, mis avas sugulasrahvastele uued arenguvõimalused omaenda rahvuse raames ja ainult selle hüvanguks. Kõige ilmekamalt tõendavad poliitilise eliidi ja elanike küpsust mõlema riigi tänini püsiv elujõulisus ning tšehhide ja slovakkide suurepärased suhted nii poliitilisel, kultuurilisel kui ka ühiskondlikul tasandil.

Slovakkia edasine moderniseerumine ning liitumine Euroopa ja transatlantiliste struktuuridega oli küll vaevaline, aga lõpuks siiski edukas. Tšehhoslovakkia väiksema osana pidi Slovakkia asuma nii uue riigi “riistvara” kui ka “tarkvara” arendama peaaegu tühja koha pealt. Riigiloome ajal lõi Slovakkia uued suhted oma naabrite, Euroopa Liidu ja ülejäänud maailmaga. Kuigi Slovakkia naabrid võtsid uue poliitilise tegelikkuse mõistvalt vastu, ei tundnud laiem rahvusvaheline üldsus esialgu Tšehhoslovakkia jagamise suhtes kuigi suurt poolehoidu, sest see toimus samal ajal Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia väga valuliku jagunemisega. Välismaalastel oli lausa raske mõista, et jagunemise aluseks ei ole etnilised pinged ja et see ei suurenda neid probleeme, mida oli tekitanud kahe teise postkommunistliku föderatsiooni lagunemine. Pealegi polnud paljud Lääne asjatundjad ja poliitikud sugugi kindlad, kas Slovakkial jagub potentsiaali välja arendada toimiv majandus ja ELi laadis valitsemissüsteem.

Paljud Lääne asjatundjad ja poliitikud polnud sugugi kindlad, kas Slovakkial jagub potentsiaali välja arendada toimiv majandus ja ELi laadis valitsemissüsteem.

Slovakkia iseseisvuse algusaastaid saatsid hämmastavad saavutused riigiloomes, kodanikuühiskonna arengus ning sujuval liitumisel ja lõimumisel rahvusvaheliste institutsioonidega. Kuid samal ajal avaldus neoautoritaarse ja poliitiliselt domineeriva peaministri Vladimir Meciari valitsemispraktikas ka üha süvenevaid negatiivseid suundumusi. Meciar kinnitas küll strateegilist suunda Euroopa ja Atlandi-üleste struktuuridega lõimumisele, poliitilise pluralismi ning inim- ja vähemuste õiguste austamist, kuid hakkas ometi rikkuma lausa demokraatlikke alusprintsiipe. Tema režiimi iseloomustasid massiline korruptsioon ja autoritaarsed rünnakud poliitiliste vastaste, ajakirjanduse, kodanikuühiskonna liidrite ja kõigi teiste vastu, kes kritiseerisid tema tegevust ning kujutasid endast ohtu peaministri võimumängudes. Sisemaises poliitilises debatis andis tooni tema natsionalistlik ja populistlik retoorika, mis lõpuks tõi kaasa Slovakkia kõrvalejäämise ELi ja NATOga liitumise protsessist. Kümnest tänaseks ELiga liitunud postkommunistlikust riigist oli Slovakkia ainuke, kellega EL katkestas läbirääkimised demokraatia vähesuse tõttu. Niisugune negatiivne suundumus mobiliseeris demokraatliku poliitilise opositsiooni ja kodanikuühiskonna laiemaltki tugeva režiimi vastu, mis suudeti lõpuks võimult tõrjuda täiesti tavapärase valimisprotsessiga 1998. aasta sügisel peetud tähendusrikastel parlamendivalimistel. See oli slovakkide enda teene, kuid maa sai suurt kasu Euroopa ja Ameerika partnerite poliitilisest, diplomaatilisest ja rahalisest toetusest, kes tundsid muret Slovakkia pärast ja soovisid näha teda tsiviliseeritud riikide peres. Slovakkia demokraatlikku läbimurret ja selle mõju teistele riikidele kirjeldab raamat „Reclaiming Democracy. Civil Society and Electoral Change in Central and Eastern Europe”, mida võib hankida GMFi veebileheküljelt (http://www.gmfus.org/publications/article.cfm?id=273)

Pärast peaminister Mikulaš Dzurinda juhitud laiapõhjalise koalitsioonivalitsuse võimule tulekut 1998. aastal alustas Slovakkia teiste “kinnipüüdmist”. Poliitiline eliit, kodanikuühiskond ja elanikkond tervikuna soovis tasa teha aega, mis ELiga liitumisel oli kaotatud. Kõigile ELi kandidaatriikidele kehtivate kriteeriumide täitmiseks alustati enneolematuid poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid reforme. Neil oli ajutiselt Slovakkia elanikele üsna valulik mõju, mis avaldus kõrges töötuses ja muudes sotsiaalsetes raskustes. See ei jätnud mõjutamata ka reforme ette võtnud poliitikute populaarsust. Siiski ilmutas Slovakkia sel ajal silmapaistvat võimet koondada tähelepanu tähtsaimatele strateegilistele eesmärkidele ning saavutada konsensus isegi kõige ägedamate poliitiliste rivaalide vahel. Nii suudeti vähendada lõhet Kesk- ja Ida-Euroopa kõige paremini edenenud kandidaatriikidega. Tõelises võidujooksus ajaga suutis Slovakkia vaid mõni nädal pärast vastuvõtmist NATO ridadesse ühineda Euroopa Liiduga 2004. aasta kevadel viimase suure laienemise ajal. Slovakkia oli lõpuks kindlalt reeglitepõhise, demokraatliku ja õitsva pere liige. Seda poleks kindlasti juhtunud, kui poleks valitsenud selget kokkulepet poliitilise eliidi, intelligentide ja kodanikuühiskonna liidrite vahel, kes pidid lükkama tagant reforme ja lõimumisprotsessi ning veenma avalikkust selle vajalikkuses.

Enamik mõlema riigi elanikest ei hakanud ühise riigi lõpu puhul juubeldama.

Täna, kakskümmend aastat pärast sametrevolutsiooni, kuusteist aastat pärast sametlahutust ja viis aastat pärast ühinemist ELi ja NATOga, on Slovakkia tavapärane Euroopa riik. Slovakkia kodanikud ei vaja enam viisat sõitmaks Euroopa Liidu ja veel paljudesse maailma riikidesse, kaasa arvatud Ameerika Ühendriikidesse. Slovakkia ei pea arutama, millist rahvuskangelast panna millisele rahatähele, sest alates selle aasta jaanuarist kehtib euro. Slovakkia on abi saavast maast muutunud abi osutavaks maaks ning aitab nüüd teisi üleminekuriike. Kuid isegi kogu selle tohutu edu juures leidub tänases Slovakkias mõningaid ebameeldivaid ilminguid ja suundumusi. Inimesed mõistsid kiiresti, et ehkki maal valitseb mitmeparteiline demokraatia ning ollakse ELi ja NATO ridades, ei tähenda see veel immuunsust populismi, natsionalismi, ekstremismi ja korruptsiooni eest avalikus elus. Tõsine sotsiaalne ja regionaalne ebavõrdsus, probleemid õigusriigi kehtimise, kodanike avalikus elus osalemise ja hariduse kvaliteedi osas pole kuhugi kadunud. Siiski on Slovakkial vabad käed kõike paremaks muuta. Ja veel enam – nagu Eesti, kuulub ka Slovakkia perre, mis on valmis abikätt välja sirutama isegi ajal, mil kogu maailma on tabanud rahandus- ja majanduskriis ning uued julgeolekuohud.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane