märts 17, 2011

Skeptik Saulusest Pauluseks

Psühholoogiline kaitse peaks tähendama ka eksistentsiaalsetest hirmudest vabanemist.

Kui 14 aastat tagasi käisid minu juures paar inimest rääkimas psühholoogilisest kaitsest, suhtusin sellesse umbes samasuguse skepsisega nagu paljud teisedki. 1997. aasta talvel olime napilt kolm aastat varem näinud Vene vägede väljaviimise lõppu ja USA kaitseminister oli äsja teatanud, et Eesti ei ole valmis NATOga liitumiseks.
Meile esitas Max van der Stoel soovitusi, mida läänepoolsed ELi liikmesriigid poleks endi suhtes kunagi rakendanud. USA asevälisminister oli just vetostanud 3000 pruugitud Colt-revolvri annetuse Eesti kaitsejõududele USA kaitseministeeriumi poolt.
Mis psühholoogiline kaitse? Meil käis ikka olelusvõitlus, võitlus selle eest, et olla midagi muud kui veel üks endine Nõukogude vabariik – vaene, korrumpeerunud, isegi juhuslik riik, mille institutsionaalne tõsiseltvõetavus oli küsimärgi all – sellisena nähti paraku mittetunnustamispoliitikale vaatamata ka Eestit.
Ei tahetud meid NATOsse, ei peetud meid ELi vääriliseks, või kui, siis kunagi kolmandas laines, pärast Visegrí¡di riike ja pärast ka teist, Bulgaaria ja Rumeenia laienemisringi.
See, et Rootsil ja Taanil olid psühholoogilise kaitse tarvis koguni terved ametid, pigem kinnitas, et tegemist on sellise pehme, kolmanda tähtsusjärgu probleemiga, millega peabki tegelema hästi kindlustatud Põhjala riik, keda katab kas NATO sirm või 200 aastat pikk staatus neutraalse riigina. Eesti asi oli palju tõsisem ja akuutsem, see oli reaalne julgeolekuküsimus.
Psühholoogiline kaitse, nagu me oleme kogenud, on raskesti mõistetav ja kergesti naeruvääristatav termin. Selle üle irvitada, pisendavaid nalju teha on kerge, kuid mida me selle all mõtleme? Katsun siin visandada välis- ja julgeolekupoliitilist tausta, et termin oleks mõistetav neis kontekstides, milles me oleme harjunud julgeolekust rääkima.

Et mõista ilukirjanduse kaudu psühholoogilise kaitse vajadust või selle puudumise mõju, alustaksin siis mitte Homerosega, vaid Vergiliuse poolt kirja pandud Trooja sõja õnnetut lõppu kirjeldava eeposega “Aeneis”.
Me teame, et ahhailased teesklesid sõjategevusest loobumist, jättes tandrilt lahkudes troojalastele kingitusena maha hobuse. See osa “Aeneisist” on meile enamasti meelde jäänud. Aga mõelgem pisut. Mida muud see hobune siis oli, kui mitte ahhailaste kaval käik, et ära kasutada troojalaste kümneaastast sõjaväsimust ja väljakannatamatut soovi uskuda, et nad on ometi sõja võitnud? Varem poleks troojalased ehk nii kergeusklikud olnud. Üksik selgeltnägija Cassandra küll hoiatas hobuse linnatoomise eest, ja mis olnuks mõistlikum, kui igaks juhuks jätta hobune mõneks ajaks linnamüüride taha? Hobukuju pahaendelisus oleks siis selgeks saanud.
Aga linna edevus ja valmisolek uskuda mis tahes positiivset arengut parimas valguses sai mõistusest võitu. Nagu usuti 1944. aasta sügisel, et britid ei luba Nõukogude Liidul jäädavalt Eestisse jääda.
Hobuse sissetoomisele järgnes suur pidu ja öösel ronis Odysseus oma meestega hobuse kõhust välja, nad tapsid kaineks jäänud väravavahid ja lasid ahhailaste väed sisse.  Meeltesegaduses troojalased ei teadnud, kuidas omaenda linna sees vaenlasega toime tulla, kaitsestrateegia peale linnamüüride kaitsmise puudus, ja sissepääsenud ahhailaste poolt korraldatud veresaunas hukkusid peaaegu kõik. Ellu jäi Aeneis, kes põgenes ja välistroojalasena asutas Rooma. Vähemalt Vergiliuse järgi oli see nii. Ning juhtunu andis Lääne kultuurile tuntud kõnekäänu hoiduda kinke toovate kreeklaste eest.
Et psühholoogilist kaitset paremini mõista, tuleb aga pisut mõtiskleda kaitse teemal.  Trooja sõdalased kaitsesid oma riiki edukalt 10 aastat. Aga nad kaotasid, kui lasid end psühholoogiliselt eksitada.
Kaitse on eeskätt sõjaline termin, mis metafoorina on üle kantud sporti, riigi toimimisse ja poliitikasse, nagu näiteks keskkonnakaitse, tervisekaitse, taimekaitse vms. Kuid psühholoogiline kaitse kätkeb endas paratamatult sügavat sõjalist või militaarset mõõdet, nagu ma Vergiliuse eepose toel juba näitena esile tõin.
Carl von Clausewitzi tuntud lause – sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega – paneb oma küünilisuses meid muigama, aga kui mõtleme järele, siis adume, et nood „teised vahendid” ei pruugi olla „kineetilised”, nagu tänapäeval öeldakse, tähistamaks mis tahes sõjalist võitlust, mis kasutab liikuvaid, purustavaid ja tapvaid vahendeid, olgu nad odad, vibud, tankid või mehitamata lennukid. Vahendid võivad olla samuti psühholoogilised.
Clausewitzi ühe teise, pisut vähem tsiteeritud definitsiooni järgi on sõda vägivaldne akt, mis allutab vaenlase sinu tahtele. See vägivald võib olla ka meelevald. USA, kes räägib nendest asjadest avalikult võib-olla rohkem kui mõni teine riik, lõi juba Teise maailmasõja käigus psühholoogiliste operatsioonide mõiste ja sellega tegelevad üksused, saades aru, et sõja võitmiseks tuleb vaenlast nõrgestada ja seda saab teha mitte ainult kineetilisi, vaid ka psühholoogilisi vahendeid kasutades.
Eeskätt tähendasid psühholoogilised operatsioonid vähemalt sellises kontekstis propagandat, selliseid raadiosaateid, nagu tegi Raadio Vaba Euroopa. Ja siin võib vabalt väita, et RVE ja teiste Lääne jaamade sõnumite vastu segajate kasutamine oli „psühholoogiline kaitse” ja nii Moskvas kindlasti ka arvati. Nagu film “Disko ja tuumasõda” näitab, usuti seda ka EKP Keskkomitees, ja mitte ainult RVE, vaid ka Soome televisiooni kohta.
Minu enda lemmiknäide psühholoogilise sõja kohta, kui see tõele vastab (milles ma pole kindel), on lugu, mida üks vana RVE asutaja mulle rääkis – et 1950ndate alguses saadeti õhupallidega Ida-Euroopasse spetsiaalselt suureks valmistatud kondoome, mille peale oli kirjutatud „US Army” ja lisaks  ka suurus: small.
Aga tagasi teema juurde. Kui psühholoogia on osa sõjast, mõnes mõttes osa lahingutegevusest, siis paratamatult tekib vajadus kaitse ehk siis psühholoogilise kaitse järele. Mainisin juba filmi “Disko ja tuumasõda” ja seal näidatud Lääne propaganda vastase võitluse lootusetust — „häälte” asemel tulnuks võidelda hoopis Ameerika filmide ja eriti “Dallase” tüüpi Ameerika seriaalide ning “Emmanuelle’i” tüüpi pehme porno vastu, mis ilmselt õõnestasid kommunistlikku võimu Eestis kordades rohkem kui Läänel õnnestus õõnestada seda Lätis, Leedus või põlises NSV Liidus. Miks oli siin läänemeelsem ja läänelikum elanikkond? Vaevalt tänu sellele, et olime sünnist saadik läänelikumad.  Eestis tekkis just tänu Soome televisioonile ja sealt nähtud Lääne fenomenidele – olgu tegu punksoengute või Lääne elustiiliga – hoopis rohkem trotsi NSVLi vastu kui mujal.
Analooge võiksime leida mujalgi. DDRis oli peaaegu kõikjal näha Lääne-Saksa televisiooni, välja arvatud Elbe orus Dresdeni lähistel, mida seetõttu kutsuti hüüdnimega “Tal der Ahnungslosen”, inglise keeles „Valley of the Clueless” – mille paneksin eesti keelde nii otse kui ka ülekantud tähenduses „levist väljas“. Siiamaani on just selles piirkonnas „ostalgia“, trots Saksamaade taasühinemise vastu ja ekskommunistide partei Die Linke poolehoid suhteliselt tugev.
See kõik võiks pakkuda suurepärast materjali neile, kes uurivad 1990ndate alguses Harvardi Ülikooli Kennedy School of Governmenti dekaani Joseph Nye loodud mõistet “Soft Power” ehk pehme võim. Nye järgi on tänapäeval lisaks kõvale – sõjalisele, relvadel  ja sõduritel põhinevale – jõule ka pehme jõud, antud juhul Nye arusaadavalt Ameerika-keskse lähenemise kontekstis eeskätt USA popkultuur. Coca-Cola, Harley Davidson, teksased, “Star Warsi” film teismelistele, Woody Alleni filmid peenemale maitsele, Elvis Presley, kuid samuti Bruce Springsteen, Nirvana või Philip Glass, Starbucks ja Apple Macintosh, aga ka McDonald’s.
Selle vastu polnud kommunismil midagi vastu panna, või õigemini see, mida vastu pandi, ei suutnud konkureerida. Aga sellele ei suutnud vastu panna ka mittekommunistlikud võimud. Pehme võim rullus üle Euroopa, Aasia ja tegelikult üle kogu maailma. Ehk mõni teist mäletab Wim Wendersi 70ndatel tehtud filmi “Kings of the Road”, kus üks tegelaskuju ütleb teisele: “Ameeriklased on koloniseerinud ka meie hinge.”
Pehme võimu võidukäigu võtab kokku üks sõna, mida ütleb soomlane, aga ka mõni eestlane või venelane, kui kõik on eriti mõnus: ameeeerika.
Pehme jõud aga ei pruugi olla ei hea ega meeldiv. Ärme laseme end eksitada sellega, et Coca-Cola, Elvis Presley ja Woody Allen on kõikjal positiivsed. Prantsusmaal, ammu enne, kui Joseph Nye andis sellele nimetuse, tunnetati selle USA ülekaaluka pehme võimu võidukäigu pärast hirmu. Nad võtsid kasutusele just sama termini, mida kasutas Wim Wenders: kolonisatsioon, või kultuuriline imperialism. Otsiti vahendeid sellega võitlemiseks. Kanadast Euroopa Liiduni ja Austraaliani hakati doteerima kodumaiseid filme, muusikat, kirjandust, et selle pealetungi vastu võidelda. Kuidas see on välja kukkunud, on raske öelda.
Ent ma ei tahaks seda pikalt käsitleda, vaid hoopis selgitan Nye positiivseks peetud “pehme võimu” mõistet. Jah, pehme on parem kui kõva, film on parem kui sõda, ent sisu ei pruugi seda olla. See, millest Nye räägib – et pehme võim võidab poolehoidu –, on vaid osa sellest ilmingust. Pehme võim võib olla ka sõjakas, negatiivne, haavav, õõnestav, ässitav, vaenu õhutav. Rokkmuusika võib olla Ameerika leiutis, aga neonatsid Saksa- või Venemaal võivad seda pehme jõu vormi kasutada hoopiski teistel eesmärkidel. Leni Riefenstahli film „Tahte triumf“ ei pruugi tekitada kindlustunnet ja sooja suhtumist tollaegse Saksa võimu vastu, eriti kui oled juut, homo või roma. Sama käib eestlase kohta, kes vaatab Eisensteini „Aleksander Nevskit“ või Nevzorovi 1991. aasta filmi Leedu teletornist.
Me ei tohiks unustada, et elame ka siin Eestis analoogse pehme võimu mõjusfääris. Eesti meedia ei ole võimeline ka parima tahtmise juures ei eetriaja, kulutuste ega nn production values’i osas konkureerima võimsa Venemaa televisioonikanalitega. Erinevalt “Dallasest” ja “Emmanuelle’ist” pole nood kanalid vabad tsensuurist ega võimude välispoliitika mõõtmest. Seda tuleb meeles pidada: pehme jõud võib olla Eesti riigi vastu äärmiselt vaenulik, nagu me nägime aastal 2007.
Siiamaani olen psühholoogilist kaitset käsitlenud pigem ajaloolises ja teoreetilises võtmes kui laiema kultuuripoliitilise küsimusena. Ent miks on meil Eestis vaja psühholoogilist kaitset, millele peaksime mõtlema, milline on riigi roll ja kas kellelgi teisel on ka midagi siin lisada?
Võiksime alustada taasiseseisvunud Eesti suurima psühholoogilise kaitse väljakutsega ja ka – olgem ausad – läbikukkumisega, mis minu meelest ei olnud aprill 2007, vaid hoopis Estonia hukk. Estonia katastroof oma suurte inimkaotustega, noore riigi olematute vahenditega, sidususe ja kriisihaldamise meetmete ja oskusteta oli üks rängemaid šokke, võib-olla rängim šokk pärast 1949. aasta küüditamisi. 854 inimest hukkus, sealhulgas sadu eestlasi, kes, arvestades aastat, mil välismaal käimine oli nii kulukas kui ka bürokraatlikult raske (viisad, kutsed jne.), tähendas ka, et ohvrid olid üldjuhul ühiskonna ärksamad liikmed.
Riigil puudusid tollal vahendid ise inimesi päästa, tuli loota teiste, st soomlaste ja rootslaste peale. Ei osatud kriisi lahendada, ei suudetud adekvaatselt juhtunust teada anda. Inimesed vaevlesid teadmatuses. Rootsi, Soome ja Saksa meedia oli tihtipeale Eesti suhtes parastav ja vaenulik, omistades meile sovetlikku käpardlikkust ja laias laastus pidasid eestlasi endid õnnetuse süüdlasteks. Tulemuse saaks võtta kokku kui klassikalise Martin Seligmani poolt kirjeldatud õpitud abituse olukorra. Need, kes enim kannatasid, ei saanud ise midagi teha. Laeva nimi, Estonia, lisas kolmeaastase omariikluse staažiga riigile sümboolset tähendust, pakkudes välja masendavaid metafoore – Eesti läks põhja. Ning kõikvõimalikud paranoilised vandenõuteooriad, mida inimesed süüdimatult levitasid, ainult pikendasid omaste agooniat. Neid kasutatakse siiamaani, et õõnestada usku oma riiki.
Erinevalt teistest teemadest – nagu rahvuskonflikt, identiteet või infosõjad – on Estonia katastroof ühekordne erandjuhtum, mitte alalise ja sihipärase tegevuse tulemus, aga oma ekstreemsuses veenab ta mind vajaduses tõsiselt psühholoogilise kaitsega tegeleda ka siis, kui meid ei varitse ükski teine oht. Et me oleksime valmis tegelema eestlaste psüühikaga, kui meid peaks tabama midagi hullu. Ja ka siis, kui ei taba midagi hullu, sest asi puudutab teemat, mida ma siinkohal tahaksin käsitleda, usku meie riiki.
Meile peaks kõigile olema selge, et Eesti on osa informatsioonisõjast, enamasti objektina. Meie riigikorraldus, poliitika, rahvusvaheline kuuluvus NATOsse ja ELi ei ole kõigile meelepärane juba sellepärast, et me rikume sellega mõnede enesehinnanguid ja kontseptsioone. Kui mõned meist mäletavad, mida öeldi Eesti ja teiste Balti riikide kohta 1990ndail – et me roomame tagasi NSV Liitu ja palume andeks –, siis meie praegune seis näib mõjuvat nii mõnelegi solvanguna. Et Eesti sai hakkama, ja sai hästi hakkama, solvabki neid, kes väidavad, et postkommunistlikes riikides ei saa tekkida Lääne reegleid järgiv demokraatia.
Pole mõtet pakkuda siin ülevaadet kõigest sellest, mida Eesti kohta on erinevatel foorumitel ja väljaannetes öeldud, seda vist teame mingil määral kõik. Ent infosõja ja psühholoogilise kaitse ühe tahu tooksin küll välja. Mina, nagu kindlasti paljud teist, kasutan Google Newsi saamaks ülevaadet selle kohta, mis on Eesti kohta ilmunud välismaa põhiliselt ingliskeelses pressis.
Umbes poolteist aastat tagasi täheldasin paari asja: esiteks leidsin Eesti ja ka teiste Balti riikide kohta aina rohkem laitmatus inglise keeles kummalisi artikleid, mis varieerusid otsese Eesti- või Balti-vaenulikkuse ja üldise vildaka käsitluse vahel. Leidus uus lehekülg ilma selge väljaandjata – Holocaust in the Baltics, millel puudus reklaam ja viide ülalpidamise allikatele. Samuti leidus uus ilusa väljanägemisega uudisteportaal Baltic Review, mille sisu pea eranditult pilkas või pisendas Balti riike, mille omandivorm või kuuluvus jäi selgusetuks ning mille ainus reklaamija oli RIA Novosti.
Umbes samal ajal leidis laiemat käsitlust telekanali Russia Today reklaamikampaania Londoni lennujaamades ja mujal, mil kallites outdoor-reklaamides moondus Barack Obama portree Iraani presidendi Ahmadinejadi omaks pealkirjaga umbes: „Kas on vahet?“
Seoses just selle reklaamikampaaniaga, mida muide üritati korraldada ka USA lennujaamades, aga nood keeldusid sellest, saime teada, et Vene Föderatsioon oli eraldanud 1,4 miljardit dollarit oma imago parandamiseks ja muuks PR-tööks. Palgati läänemaailma kalleim lobby– ja PR-firma Ketchum, et müüa Venemaad nii Washingtonis, Londonis kui ka Brüsselis. Järeldasin nende üheaegselt ilmunud kampaania moodi paistvate katsete puhul, et ju jäi natuke raha üle ka meie, st Eesti, Läti ja Leedu tarvis.
Häda oli ka selles, et ingliskeelses inforuumis Eesti kas puudus üldse või siis käsitleti seal turismivõimalusi, või, kui info Eesti kohta oli me endi poolt kirja pandud, oli see viletsas, mitte tõsiseltvõetavas inglise keeles. Või siis leidus infot mõnes Läti või Leedu portaalis, kus ei oldud eriti kursis sellega, mis siin toimub, ja mille keeletase ei olnud kuidagi parem.
Probleem oli selles, et enim kasutet läänemaailma keeles, rahvusvahelise suhtlemise keeles, oli pilt väga nadi. Ainus loetav materjal oli väga küsitava väärtusega – Holocaust in the Baltics. Hakkasin mõtlema, et juhul, kui peame jälle hakkama midagi seletama, siis oleme taas olukorras, kus esmaallikas on – nagu aprillis 2007 – Moskva, mitte Tallinna allikad. Millest siis sündis idee luua native English speaker’ite, õigemini native English writer’ite näol portaal, mis kannab nimetust news.err, mis mõni kuu tagasi Economisti ülevaates Ida-Euroopa ingliskeelsete uudiste allikatest pälvis vist parima väljaande tiitli.
See episood ei olnud otseselt seotud Eesti-sisese psühholoogilise kaitsega, aga mõnes mõttes siiski. Mu viimane teema ongi: mida meist arvatakse. Ma ei tea, kas see on kõigi väikeriikide või rahvaste probleem, aga meile, nagu ka soomlastele, on tohutult tähtis, mida meist arvatakse. Seda iseloomustab ühelt poolt iga võimaliku edetabeli tulemuste äratoomine ja naiivne usk selle metodoloogiasse, teiselt poolt kummaline vajadus ära tuua mis tahes regnum.ru sõnum, kus mõne oblasti ametnik on Eestit halvustanud. Mida meist mujal räägitakse, on meile tohutult tähtis.
See on ka põhjus, miks ma pidasin ingliskeelse portaali loomist nii tähtsaks – kui me enesehinnang sõltub nii tohutult palju sellest, mida meist mujal räägitakse, siis minimaalselt saame sellele kaasa aidata nii, et me ise edastame enda kohta adekvaatset infot ja võtame koos sellega võimaluse väljamõeldistel domineerida.
Olen palju mõelnud, miks see, mida meist arvatakse, on kõigis oma ilmingutes nii tohutult tähtis. Me ei võta tõsiselt omaenda inimeste saavutusi, kuni nad pole leidnud leidnud väljaspoolset kinnitust. Me võtame naiivselt vastu ja hindame kõrgelt seda, mida välismaa allikas ütleb, ka siis, kui see on küsitav – nagu hala või rõõm, sõltuvalt aastast, kui ilmub järjekordne Transparency Internationali korruptsiooniindeks, mille ümber käib meeletu arutelu, kui oleme null koma midagi punkti alla või üles liikunud, võttes nende üsnagi lopsakat ja ebatäpset küsitlusmetoodikat puhta kullana. Usaldan seda indeksit üldjoontes, aga “null koma midagi” täpsusega neid asju mõõta ei saa. Miks me seda siis usume?
Me arvame, et mõned väljaanded või ülikoolid on „mainekad” tähenduses „väga head“, aga kui me midagi nendest ei tea, siis nad ei ole „mainekad” ehk nad ei kuulu tippu.
Saan sellest vajadusest aru. Me kõik otsime väljaspoolset kinnitust, et me oleme head ja väärilised, et me enesehinnang pole pelgalt subjektiivne, vaid leiab ka n-ö objektiivset tõestamist. Ent see teeb meid ülemäära haavatuks, ja asjatult. Näiteks Robert Anderson, kriisiaegne Financial Timesi Stockholmi korrespondent, kes kattis ka Balti riike, kippus kirjutama lugusid pealkirjaga „Baltics in serious trouble” – kui tuli mõni uudis Lätist või Leedust.
Swedbank kippus oma hädasid ajama Balti riikide süüks, sest halb juhtimine Rootsis endas oleks tekitanud palju suuremat pahameelt. Ja kui Paul Krugman, New York Timesi kolumnist ja Nobeli preemia laureaat, kellel aga on USAs selge poliitiline agenda, korduvalt kirjutab, et Eesti, Läti ja Leedu peavad devalveerima, siis meile on tema USA sisepoliitiline roll teadmata, aga me võtame ta seisukohti puhta kullana ega teadvusta seda, mida postkommunistlike riikide majanduste tunnustatuim teadlane nagu Anders Åslund kirjutab tema vastu, paraku aga mitte New York Timesis, vaid hoopis majandusteaduse erialakirjanduses.
Meie vajadus leida kinnitust oma tegude õigsusele välismaa allikate kaudu teeb meid haavatavaks. Et me otsime välismaalt kinnitust enda olemasolule, on märk suuremast haavatavusest ja viitab sellele, mis lõppkokkuvõttes ongi psühholoogilise kaitse eesmärk – hoida usku Eestisse.
90. aastate keskpaiku hooples üks tollaegne ärimees, et tal on vingem paat kui teistel ärimeestel. Kuna ma ei tundnud teda erilise meremehena, avaldasin imestust, et miks ja mis ajast selline huvi. Ta vastas, et huvi polegi, aga iga endast lugupidav ärimees omab täis kütusepaagiga stardivalmis kaatrit selleks puhuks, kui „nemad tagasi tulevad”.
Usun, et kõik siin on läbi aastate kogenud inimeste seas seda hirmu. Aega ja midagi muud täpsustamata küsisin kord mõni aasta tagasi saali käest: „Kui paljud teist arvavad, et pidanuksime vastu hakkama?” Kõik mõistsid selgitamata, millest jutt. Mu järgmist küsimust – kas te jääte siia, kui „nemad tulevad” –, mõistsid samuti kõik.
See on meie rahvuslik Rorschachi test. See näitab, kui kinni me mingites hirmudes ja ebakindluses oleme. Kujutagem ette, mida arvaks näiteks esimese küsimuse puhul suvaline Lääne-Euroopa elanik? „Kes on nemad?” küsiks ta. Teist küsimust, mida teha kui „nemad tulevad”, oleksid mõistnud  külma sõja ajal paljud – Soomes, Rootsis, Taanis, Saksamaal, Türgis. Aga enam mitte.
Aga seal ei ole ka alalist diskussiooni, kas NATO tuleb meile appi, kas kaitseplaanid on piisavalt tõhusad. Või: „aga nemad jõuavad siia tundide jooksul, NATOl kulub selleks mitu päeva”. Arutelud teemal „kaua me vastu peame?”, „kas nii kaua, et NATO kohale jõuab?”, jne korduvad ja korduvad meil saatest saatesse, arvamusartiklist arvamusartiklisse. Ja vaieldakse vastu, et jõuab, jne. Arutelu üha kestab ja kestab.
Jätame kõrvale vastuse: „Põhjus, miks me NATOsse üldse pürgisime, pole see, kui kiirelt Pihkva dessantdiviis Tallinnasse jõuab, sest NATO ründamise puhul on 5. artikli alusel ründajal vaja kaitsta kogu oma riiki, siis ei tulda vaid Eestit kaitsma.“ Küsimus on hoopis: miks me ikka nii mures oleme. Nii mures, et me kuuleme ja loeme tõsimeelseid debatte sel teemal.
On asju, mille suhtes inimeste foobiad ja soovuske muuta ei saa. USAs arvab ca 25 % inimestest, et Barack Obama on muhamedlane, kes ei ole USAs sündinud – usk, mida pole isegi tema sünnitunnistuse avaldamine internetis suutnud kõigutada. Lihtsamalt tõendatav asjaolu nagu sünnitunnistus lihtsalt ei veena. Nagu Tartu rahu leping, “Eesti sünnitunnistus”, ei veena Venemaa valitsust.
Või nagu tuvastasin Moskva linnapea Lužkovi kõikumise ajal online‘i lugedes, et selles oli 24 tunni jooksul avaldatud 10 lugu Lužkovi kukkumise teemal. Kümme lugu selle kohta, mis on ühe teise riigi linnapea saatus?! Kui mitut meile olulise riigi pealinna linnapead oskame nimetada? Stockholm? Helsingi, Berliin? Pariis, London? New York? Washington? Võib-olla ütleb mõnele midagi Nils Ušakovs, Riia linnapea, aga see on kõik.
Aga kui küsin mõne Euroopa asjadega kursis oleva Euroopa Parlamendi või Riigikogu saadiku käest, miks ta ei kirjuta ELi teemadel, vastavad nad mulle, et neile öeldakse: aga keda see huvitab?
Siin on meie muna ja kana probleem: kas inimesed loevad ainult Venemaaga seotud uudiseid, sest muud ei avaldata, või kas ei avaldata muud, sest inimesed ainult loevad, mis Venemaal lahti on? Kas me saaksime oma kinnismõttelikust hirmust lahti, kui loeksime muudest ja ausalt öeldes meid palju otsesemalt puudutavaist Euroopa asjadest või oleks see meediale majanduslik enesetapp, sest me olemegi selline rahvas, ja kui seda soovi ei toideta, langeb loetavus?
Nagu muna ja kana küsimustega alati, pole ühtset vastust olemas. Aga tahaksin, et hirm võimaliku vallutamise pärast poleks Eestis enam ei valimisdebati ega tavaliste jutusaadete teemaks. Tahaksin väga, et hiljutist Klastri uuringut, kus üle 50 protsendi arvates on meie väljakutse pärast ELi, NATOt, eurot ja muud sellist Eesti rahva ja kultuuri ellujäämine, saab tõlgendada positiivselt, meie kultuurihuvilise iseloomuna, mitte sellesama eksistentsiaalse hirmu väljendusena.
Mina igatahes ei muretse Eesti tuleviku pärast, kuni me ise käitume targalt. Noored, 20-aastased on üsna kriitilised – sallimatuse pärast, me homofoobia ja rassismi pärast, aga minu kogemus on, et „kas nemad tulevad” on neile üsna võõras küsimus. Kuid seni, kuni tänased 20-aastased pole meie riigi juhtimist üle võtnud, seni kuni meil on ülesandeks neile üle anda terve ja toimiv Eesti riik, peaksime me kõik mõtlema sellele, kuidas meie inimesi kaitsta, ka psühholoogiliselt.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar