Sanktsioonidest Venemaa vastu pole mingit kasu
Siiski leidub tegureid, mis sisendavad lootust – sanktsioonid võivad lõppeks omada mõju ka Moskva käitumisele.
politoloog
Akadeemilistes ringkondades valdav veendumus, et majandussanktsioonid ei aita sundida valitsust, mille vastu nad on sihitud, ette võtma suuremaid poliitikamuutusi, on vastuolus Lääne poliitikute ja poliitikakujundajate lakkamatute üleskutsetega rakendada kriisiolukordade tekkides sanktsioone. See, et sanktsioonid üldjuhul ei toimi, ei tähenda, et nad ei toimiks mitte kunagi ja mitte kuskil. Konkreetsed asjaolud võivad muuta mõne riigi sanktsioonide suhtes tundlikumaks kui teise. Väide, et sanktsioonid on vähetõhusad, ei võrdu väitega, et nad ei ole kunagi tõhusad.
Kui hakata hindama, kas majandussanktsioonid võiksid suuta sundida Vladimir Putinit ja Venemaa valitsust peatama agressiivse välispoliitilise tegevuse Ida-Ukrainas ja laiemalt kogu Ida-Euroopas, on oluline analüüsida üksikuid, just Venemaaga seonduvaid tegureid, enne kui a priori öelda, kas sanktsioonid on tõhusad või mitte. Eelkõige Venemaa autoritaarse valitsemise, natsionalistliku meelestatuse ja suutmatuse tõttu siduda sanktsioone sõjalise tegevusega ei ole kuigi usutav, et sanktsioonidel oleks palju mõju. Need võivad isegi anda tagasilöögi ning nõrgendamise asemel sootuks tugevdada Venemaa vastasseisu Lääne-Euroopale ja Ühendriikidele.
Klassikaks kujunenud väide, et majandussanktsioonid on ebatõhus sunnivahend, pärineb 1997. aastast Robert Pape’ilt, kes analüüsis 115 sanktsioonide kasutamise juhtumit aastail 1914–1990. Pape leidis, et kõigest viiel juhul (neli protsenti) põhjustasid sanktsioonid sihtriigi valitsuse poliitika olulist muutumist.1 Mõned uurijad on küll väitnud, et poliitika muutmine ei ole küllaldane sanktsioonide „edu” mõõdik,2 kuid muud näitajad, mida on lisaks välja pakutud, näiteks sanktsioonide hind või riigisisese toetuse muutumine, ei tundu olevat samuti sobivad asendused, eriti veel praeguse Venemaa sanktsioonide ümber käiva debati valguses. Niisuguste sanktsioonide peamine eesmärk paistab olevat ikka ei midagi vähemat kui poliitika muutmine. Sanktsioonide tõhususe uuemad hinnangud on vaid tugevdanud Pape’i järeldust, et sanktsioonid ei avalda mõju, ning selgitanud ka, et nõndanimetatud nutikad sanktsioonid, mis puudutavad konkreetseid isikuid või valitud gruppe, on jäänud samuti mõjuta.3
See, et sanktsioonid üldjuhul ei toimi, ei tähenda, et nad ei toimiks mitte kunagi ja mitte kuskil.
Ometi võib leiduda konkreetseid tegureid, mis muudavad sanktsioonid teataval juhul edukaks, tühistamata seeläbi nende üldise ebatõhususe reeglit. Mõned olulisemad tegurid, mis võivad mõjutada sanktsioonide edu konkreetsel juhul, on järgmised: 1) sihtriigi režiimi tüüp, 2) natsionalismi leviku ulatus sihtriigis, 3) võimalus või võimetus siduda sanktsioone usaldusväärselt sõjalise jõu kasutamise ähvardusega või selle tegeliku kasutamisega. Režiimi tüübi osas arvatakse sageli, et demokraatlikke valitsusi mõjutavad sanktsioonid rohkem, sest nad kannavad vastutust kodanike kannatuste ja vajaduste ees.4 Nagu muud sunnimeetodid võivad sanktsioonid tihtipeale esile kutsuda natsionalistliku meeleolu puhanguid, mis nõrgestab sanktsioonide tõhusust, sest niisugused puhangud muudavad elanikud altimaks välja kannatama sanktsioonidega kaasnevaid raskusi.5 Samuti on arvatud, et sanktsioonid on palju tõhusamad, kui need kujutavad endast võimaliku või tegeliku sõjalise aktsiooni eelmängu.6
Kuidas mõjutavad mainitud konkreetsed tegurid praegu Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonide tõhusust? Kõigi puhul ilmneb, et Venemaa on sanktsioonide edu mõttes eriti sobimatu keskkonnaga sihtriik.
Mis puudutab demokraatlikku valitsemist, on ilmselge, et Vladimir Putini juhitava Venemaa valitsuse autoritaarne iseloom on järsus kontrastis vastutava demokraatliku valitsuse ideaaliga, mis võiks sanktsioonide survel järele anda. Putini valitsus on kahtlemata huvitatud võimu hoidmisest, kuid hoolib enam režiimi turvalisusest kui Venemaa elanike heaolust. Vaieldamatult on need kaks asja ühendatud, sest sanktsioonidest tingitud rahulolematus võib lõpuks hakata Putini valitsemist ohustama. Siiski tundub see väheusutav. Autoritaarsed valitsused, sealhulgas Putini oma, valitsevad enamasti hirmu ja võimuaparaadi kägistava haarde koostoimel. Eeldusel, et konkureeriv eliit pole täielikult elimineeritud, sõltuvad autoritaarsed valitsused tolle konkureeriva eliidi otsesest või vaikivast nõusolekust jääda poliitikast eemale. Ahvatlev on muidugi kujutleda, et majandusharude vastu kehtestatud sanktsioonide mõju kahjustab ebaproportsionaalselt tugevasti Vene oligarhe, tekitades nende ja Putini vahel konflikti, kuid see ei ole kuigi tõenäoline. Autoritaarsed valitsused, näiteks Saddam Hussein Iraagis, on üldiselt suutnud piirata sanktsioonide mõju endale ja oma lähikonnale.
Eeldusel, et konkureeriv eliit pole täielikult elimineeritud, sõltuvad autoritaarsed valitsused tolle konkureeriva eliidi otsesest või vaikivast nõusolekust jääda poliitikast eemale.
Lääne kehtestatud sanktsioonide vähest tõhusust soodustab ka natsionalismi kõrge tase Venemaal. Putini agressiivsed välispoliitilised sammud, näiteks otsus annekteerida Krimm, on rüütatud natsionalistlikesse sõnadesse, millel on Venemaal suur toetus. Isegi kui Venemaa valitsus üldiselt avaliku arvamusega ei arvesta, on ilmne, et kui üldine meelsus langeb kokku valitsuse eesmärkide ja propagandaga, on valitud kursil hõlpsam püsida. Natsionalism suureneb sanktsioonide tõttu, sest kannatusi saab vähese vaevaga kirjutada väliste jõudude arvele. See ajendab elanikke ühinema ühise identiteedi alusel välise vaenlase vastu. Natsionalism aitab mõista, miks elanikud võivad kannatada välja palju rohkemgi sõja korral, mil vägivald ületab kordades sanktsioonide mõju.7 Isegi kui sanktsioonid põhjustavad Venemaale ebamugavust või kannatusi, võib see tegelikult aidata kaasa sanktsioonide läbikukkumisele, tugevdades hoopis avalikkuse toetust Venemaa valitsusele.
Sõjalise jõu kasutamise ja sanktsioonide suhe on keeruline. Mõned on arvanud, et sanktsioonid on kas esimene samm teel sõjalise jõu kasutamise suunas või avaldavad negatiivset mõju sihtriigi sõjalisele valmisolekule, kergendades seeläbi nende kokkuvarisemist jõu kasutamise korral.8 Teised on aga seadnud sanktsioonide, jõu kasutamise ja poliitika muutumise positiivse seose kahtluse alla.9 On äärmiselt väheusutav, et Ühendriigid või Lääne-Euroopa riigid kaaluksid tõsiselt sõjalise jõu kasutamist Ida-Ukrainas. Lisaks sellega kaasnevatele märkimisväärsetele logistilistele raskustele oleks ka sündmuste eskaleerumise oht Lääne ja Venemaa üldiseks konfliktiks liiga suur. Ükski autor ei ole arvanud, et sõjalise jõu ohu kõrvaldamine suurendaks sanktsioonide tõhusust. Seepärast on isegi seda arvestades, et sõjalise jõu kasutamise mõju sanktsioonide tõhususe suurendamisele on seni lahendamata küsimus, tõenäoline, et selle kõrvaldamine päevakorrast vähendab sanktsioonide tõhusust. Kui Venemaa teab, et Lääne sammudel on teatav piir ees, teavad nad ka seda, et kannatustel, mida nad peavad taluma, on piir.
On ilmselge, et Putini juhitava Venemaa valitsuse autoritaarne iseloom on järsus kontrastis vastutava demokraatliku valitsuse ideaaliga, mis võiks sanktsioonide survel järele anda.
Võib olla siiski tegureid, mis sisendavad lootust, et sanktsioonid avaldavad Venemaale mõju, näiteks suur riikide arv, kes on sanktsioonide taha asunud, Venemaa majanduse tihe seotus Lääne-Euroopaga ning edasise agressiooni vähemalt näiliselt väikene osatähtsus Venemaa poliitilistes plaanides. Samuti võivad välised sündmused, näiteks reisilennuki allatulistamine Ida-Ukrainas separatistide poolt, kriisiga seonduvaid tingimusi sel määral muuta, et sanktsioonidega soovitud tulemused saavutatakse ka siis, kui sanktsioonid ise ei avalda oodatud mõju. Kui aga pidada silmas, kui suurel määral on sanktsioonide ümber käiva debati keskmes retoorika ja mitte analüüs, tuleb kindlasti mõista väga tõsiseid probleeme, millega sanktsioone kehtestanud riigid Venemaad muutusteks survestamisel silmitsi seisavad. Venemaa võimaliku edasise agressiooni hind Ida-Euroopas on piisavalt suur, et seista sellisele poliitikale vastu ägedalt, võib-olla isegi vägivallaga. Kui sanktsioonid ei osutu tõhusaks vahendiks Venemaa taotlustele ja eesmärkidele päitsete pähe panemiseks, siis tuleb välja käia uued meetmed selle asemel, et jätkuvalt vaielda ebatõhusaks osutunud mõjutusvahendite üle puhtalt seetõttu, et nende väljatöötamine on lihtsam ja kergem valik.
Viited
- Robert Pape, Why Economic Sanctions Do Not Work – International Security 1997, ak 22, nr 2, lk 90–136. ↩
- David A. Baldwin, The Sanctions Debate and the Logic of Choice – International Security 1999/2000, ak 24, nr 3, lk 80–107. ↩
- Daniel Drezner, Sanctions Sometimes Smart – International Studies Review 2011, ak 13, nr 1, lk 96–108. ↩
- Samas, lk 99. ↩
- Pape, Why Sanctions Do Not Work, lk 106–107. ↩
- Kimberly Ann Elliot, The Sanctions Glass: Half Full or Completely Empty? – International Security 1998, ak 23, nr 1, lk 50–65. ↩
- Robert Pape, Bombing to Win. Ithaca, Cornell University Press, 1996. ↩
- Kimberly Ann Elliot, The Sanctions Glass: Half Full or Completely Empty? ↩
- Daniel Drezner, The Hidden Hand of Economic Coercion – International Organization 2003, ak 57, nr 3, lk 643–659. ↩
Seotud artiklid
Põhja-Korea sõdurid Venemaal: mida nad teevad ja kuidas peaks reageerima?
Informatsiooni Põhja-Korea sõdurite võimalikust saabumisest rindele hakkas kõigepealt levitama Ukraina sõjaväeluure, tehes seda neile iseloomuliku üldistusastmega ja rõhutades sündmuse kriitilisust. Sõjas oleva organisatsiooni puhul mõistetav teguviis, kuid tavalisele meediatarbijale ehk liiga paanikattekitav.
Kai Kaarelson: Gruusia lõhkine sisepoliitika
Grusiinid isegi ütlevad, et sellel laupäeval toimuvad parlamendivalimised on riigi jaoks kahtlemata ajaloolised. Kaalul ei ole ainult Gruusia sisepoliitiline tulevik, vaid ka välispoliitiline suund. Nii lubab võimul olev Gruusia Unistuse (Georgian Dream, GD) partei oma rahvale opositsiooni võidu korral sõda ja hävingut – nimelt kisuks opositsiooni liigne läänesuunaline innukus Gruusia Ukrainaga sarnaselt sõtta suure naaberriigi vastu. Opositsioon omakorda hoiatab Gruusia Unistuse võidu korral riigi lääne-suunalise integratsiooni lõppemise ning Gruusia Vene mõjusfääri langemise eest.
Mida saab ELi uus kõrge välisesindaja teha Ukraina võidu heaks?
Järgmine ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja astub ametisse ajal, mil Euroopa julgeolek ja maailmakord on segi paisatud. Välisesindaja tegevuskava peab olema üleilmse haardega ja keskenduma ELi mõjujõu kindlustamisele suurvõimude konkurentsis, mida on näha pea igas maailma otsas, alates Lõuna-Hiina merest kuni Lähis-Ida, Venezuela ja Arktikani. Samas ei ole üldse kahtlust, et ELi prioriteetide hulka kuulub Ukraina.
Jumala kingitud maa. Kuhu kulged, sõber Gruusia
Mäletatavasti andis Euroopa Liit 2023. aasta detsembris Gruusiale ajaloolise kandidaatriigi staatuse, kuid 9. juulil 2024 Gruusia EL-iga liitumise protsess peatati. Selle otsuse peamiseks põhjuseks oli niinimetatud välisagentide seadus (Transparency of Foreign Influence), mis jõustus juuni alguses. Kui demokraatlike riikide vastavad seadused piiravad vaid ebademokraatlike välisjõudude tegevust oma territooriumil, siis Gruusia seaduses vastav piirang puudub ehk uus eeskiri võimaldab piirata näiteks ka EL ja USA rahastatavate organisatsioonide tegevust.
Igor Gretski: Euroopa säilitagu Durovi afääris kaine pea
Üks silmapaistvamaid sündmusi viimastel nädalatel on olnud ettevõtja ning Telegrami sõnumirakenduse kaasasutaja Pavel Durovi kinnipidamine Prantsuse prokuratuuri poolt. Isikuvabaduste ja riikliku julgeoleku või digifirmade mõju ja vastutuse üle arutlemise asemel tuleks Durovi juhtumile läheneda mõnevõrra erineva nurga alt.
Personaalne immuniteet – kas takistus Putini troika agressioonikuriteo eest vastutusele võtmisel?
Vaadates Venemaa riigipea Vladimir Putini alustatud agressioonisõda Ukrainas, tasub küsida, kas riigi etteotsa kuuluvad riigipea, välisminister ja valitsusjuht ehk troika võivad tugineda oma ametikohast tulenevale personaalsele immuniteedile kui tagatisele, et rahvusvahelise kuriteo toime panemisel ei jõuta nende karistamiseni.