Sanktsioonid Venemaa vastu kui pöördepunkt Euroopa Liidule

Vaatlejad debateerivad selle üle, kas ranged sanktsioonide paketid, mida EL on kehtestanud vastusena Venemaa täiemõõdulisele kallaletungile Ukrainale, on agressiooni tõkestamiseks tulemuslikud. Edu paistab küll ebatõenäolisena, ent küsimus juhib tähelepanu kõrvale faktist, et sanktsioonide kehtestamine on ELi tegevuses pöördepunkt, mis püsivalt määrab ühenduse rolli uues julgeolekukeskkonnas.

Praegu Venemaale kehtiv sanktsioonide kord ei sarnane nende sanktsioonidega, mida on kehtestatud ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika raames. Äsjaseid pakette ei võetud tarvitusele demokraatiast eemaldumise, eraisikute represseerimise või tsiviilkonflikti pärast, vaid vastusena rahvusvahelisele agressioonile. Kuigi ühelt poolt on EL rahvusvahelisele agressioonile valmis kindlalt vastama, on ebatõenäoline, et nii sunnitaks sissetungijaid taanduma või vaoshoitumalt käituma.

Ajalooline taust

Relvakonfliktidega on sanktsioonid ikka kaasas käinud. Üldjuhul on sanktsioone kehtestatud sõjalise jõu rakendamise eel või sellega koos. Alles 20. sajandi alguses sündis mõte sanktsioonide kasutamisest jõu aseainena. See idee leidis väljendust Rahvasteliidu põhikirjas, milles nähti ette täieliku embargo automaatset kohaldamist igale riigile, kes paneb teise vastu toime agressiooni. Lootusest, et agressioonile vastamisel saab sõjalist jõudu asendada sanktsioonidega, tuli varsti loobuda. Rahvasteliidu järeltulija, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) põhikiri andis ÜRO julgeolekunõukogule valida, milliste vahenditega agressiooni tõrjuda.

Praegu Venemaale kehtiv sanktsioonide kord ei sarnane nende sanktsioonidega, mida on kehtestatud ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika raames.

Alates Teise maailmasõja lõpust oleme täheldanud, kuidas vägivaldsete konfliktide korral eelistatakse kehtestada relvaembargot lootuses, et nii jääb inimohvrite arv väiksemaks. Sageli on relvaembargoga kaasnenud sõjajõudude kohalesaatmine. See muutus on tingitud nii raskustest, mida maailmaorganisatsioonid kohtavad agressioonile kollektiivse vastuse organiseerimisel, kui ka mõistmisest, et sanktsioonide mõjukus jääb kiiruselt kaugele maha sõjalistest operatsioonidest. Sõjajõud on kiired, aga sanktsioonid aeglased. Igatahes pole sanktsioonid olnud täiesti tulemusteta vähem pakilistel puhkudel, nagu vähemusrežiimide survestamine (Rodeesias ja Lõuna-Aafrika Vabariigis) või tuumarelvade leviku tõkestamine (Iraanis või pärast Lahesõdu Iraagis).

Suur küsimärk

Ukraina puhul on küsimärk, kas Lääs suudab sanktsioonidega Vene invasiooni seisata. See ei tundu usutav. Kuna sanktsioonid pole kiiruse poolest sõjajõududega võrreldavad, on need sõdade peatamiseks üldiselt ebasobivad. See kehtib ka Ukrainas toimuva sõja puhul hoolimata sanktsioonipakettide erakordsest rangusest ja kiirusest. Pealegi on äsjastel Venemaale kehtestatud sanktsioonidel iseäranis ränk ülesanne halvata majandust, millel on sanktsioonidega kohastumiseks olnud aastaid. Moskva, kellele kehtisid piiratud sanktsioonid 2014. aastast peale, aimas, mis oli tulemas, ning jõudis valmistuda.

Kuna kriisi oli kavandanud Venemaa ise, ei tulnud Lääne sanktsioonid erilise üllatusena. Moskva aimas küll ette nii majanduslikku kahju kui ka häbimärgistamist, aga eelistas sõja valla päästa – seepärast pole tõenäoline, et karistusmeetmete rakendamine tema arvestusi enam muudaks. Liidukantsler Olaf Scholz õigustas Saksamaa mittenõustumist Venemaa vedelgaasi impordi keeluga, väites, et „kui Putin hooliks majanduslikest argumentidest, poleks ta seda absurdset sõda algatanud“.

Kuna sanktsioonid pole kiiruse poolest sõjajõududega võrreldavad, on need sõdade peatamiseks üldiselt ebasobivad.

ELi sanktsioonid on liidu julgeolekupoliitikat sedavõrd muutnud, et tagajärjed võivad kesta praegusest kriisist kauemgi. ELi paketid on märkimisväärselt ranged. Nii tõsiseid piiranguid pole kunagi varem säärase tempoga kehtestatud. Lained järgnesid üksteisele kiiremini isegi nendest, mida EL kutsus ellu vastusena Süüria sõjale 2011. aastal. Teatud meetmed, nagu Venemaa eemaldamine enamsoodustusrežiimist, mis võimaldas tollimakse vähendada, olid ELi julgeolekupoliitika vahenditena enneolematud. 

Samuti pretsedenditu oli koordineerimine Lääne liitlastega, sest kaasati mitte üksnes traditsioonilised partnerid – USA ja Kanada –, vaid ka Jaapan, Austraalia ja Lõuna-Korea. Samameelsete riikide rühmitus on astumas samme, mida ÜRO julgeolekunõukogu ei saa Venemaa veto tõttu teha.

Praegused meetmed juhatavad eelkõige sisse uue ajastu. EL kasvatab oma valmisolekut ja paindlikkust sanktsioonide alal. Ekspordikontrolli tugevdatakse, et läheneda sellele, mida külma sõja ajal viis läbi ekspordikontrolli koordineerimiskomitee. Meetmed võivad jääda kehtima isegi pärast Ukraina sõja lõppu.

See on pöördepunkt ka sanktsioonide ellu viimisel. Esimest korda toimub kooskõlastamine riikidega, mis ELi ei kuulu. Euroopa Komisjon on asutanud arestimise (Freeze and Seize) töörühma, mis juhendaks ELi liikmesmaade koostööd ning tegutseks G7 Vene eliidi, variisikute ja oligarhide töörühma kõrval. Vähem kui ühe kuuga teoks tehtud muudatus on erakordne juba seepärast, et ühtlasi on vaja põhjalikult reorganiseerida ELi liikmesmaade varustamist energiaga ning tähtsatel liikmesriikidel, nagu Saksamaal, tuleb sõjalisi kulutusi järsult suurendada.

Loota on, et praegusest lähenemisest saab uus standard ELile, kes on Ukraina sõja puhkemise tõttu muutunud rahvusvahelises keskkonnas paremini valmis julgeolekuprobleeme käsile võtma.