Sama stsenaarium uuel laval: USA ja Venemaa diplomaatia Alaskal

Kuni viimase ajani polnud mingit märki sellest, et tippkohtumine võiks nii kiiresti aset leida. Selle suve jooksul pole Moskva näidanud üles mingit valmisolekut sõlmida vaherahu. Olles veendunud oma strateegilises üleolekus, on nad selle asemel avalikult kuulutanud kavatsust jätkata Ukrainas pealetungiga. Selle taustal paistis, et Donald Trumpi suhtumine Putinisse on hakanud tasapisi muutuma. Pärast juulis toimunud kuuendat omavahelist telefonivestlust teatas Trump – lastes esimest korda pärast inauguratsiooni välja paista oma frustratsioonil –, et ta pole Putiniga rahul, sest need vestlused ei ole kuhugi viinud.

Peagi pärast seda korraldas Venemaa kõige mahukama rünnaku täiemahulise sissetungi algusest, saates Ukraina suunas teele rohkem kui 700 drooni ja raketti ühe öö jooksul. See ei jätnud mingit kahtlust, et Kremlil pole kavatsust tõsiselt rahuläbirääkimisest osa võtta. NATO peasekretär Mark Rutte sõnul helistas Trump talle kohe järgmisel päeval, et teavitada teda oma otsusest anda Ukrainale enesekaitseks “kõike, mida vaja”. 14. juulil toimunud kohtumisel Valges Majas kuulutati see lubadus ka avalikult välja. Trump esitas samuti ultimaatumi: kui 50 päeva jooksul ei jõuta “rahuleppeni”, kehtestab USA teisesed sanktsioonid igale riigile, mis ostab Venemaalt naftat ja maagaasi.

Mulje oli petlik: kuigi sõnakasutus nihkus, ei ole teod sellele järele tulnud.

Teine selge märk Moskva huvipuudusest vaherahu sõlmimiseks tuli 23. juulil, kui Vene ja Ukraina läbirääkijad kohtusid Istanbulis vaid 40 minutiks. Kuigi nad soostusid järgmise vangide ja hukkunute surnukehade vahetusega, ei liigutud sammugi edasi laiema leppe suunas.

Ühendkuningriiki toimunud külaskäigu ajal väljendas Trump jälle oma rahulolematust Putiniga ja märkis, et võib lühendada oma ultimaatumit “10 või 12 päeva peale”. Mõned vaatlejad tõlgendasid seda kui nihet USA poliitikas Kiievi survestamiselt Moskvale surve avaldamiseks. Endine USA suursaadik Venemaal Michael McFaul nimetas seda isegi Trumpi Putini-strateegia “suureks muutuseks”. Aga see mulje oli petlik: kuigi sõnakasutus nihkus, ei ole teod sellele järele tulnud.

Mängides Medvedeviga Kremli mänge

Putin eiras Trumpi kohendatud tähtaega. Kremli pressiesindaja Dmitri Peskov märkis vaid, et USA presidendi avaldust on tähele pandud. Siiski püüdsid Trumpi sõnad Dmitri Medvedevi, Julgeolekunõukogu aseesimehe ja endise Venemaa presidendi tähelepanu. Medvedev reageeris provokatiivse postitusega sotsiaalmeedias, hoiatades, et igasugune ultimaatum Venemaale on samm lähemale sõjale.

Ukraina-vastase sõja algusest saati on Medvedev täitnud oma sotsiaalmeediat agressiivsete rünnakutega lääneriikide ja Ukraina suunal, tihtipeale võimendades Krempli propagandat. Aastatel 2022–2024 ähvardas ta läänt tuumalöökidega vähemalt 30 korral. Tema veebipursked on osa Venemaa kognitiivsest sõjategevusest – selle eesmärgiks on sisendada lääne otsusetegijatesse hirmu tuumasõja ees ja halvata nende võimet Ukrainat toetada.

Tundub, et Washington on mõistnud, mis on Medvedevi tegelik roll Putini võimuvertikaalis. Kuu varem märkis Trump õigesti, et Medvedev võis endale lubada hoolimatult “T-sõna” kasutamist, sest ta ei ole Venemaa “peremees”. Siiski astus Trump temaga avalikku vaidlusesse, saades vastu rutiinse ähvarduse zombie-apokalüpsisest. Kasutades neid provokatsioone ettekäändena, käskis Trump saata kaks USA tuumaallveelaeva “sobivatesse piirkondadesse”.

Tagasi Putini-Witkoffi plaani juurde

Hoolimata oma häälekalt väljendatud pettumusest Putinis, ütles Trump 1. augustil, et ta saadab peagi Stephen Witkoffi tagasi Moskvasse kõnelusi jätkama. Hiljem täpsustas Trump, et visiit toimub Kremli palvel. Samal päeval torkas Putin oma külaskäigul Valaami saarele: “Kõik pettumused tulevad üleliigsetest ootustest,” viidates nii kaudselt Trumpile. Mõned päevad varem oli Peskov öelnud, et Trumpi-Putini kohtumiseks pole tehtud mingeid olulisi ettevalmistusi ning et nende järgmine kohtumine võiks toimuda hoopis septembri algul Pekingis. Seega polnud mingit märki, et Kremlil oleks kõneluste jätkamisega kiiret – mis annab alust arvata, et Witkoffi visiit oli ikka Washingtoni algatus, millega Moskva kaasa läks.

Peale teatud segadust sobiva kuupäeva leidmiseks kohtus Witkoff Putiniga 6. augustil. Seda kohtumist saatnud lekete järgi keskendus nende vestlus “Trumpi Ukraina rahuplaanile”, mille raamistik pandi paika aprillis toimunud neljatunnisel kohtumisel. Selle kava põhiline ettepanek on, et relvarahu saavutamiseks peab Ukraina tunnustama – de facto või de jure – viie piirkonna kaotust ning Venemaale kehtestatud sanktsioonid tühistatakse. Nagu kevadel hakkasid ka nüüd USA ametiisikud Trumpi juhtimisel suruma peale territooriumite vahetust Ukraina ja Venemaa vahel, mis erineb Volodõmõr Zelenskõi seisukohast. Samal ajal kui Euroopa poliitiline eliit püüdis suurivaevu Washingtoni “diplomaatilise blitzkrieg’iga” sammu pidada, liikus Trump kiiresti edasi, et Putini-Witkoffi plaani vormistada.

Ühesõnaga jätkab Trump omaenda agenda ajamist, Euroopast eraldi. Tegelikult ei ole ta kunagi loobunud ideest teha Ukraina arvelt ära kiire diil, mille järel saaks naasta Venemaaga tavapäraste suhete juurde. See võib olla tema reedese Alaska kohtumise eesmärk. Avalik piikide ristamine Medvedeviga ja allveelaevade ümberpaigutamine näivad niiviisi kui käigud Trumpi kujutamiseks riigimehena, kes peab Putiniga kokkuleppe sõlmima, et vältida tuumaapokalüpsist. Trump on juba varasemalt väitnud, et sõda Ukrainas võib eskaleeruda kolmandaks maailmasõjaks.

Trump ei ole kunagi loobunud ideest teha Ukraina arvelt ära kiire diil, mille järel saaks naasta Venemaaga tavapäraste suhete juurde.

Otsustada asi ära ilma Ukraina ja Euroopata laua ääres oleks ideaalstsenaarium mitte ainult Trumpi, vaid ka Putini jaoks. Tema vaatest oleks USA heakskiidetud lepe jagada Ukraina territoorium ja kehtestada selle suveräänsusele piirangud pretsedenditu postsovjetlik geopoliitiline triumf. Erinevalt Lõuna-Osseetia ja Abhaasia okupeerimisest või Krimmi annekteerimisest, mida läänes küll de facto aktsepteeritakse, aga de jure ei tunnustata, annaks Washingtoni ametlik nõusolek Ukraina lõuna- ja idaalade hõivamiseks legitiimsuse Venemaa taotlusele saada endale “erivastutusega alad”.

Ühe süvenevate majandusraskuste tõttu on Venemaa peamine eesmärk saavutada Alaskal lääneriikide sanktsioonide tühistamine. Kasutades ära Trumpi valmisolekut kiireks tehinguks, võib Moskva proovida sundida Ukrainat okupeeritud territooriume tunnustama Venemaa alana, mis oleks suur samm edasi kogu lääneriikide sanktsioonirežiimi lõhkumiseks. Sellele lisaks annaksid külma sõja aega meenutavad kaadrid Moskvast ja Washingtonist otsustamas Euroopa riikide saatuse üle Kremli propagandale laskemoona, et kujutada Venemaad kui tõelist suurvõimu, tugevdades nii veelgi enam Putini režiimi. 

Euroopa julgeolekusüsteemi tulevikuväljavaade on seni kesine. Olgu Alaskal toimuva tippkohtumise tulemus milline tahes, vaevalt õnnestub sel lõpetada Venemaa sõda Ukrainas. Vastuoksa, see kinnitab Kremli muljet, et kollektiivne lääs on nõrk. Sellega julgustatakse Venemaa mõjusfääri edasist laiendamist sõjalise agressiooni kaudu. On selge, et Euroopa peab ennast kiiresti tugevdama ja toetuma rohkem enda võimetele, et olla valmis edukalt vastama lähitulevikus ees ootavatele julgeolekuprobleemidele.