Sama eesmärk, erinevad teed

“Eesti julgeolekupoliitika eesmärk on säilitada Eesti iseseisvus ja sõltumatus, territoriaalne terviklikkus, põhiseaduslik kord ning rahva turvalisus.”

Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused, 2004.

“Soome välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika tähtsaimad eesmärgid on Soome iseseisvuse, territoriaalse puutumatuse ja põhiväärtuste kaitse, elanikkonna julgeoleku ja heaolu edendamine ja ühiskonna toimimise tagamine.”¹

Soome julgeoleku- ja kaitsepoliitika aruanne, 2009.

Kui 2009. aasta kevadel möödus Eesti liitumisest NATOga viis aastat, oli Soome parlament äsja käsitlenud eelpool tsiteeritud Soome julgeoleku- ja kaitsepoliitika aruannet², mis sedastab Soome julgeoleku- ja kaitsepoliitika põhisuunad alanud kümnendi lõpuni. Ehkki mitmed julgeolekustrateegia kujundajad ja analüütikud lootsid raporti koostamise algfaasis, et see toob uusi avanguid Soome julgeoleku- ja kaitsepoliitilisse käsitlusse, selgus üsna pea, et loodetud avangut siiski ei tule ja raport on põhisisult sarnane oma eelkäijatele³. Ootus või muudatus, mille üle kõige enam diskuteeriti, oli dokumendi võimalik sõnastus suhtumises Soome NATO-liikmesusse. Raporti ettevalmistusprotsessis tegeleti NATO-küsimusega rohkem kui varasemaid raporteid koostades, kuid kvalitatiivset muutust Soome-NATO suhetesse raport siiski ei toonud. Oma sõnastuses jäi aruanne Soome NATO-poliitika osas võrdlemisi lakooniliseks. Soome jälgib NATO arenguid ja NATO koostöövõrgustiku laienemist ka edaspidi ning arendab ühistegevust alliansiga erinevates koostöövormides. NATO suunal jääb uks avatuks ja jätkuvalt on tugevad alused kaalumaks NATO liikmesust. Ühtlasi lisatakse, et liikmesuse üle otsustades on vältimatuks tingimuseks lai poliitiline üksmeel ning avaliku arvamusega arvestamine.

Kui Eestile on olnud NATOga liitumine iseenesestmõistetav julgeolekupoliitiline valik, siis Soome, kelle sõjaline riigikaitse põhineb territoriaalkaitse põhimõttele ülesehitatud kaitsestruktuuridel, üldisel riigikaitsekohustusel, tugeval kaitsetahtel ja rahvusvahelisel koostööl, on pidanud mõtlema sellele, mis on NATOga liitumise lisaväärtus ning selle võimalikud tagajärjed. NATO laienemine 1999 ja 2004 pani ka Soomet oma julgeolekupoliitilist olukorda uuest vaatevinklist analüüsima. Bukaresti tippkohtumise järelkajasid käsitleti Soomes põhjalikult ja neist kumas läbi Venemaa mõju NATO otsustele edasiste laienemiste osas. Ehkki Soome on põhimõtteliselt olnud NATO laienemise suhtes positiivselt meelestatud ja rõhutanud riikide suveräänsust oma julgeolekupoliitiliste valikute tegemisel, on ta samas olnud pigem ettevaatlik, hinnates laienemise mõjusid üldisele julgeolekukeskkonnale. See oli märgatav iseäranis enne 1999. aasta laienemist, mil mitmed Soome tipp-poliitikud pigem distantseerisid ennast protsessist või siis toonitasid NATO vastutust laienemisotsuste tegemisel (ja nende võimalikel tagajärgedel). Soomlased avaldasid enne esimest laienemisringi korduvalt muret NATO laienemise võimalike mõjude üle ennekõike regionaalse julgeoleku seisukohast⁴. Sama põhimõte kehtis üldiselt ka teise laienemisringi alguses, kuid alates 2000. aastast muutus Soome seisukoht Balti riikide võimaliku liitumise osas alliansiga pigem toetavaks. Nii näiteks tõdes 2000. aastal kaitseminister Enestam, et Balti riikide NATO-liikmesus suurendab Läänemere piirkonna julgeolekut. Sama kordas ka kaitsejõudude juhataja admiral Kaskeala 2001. aasta juunis. President Halonen, ehkki laienemise osas ettevaatlik, kinnitas kevadel 2001 Der Spiegelile antud intervjuus, et Soome ei soovi takistada Balti riikide NATO-liikmesust, ning kohtudes president Putiniga septembris 2001 tõdes Halonen, et Balti riigid saavad varem või hiljem alliansi liikmeteks.

Soomlased avaldasid enne esimest laienemisringi korduvalt muret NATO laienemise võimalike mõjude üle ennekõike regionaalse julgeoleku seisukohast

Soome seisukohtade muutust distantseeritusest pigem laienemist toetavaks on põhjendatud nii Venemaa vastuseisu vähenemisega laienemisele kui ka laienemise kui paratamatusega leppimist. Kui Balti riigid tegid ettevalmistusi NATOga liitumiseks, eristas Soome ennast lõunanaabritest, viidates erinevatele ajaloolistele kogemustele. Samuti sooviti vältida seda, et võiks tekkida seos Balti riikide NATOga liitumise ja Soome liitumatuse otsuse vahel. Ka andis Soome mõista, et ei soovi olla osaline nendes protsessides, kus tal ei ole tegelikult oma poliitilistest valikutest tulenevalt sõnaõigust⁵. 2004. aastal, mil Balti riikidest said NATO liikmed, nähti laienemises juba pigem positiivse mõjuga paratamatust.

Eesti liitumine alliansiga tõstis Eesti ja Soome koostöö julgeoleku- ja kaitsepoliitilistel teemadel uuele tasandile. Eestist sai Soome jaoks riik, kellel oli Soome-NATO suhte perspektiivist lisaväärtus ning kui Eesti suursaatkonnast Helsingis sai vaid seitse kuud pärast NATO-liikmesuse saavutamist NATO kontaktsaatkond⁶ Soomes, laiendas see koostööd veelgi. Eesti kui alliansi liikme ülesandeks oli info vahendamine NATO kui organisatsiooni ja selles toimuva kohta, NATO kõrgetasemeliste visiitide korraldamine koostöös Soome ametivõimudega, aga ka NATO tegevust käsitlevate seminaride ja teavituskohtumiste korraldamine. Lisaks sellele, et kontaktsaatkonnana tegutsemine pakkus võimalusi arendada süvendatud suhteid Soome kaitse- ja julgeolekupoliitika ekspertide ja huvilistega, oli see ka heaks võimaluseks luua tihedamad suhted Soomes resideerivate teiste alliansi liikmesriikide esindajatega. Üks kontaktsaatkonna peamisi tegevuseesmärke, NATOt käsitleva teabe vahendamine ja pakkumine, oli kantud soovist vähendada NATO suhtes Soomes valitsevaid eelarvamusi ja väärkujutelmi (alliansiga liitudes väheneb riigi otsustusõigus oma julgeolekupoliitiliste valikute üle ning riiki “sunnitakse” osalema erinevatel missioonidel, soomlased saadetakse võitlema kaugetesse ja ohtlikesse piirkondadesse, suurenevad kaitsekulutused, võimalik ettearvamatu reaktsioon liitumisele Venemaa poolt jne). Samuti oli väga oluline tegevusvaldkond Eesti NATO-kogemuste vahendamine nii praktilise kui poliitilise koostöö vallas.

Soome kui üks hinnatumaid ja aktiivsemaid alliansi partnereid on teinud NATOga koostööd alates 1992. aastast, mil Soomest sai NATO koostöönõukogu (NACC) esimene vaatlejaliige. Järgmise sammuna koostöö tihendamisel alustas Soome 1994. aastal osalemist NATO rahupartnerlusprogrammis (PfP) ning 1995. aastal hakati koostegutsemisvõimet arendama PARP-programmi raames. Lisaks osaleb Soome NATO rahutagamismissioonidel Balkanil (KFOR) ja Afganistanis (ISAF), olles per capita üks suurimaid panustajaid NATO rahutagamisoperatsioonidesse. Samuti teeb Soome NATOga koostööd NRFi raames ja on ELis aktiivne ELiNATO koostöö eestkõneleja.

Milliseks kujunevad Soome ja alliansi suhted, sõltub mitme muutuja summast, kuid kahtlemata mõjutavad Soome NATO-poliitikat edusammud ELi kaitsevõime arendamisel, Lissaboni lepingu raames abi osutamise kohustus ELi liikmesriikide vahel, alliansisisesed arengud, arengud Venemaal, regionaalsed, aga ka üleilmsed kaitse- ja julgeolekupoliitilised arengud.

NATO laienemine 1999 ja 2004 pani ka Soomet oma julgeolekupoliitilist olukorda uuest vaatevinklist analüüsima.

Seni on Soome poliitikud valdavalt kinnitanud, et enne 2012. aasta presidendivalimisi Soome NATO-poliitikas muutusi ei tule⁷. Samas arvatakse (muuhulgas mõtlevad nii ka kolme põhipartei välis- ja julgeolekupoliitika asjatundjad), et juba seoses 2011. aastal toimuvate parlamendivalimiste ja mõistagi ka 2012. aasta presidendivalimistega hakatakse taas aktiivselt rääkima Soome NATO-poliitikast (NATO-teema tõusetumisest valimiste eel on räägitud seoses erinevate valimistega aastaid, kuid lõpuks osutuvad valimisteemadeks siiski päevapoliitilisemad ja käegakatsutavamad küsimused).

Traditsiooniliselt on välis- ja julgeolekupoliitika Soomes olnud väga kitsa ringkonna määratud; olulisemate otsuste osas on tavaks jõuda kokkuleppele suuremate parteide vahel. Nii tagatakse poliitika põhijoonte järjepidevus ka valitsuste vahetumise korral. Max Jakobson on seda kirjeldanud kui poliitilist idülli, mis on sündinud parteide lähenemisest ja poliitikamaastiku tasandumisest, kus praktiliselt on kadunud ideoloogiline piir vasak- ja parempoolsuse vahel. Samas tuleb meeles pidada, et NATO küsimus on allutatud valimistulemustele ja NATO-vastasus toob Soome valijatelt rohkem hääli kui liikmesuse toetamine. See olukord ei näita muutumismärke. Kuniks poliitikud NATO küsimuses vaikivad ja kuulavad pigem rahva häält, räägivad NATOst avalikkuses ennekõike teadlased ja ajakirjanikud. Mitmete analüütikute hinnangul pole Soome ühinemisele NATOga tänastes oludes reaalpoliitilisi takistusi ja ka tehnilised koostöövõime erinevused jäävad üha väiksemaks, on vaid patsifistlikud ja emotsionaalsed põhjused. Praktilise koostöö ulatuslikkus kipub aga laiemale avalikkusele jääma hoomamatuks⁸.

Avaliku arvamuse suunamine julgeolekupoliitikas uutele radadele on aga keeruline ülesanne, mis vajab piisavalt aega. Arvesse võtmata aeg-ajalt ilmuvaid NATO-liikmesust toetavaid artikleid ja poolt- või vastuargumente sisaldavaid raporteid, ei ole aga märgata, et avalikus diskussioonis, kodanike toetuses või poliitilisel tasandil selget nihet liikmesuse suunas oleks toimunud. On ka arvatud, et Soome ametlikud seisukohad NATOst on pärast külma sõja lõppemist muutunud ehk kiiremini kui kodanike suhtumine allianssi. Hiljutise arvamusküsitluse⁹ kohaselt leiab 61% kodanikest, et Soome peab jääma sõjaliselt liitumatuks. 62% elanikest on alliansiga liitumise vastu (seejuures on tähelepanuväärne, et vanuserühmadest on kõige rohkem liitumise vastaseid 15-24. aastaste hulgas) ning 28% on liitumise osas positiivselt meelestatud. Parteilist kuuluvust silmas pidades on kõige rohkem liitumise toetajaid Kokoomuse (62%), Roheliste Erakonna (23%) ja Keskusta (21%) toetajate seas. Avaliku arvamuse muutumise eelduseks saab olla julgeolekupoliitika vallas toimuvate paradigmaatiliste muutuste tunnetamine, mille tulemusel võiks muutuda senine arusaam, mille kohaselt julgeolek ei tähenda üksnes võimet ja tahet oma maad kaitsta ning et sõjaline liitumine tingimata ei vähenda riigi julgeolekut. Kaitseminister Jyri Häkämies on kinnitanud, et Soome on sõjalise kriisi korral sõltuv toetusest, kuid pelgalt rahvusvaheline koostöö seda toetust Soomele ei taga¹⁰.

Analüütikute hinnangul pole Soome ühinemisele NATOga tänastes oludes reaalpoliitilisi takistusi, on vaid patsifistlikud ja emotsionaalsed põhjused.

Täna on Soome julgeolekupoliitikas keskne roll ELi liikmesusel, kuid sedagi näevad mõned poliitikud väga otseselt NATOga seotuna. Nii tõdes 2009. juunis parlamendi esimees ja Kokoomuse üheks tõenäolisemaks presidendikandidaadiks peetav Sauli Niinistö, et Soome ELi tee lõpus on NATO-liikmesus. Seni aga arendatakse tegevusi, mis kaude toetavad Soome võimet teha NATOga tihedamat koostööd (aktiivne koostöö NATOga, ELi ja NATO koostöö süvendamine, Põhjamaade kaitsekoostöö arendamine, koostöö USAga).

Kaks lähedast ja tihedalt lõimunud naaberriiki, Eesti ja Soome, on sarnaste julgeolekupoliitiliste eesmärkide ja väljakutsete ees seistes teinud vaatamata erinevustele oma julgeolekupoliitilistes valikutes ja ka ajutistele erimeelsustele koostööd, mis on täitnud nii meie siseriiklikke kui ka välispoliitilisi eesmärke ning suurendanud ühiste jõududega tagatavat julgeolekut nii oma regioonis kui ka kaugemal.