Saladusse mähitud mõistatus?
Püüdlustel mõista ja mõtestada Venemaa käitumist, selle motiive ning neid kujundavaid allhoovusi on läänes soliidse pikkusega ajalugu. Mõnikord on osutatud sedavõrd suurele veelahkmele maailmatunnetuses ja väärtushinnanguis, et mõistmine tunnistatakse kui mitte võimatuks, siis vähemalt üdini kontimurdvaks. Sellistel puhkudel on kombeks tsiteerida Winston Churchilli niigi viledaks viidatud tähendamissõna Venemaa kui saladusse mähitud mõistatuse kohta.
Churchilli algupärast iseloomustust “a riddle wrapped in a mystery inside an enigma” on raske tõlkida – saladuslikkuse ja mõistatuslikkuse tahkude ning tasandite tunnetamine-kirjeldamine on raske ülesanne.
Ning nii suububki osa õhtumaistest Vene-kirjeldajatest Moskva järjekordseid jõu- ja ilunumbreid kommenteerides aeg-ajalt pooleldi ükskõiksesse tõdemusse: “Ah, need venelased lihtsalt on sellised.”
Selle viimase tõdemusega rahuldumine ei saa Eestis ja Eestile olla vastuvõetav ega piisav. Venemaa siseriiklik areng, poliitilised hoiakud, suhestumine ülejäänud maailmaga ning neid kujundavad, sageli ajaloost tõukuvad ning sellega läbi põimunud allhoovused on olnud ning on ka praegu Eestile elulise tähtsusega. Kuid eelmise sajandi esimese poolega võrreldes on toimunud üks murdelise tähtsusega muutus. Toona oli Vene faktor midagi, mis mõjutas Eesti saatust rahvusvaheliste suhete, Euroopas valitsenud jõudude tasakaalu kujundamise kaudu. Praegu kujundavad Venemaa katlas mulisevad sotsiokeemilised reaktsioonid Eesti igapäevast sotsiaalset ja poliitilist reaalsust ka siseriiklikult. Eesti on de facto lakanud olemast ühe ajalootunnetuse, ühe keele ja ühe enesekäsitlusega rahvusriik.
Selle asemel on Eestist saanud kihistunud ühiskond. Eraldusjooned läbivad seda ühiskonda risti ja põiki. Neist olulisemad on ilmselt lõhed ajalootunnetuses, enesekäsitluses (mina- ja meiepildis) ning inforuumis. Siit võrsuvad arusaamad maailmast, sellest, mis on õige ja vale, kes on kangelane ja kes kurjategija. Need on seisukohad, mis võimaldavad inimesi mobiliseerida.
Kuid Eesti ei ole stratifitseerunud mitte ainult mentaalse vaid ka geograafilise ruumi mõistes. Nõukogudeaegse poliitika tagajärjena elab suur osa venelasi eraldi asumites, õpib oma koolides, käib oma klubides-restoranides, külastab oma kultuuriüritusi. See on eraldi elu suuresti iseenesesse sulgunud maailmas. Lisagem siia erinevused sissetulekutes, eestivenelaste koondumine tihti proletaarse hõnguga tegevusaladele ning veel üht-teist ja kolmandat, ja me saame potentsiaalselt plahvatusohtliku segu üksteist vastastikku võimendavatest lahknevustest eestlaste ja eestivenelaste vahel. Segu, mille süütamiseks võib detonaatoriks saada teispool riigipiiri toimuv.
Nii siin- kui sealpool seda piiri on vene küsimus Eestile strateegilise tähtsusega. Kuid kas Eestis suudetakse mõista ja vastuseid otsida strateegilistele küsimustele?