Sahel – kurbuse vöönd

Saheliks on hakatud nimetama vööndit Põhja-Aafrikas Sahara kõrbeala ja savanni vahel. See piklik vöönd ulatub läänest itta ca 5400 km pikkuselt, ühendades Atlandi ookeani ja Punase mere ranniku ja olles kõige laiemas kohas 1000 km laiune, kuid enamasti vaid mõnisada kilomeetrit lai. Sahel tähendab araabia keeles rannikut.

Paradoksina on see aga kõike muud kui rannik, kuna rannikuala on kitsa ribana üksnes vööndi lääne- ja idapoolses otsas. Valdavas enamuses kujutab Sahel karmi kliimaga väheviljakat sisemaad, mida külastavad sagedased põuad, kus kõrb meeter-meetrilt ja kilomeeter-kilomeetrilt savanni välja tõrjub ja sel teel Saharat üha sügavamale lõunasse laiutab. See on Aafrika suurim näljapiirkond, mis saab regulaarselt rahvusvaheliste organisatsioonide toidu- ja meditsiiniabi ja mis vajab toetust kõikidel elualadel, alates haridusest ja lõpetades kaevude ehitamisega.

Nälg aga üha süveneb, kuna kiire rahvaarvu kasv, maa harimine üle selle viljakuse ja karjakasvatamine üle maa võimekuse ainult süvendab kõrbe pealetungi. Seega on Sahel vöönd, mis ühendab Aafrika kõige vaesemaid riike. Aga samuti Aafrikale tüüpilisi teravate sisevastuoludega riike, kelle julgeolekudefitsiit hakkab ohustama juba piirkonda laiemalt, ulatudes põhjas Euroopani ja lõunas Kesk-Aafrikani.  Laienenud on ka salakaubandus – uimastid, inimesed, relvad.

Ajaloost

Sahel on üpris huvitava ajalooga piirkond. Keskajal ulatusid sinna araablaste ja berberite retked ning hakkas levima islam. Lõunapoolsed rahvad lõid mitmeid varafeodaalseid riike, millest teated eurooplaste kõrvu hakkasid jõudma küll alles 18.-19.sajandil. Müütilise kuulsusega oli eurooplaste kõrvus Timbuktu (praeguse Mali territooriumil) kui õitsev oaas keset kõrbe, kuhu on kogunenud tohutud rikkused ja äri. Need kujutlused olid küll ülepaisutatud, ent Timbuktu tähtsus nii kaubanduskeskuse kui kultuurimälestisena on olnud vaieldamatu.

Müütilise kuulsusega oli eurooplaste kõrvus Timbuktu (praeguse Mali territooriumil) kui õitsev oaas keset kõrbe, kuhu on kogunenud tohutud rikkused ja äri.

Saheli linnade pahupooleks olid kahtlemata suured orjaturud. Ammu enne, kui eurooplased hakkasid vedama Aafrikast orje Ameerika kolooniatesse tööjõuks, olid selle kaubanduse Sahelis käivitanud araablased ja berberid, püüdes või ostes lõunapoolsete rahvaste hulgast orje ja müües neid orjaturgudel põhjapoolsetesse araabia maadesse ja kaugemalegi. Erinevalt ülejäänud maailmast ei ole suudetud orjusele ja orjakaubandusele teha Sahelis lõppu ka tänapäeval, kuigi sealsete riikide valitsused on korduvalt üritanud orjust keelustada. Segadused ja konfliktid Saheli rahvaste vahel on andnud võimaluse orjakaubanduse jätkamiseks.

Prantsuse ja Briti koloniaalvõim hõlvasid Saheli piirkonna 19. sajandi lõpul ja lähtusid „jaga ja valitse“ põhimõttest. Ilmselt tõmmati administratiivpiirid tahtlikult nii, et omavahel rivaalitsevad rahvad jäid ühte piirkonda, et neid saaks teineteise vastu ära kasutada. Koloniaalvõimu lagunemise ajal oli mitmetel rahvastel iseseisvumise lootus. Lõuna-Sudaani kristlased lootsid oma riiki juba 1956. aastal, kui Sudaan iseseisvus, kuid britid seda neile ei võimaldanud. Lõuna-Sudaan iseseisvus alles 2011. aastal. Prantsuse president Charles de Gaulle oli lubanud tuareegidele oma riiki. Ometi seda lubadust ei täidetud, vaid tuareegid killustati Mali, Nigeri, Liibüa, Burkina Faso ja Alžeeria vahel. Oma riigi eest võitlevad tuareegid tänaseni. 1960. aastal Prantsusmaale kuulunud Saheli riigid saavutasid iseseisvuse, kuid jõukust ja stabiilsust seeläbi ei tulnud.

Saheli jagunemine

Saheli vöönd on jagatud üheksa riigi vahel. Läänest itta on nendeks riikideks Senegal, Mauritaania, Mali, Burkina Faso, Niger, Nigeeria, Tšaad, Sudaan ja Eritrea. Kahel neist, Burkina Fasol ja Nigeerial, on kokkupuude Saheli vööndiga võrdlemisi napp. Teiste riikide territooriumist hõlmab Sahel aga suure osa.

Samas on selline piiritlemine tinglik ja regiooni tuleks ajaloolisest, kultuurilisest ning etnilisest taustast tingituna vaadelda märksa laiemalt, lülitades sellesse vähemalt osaliselt ka Alžeeria, Liibüa, Kesk-Aafrika Vabariigi ja Kameruni. Nigeeria Aafrika suurima riigina ja ingliskeelsena pigem ei kuulu Saheli teiste riikidega ühte perre.

Valdavas enamuses kujutab Sahel karmi kliimaga väheviljakat sisemaad.

Ka Eritrea jääb hoopis teise kultuurikeskkonda kui ülejäänud Saheli riigid, kuigi suuremat osa tema territooriumist loetakse Saheli vööndisse kuuluvaks. Valdav osa Sahelist kuulus alates 19. sajandi lõpust Prantsuse Lääne-Aafrika koloniaalvalduste hulka (v.a Sudaan) ja selle mõjul on asjaajamiskeel nendes riikides tänini prantsuse keel. Vaid Mauritaanias, nagu ka Sudaanis, on selleks ülekaalukalt araabia keel.

Saheli riigid said iseseisvuse 1960. aastal (Sudaan 1956 ja Eritrea 1993). Piirkonna riigid jaotuvad aga nii suuruse, etnilise koosseisu kui piiriülese kokkukuuluvuse järgi mitmesse rühma, mille eraldus-, aga ka ühisjooned on mõneti tinglikud. Enamiku Saheli riikide rahvastik on äärmiselt kirev nii rassiliselt, keeleliselt kui hõimujaotuse järgi.

Araablased ja berberi rahvad, sh tuareegid ja kabiilid, kes on enamasti kõrbeala karjakasvatajad, on heledanahalised, lõunapoolsed maaharijad aga mustanahalised Aafrika rahvad. Viimased kõnelevad arvukalt erinevaid keeli, mis on taganud prantsuse keelele ametliku positsiooni säilimise ja sageli ka lingua franca staatuse. Riigipiirid jagavad traditsioonilisi rahvaste ja hõimude asualasid, ent samas ühendavad erinevaid rahvaid ja hõime ühte riiki. See koloniaalpiiride pärand on olnud üheks kõige teravamaks konfliktide allikaks.

Kõik Saheli piirkonna riigid on olnud poliitiliselt ebastabiilsed, kus võim vahetub enamasti riigipöörete tagajärjel. Teatavat stabiilsust on püüdnud tagada Prantsuse sõjaväeline kohalolek mitmes Saheli riigis, mis aga mõistetavalt paljudele ei meeldi. Usukuuluvuselt on Sahel suures enamuses sunni islami mõjualasse kuuluv regioon. Islam on viimastel kümnenditel päris laialt levinud lõuna suunas. See on aga toonud kaasa ka islamiäärmusluse ja terrorismi leviku ning mitmed rahvusvahelised äärmuslikud terroriorganisatsioonid on piirkonnas kanda kinnitanud.

Riigid ja rahvad

Kaks Saheli riiki, Mauritaania ja Sudaan, on araabia riigid. Mauritaania on küll suure territooriumiga (1,03 miljonit ruutkilomeetrit), kuid võrdlemisi väikse rahvaarvuga (3,5 miljonit elanikku) kõrberiik, kus ca 30 protsenti rahvastikust on heledanahalised  araablased, maurid ja berberid; teist samapalju elab põhiliselt lõunas piki Senegali piiri mustanahalisi Aafrika rahvaid, kes on suguluses Senegali elanikega. Umbes 45 protsenti on aga segunenud rahvastik, kes suures osas on võtnud üle araabia keele. Mauritaania suureks probleemiks on peetud rassismi, eriti lõunas elavate mustanahaliste rahvaste diskrimineerimist põhjapoolsete heledanahaliste rahvaste ja nende käes oleva riigivõimu poolt. Jätkuvalt on probleemiks ka orjus, kus orjaseisundisse on samuti surutud mustanahaliste rahvaste esindajad.

See on Aafrika suurim näljapiirkond, mis saab regulaarselt rahvusvaheliste organisatsioonide toidu- ja meditsiiniabi.

Sudaan oli enne Lõuna-Sudaani eraldumist 2011. aastal Aafrika suurima territooriumiga riik. Ent 1,886 miljoni ruutkilomeetriga kuulub ta tänini Aafrika suurimate hulka. Tänases Sudaanis elab ca 32 miljonit elanikku, kellest 70 protsenti on araablased. Teised rahvad on põhiliselt Aafrika päritolu mustanahalised Darfuri ja Niiluse rahvad, kes on samuti islamiusulised, kuid mittearaablased. Enamik kristlasi ja animiste jäi Lõuna-Sudaani eraldumisega viimase territooriumile. Rahvastevahelised suhted on ka Sudaanis pingelised, eriti araablastest karjakasvatajate ja Darfuri põlluharijate vahel. See on põhjustanud Darfuri piirkonnas mitmeid humanitaarkatastroofe ja sadade tuhandete inimeste põgenemise naaberriikidesse, eriti Tšaadi. Sudaani president Omar al-Bashir on kuulutatud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolt inimsusevastastes kuritegudes kahtlustatavana tagaotsitavaks.

Kaks Saheli riiki – Senegal ja Burkina Faso – kuuluvad puhtalt nn musta Aafrikasse, st seal elab araablasi ja berbereid väga väiksearvuliselt. Need riigid on enam-vähem samas suurusjärgus. Senegali territoorium on 196 200 ruutkilomeetrit ja seal elab 13 miljonit elanikku, Burkina Faso aga 274 200  ruutkilomeetrit ja 16 miljonit elanikku. Seega on nende riikide territoorium tunduvalt väiksem Saheli keskmisest, kuid rahvaarvult kuuluvad nad keskmiste hulka.

Tüüpilisteks Saheli riikideks võiks pidada siiski kõrbe- ja savanniala lõhestatud riike – Malit, Nigerit ja Tšaadi. Need riigid jagunevad nii looduskeskkonna poolest kui kultuuriliselt kaheks iseenesest kokkusobimatuks osaks. Neis on selgelt märgata koloniaalpiiride absurdsust. Suurema osa nende territooriumist moodustavad hõredalt asustatud kõrbealad, kus elavad poolrändlevad karjakasvatajad – Malis ja Nigeris peaasjalikult tuareegid, Tšaadis araablased.  Kümnel protsendil viljakamal territooriumil elab aga 90 protsenti rahvastikust, põhiliselt paiksed mustanahalised põlluharijad.

Konfliktid tuareegide ja araablaste vahel ühelt poolt ning aafriklaste vahel teiselt poolt on olnud pidevad ja tingitud mitmetest põhjustest – kultuurilised kokkupõrked, rassivaen, separatismipüüded, karjakasvatajate ja maaviljelejate võitlus maade pärast, välisriikide sekkumine jpm. Eriti teravalt lahvatas see konflikt Sudaanile kuuluvas Darfuris, kuid puudutas teravalt ka Tšaadi. Need riigid on samas suurusjärgus ja sarnased, mistõttu oleks loogilisem, kui riigipiirid jagaksid neid riike kuidagi teisiti. Samas kardetakse riigipiiride muutmisest tulenevaid pretsedente sedavõrd, et ükski neist riikidest ei soovi piiride muutmist. See aga ei tähenda, et piire ei sooviks muuta nendes riikides elavad rahvad ja hõimud, mis on viinudki ülestõusudeni ja eraldumiskatseteni.

Mali on riik, millest viimasel ajal on olnud kõige enam juttu. Selle riigi territoorium on pisut üle  1,2 miljoni ruutkilomeetri ja rahvaarv 15 miljonit inimest. 90 protsenti Mali rahvastikust moodustavad lõunas elavad mustanahalised põlluharijad, põhjas elavad poolnomaadidest tuareegid ja maurid.

Nigeri territoorium on üle 1,2 miljoni ruutkilomeetri ja rahvaarv 16 miljonit. 80 protsenti elanikest on mustanahalised põlluharijad, 20 protsenti tuareegid ja araablased.

Ammu enne, kui eurooplased hakkasid vedama Aafrikast orje Ameerika kolooniatesse tööjõuks, olid selle kaubanduse käivitanud araablased ja berberid Sahelis.

Tšaadi territoorium on samuti üle 1,2 miljoni ruutkilomeetri, rahvaarv 12 miljonit inimest. Riigi elanikest 88 protsenti on aafriklastest maaharijad, 12 protsenti araablased. Riigis viibib ka 200 000–300 000 pagulast Darfurist (Sudaan), kes etniliselt on lähedased Tšaadi rahvastele. Tšaad on ainus Saheli riik peale Eritrea, kus on ka arvukas kristlik kogukond, ca 35 protsenti elanikest, põhiliselt riigi lõunaosas.

Prantsuskeelses Sahelis on lisaks sõjalisele kohalolekule Prantsusmaa säilitanud ka võrdlemisi tugeva majandusliku positsiooni. Juba 1945. aastal võeti kasutusele Prantsuse frangiga seotud CFA frank, mida algselt interpreteeriti kui Prantsuse Aafrika kolooniate franki, nüüd aga kui Aafrika finantsühenduse franki (pr k vastavalt Colonies françaises d’Afrique ning Communauté française d’Afrique). Tänapäeval on CFA jagatud kaheks ühikuks – Lääne-Aafrika CFA frangiks ja Kesk-Aafrika CFA frangiks, mida Saheli frankofoonsed riigid kasutavad ühisvaluutana. Nii mõnigi aafriklane juhib tähelepanu, et Aafrika ühisvaluuta on palju vanem kui Euroopa ühisvaluuta euro.

Mis juhtus Malis?

Malis ei juhtunud õigupoolest midagi, mis ei oleks võinud juhtuda Nigeris, Tšaadis, Burkina Fasos või Kesk-Aafrika Vabariigis. Kõiki neid riike ühendab ebastabiilne poliitiline elu, virelev majandus, pidevad hõimukonfliktid ja sagedased riigipöörded. Viimane sündmuste jada sai Malis alguse riigipöördest.

Jaanuaris 2012 olid tuareegid haaranud võimu Põhja-Malis. Kapteni auastmes nooremohvitser Amadou Sanogo otsustas korraldada 22. märtsil 2012  riigipöörde, süüdistades valitsust korruptsioonis ja suutmatuses tuareegi mässulistega toime tulla, ning kukutas seadusliku presidendi Amadou Touré. Mõistetavalt ei suutnud ka tema tuareegi mässulisi ohjeldada ja korruptsioon ainult laienes nagu iga riigipöörde järel.

Konfliktid tuareegide ja araablaste vahel ühelt poolt ning aafriklaste vahel teiselt poolt on olnud pidevad.

Tuareegid kuulutasid Mali põhjaosas välja iseseisva Azawadi riigi, ilmselt siira sooviga enesemääramiseks. Azawadi rahvuslik vabastusliikumine (pr k: Mouvement National de Libération de l’Azawad, MNLA) ei suutnud aga iseseisvust kaua hoida, vaid see võeti neil islamistlike rühmituste Ansar Dine ja rahvusvahelise Al-Qaeda kohaliku haru Islami-Magribi Al-Qaeda (ing k Al-Qaeda in the Islamic Maghreb, AQIM) poolt käest. Nii oli Põhja-Mali langenud islamiäärmuslaste kätte, kes hakkasid seal kujundama platsdarmi oma võimu laiendamiseks ning tungisid edasi pealinna Bamako suunas.

Seda ei saanud rahulikult pealt vaadata ei Mali valitsus, prantslased ega ükski Mali naaberriik, kelle huve ja julgeolekut selline areng ohustas. 10. jaanuaril 2013 palusid Mali võimud Prantsusmaalt sõjalist abi ja Prantsusmaa sekkus, lähetades konfliktipiirkonda oma väed. Teistest riikidest, sh Eestist, laekus logistilist abi. Tänaseks on Prantsuse ja Mali väed islamistid tagasi tõrjunud ja Põhja-Mali oma kontrolli alla võtnud. Samas on islamiste mitme riigi kokkupuutealal ja hõredasti asustatud kõrbe hiigelterritooriumil raske tabada, mistõttu võib islamistide tegevus iga hetk uuesti aktiviseeruda. See tähendab, et Mali ei tule oma probleemidega ise toime ning vajab välist abi. Eesti on lähetanud Malisse kaks sõjaväelast ja lähetab lähiajal ilmselt kaheksa lisaks, kuid eestlased sõjategevuses osalema ei hakka.

Niisiis, Mali (aga ka teiste piirkonna riikide) tulevik on raskesti ennustatav. Islamistide kantsi sinna lubada ei saa, kuna sel juhul ähvardab kogu piirkond langeda rahvusvahelise islamiäärmusluse kontrolli alla. Tuareegide iseseisvusest ei saa ilmselt ka sel korral asja. Püsivat demokraatiat ei paista aga kuskilt.