august 10, 2018

Rwanda – miks see meile tähtis on?

Erakogu
Loo autor Rwanda külanaistega, kelle ainsaks tuluallikaks on seenekasvatus.
Loo autor Rwanda külanaistega, kelle ainsaks tuluallikaks on seenekasvatus.

Musta Aafrika riik annab eeskuju soolise võrdõiguslikkuse poolest.

Eestist rahvaarvult kümme korda suurem ja pindalalt kolmandiku võrra väiksem Ida-Aafrika riik Rwanda on (kuri)kuulus nii oma julmuse poolest veerandsaja aasta eest kui innovatiivsuse ja naistele võrdsete võimaluste andmise poolest täna. Eesti-Rwanda parlamentaarse sõprusrühma juhina külastasin koos asejuhi Terje Treiga Kigalit mai alguses. Mõtteainet aga jagub kauemaks, sest Rwandasse peab süvenema. 24 aastat tagasi aset leidnud genotsiid on trauma, mis jääb ruandasid aastakümneteks saatma. Samas püüavad ruandad teha kõik, et see taak jäädavalt seljataha jääks.

1994 – Rwanda aasta

Tänased hutud ja tutsid elasid 150 aastat tagasi rahumeelselt teineteise kõrval. Olid ka kolmandad – pügmeed, keda kutsuti tvaadeks. Siis tuli valge mees kui peremees. 1885. aasta Berliini konverentsi tulemusena jagati Rwanda nimelt Saksamaale. Esimese maailmasõja käigus langes Ruanda-Urundi Belgia kätte. 1919. aastal sai Belgia Rahvasteliidult täieõigusliku mandaadi piirkonda valitseda.

Umbes 90 aastat tagasi hakkas Belgia ülemvõim ruandadele välja andma isikut tõendavaid dokumente. Selleks hakati mõõtma ruandade pikkust üldiselt ja eri ninasid ning omandi suurust. Need, kellel oli pikem nina ja rohkem vara (lehmi), said isikutunnistusse kirja „tutsi”. Teised, kes olid lameda ja lühema ninaga ning vaesemad, pandi ametivõimude poolt kirja kui „hutud”. Omandi muutumisega võis tutsi muutuda hutuks nagu ka vastupidi. Ruandad elasid külades aga jätkuvalt külg külje kõrval hoolimata sellest, mida kolonisaatorid oma annaalides nende kohta sätestanud olid. Nad rääkisid sama ikinyarwanda (ruanda) keelt, said ühtviisi aru oma ajaloost ja kultuurist.

Belglased mängisid tutsi vähemusele. Veel kümmekond aastat enne oma koloniaalaja lõppu see reegel kehtis. Ent siis, vahetult enne 1962. aasta Rwanda iseseisvumist, aitasid belglased kallutatud valimiste tulemusena 1960. aastal võimule hutu enamuse. Belglaste „jaga ja valitse” printsiip oli tilk tilga haaval uuristanud kivisse augu, mis tegelikkuses tähendas üha enam levivat vägivalda tutside suhtes. Üle 100 000 tutsi oli sunnitud Rwanda jätma ja põgenema naaberriikidesse või kaugemale, ka Euroopasse ja Ameerikasse.

1990. aastate algul olid välisruandad, ennekõike tutsid, end koondanud Rwanda Patriootlikku Rindesse (Rwandan Patriotic Front – RPF). Pealetungi alustati põhja poolt. Algas Rwanda kodusõda, mis küll korraks vormistati vaherahuks 1993. aastal, aga seda vaherahu dokumenti ei võtnud kumbki pool tõsiselt. 1994. aasta aprillist juulini leidis aset võigas genotsiid, kus 100 päeva vältel tapeti ca 900 000 ruandat. Peamiselt oli tegu tutsidega, aga puutumata ei jäänud ka mõõdukad hutud või teele ette jäänud tvaad. Tapmine toimus vahendeid valimata.

Rahvusvaheline üldsus … jälgis

Kurb, aga tõsi on see, et ÜRO rahuvalvajad ei teinud suurt midagi eskaleerunud pinge maandamiseks. Ruandadel on tuhat korda õigus, kui nad ütlevad, et maailm jättis nad maha. Kohapeal olnud ÜRO sinikiivrid teavitasid küll nagu kord ja kohus sellest, mis Rwandas toimub. Anti teada sedagi, et midagi hirmsat hakkab õige pea sündima. Viimasel hetkel läks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peakorterisse New Yorki teele faks palvega kiiresti otsustada, mida ÜRO rahuvalve peaks Kigalis tegema. Maailmaorganisatsiooni vastamine ei vastanud kujunenud olukorrale.

Ka maailma korravalvur ja muidu alati varmalt sündmuspaigale kohale tõttav USA ei tahtnud sekkuda. Põhjus oli lihtne – 1993. aasta Somaali kogemus tähendas Ühendriikidele 18 hukkunud Ameerika sõdurit. Värsked surmad hoidsid Ühendriigid Rwandast eemal. Nõnda jäädigi jumalast üksi verre uppuma …

Gacaca

Nurjunud riigil, nagu Rwanda 1990. aastate keskpaigas oli, tuli eluga ikkagi edasi minna. Viiendik ruandadest oli tapetud. Tapjad pagesid naaberriikidesse, nii nagu 1962. aastal põgenenud tutsid tulid pärast 34 aastat pagulust tagasi. Igaüks võis näpuga näidata naabrinaisele, et sinu mees või poeg tappis kellegi minu perekonnast.

Tegelikul olid just lesknaised suuresti need, kes asusid rohujuuretasandil purunenud kildudest potte-panne kokku lappima. Üheskoos käärisid külanaised käised üles, istusid maha ja rääkisid, rääkisid, rääkisid. See unikaalne kohtupidamise vorm kannab nime gacaca ja tähendab seda, et istutakse väljas muru peal ja räägitakse probleemid selgeks. Üle Rwanda oli taolisi gacaca’sid 160 000, neist kolmandikku juhtisid naised. Lõppotsus nägi ette üksteisele andestamist.

Muidugi on naiivne arvata, et riiklikku kohtupidamist kui sellist polnudki  või siis polnud kaasusi, mis Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse oleks jõudnud. Ikka oli! Esimesel juhul 2000, teisel juhul ÜRO tasemel 70 kaasust. Aga ilma 1,2 miljoni juhtumi arutamiseta muruplatsil istudes ehk ilma gacaca’ta poleks Rwanda seal, kus ta hetkel ikkagi on. Väikeriik, kes kaotas etnilise puhastuse tagajärjel 20 protsenti oma elanikkonnast, on tuhast tõusnud. Rwandalt on mõndagi õppida.

Tare puhtaks

Maailma üks kõige radikaalsemaid keskkonnaseadusi on Rwanda parlamendis vastu võetud 10 aastat tagasi. Rwanda Vabariigis on nimelt nii kilekottide tootmine kui ka kasutamine keelatud. Seaduserikkujaid ootab karistus.

Kõikide, eriti parlamendiliikmete püha kohus on osaleda regulaarselt kord kuus toimuvatel talgutel (umuganda). Peaasjalikult tähendab see prügi, eriti aga plastiku puhastamist nii linnatänavailt kui ka maal põldudelt.

Nägin oma silmaga, et pealinn Kigali on puhtamast puhas. Vaat et üks puhtamaid pealinnu, mida olen maailma eri paigus külastanud. Just nimelt, et mitte ainult Aafrikas, vaid maailmas üldse. Puhtus ja kord valitses ka neis külades, kust Rwanda visiidi ajal läbi sõitsime. Palju lilli, palju prügikaste. Noored märkasid maas laokil olevat prahti prügikasti visata. Muide, noorte osakaal on pea ¾ elanikkonnast.

Ühiskonna tervis korda

Kõigil ruandadel on ravikindlustus. Valitsus on saanud malaaria kontrolli alla. Arvud jutustavad enamat: laste suremus on 15 aastaga vähenenud kolm korda. Rwanda valitsuse kodulehelt võib igaüks lugeda: suremus on 32 last 1000 vastsündinu kohta. Samal ajavahemikul on naiste suremus sünnitamisel vähenenud viis korda. Rwanda peres on keskmiselt neli last.

Ei maksa unustada, et genotsiidi eel ja ajal oli Rwanda klassikaline nurjunud sisemaa riik. Rwandal puuduvad maavarad. Eksporditakse teed ja kohvi. Areneb turism. Asjad edenevad. Maha ei saa vaikida ometi mündi teist külge – praegu elab Rwanda rahvastikust 39 protsenti suhtelises vaesuses, absoluutses vaesuses peab hakkama saama 16 protsenti ruandadest. Ent jällegi, trend näitab vähenemist. Rwanda valitsus on seadnud eesmärgi, et 2024. aastal elab Rwandas suhtelises vaesuses 15 protsenti elanikest ja allpool vaesuspiiri elavate ruandade hulk on nulli viidud.

Infotehnoloogia appi

Hetkeseisuga on 60 protsendil meestest 40 protsendil naistest mobiiltelefonid. Kogu Rwanda on kaetud internetiga. Ilma häbenemata võivad ruandad nentida, et nende riik on üks arenenumaid IT-riike Aafrikas. Rwanda ambitsioon on saada Aafrika IT-keskuseks. Transform Africa tippkohtumine algas vahetult pärast riigikogu delegatsiooni lahkumist Kigalist. See toimus juba viiendat korda ja kohal olid kõikide Smart Africa 22 liikmesriigi kõrged esindajad, erasektorist rääkimata. Eestigi oli esindatud suure äridelegatsiooniga. IT ühendab meid kahte – Eestit ja Rwandat.

Mis puutub ettevõtluse edendamisse, siis Rwanda paikneb Maailmapanga 2017. aasta tabelis 41. kohal. Kontinendi arvestuses on Rwanda Sahara-aluse Aafrika edetabelis märkimisväärsel teisel kohal. Aafrika esinumber Mauritius paikneb Maailmapanga pingereas 25. kohal, seevastu kontinendi kolmas – Keenia – on alles 80. kohal. Muide, Eesti on vastava tabeli 12. kohal.

Sooline võrdõiguslikkus

Rwanda Vabariigi kahekojalises parlamendis on alamkojas naised enamuses – 64 protsenti. Senatis on naisi enam kui kolmandik – 38 protsenti. Rwanda poliitikud märgivad, et 1994. aasta genotsiid tähendas seda, et patriarhaalses Rwandas tuli valitsemistava kardinaalselt muuta. Naised tuli  kaasata valitsemisse. Ühest küljest mõjutas seda poliitilist otsust gacaca-kogemus, aga teisalt nähakse seda ka kui Rwanda totaalset vabastamist ajalootaagast. Üpris laialt on kasutusel termin „sooline revolutsioon”.

Sõnad pole pelgalt sõnadeks jäänud. 2003. aasta põhiseaduses on selgelt kirjas, et kõigi tasandite otsuse langetamisel peab osalema vähemalt 30 protsenti naisi. Kümme aastat tagasi võeti vastu naistevastase vägivalla vastu võitlemise seadus, milles ennetus ja karistus on selgelt välja toodud. Nagu ka 2009. aasta tööseaduses, kus kriipsutatakse alla võrdseid võimalusi nagu ka naiste õigust saada võrdse töö eest võrdset tasu. Sealtsamast on lugeda, et seksuaalne ahistamine töökohal on keelatud.

Revolutsiooniliseks tuleb aga pidada 2013. aasta maaseadust. Euroopa perspektiivist vaadates on see ehk tühiasi, aga 2018. aasta märtsi ÜRO naistestaatuse komitee istungil ei väsinud teiste Aafrika riikide naised Rwandat imetlemast ja kiitmast. Nimelt tagab Rwanda maaseadus naistele võrdsed võimalused maa saamises, omamises ja kasutamises. Muide, 26 protsenti Rwanda maaomanikest on naised üksi, 18 protsenti maaomanikest on mehed üksi ja 54 protsendil juhtudest on maa naise-mehe kaasomand. Aafrika 55 riigi puhul on ainult Rwanda naistel õigus maale.

Viis aastat tagasi on Rwanda sarnaselt Islandiga kehtestanud sootundliku eelarve. Iga-aastase eelarve juurde kuulub ka kohustuslik GBS (Gender Budget Statement – toim) eelarve lõpus.    Rwanda parlamendi poliitika ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni juhi Euthalie Nyirabega lühikommentaar oli, et sooline võrdõiguslikkus Rwanda kontekstis tähendab jätkusuutlikkust.

Aafrikas ja ka maailmas juhtiv roll

Soolise võrdõiguslikkuse poolest kuulus Rwanda on kõikvõimalike soolist tasakaalu otsivate foorumite lahutamatu osa üle maailma. Kui patriarhaalses 19. sajandi Rwandas oli üks tähtis naine ehk kuninga ema (Umugabekazi), kui genotsiidieelses Rwandas valitses vanasõna „iga tugeva mehe taga on tugev naine” (ukurusha umugore, akurusha n’urugo), siis täna, 2018. aastal, valitsevad naised võrdselt meestega Rwanda Vabariiki. Parlamendi spiiker ja välisminister on naised, peaminister ja president mehed. Tõsi, president Paul Kagame on omaette pjedestaalil. Ent kuidas presidenditeemat ka ei käsitletud, ruanda naised peavad Kagamest lugu ja on naiste õiguste edendamise eest talle tänulikud.

Aafrika Liidu selle aasta eesistujamaa Rwanda riigipea Kagame katsub tüürida Aafrikat reformikursile. Kindel on aga see, et ta hoiab soolise võrdõiguslikkuse teemal silma peal ka Aafrika Liidus. Jaanuarikuise tippkohtumise üks tulemusi on, et seitsme aasta pärast, 2025. aastal, peavad Aafrika Liidu kõrgemad kohad olema naiste ja meeste vahel võrdselt jagatud. 50:50-põhimõte on laiapindne. Nii eriesindajate kui ka üksuste juhtide positsioonid peavad olema võrdselt nii naistel kui ka meestel.

Last but not the least. Nii Rwandas kui ka Eestis on rahvastikust 52 protsenti naised. Maailma Majandusfoorumi 2017. aasta aruande järgi on Rwanda soolise võrdõiguslikkuse vallas Islandi, Norra ja Soome järel maailmas neljandal kohal. Eesti paikneb soolise võrdõiguslikkuse vallas 37. kohal.