Egiptus – kas edasi või tagasi?

Egiptuse praegune president Abdel Fattah al-Sisi tõusis riigipeaks 2014. aastal.  Enne teenis  ta Egiptuse armee mehhaniseeritud vägedes ja juhtis Põhja sõjaväeringkonda. Alates 2010. aastast oli al-Sisi sõjalise luure juhina noorim Egiptuse Relvajõudude Ülemnõukogu liige ja kaitseminister. Peale araabia kevadest alguse saanud poliitilisi muutusi ülendati ta 2013. aasta juunirevolutsiooni järel armee ülemjuhatajaks.

Araabia kevad oli Egiptuse rahvale – nii muslimitele kui ka kristlastele – kauaoodatud muutus, mis toimus spontaanselt, ilma suurema organiseerimiseta. 25. jaanuar oli Egiptuses varem tuntud kui politseipäev ja riiklik püha, kuid tänaseks on see päev saanud hoopis uue tähenduse. 25. jaanuaril 2011 otsustasid Egiptuse noored vaba päeva sisustamiseks minna oma seisukohti väljendama El Tahriri väljakule, mis on  Kairo peaväljak.  Seda mõtet jagati sotsiaalvõrgustikes ning tulemus oli ettearvamatu. 2011. aastal Egiptuses alguse saanud araabia kevad pööras riigi senised poliitilised arusaamad pea peale.

Egiptuses toimusid esimesed vabad presidendivalimised, mille võitis Mohamed Morsi. President Morsi on radikaalne muslim, Muslimi Vennaskonna liige.  Ta lootis ja uskus, et enamik egiptlasi olid ja on vastavalt oma sünnidokumentidele tõsiusklikud muslimid. Kahjuks on Egiptuse muslimid usuküsimuses suhteliselt „pehmed“. Egiptlased järgivad oma usutavasid kindlasti teisiti kui mõned teised araablased-muslimid, eriti saudid. Muslimi Vennaskond on religioosne ühendus, kus on tähtsal kohal muu hulgas ka haridus ja heategevus. President Morsi alahindas tõsiasja, et Muslimi Vennaskond ei olnud varem mitte kunagi riiki juhtinud ega võimul olnud. Üsna pea mõistsid egiptlased, et uue presidendi riigijuhtimine erineb unistatust, sest ellu püüti viia algislamit vastavalt Saudi Araabia vahhabiitlikule mudelile. Muslimi Vennaskonnal oli poliitiline programm ja üle riigi ulatuslik võrgustik külades ja linnades, kuid puudusid praktilised teadmised poliitika elluviimisest. Egiptlased pettusid üsna ruttu ja tulid taas tänavatele. President Morsi sai olla Egiptuse riigipea mõni päev vähem kui aasta. Rahvas valis uueks presidendiks senise asepresidendi Abdel Fattah al-Sisi.

Araabia kevad oli Egiptuse rahvale – nii muslimitele kui ka kristlastele – kauaoodatud muutus, mis toimus spontaanselt, ilma suurema organiseerimiseta.

Mis edasi?

Vastavalt Egiptuse põhiseadusele on riigil nii president kui asepresident. President Morsi asepresident oli Abdel Fattah al-Sisi. Al-Sisi vandus rahvale ja presidendile truudust ja kõik oli korras. Näiliselt. Egiptus on alates vabade ohvitseride revolutsioonist 1952. aastal olnud suuremal või vähemal määral sõjaväe juhitud. Ka sel korral tuli vastsele asepresidendile armee appi ja nii muutus riigis ka võim. Juulis 2013 teatas kindral Abdel Fattah al-Sisi president Morsi ametist tagandamisest. Endisest asepresidendist sai peale erakorralisi üldvalimisi 8. juunil 2014 Egiptuse Araabia Vabariigi president. President Morsi arreteeriti ja anti kohtu alla. Kõik võinuks minna paranemise suunas – rahvas oli oma suhtumist Muslimi Vennaskonna valitsusse väljendanud. Rahvas sai uue presidendi ja praegune president sai võimule rahva mandaadiga. Viimastel valimistel 2018. aasta kevadel sai president al-Sisi 97 protsenti valijate häältest.

Tegelikkuses on Egiptuses viimaste aastate jooksul hüppeliselt suurenenud inflatsioon, meenutades araabia kevade segast aega. Rahval ei ole lootust ega usku paremale elujärjele. Egiptuses valitseb arusaam, et sotsialismiaeg president Nasseri ametiajal 1956–1970 oli Egiptuse kuldaeg, mida tuuakse võrdluseks tänaseni. President Nasser ja teised vabad ohvitserid tähtsustasid väga head Egiptuse haridust ja see andis omal ajal  paljudele maapiirkondade elanikele võimaluse kooliharidust omandada, nii et sihikindlamad õppurid jõudsid isegi ülikoolidesse. Haridus on nüüd suuresti oma väärtuse kaotanud. Enam ei kehti president Nasseri poolt lubatu – riik garanteerib kõigile haritud inimestele töökohad.

Egiptuse elanikkond on hüppeliselt suurenenud ja valitsus ei suuda kõigi koolilõpetajate tulevikku kindlustada. Vaatamata Egiptuse valitsuse erinevatele pingutustele on riigi majandus Lääne turule suhteliselt vähe avatud, välisfirmade osakaal on tagasihoidlik, huvi Egiptuse hiiglasliku turu vastu jahe. Riigis on märkimisväärne osa varimajandusel. Egiptuse kaubamärke, mis maailmas tuntud, leiab üksikuid. Egiptus on üks suuremaid riike araabia maailmas, kus oluline osa on põllumajandusel, kuid põllumajanduseksport on väike.

Majandusaladest on suurim osa turismil ja teenindusel (ca 47,3 protsenti), põllumajanduse osakaal on ca 29,2 ja tööstuse oma ca 23,5 protsenti. Riiklikud toetused majandusele ja sotsiaalsfäärile on minimaalsed. President al-Sisi on oma rahvale selgitanud, et elujärje parandamine võtab aega, sest eelmised presidendid on majandanud pillavalt ning nüüd tuleb ära teha suur töö, et olukord paremaks muutuks. Seni see selgitus toimib. Uusi väljaastumisi suudetakse kontrolli all hoida, kuid julgeolekuolukord on keeruline. Osa egiptlastest on kaotud lootuse ja läinud õnne otsima ISISe ridadesse. Paraku ei ole vaja minna kaugele, et mõista – kõrbealadel ei ole tihti julgeoleku tagamine riigi käes, riiklikult püütakse hoida vaid stabiilsust. Reaalsuses on Egiptuse olukord tänasel päeval tunduvalt keerulisem, kui oli enne araabia kevadet, sest nüüdsel ajal on avatud meedia vaatamata tõrgetele ka Egiptusesse jõudnud.

Suheldes erinevatel tasanditel kohalike elanikega on igaühel ise võimalik toimuvast aru saada. Muu hulgas on praegune president hiljaaegu rahvusvahelisel areenil ajakirjanikele öelnud, et Egiptuses ei ole poliitvange, kedagi ei vangistata tema ideede pärast  ja riik teeb partneritega igakülgset koostööd. Samal ajal on rahvusvaheline inimõiguste organisatsioon Human Rights Watch teatanud vastavalt kinnitatud andmetele, et Egiptuses on umbes 60 000 poliitvangi, kelle vangistustähtaeg ei ole nii mõnigi kord üldse kindlaks määratud.

Araabia kevade üks eesmärkidest oli ka inimõiguste esiletoomine. See on tänaseni üheks Egiptuse olulistest probleemidest, sest inimõigustest rääkimine ja nende eest võitlemine võib lõppeda vanglas.

Kas edasi või tagasi?

Hiljuti, 7. jaanuaril 2019, avati Kairos uus usukeskus – Kristuse Sünni Kirik, kus kõrvuti on kopti kirik ja mošee – Al Fattah Al Aleem. Avamistseremoonial osalesid nii kopti patriarh Tawadros II kui ka Azhari šeik Ahmed El Tayeb. See suur kopti jõulude ajal toimunud tseremoonia oli märgiline mitmel moel. President al-Sisi ja kopti kirikupea näitasid selget soovi riik ühendada, sest vaatamata sellele, et kristlaste hulk Egiptuses on olnud viimasel sajandil vaid umbes kümme protsenti elanikkonnast, on Egiptuse presidendid ja valitsused püüdnud lõimida kodanikke kõigil tasanditel.

Egiptus on ajalooliselt olnud multireligioosne riik (enne 1960. aastat elasid seal muslimid, kristlased ja juudid) ja seadust järgides on püütud kvoodisüsteemiga kõikidele riigi tasanditele võtta tööle eri religioonide esindajaid, kuid see ei ole alati olnud edukas. Valitsus on püüdnud sõlmida kokkuleppeid, teiste hulgas ka lepe 1981. aastal peale president Mubaraki võimulesaamist, millega osapooled – Egiptuse valitsus ja Muslimi Vennaskond –, lubasid jääda oma positsioonidele ja hoiduda  kokkupõrgetest. Just Muslimi Vennaskond oli näiteks 1987. aastal Mubaraki kandidatuuri ülesseadjaks. Vaatamata sellele, et Muslimi Vennaskond oli ametlikult illegaalne, oli valitsus organisatsioonist teadlik ja lubas selle liikmete laialdast imbumist ülikoolidesse, ühiskondlikesse organisatsioonidesse, avalikku teenistusse. Kahepoolsed suhted jõudsid selleni, et 2000. aasta üldvalimistel said Muslimi Vennaskonna esindajad Egiptuse parlamenti. President Mubarak mõistis, et riigi võimalikult stabiilsena hoidmine on väga tähtis.

President al-Sisi sõnul ei ole Iisraeli ja Egiptuse suhted olnud iial nii head kui praegu. See tekitab aga rahvas küsimusi, kelle või mille nimel sõditi kõik need Araabia-Iisraeli sõjad ja miks pidid nii paljud isad ja pojad nendes sõdades hukkuma.

Araabia kevade üks eesmärkidest oli ka inimõiguste esiletoomine. See on tänaseni üheks Egiptuse olulistest probleemidest, sest inimõigustest rääkimine ja nende eest võitlemine võib lõppeda vanglas.

President al-Sisi ametiajal on Egiptuse allakäik olnud kiirem kui eelnevate režiimide ajal ja praeguse valitsuse majanduspoliitika on viinud riigi pigem tagurpidikäigule. Riigi strateegiat on kujundanud ja ellu viinud sõjavägi, kasutades nii kodumaal kui ka regioonis üht ja sama meetodit. Teada on, et al-Sisi on püüdnud eelkäijatelt õppida. Ta on rõhutanud araabia natsionalismi ja selle olulisust ning üksnes võimukandjate oskust ja võimalusi riigi olukorra parandamiseks.

Vaatamata sellele, et nii al-Sisi presidendina kui ka teised Egiptuse Araabia Vabariigi presidendid on kandnud ülikondi ja püüdnud jätta tsiviilisiku muljet, on nad tegelikult olnud tegevsõjaväelased. Nad on enda kanda võtnud tsiviilülesanded, mille lahendamiseks neil ei ole piisavalt kogemusi, majandus ei ole nende tugev külg, kuid presidendi ja valitsuse ülesanne on juhtida riigi kõiki valdkondi. Olles harjunud juhtima armeed ilma, et keegi küsimusi esitaks, on nad ka riigi majandust juhtinud samal moel. Paraku on see Sisi-majandus (sisinomia) viinud riigi allakäigutrepile nii majanduslikult kui vaimselt. Purunenud on suure rahva paljud suured unistused.

Tundub, et tulevik võib Egiptuse presidendilt nõuda mitmeid tähtsaid otsuseid, kui ta tahab oma positsiooni säilitada. President al-Sisi sõnul ei ole Iisraeli ja Egiptuse suhted  olnud iial nii head kui praegu. See tekitab aga rahvas küsimusi, kelle või mille nimel sõditi kõik need Araabia-Iisraeli sõjad ja miks pidid nii paljud isad ja pojad nendes sõdades hukkuma. Mitmete vaatlejate andmetel on Egiptuses lähiajal oodata muutusi. Võtmeküsimus on, kas ja kuidas suudetakse Egiptust arendada, et ta ei jõuaks sarnasesse olukorda, kus on praegu Jeemen ja Sudaan. Tänane Egiptuse majandusolukord ei aita sellele küsimusele mitte kuidagi vastust leida.