Rootsi suhted NATOga: tants aurukatla ümber

Liitumine või mitteliitumine NATOga on siiani Rootsi jaoks olnud pigem identiteedi ja kuvandi kui eksistentsiaalne julgeolekuküsimus. Pärast Teise maailmasõja lõppu valis Rootsi neutraliteedipoliitika jätkamise, kuna see oli teda nii Esimeses kui Teises maailmasõjas hästi teeninud ja teenis hästi ka külma sõja ajal. Samas on teada fakt, et Rootsi Teises maailmasõjas Saksamaaga koostööd tegi ning tegi koostööd ka NATOga alliansi loomisest peale. Tänaseks on nii selle koostöö sisu kui ka tähendus muutunud ja saanud määravaks Rootsi julgeoleku tagamisel. Üha enam räägitakse alliansiga liitumisest. Teema, mis on pikka aega olnud tabu, on jõudnud parteide programmidesse.

Kuid olulisem sellest, kas Rootsi kuulub NATOsse või mitte, on pigem see, et Rootsi suudaks vajadusel ennast kaitsta ja NATOga koostööd teha. See eeldab aga väga sihipärast ja pikaajalist planeerimist kaitsevaldkonnas, poliitilist konsensust ning rahalisi vahendeid.

Kuid olulisem sellest, kas Rootsi kuulub NATOsse või mitte, on pigem see, et Rootsi suudaks vajadusel ennast kaitsta ja NATOga koostööd teha.

Neutraliteedipoliitika ja alliansivabadus Rootsi moodi

Kuna sel kuul tähistab NATO oma 70. sünnipäeva, on paslik heita pilk tagasi Rootsi ja NATO vaheliste suhete kujunemisele. Rootsi endise peaministri Olof Palme sõnul oli neutraliteedipoliitika Rootsi jaoks ainus viis iseseisvus säilitada ning sellest põhimõttest kujunes aastakümneteks omamoodi ideoloogia. Samas sai Rootsi jääda neutraalseks vaid tänu talle USA ja NATO poolt antud julgeolekugarantiidele ning tänu sellele, et puhvrina Rootsi ja Nõukogude Liidu vahel asetsenud Soomel oli viimasega allkirjastatud sõpruse, koostöö ja vastastikuse abiandmise leping 1948. aastast. Alles viimasel ajal on Rootsi meedias hakatud avalikult rääkima ja kirjutama sellest, kuidas Rootsit juba 1950. aastail alliansi mitteametlikuks liikmeks peeti, sest isegi asjaosaliste ring oli tol ajal väga väike.

Rootsi ajakirjanik Mikael Holmström, kirjeldab oma raamatus „Den Dolda Alliansen – Sveriges Hemliga NATO-förbindelser“ („Nähtamatu allianss – Rootsi salajased NATO-sidemed“) väga värvikalt ja ülevaatlikult, kuidas Teise maailmasõja ajal Rootsi Hitleri Saksamaale malmi, kuullaagreid ja muud sõjapidamiseks vajalikku materjali müüs ning sakslastel oma raudteed kasutada lasi. Pärast sõja lõppu ja Saksamaa kapituleerumist tuli ka Rootsil silmitsi seista Nõukogude ohuga.  Abi saamiseks ja oma kaitseväe moderniseerimiseks pöörduti Londoni ja Washingtoni poole, kuid rootslaste usaldusväärsus Lääne silmis ei olnud just kiita. Kõigil oli värskelt meeles Rootsi ja Saksamaa vaheline koostöö ja Rootsil tuli usalduse võitmiseks vaeva näha. Stalin ei andnud aga kellelegi armu. Jõuga kukutati Tšehhoslovakkia demokraatlik valitsus, Soome sunniti alla kirjutama paktile Nõukogude Liiduga, järge ootas Norra.  Euroopas valitsev ebakindlus sundis Lääne-Euroopa riike kokku hoidma. Allkirjastati nii kahe- kui ka mitmepoolseid sõjalise abi lepinguid, kuid peagi mõisteti, et ilma USAta ei ole võimalik usaldusväärset vastupanu Nõukogu Liidule luua ning 4. aprillil 1949 kirjutati Washingtonis alla Põhja-Atlandi lepingule – loodi NATO.

Nii Norra kui ka Taani ühinesid alliansiga, kuid Rootsi otsustas  neutraliteedipoliitikat jätkata. See kõik tekitas palju ärevust ning sõjajärgne USA-meelne peaminister Tage Erlander  tegi kõik, et USA ja NATO julgeolekugarantiid ka Rootsile laieneksid. See eeldas, et Rootsi hangiks suures koguses USA sõjatehnikat ning teeks igakülgset koostööd luurealal, kuna Rootsi geograafiline positsioon oli selleks soodne. Ka võisid USA lennukid kasutada Rootsi lennuvälju. Lisaks saavutati kokkulepe, et juhul kui Rootsi suveräänsus satub rünnaku alla, jätkab Rootsi eksiilvalitsus ühes NATO riikidest ning sinna evakueeritakse ka kuninglik perekond.

Kõik see oli rangelt salajane, sest vastasel juhul ei oleks Rootsi saanud end ametlikult neutraalseks pidada.¹

Muutunud julgeolekukeskkond

Rootsi jätkas ametlikult neutraliteedipoliitika kursil ka pärast külma sõja lõppu kuni liitumiseni Euroopa Liiduga 1995. aastal ning alates sellest ajast on Rootsi ametlikuks positsiooniks „alliansivabadus“, mis markeerib Rootsi mittekuulumist sõjalisse liitu ehk NATOsse. Samas on Rootsi alates külma sõja lõpust teinud partnerina tihedat koostööd NATOga erinevatel rahutagamise operatsioonidel. Külma sõja lõpp tähendas Rootsi jaoks algselt ka polariseerunud maailma lõppu ning seoses sellega sõjalise konflikti tõenäosuse langemist miinimumini Läänemere piirkonnas. Välist ohtu Rootsile ei peetud kuigi tõenäoliseks ning 2014. aastaks oli Rootsi kaitsevõime vähenenud 90 protsendi võrra. Ka kaitsedoktriin, mis kinnitati Riksdagis 2009. aastal pärast Vene-Gruusia konflikti, ei näinud ette suuremat kaitsejõudude ümberstruktureerimist. Rootsi võttis küll ühepoolselt vastu solidaarsusdeklaratsiooni, milles ta tõotas rünnaku puhul naabrite vastu mitte passiivseks jääda, aga kuidas sellist lubadust täita, jäi paljudele ebaselgeks, kuna Rootsi kaitsejõudude seis võimaldas tol hetkel vaid madala intensiivsusega rahvusvahelistel operatsioonidel osalemist.

2014. aasta sündmused Krimmis ja Ida-Ukrainas muutsid üsna radikaalselt Läänemere julgeolekupilti ning andsid uue hoo NATO idatiiva tugevdamisele. Soome ja Rootsi moodustavad väga olulise komponendi NATO Balti riikide kaitseplaanides ning Walesi tippkohtumisel 2014. aastal said nii Soome kui ka Rootsi NATO eripartneri staatuse (Enhanced Opportunities Partners). Nii Soome kui Rootsi jaoks tähendab see võimalust osaleda võrdsel tasemel NATO tööprotseduurides. Rootsi osaleb koos Soomega ka kõigil NATO territoriaalkaitse õppustel ning sõjaliste võimete arendus käib käsikäes NATO võimete arendusega, et vajadusel oleks võimalik koos tegutseda.

Soome ja Rootsi sõlmisid NATOga ka vastuvõtva riigi toetuse kokkuleppe, mis võimaldab neil vastu võtta NATO vägesid oma territooriumil, kuid ei kohusta selleks.  Samas ei anna eripartneri staatus õigust osaleda NATO otsustusprotsessides ega ühises planeerimises.² Segaseks jääb ka vastastikuse abi osutamise protseduur – kas partnerile, olgugi et eristaatuses olevale partnerile, kehtib artikkel 5 samal määral kui liikmele ja kas kõik osapooled saavad sellest ühtemoodi aru. Suures plaanis on see muidugi tehniline ning ületatav probleem. Põhiline on valmisolek ja soov abistada ja abi vastu võtta, kui olukord seda nõudma peaks.

Kuna Rootsi tee NATOsse paistab siiski olema pikem ja keerulisem, on kuningriik lisaks laiaulatuslikule koostööle NATOga astunud ka teisi samme oma julgeoleku kindlustamiseks. 2014. aastal allkirjastasid Rootsi ja Soome kahepoolse sõjalise koostöö lepingu. 2016. aastal allkirjastasid mõlemad riigid kahepoolsed sõjalise koostöö lepingud USAga ja 2018. aastal allkirjastasid USA, Rootsi ja Soome kaitseministrid kolmepoolse tahteavalduse Washingtonis. Aktiivselt osaletakse ka Põhjala kaitsekoostöö formaadis NORDEFCO.

Kuid vaatamata sellele, kas Rootsi otsustab kunagi NATOga täielikult liituda või mitte, lasub Rootsil kohustus oma kaitsevõime taas üles ehitada. See on aga pikaajaline protsess ning nõuab sihipärast kaitseplaneerimist mitmete valimisperioodide jooksul. Selle kohustuse täitmist eeldab nii liitumine NATOga kui ka soov saada USA julgeolekugarantiid. See on tingimus, mida on väga selgelt väljendanud ka USA praegu president.

Rootsi valimised ja valikud

Ärevaks muutunud julgeolekukeskkond nii lähedal kui ka kaugemal lubaks eeldada, et julgeoleku- ja kaitseküsimused mängivad valimistel ka suuremat rolli. Rootsi puhul see paraku paika pole pidanud.  Kaitse- ja julgeolekuteema on muidugi tõstatunud, kuid see ei ole kuidagi määranud valimiste kulgu ega tulemust.

Juba eelmistel valimistel 2014. aastal eeldati, et julgeoleku- ja kaitseteema on valimiste kõige olulisem teema ja põhjuseid selleks oli mitu. Venemaa oli annekteerinud Krimmi ning sisenenud Ida-Ukrainasse. Parempoolne allianss eesotsas moderaatidega lootsid valimisvõitu, sest just liberaalid ja moderaadid rääkisid kõige häälekamalt Venemaast kui ohust ja NATOga liitumisest. Samas jäi nende ellu viidud kaitsepoliitika moderaatide valitsemise ajal tagasihoidlikuks, olles pideva kriitika objektiks. Valimistel said otsustavaks tavapäraselt maksuteema, haridus, tervishoid ja migratsioon ning valimised võitsid sotsiaaldemokraadid, kes Keskkonnaparteiga ka koalitsiooni moodustasid.

Sotsiaaldemokraadid lubasid jätkata Rootsi alliansivaba kurssi, kuid teha võimalikult lähedast koostööd NATO ja teiste partneritega, mis julgeoleku debati kontekstis tähendas keskteed põhimõttel „hundid söönud, lambad terved“. Midagi olulist siiski muutus. Vahetult pärast 2014. aasta sügisel toimunud valimisi sisenesid Vene hävitajad Ölandi kohal Rootsi õhuruumi ning veidi hiljem kahtlustati ka Vene allveelaeva tegutsemist Rootsi vetes. Samuti märgati Vene luureteenistuste aktiveerumist Rootsis. Rootsi ühiskonna jaoks oli see tõsine häirekell.

Kui allianss oleks valimised võitnud ja võimule pääsenud, oleks kurss NATO suunas ehk mõnevõrra konkreetsemaks muutunud. Nagu teada, nii ei läinud.

Sotsiaaldemokraadist Peter Hultqvistist sai kaitseminister, kes kohe tõsiselt kaitsekulude ja kaitseväe reformimisega tegelema hakkas. Ta oli see, kes tajus, kui halvas seisus on Rootsi kaitsevõime ning mõistis, et kauem pead liiva all hoida ei saa. Tema esimeseks ülesandeks sai kaitseväe ja kaitseministeeriumi vaheliste suhete normaliseerimine. Ta palus kaitseväelt realistlikku ilustamata pilti tegelikust olukorrast ja võimetest ning asus oma mandaadi piires suuri ümberkorraldusi tegema.³

Rootsi riigikaitsestrateegia 2016–2020 nägi esmakordselt pärast 20 aastat ette kaitsekulude tõusu ning vajadust kaitseväge ümber struktureerida, et see vastaks realistlikule ohupildile ning riigi põhilisele ülesandele tagada oma riigi territooriumi kaitse. 2010. aastal kaotas Rootsi kohustusliku ajateenistuse, kuid see otsustati 2017. aastal taastada ning jõustus 2018. aastal. 2017. aasta sügisel korraldas Rootsi külma sõja järgse suurima sõjalise õppuse Aurora, mis keskendus Gotlandi kaitsele ning kus osalesid põhiliselt üksused USAst ja teistest NATO riikidest. 2018. aastal paigutati Gotlandile taas armeerügement.

Väga tugev suunamuutus Rootsi riigikaitses oli toimunud vaatamata sellele, et lubatud eelarvetõusust vaid 1/3 kaitseväeni jõudis.

2018. aasta Riksdagi valimiste eel kardeti kõige enam, et uus valitsus ei pruugi sel suunal jätkata. See hirm osutus asjatuks, kuid ajalooliseks kujunesid viimased valimised ometi. Mitte kunagi varem ei ole koalitsiooni moodustamine võtnud nii kaua aega ja mitte kunagi varem ei ole Rootsi ühiskond ega erakonnad sisemiselt nii lõhestunud olnud. Valimised toimusid 9. septembril 2018 ning uus valitsus astus ametisse alles 21. jaanuaril 2019. Ajalooline on ka see, et esimest korda positsioneerisid end NATOga liitumise küsimuses positiivselt koguni neli paremerakonda:  liberaalid, kristlikud demokraadid, Keskpartei ja moderaadid, kes kokku moodustavad parempoolse alliansi.

Kui allianss oleks valimised võitnud ja võimule pääsenud, oleks kurss NATO suunas ehk mõnevõrra konkreetsemaks muutunud. Nagu teada, nii ei läinud. Allianss lõhenes ja Rootsi uut valitsust juhivad täna sotsiaaldemokraadid. Samas tänu just neile on viimastel aastatel kaitse-eelarvet tõstetud ning kaitsereforme läbi viima hakatud. Tänu sotsiaaldemokraatide jõulisele tegutsemisele on ka parempoolsed, kuid eelkõige moderaadid kaitseküsimustesse tõsiselt suhtuma hakanud ja NATO küsimuses kindla seisukoha võtnud.

NATOga liitumiseks pelgalt õiges suunas liikumisest ei piisa. Selleks on tarvis ka rahva toetust üle 50 protsendi, Riksdagi enamuse toetust ning kaitsekulude tõstmist kahele protsendile.

NATOga liitumiseks pelgalt õiges suunas liikumisest ei piisa. Selleks on tarvis ka rahva toetust üle 50 protsendi, Riksdagi enamuse toetust ning kaitsekulude tõstmist kahele protsendile. Kuigi julgeolekudebatt Rootsi meedias on viimastel aastatel üsnagi elav olnud ning viimane toetus NATOga liitumiseks on koguni 42 protsenti, on sõjalisse allianssi kuulumine rootslase jaoks ikkagi ideoloogiliselt võõras mõte. Asjale ei aita kaasa ka lõhe sotsiaaldemokraatide eneste leeris, kus kaitseminister püüab teha võimalikult tihedat koostööd NATO ja USAga, samal ajal kui välisminister Margot Wallström ajab olofpalmelikku maailmarahu poliitikat ja püüab leida rahvusvahelist toetust tuumarelvade keelustamise lepingule. Tuumavõimekus on aga üks oluline komponent NATO heidutusest ning sellest loobumine oleks USA jaoks vastuvõetamatu.

Ka kaitsekulutuste tõstmine läheb üle kivide ja kändude. 14. mail 2019 peab kaitsekomisjon esitama valitsusele raporti  järgneva viie aasta kaitsepoliitika suundumuste kohta. Kuigi komisjon on ettepanekutes sõltumatu ja eesmärgiks on võetud kaitsekulude tõstmine 1,5 protsendini 2025. aastaks, on kaitseminister Hultqvist andnud ette raamid, mis seda ilmselt siiski ei võimalda. Valitseva koalitsiooni lubadused teistes valdkondades lähevad ilmselt kallimaks kui arvestatud.

Samuti tuleb kaitsevõimete arendamises ja NATOga liitumise küsimuses Soomega sammu pidada ja tegevusi koordineerida, sest ühe kaitstus sõltub teisest.

Koostöö NATOga ning liitlastega eraldi on aidanud Rootsi kaitseväge kaasajastada ning märkimisväärselt tõhustada. Ühes sellega on  paranenud nii  Rootsi, Soome kui ka Balti riikide julgeolek. Kuid kuni rootslased NATOt päriselt omaks pidama hakkavad, kestab edasi lõputu tants aurukatla ümber.

Autor esitab oma isiklikke vaateid.

_____

¹ Mikael Holmström,  Den dolda alliansen – Sveriges hemliga NATO-förbindelser, 2011.

² Anna Wieslander, What Makes an Ally? Sweden and Finland as NATO Partners, 2019 https://www.atlanticcouncil.org/blogs/new-atlanticist/what-makes-an-ally-sweden-and-finland-as-nato-partners

³ Annika Nordgren Christensen, En betraktelse över den försvarspolitiska mandatperioden 2014-2018: Putin, pengar och personalförsörjning, 2018 https://annikanc.com/2018/08/16/en-betraktelse-over-den-forsvarspolitiska-mandatperioden-2014-2018-putin-pengar-och-personalforsorjning/