Rooma teine langemine?

Et maailm on järjekordses kaoses ja mitmeid riike haarava sõja lävel, ei tohiks tulla üllatusena kellelegi, kes on vaevunud vähekegi ajalugu vaatama. Kuigi ebainimlik ja enamuse poolt vihatud, on selline seisund samavõrd normaalne kui inimkeha hingamine või talve saabumine peale sügist. Alates Vestfaali rahu sõlmimisest 1648. aastal, mis on sümboolne verstapost tänapäevase maailmakorralduse alguseks, on suuremaid sõdu, mis raputanud maailma tasakaalu, peetud enam-vähem regulaarselt kümneid. Seitsmeaastane sõda 1754–1763, Prantsuse revolutsioon ja Napoleoni sõjad 1792–1802, Ameerika ja Inglismaa sõda 1812–1815, Ameerika ja Hispaania sõda 1898, Esimene maailmasõda 1914–1918, Teine maailmasõda 1939–1945, Vietnami sõda 1959–1974; Jom Kippuri sõda 1973, NSV Liidu – Afganistani sõda 1979–1989, Lahesõda 1990–1991, Balkani sõda 1991–2001, USA/NATO-Talibani sõda alates 2001, Iraagi sõda 2003–2011 on vaid mõned näited relvakonfliktidest, kuhu on haaratud olnud rohkem kui kaks sõdivat poolt.

Seega on sõda eri rahvaste vahel üsna tavapärane suhtlusvorm, mitte erand või üksikjuhtum. Tuhandeid raamatuid on kirjutatud sõja põhjustest, kuid kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et iga sõda taandub inimlikule vajadusele tunda ennast turvaliselt ja kasvatada oma mõjuvõimu. Esimene on baasalus ellujäämiseks, mis on instinktiivne omadus, ja teine toetab esimest, sest võimaldab garanteerida vahendeid püsimajäämiseks piiratud varude maailmas. Iga valitseja ja iga rahvas, kes ei tegutse oma julgeoleku ja mõjuvõimu kasvatamise huvides, on paratamatult hukule määratud. Selle määratluse üle võib vaielda ja tuua lauale inimlikud väärtused, nagu igaühe õigus elule, võrdsus jne, kuid põhialused jäävad alati samaks – enda julgeolek ja mõjuvõim teiste üle, et tagada vahendid ellujäämiseks.

Kuna inimene ei ole tark jumala armust, siis võivad terved riigid minna sõtta ka ettekujutusest, et see on möödapääsmatu. Suur roll on valitsejate egodel ja isiklikel ambitsioonidel. Tihti kammitseb sõttaminejat lühinägelikkus tagajärgede suhtes, seda eriti kaasnevate, mitteotseste mõjude osas, mis võivad kasumlikuks ennustatud sõjakäigu muuta pikemas perspektiivis katastroofiliseks. Olgu siin üheks levinud näiteks Hitleri Saksamaa maailmavallutuslik ambitsioon, mis ebarealistliku eesmärgi ja teostamatu strateegia tõttu lõpetas kogu saksa rahva senise ideoloogilise eksistentsi. Võib ju vaielda, et suurem osa saksa rahvast jäi ellu ja elu kulgeb Saksamaal tänapäevaste demokraatlike reeglite järgi, kuid mis on olulisem, kas pelgalt füüsiline eksistents või vaimne vabadus oma veendumuste järgi elada? Ja kes siiski otsustab, mis on õiged väärtused?

Tuhandeid raamatuid on kirjutatud sõja põhjustest, kuid kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et iga sõda taandub inimlikule vajadusele tunda ennast turvaliselt ja kasvatada oma mõjuvõimu.

Saksamaa näide ei ole juhuslik, sest samavõrd saab sarnaseid võrdlusi tuua praegu toimuvate konfliktide vaatlusel. Tõenäoliselt oli Samuel Huntingtonil õigus, kui ta 1992. aastal ennustas, et edasised suured sõjad peetakse tsivilisatsioonide vahel, kus terved kultuurid ja religioonid halastamatult põrkuvad. See on täna juhtumas oma paratamatul kursil. Huntington pakkus välja kaheksa suurt tsivilisatsioonide gruppi, millest kolme olulised esindajad on omavahel hetkel tõsises vastasseisus: kristlik Lääs, radikaalsed moslemid ja ortodoksne Venemaa. Kuigi veel ei ole haaratud konfliktiseisu terved tsivilisatsioonid, on oht selleks suur.

On fakt, et elatustase ja ideoloogia on kõigil tsivilisatsioonidel suuresti erinevad. Teravad erisused heaolus ja tõekspidamistes on aga soodsad konfliktide allikad. Kuid ei ole midagi provokatiivsemat sellest, kui üks tsivilisatsioon otsustab muuta teise endasarnaseks ilma seda soovi varjamatagi. See on otsene rünnak teise maailmapildi ja tõekspidamiste vastu ning põhjustab vihkamist. Vihkamisest vägivallani on lühike tee.

Võimetus või pigem ignorantsus teise kultuuri ja religiooni toimimisest arusaamisel põhjustab rumalaid vigu suhtluses, millel on tõsised tagajärjed. Kuid ka see on üks inimloomuse loomulikke vigu – me ei taha õppida oma eelkäijate kogemustest.

Eelmäng

Lääneriigid on vastasseisus ulatusliku islamiekstremismiga ja samal ajal tunnistab Venemaa oma suuremaks julgeolekuohuks NATO. Olukord on segane, kus nii Läänel kui ka Venemaal on ühiseks vaenlaseks äärmuslik islamiliikumine, nn Islamiriik ehk Daesh. Samas ehitavad mõlemad kultuurid teineteise vastu Euroopa piiridel sõjajõudu üles. Kuid keegi ei taha meelsasti pidada kahte eri sõda samaaegselt, seega tuleb ühe probleemi lahendamiseks olla mingilgi moel liitlane oma vähema vaenlasega, nagu on antud juhul Lääne ja Venemaa de facto liit Daeshi vastu.

Siiski on praegu toimuv sõjategevus Lähis-Idas vaid enesekaitsereaktsioon, mitte veel lahendusele suunatud mõtestatud tegevus. Maakeeles öeldes, paras supp on kokku keedetud ja kuidagi tuleb see ära helpida. Otsustava ja tõenäolise lahenduse leidmist takistavad mitmed olulised tegurid veel kaua ja tõsiselt, mis paraku vaid suurendab kaost ning ohtu eriti just Lääne kultuuriruumile. Enne kui takistusi ja võimalikke lahendus vaadelda, tuleb aru saada, kus tehti pöördumatud vead.

Professor Martin van Creveldil, kõrgelt tunnustatud ajaloolasel ja strateegil, on karmid etteheited eriti Ühendriikide võimetusele näha kaugemale omaenda kultuuriruumist. Halvem veelgi, ameeriklastel on komme sekkuda teiste tsivilisatsioonide protsessidesse, ise aru saamata, milliseid tagajärgi see tegelikult loob. Ühendriigid on aastakümneid olnud maailmas superjõud ja tõenäoliselt seetõttu veendunud oma õiges kursis ning isevõetud kohustuses kujundada kogu ülejäänud maailm demokraatlikuks ja paremaks paigaks. See algas 1980. aastatel, kui Ühendriigid asusid toetama Afganistani mudžahiide võitluses Nõukogude vägede vastu. See toimis ja venelased olid sunnitud lõpuks taanduma, kuid selle toetusega loodud „vabadusvõitlejad“ valgusid maailma laiali ja hakkasid populariseerima terroritaktikaid. Osa liitus Talibaniga, osa Al-Qaedaga jne.

Järgmiseks suureks veaks oli rünnak 2003. aastal Iraagi vastu demokraatia nimel. Muidugi oli Saddam Hussein kaabakas ja türann, kuid ta ei olnud religioosne fanaatik ega rahvusvaheline terrorist rohkem kui iga teine riigipea. Tema pagendamine ja hilisem hukkamine oli tõeline väetis terroriliikumiste kasvulavale. Võiks arvata, et juba sellest oleks Lääs võinud õppida, kuid ei – järgmiseks tuli Liibüa ja diktaator Muammar Gaddafi kukutamine ning tapmine. Saabunud kaoses ja võimuvaakumis on Daeshil täna pidupäev. Kuid ka see ei käivitanud häirekella ja järgmiseks tuli „demokratiseerida“ Süüria. Ka sealne diktaator Bashar al-Assad ei olnud just demokraatliku riigijuhi musternäidis ja seega tuli kutsuda esile revolutsioon ning asuda toetama „liberaalseid“ mässulisi. Kolm aastat läks aega äratuseni, et Washington märkaks, kuidas sunniitide juhitud fanaatiline terroristlik liikumine Daesh oli levinud Iraaki ja Põhja-Aafrikasse.

Kvaliteetvastane

Daesh ei ole paraku kamp harimatuid metslasi, vähemalt mitte juhtide tasandil. Nad on hästi organiseeritud ja arenevad tugeva ning ühtse ideoloogia pinnal, millele lõhestunud läänelikel kultuuridel pole sarnast vastu panna. Daeshi suurim tugevus on ühtsus ja usk maailmakalifaati, mis saabub kohtupäevaga. The Atlanticu toimetaja Graeme Woodi uurimuse sõnul eksivad need, kes arvavad, et Daesh pole religioosne – Daesh on isegi väga religioosne. Nende õpetus ja uskumine tuleb nn puhtast islamist, prohveti tekstidest islami alguspäevadel, milles sisalduvad juhised ja reeglid on tänapäevase maailmakorraldusega võrreldes erakordselt julmad. Ususalgajate tapmine või orjastamine on kohustus, mitte valik, eesmärk on piirideta kalifaadi loomine ja kristlastele kättemaksuks ristisõdade eest tuleb vallutada Rooma. Siiski on Roomal selles ideoloogias vaid sümboolne tähendus ja tänapäevane eesmärk on pühkida maamunalt eelkõige kogu läänelik tsivilisatsioon.

Daesh ei saa tunnistada mingeid territoriaalseid piire ega pea läbirääkimisi. Ainus eesmärk on kogu maailmakorralduse muutmine vastavaks šariaadi seadustele. Tõenäoliselt sellise, meie jaoks hullumeelse ambitsiooni tõttu leiabki Daesh tuhandeid uusi liitujaid ja toetajaid nii oma praegusest regioonist kui ka üle maailma.

Nende värbamine on professionaalne ja mitmekülgne. Üheks põhivahendiks on sotsiaalmeedia ehk ruum, milles enamik tänapäeva inimesi elabki, teiseks on vastasseisu tekitamine moslemite ja Lääne ühiskondade vahel, millele loovad hea pinnase terroriaktid Euroopa ja Ühendriikide linnades. Viha, mis tõuseb põlisrahva poolt moslemite vastu, on üks võimsamaid ajendeid, mis aitab ka nn modernseid moslemeid meelitada liituma Daeshi ideega, kuna neile ei jäägi muud alternatiivi. Veri on alati paksem kui vesi.

Võib ju vaielda, et suurem osa saksa rahvast jäi ellu ja elu kulgeb Saksamaal tänapäevaste demokraatlike reeglite järgi, kuid mis on olulisem, kas pelgalt füüsiline eksistents või vaimne vabadus oma veendumuste järgi elada?

Võikaid avalikke hukkamisi võib lihtsameelselt pidada metsluse ja arulageduse ilminguks, kuid tegelikult on see hoolikalt kalkuleeritud taktika. Teooria ja ka praktika on läbi ajaloo näidanud, et massiline terror sunnib vastast hirmus sama saatuse ees oma meelt muutma. Sama taktikat on rakendatud pea iga revolutsiooni käigus läbi aegade. Bolševike punase terrori teooria kohaselt tuli hukata ligi kümme protsenti elanikkonnast, soovitatavalt selle haritum osa, et hävitada ülejäänute julgus vastu hakata. Sarnast filosoofiat näib järgivat ka Daesh.

Ka sõjaliselt ei saa neid alahinnata, vaid toimunud lahingud on näidanud tugevat strateegilist mõtlemist ja kvaliteetset lähenemist. On teada fakt, et sõjalisi operatsioone juhivad mitmed endised Saddam Husseini parimad ohvitserid. See selgitab ka mitmeid üllatuslikke võite Iraagi armee üle ja võib olla põhjuseks, miks tuhanded pommituslennud Daeshi vastu tegelikult olulist füüsilist kahju ei tee. Liitlaste kaugsõda tundub hoopis suurendavat Daeshi populaarsust noorte mässumeelsete moslemite seas ja töötab värbamiskampaania kasuks.

Kõrvalnähud

Täna seisab Lääne tsivilisatsioon silmitsi kordades suurema vastasega, kui see oli kurikuulsa „ülemaailmse sõja terrorismi vastu“ alguspäevadel. Kuigi Ühendriikide ja liitlaste õhujõud on Daeshi vastu Iraagis ja Süürias sooritanud juba ligi 10 000 õhulööki, milles on väidetavalt hukkunud kuni 25 000 „terroristi“, siis nende arv mitte ei vähene, vaid näib vaid kasvavat. Paratamatult saavad surma ja viga tuhanded tsiviilisikud, kellel ei pruugi olla sama ettekujutust elust kui Daeshil. Koos majandusliku ja sotsiaalse kaosega tekib inimestel hirm oma ellujäämise pärast tulevikus ja on täiesti inimlik, et hakatakse otsima stabiilsemaid keskkondi. See on instinktiivne ja indiviidikeskselt täiesti mõistlik, kuid samas põgenike senise elukeskkonna suhtes hävituslik ja kogu maailma stabiilsust allakäiguspiraali suruv tegevus.

Saksamaa kantsleri üleskutse põgenikele tulla sõjakoleduste eest Euroopasse sisaldab mitut läbimõtlemata ohtu. Palju on räägitud kultuuride konfliktist Euroopa pinnal ja kaasnevatest majanduslikest probleemidest, kuid peaaegu üldse pole arutlusel väljarände mõjud territooriumidele, kust põgenikud massiliselt ära liiguvad. Mis lootust on neis piirkondades uuesti luua stabiilseid ühiskondi, kui vähegi aktiivsemad ja eeldatavasti haritumad sealt lahkuvad? Kujutame ette, kui Ühendriigid annaks teada, et nad on valmis vastu võtma iga tööjõulist eestlast koos perekonnaga, ostma lennupileti, tagama elamise, tööloa ja toetuse seni, kuni inimesed tööd leiavad. Milliseid tagajärgi see looks Eesti riigi tulevikule? Seda musta stsenaariumi ei ole tarvis siin arutama hakata, igaühel on kujutlusvõime. Kuid täpselt sama efekti loob põgenike julgustamine ümber asuda Euroopasse. Kes jääb siis sinna, et sealne keskkond kord jälle elamisväärseks muuta?

Lootus ei ole meetod. Oleks naiivne loota, et Daesh väsib ära ja hakkab lihtsalt põldu harima, kui nad oma ambitsioonides piisavalt kiired ja edukad ei ole. Samuti on naiivne arvata, et ühe järjekordse kiire lääneriikide sõjakäiguga lüüakse vastane puruks, luuakse demokraatia ja põgenikemassid võivad õnnelikult koju naasta. Teist korda võib veel rahvakeeli n-ö ämbrisse astuda, kuid teha seda neljas ja viies kord on juba patoloogiline hälve.

Kuidas edasi?

Praegu ei tundu lääneriikidel olevat ühtset ja mõistlikku plaani, kuidas panna piir Daeshi laienemisele, rääkimata selle väljajuurimisest. Üle aasta on toimunud pommitamiskampaania, millega liitus hiljuti omaenda positsioonide parandamiseks ka Venemaa. Samas ei ole ühtegi sõda võidetud vaid õhurünnakutega – ideed ei saa minema pommitada. Mitteradikaalsete mässuliste treening- ja relvastusprogrammid ei ole andnud loodetud tulemusi ja Iraagi armee uus täiendav nõustamine tõstab nende edukust Daeshiga võitlemisel vaid lokaalselt ning hooajaliselt. Tehakse „midagigi,“ kuid puudub selge ja teostatav strateegia. Praegune kurss ja fookus on piiratud sõda, mis ei taga tõenäoliselt isegi mitte Daeshi laienemise peatamist, rääkimata tema hävitamisest.

Iga sõda on kallis ja nõuab palju raha. Daesh on end kuulutanud riigiks ja sellena ka asunud oma hoitaval territooriumil käituma. Püüd arendada sisemajandust (ettevõtlus ja maksusüsteem) annab mingi sissetuleku, kuid peamine raha värbamiseks, võitluseks, territooriumi kontrolliks ja laienemiseks tuleb väljastpoolt. Eelkõige tuleb otsustavalt kinni keerata just need kraanid, kuid selles osas on lääneriigid mitte just väga häälekad ja aktiivsed. Raha on iga võitluse peamine kütus – relvatootjad tahavad teenida, võitlejad tahavad tasu, administratsioon peab toetama elanikkonda, kui tahab teda enda poolel hoida.

Daeshi rahavood on teada, kuid nende otsustava äralõikamise asemel ei taheta nende olemasolu tihti isegi mitte tunnistada. On avalikud saladused, et Daeshi nafta, mis toob neile suurimat tulu, liigub suures osas läbi Türgi ostjatele, kes oleks lihtsalt tuvastatavad; mitmed Ühendriikide suurima liitlase Saudi Araabia rikkad perekonnad toetavad regulaarselt miljonitega Daeshi; lisaks on grupeeringul tugevad sidemed rahvusvahelise kuritegevusega, mille abil liigutatakse suuri koguseid narkootikume ja pestakse raha. Need on vaid mõned peamised rahastamise allikad, mis kõik toimivad tänu ekspordile, mida lääneriigid saaksid oluliselt rohkem piirata, kui seda tegelikult tehakse. Lubades Daeshil endiselt teenida, võimaldatakse neil ka värvata, relvi osta ja laieneda, ehk kogu senine retooriline võitlus muutub mõttetuks. Need on süsteemid, mille kontroll on suurel määral lääneriikide käes ja mõjualas, kuid mille kinnikeeramine on tõenäoliselt valulikum kui uus tuhandeid inimelusid nõudev sõjakäik. Sellised on tegelikud „tsiviliseeritud ühiskonna“ dilemmad.

Peter van Buren, endine sõjaaegne diplomaat Iraagis, soovitab lõpetada pommitamine ja unustada loomulikuna näiv soov saata Daeshi jahtima Lääne väed. Kohalikud jõud peavad ise oma keskkonnaga toime tulema ja Lääne sekkumine esiteks rikub aina rohkem loomulikku tasakaalu ja teiseks loob kohalikes õpitud abitust. Iga kultuur peab suutma ennast ise reguleerida. Kui riigi stabiilsuse aluseks on meie väärtushinnangutega vastuolus olev diktaator, siis nii on see ka parim nende kultuuriruumis. Lääne naiivsus ja sekkumine kohalikku keskkonda ei too sealsetele inimestele õnne ja heaolu, vaid kokkuvõttes mürgitab kogu keskkonna, mis omakorda tekitab ohtlikke järellainetusi meie endi riikides nii põgenikemasside kui ka terrorirünnakute näol. Maailmas ei ole tegelikult universaalset õiget asja ja väärtusi, vaid igas tsivilisatsioonis on oma. Iseküsimus on muidugi, kuidas rikutud tasakaalu taastada, ja teha seda nii, et ise kestma jääda.