Jäta menüü vahele
Nr 26 • November 2005

Rohkem õigeid küsimusi ja ausaid vastuseid

Kas mäletate lugu sellest, kuidas Parzival otsis Püha Graali? Oli nii, et eepose algusest ei kulunudki väga palju seiklusi, kui ta juba jõudis Montsalvage’i lossi ja rohirohelisel alusel lebavana toodi tema ette Graal – tükk puhast eluolemust. Ent Parzival nägi ka muud: lossielanike rõhutud olemist ning kuningas Anfortast, kes vaevles kestvas valus. Järgides aga vürst Gurnemanzi soovitust mitte olla liig uudishimulik, jättis ta pärimata, mis see on, mis valu ja vaeva põhjustab. See oli viga: järgmisel hommikul leidis ta end üksinda hüljatud lossist ning lahkudes tee peal kohatud inimesed needsid teda õige küsimuse küsimata jätmise pärast.

Kulus palju aega, hüljatust ja üleelamisi, enne kui Parzival jõudis lõpuks teist korda Montsalvage’i. Kui ta aga uuesti vaevatud vana kuninga ette juhatati, siis ta enam ei eksinud: “Mu onu hea, mis vaevab sind,” tuli ta huultelt, ja näe – kohemaid ärkas Anfortas elule. Parzivalist aga sai kuningas ja Graali valitseja.

Õigel küsimusel on raviv mõju – tegelikult on see juba nagu pool vastust. Kui aga probleemid olematuks vaikida, teeseldes, et asjad on teisiti, kui nad on, siis abi ei tule. Vastupidi, pind jalge all muutub järjest soisemaks, laukaaurud hakkavad meeli mürgitama ja kui kusagilt paistab valgust, siis võib see suure tõenäosusega olla sootuluke.

Tänane Euroopa Liit on kui Parzival esimest korda Graali lossis: vähe on inimesi, eriti liidrite hulgas, kes küsiks õigeid küsimusi. Kuni küsitakse, kuidas hoida eemal Poola torumehed, mitte seda, mis on kontinentaal-Euroopa suurriikide tööpuuduse ja kehva majandusseisu tegelik põhjus, seni elab Euroopa Liit pseudotegelikkuses, seisab soisel pinnal ja vähendab tasapisi oma tulevikuvõimalusi. Kuni Euroopa Liit teeb nägu, et Venemaa liigub demokraatia poole, kuni ta põllumajandustollide ja -toetuste ning Hiina relvaembargo küsimustes ahastavalt utilitaarsete ja põhimõtteliste hoiakute vahel viskleb, viimastele alatihti esimesi eelistades – seni pole lootagi, et Euroopa riigid välispoliitikas kuidagigi tõsiseltvõetavad on, olgu ühiselt või ükshaaval.

Carl Bildtil on õigus: Euroopa kriis on intellektuaalne, mitte institutsionaalne. Me ei tea, kuhu minna ja mida teha. Ent kuni me ei esita õigeid küsimusi maailma ja iseenda kohta, seni ei ole lootustki, et õige suuna – ja selle lõpus, kes teab, ehk ka oma Graali – üles leiame.