Jäta menüü vahele
Nr 18/19 • Märts/aprill 2005

Riigiloomine ja Iraagi idee

Toimiva riigi loomiseks on vaja toimivat riigiaparaati ja praktilisel tasandil integreeritud ühiskonda, aga ka seda ühiskonda ühendavat ideed. Mis mainitust on Iraagil olemas ja mis puudu, sellest kirjutab Eerik-Niiles Kross.

Eerik-Niiles Kross

julgeolekuanalüütik

Viimasel ajal on 19. ja 20. sajandi alguspoolel toimunud tänapäevaste rahvusriikide tekke kirjeldamiseks kasutusele tulnud terminit “riigiloomine” või täpsemalt ehk “rahvusriigi-loomine” (nation- building) hakatud uuel moel mõistma. Tosin aastat tagasi õpetati mulle Londoni ülikoolis, et nation-building toimus näiteks Saksamaa ühendamise ajal ja järel Bismarcki juhtimisel või Itaalia ühendamisel Garibaldi ja di Cavouri juhtimisel. See toimus ka näiteks Tšehhis ja muudes Habsburgide impeeriumi lagunemisel tekkinud uutes riikides ning isegi Eestis, kus rahvusliku ärkamise ja Vene impeeriumi lagunemise laines loodi Eesti riik. Rahvusriikide loomiste lugu ja “riigiloomine” kuuluvad otsapidi Euroopa natsionalismi narratiivi. Rahvusriikide loomine sai mõnikord hoo sisse mõnest poliitilisest vapustusest, esmajoones sõjast. Kas või Esimene maailmasõda andis kaudselt kiirenduse paljude riikide tekkeks. Seda n-ö originaalset rahvusriikide loomist juhtisid tavaliselt rahvuslikult mõtlema hakanud keskklassi intelligendid ja riigiametnikud. Euroopa ajalookirjutuses on palju vaieldud teemal, kas rahvused tekkisid kõigepealt kirjaoskajate intelligentide peas, kes panid mingid kogukonnad ajapikku uskuma, et nad ongi rahvused, või tekkisid rahvused ikka mingite ühiskonnaarengu protsesside tulemusel ja riigiloojad lihtsalt kasutasid oma riigi loomiseks juba valmis materjali ära.

Riigiloomise terminit kasutati 1960ndatel palju ka uuemates seostes. Nimelt koloniaalsüsteemi lagunemisega ja uute riikide tekkimisega Aafrikas ja Aasias. Kui Euroopas toimunud n.ö. originaalne nation-building oli justkui iseeneslik protsess oma sisemise loogikaga, siis dekoloniseerimisele järgnenud nation-building sisaldas küllalt suure välismõju ja välimise aktiivsuse komponendi. Ühest küljest loodi arenenud maailma juhtimisel terve rida igasugu rahvusvahelise abi- ja arenguorganisatsioone, mis pidid vabanenud kolooniaid majanduse ülesehitamisel, aga ka riiklike ja poliitiliste struktuuride loomisel abistama. Suur osa ÜRO tegevusest on ju üks üleilmne nation-building, rääkimata UNDPst, OSCEst või IMFist.

Teisest küljest algas kolooniate massilise iseseisvumise perioodil “esimese” ja “teise” ehk vaba ja kommunistliku maailma vahel võitlus mõju üle Kolmandas Maailmas. Riike aitasid üles ehitada nii USA ja juhtivad lääneriigid kui ka N Liit, esimesed kaas- ja teine põhieesmärgiga luua abistamise käigus endale juurde tänulikke ja kuulekaid liitlasi. N Liidu riigiloomise eripäraks oli muidugi see, et kui lääneriigid samalaadses protsessis tavaliselt ikkagi tegid arendatava paiga majanduse ja mõnikord isegi poliitilise süsteemi heaks midagi ära, siis N Liit suutis oma doonorriigi majanduse küllalt kiiresti laostada ja valitsuse korrumpeerida.

Tõsi, N Liit ei pidanud revolutsiooni eksporti mingil juhul riigiloomiseks selles mõttes, nagu sellest täna räägitakse ja kirjutatakse. N Liit arvas või vähemalt väitis, et ta toetab ajaloo loomulikku protsessi, kus proletariaat saavutab kõikjal võimu ja loob uue maailmakorra. Ent objektiivselt oli N Liidu tegevus Kuuba või Angola toetamisel eesmärgi mõttes samavõrd riigiloomine kui USA tegevus Vietnamis või Inglismaa tegevus Malaisias. Kommunistlik riigiloomise mudel jääb selle nähtuse kaardistamisel küll õnneks umbes samasse asendisse kui neandertallane inimese arengus. Huvitav on ka märkida, et Venemaa paistab olema N Liidu mentaliteedijärglasena riigiloomise võimekuse täielikult kaotanud ja katsub riikide destabiliseerimisega nende üle mõju saavutada.

Kui 19. ja 20. sajandi alguse nation-building oli esmajoones mingi kultuuri või keeleruumi sisene protsess, mida juhtisid kohalikud liidrid, siis Kolmanda Maailma riigiloome oli vähemalt Lääne jaoks hoopis midagi muud. Seda nähti pigem kui “arengu”, täpsemalt arendamise pikaajalist strateegiat. 1950ndatel-60ndatel eeldati moderniseerimise teooriast lähtudes, et Kolmanda Maailma riikide edukaks ülesehitamiseks Lääne mudeli järgi on vaja teatavate poliitiliste eeltingimuste loomist, nagu töötav valitsus kui muutuste tekitaja, ühiskonna integreerimine rahvuslikes piirides ning hõimu- või klannistruktuuridele tuginevate ühiskondlike suhete ületamine. Seega, seesugune riigiloomine oli ja kohati on ka tänapäeval õieti majandusliku ja ka poliitilise arengu strateegia.

Iga rahvusriik vajab rahvust, kelle riik see saab olema. Vastaval ühiskonnal peab olema mingi rahvuslik enese põhjendus, miks nende riik esindab just seda rühma inimesi.

Viimastel aastatel, eriti alates külma sõja lõpust, on nation-building omandanud laiema, ehk isegi agressiivsema sisu. Kui täna räägitakse riigiloomisest, siis mõeldakse esmajoones konfliktijärgset ülesehitustöö programmi, poliitiliste ja bürokraatlike struktuuride ja protseduuride loomist ning poliitilise stabiilsuse tagamist võõrriigi sõjaväe ja/või tsiviilametnike poolt. Nation-building’u all mõeldakse näiteks USA, NATO või mõne muu välisjõu ettevõtmisi Haitil aastatel 1994 – 96, viimasel kümnel aastal Bosnias, alates 1999. aastast Kosovos, alates 2001. aastast Afganistanis ja muidugi viimasel kahel aastal Iraagis.

Tänase arusaama järgi ei ole riigiloomine enam ei ühiskondlik protsess ega isegi arengustrateegia, vaid moodsale juhtimisteooriale allutatav projekt, kus põhilist rolli mängib välisjõud. Kui originaalses riigiloomises oli põhitegur rahvus ise ja postkoloniaalses riigiloomises mängis rahvas olulist rolli ning välisjõud abistas, siis nüüd nähakse riigiloomises juba põhiliselt välisjõu ettevõtmist ja rahvas, kellele riiki luuakse, täidab pigem ehitusmaterjali osa.

Võib muidugi küsida, kas koalitsioonivägede ja -ametnike tegevus Iraagis on ikka defineeritav nation-building’una. Välisel vaatlusel tundub tal ühineva Saksamaa protsessidega 19. sajandil või Ghana riigi loomisega 1960. aastal üsna vähe pistmist olema. Samas on “Nation building in Iraq” viimase paari aasta poliitteaduslike artiklite ja konverentside üks lemmikteemasid. Näiteks mõttekoda RAND andis juba 2003. aastal välja raamatu “America’s Role in Nation-Building. From Germany to Iraq”. Siin käsitletakse seitset sõjalise jõuga riikide arengusse sekkumise juhtumit ja peetakse neid kõiki riigiloomiseks (nation-building). Need juhtumid on Saksamaa ja Jaapan 1945. aastal ning juba eespool nimetatud Somaalia, Haiti, Bosnia, Kosovo ning Afganistan. Kuivõrd Iraagi operatsioon oli raamatu kirjutamise ajal alles algamas, jagatakse mitmesuguseid soovitusi, kuidas seda projekti paremini ellu viia.

Häda on selles, et nation-building’u terminit ei kasutata tänapäeval mitte ainult otseses, evolutsiooniliselt tõepoolest 19. sajandist pärit nähtuse tänapäevaste vormide kirjeldamiseks vaid ka puht-poliitiliselt. USA valitsus ja meedia kuritarvitab seda terminit näiteks Iraagi riigiaparaadi struktuuride, personali ja käitumismallide üle otsustamist kirjeldades. Siin on riigiloomise all mõeldud tegelikult väga aktiivset poliitilist sekkumist teise riigi kujundamisse, mille tagant kumab seesuguse tegevuse terminoloogia abil legitimeerimise taotlus.

Kuid kui me oleme selle taotluse läbi näinud, ei taha me sellega väita, et Iraagis praegu tegelikult riiki ei looda. Termini mitmesuguseid tähendusvarjundeid tuleb lihtsalt arvestada, et vältida segadust. Kui riigiloomine oleks sama lihtne kui valitsusasutuste oma näo järgi ümber kujundamine, peaksid kõik riigid ammu vägagi toimival kujul valmis olema.

Saksa politoloog Jochen Hippler on väitnud, et empiirilises (mitte poliitilis-legitimeerivas) mõttes nation-building’u jaoks – toimiva riigi loomiseks seal, kus see enne puudus – on vajalik kolme omavahel seotud, kuid erineva protsessi olemasolu. Esiteks, tuleb luua või peab tekkima mingisugune rahvusriiki ühendav ideoloogia, mis õigustaks ja seletaks riigi identiteeti. Teiseks, tuleb luua integreeritud ühiskond. Kolmandaks, tuleb luua toimiv riigiaparaat.

Iga rahvusriik vajab rahvust, kelle riik see saab olema. Vastaval ühiskonnal peab olema mingi ühendav ideoloogia, mingi rahvuslik enesepõhjendus, miks nende riik esindab just seda rühma inimesi. Niikaua kui mingi ühiskonna liikmed peavad ennast esmajoones mõne etnilise grupi (näiteks baierlased, araablased või kurdid) või usulahu (näiteks šiiidid või õigeusklikud) liikmeks, on raske luua neile rahvusriiki (Saksamaa, Iraak või Venemaa). Ühendav ideoloogia ehk riigi idee ei pea tingimata vanemaid ideoloogiaid asendama, kuid peab olema piisavalt veenev, et kõik rahvusriiki kuuluvad grupid leiaksid, et neil on mingi seesugune ühisosa, mis midagi tähendab, on oluline ning eristab neid teistest gruppidest. Miks peaksid näiteks Iraagi araablastest šiiidid tundma rohkem lähedust Iraagi sunniitidest kurdidega kui Kuveidi araablastest šiiitidega? Ühendav ideoloogia võib tugineda väga erinevatele alustele (keel, usk, rass, kodakondsus, ajalugu), kuid see peab rahvuse identiteedi alusena olemas olema.

Lisaks identiteedile ja ideoloogiale vajab riigiloomine ühiskonna integreerimist praktilisel tasandil. Tekkima peab rahvuslikul tasandil kommunikatsioon, liiklus, majandussuhtlus, avalik arutelu, meedia. Oluline on, et “rahvus” suhtleks rahvuslikul tasandil, mitte ainult alagrupiti omavahel. Rahvusriik luuakse vaid siis, kui rahvusliku tasandi majandusruum ja kommunikatsioon saab vähemalt sama oluliseks kui piirkondlik või kogukondlik kommunikatsioon ja suhtlus.

Kolmanda protsessina peab käivituma toimiva riigiaparaadi loomine. Selleks peab muidugi kõigepealt konstitueeritama vastav poliitiline üksus. Seejärel tuleb see üksus sisustada praktikas toimiva süsteemiga. Vaja on maksukogumist, riigile ja mitte hõimule, kirikule või külale lojaalset ametnikkonda, vähemalt arvestatavat relvastatud jõu monopoli jne. Mis ehk kõige olulisem – elanikkond peab seda süsteemi aktsepteerima.

Kui Eesti taastas oma iseseisvuse, oli rahvusriigi taastamise idee kodanike poolt väga valdavalt aktsepteeritud. Eesti riigi taastamine, ajaloolise õigluse jaluleseadmine, omaenda eluõiguse ja vabaduse kättevõitmine, Euroopasse naasmine oli ideoloogia, mille valgusel oli nii ühiskonna integreerimine, majanduse ülesehitamine kui toimiva riigiaparaadi loomine üldarusaadav.

Kui me vaatame Iraagis toimuvat, siis on selge, et nimetatud kolmest võtmeprotsessist kahele viimasele on pööratud koalitsiooni põhitähelepanu.

Koalitsioon alustas kohe pärast sõjategevust 2003. aasta kevadel Iraagi majanduse elustamist ja ülesehitamist. Üritatud on taastada ja renoveerida kõik olulised infrastruktuurid: elektrijaotusvõrgud, maanteed, raudteed, telefonivõrk. Rajatud on uus mobiilsidevõrk. Asutatud on suurel hulgal meediaväljaandeid. Ühiskonna praktilisel tasandil integreerimine ei ole kaugeltki jõudnud piisava tasemeni, kuid pole kahtlust, et vastav protsess käib nii välisjõudude kui Bagdadi keskvalitsuse initsiatiivil. Ka rahaline ressurss vastavaks tegevuseks on kiireks eduks piisav. Põhiosa USA ja muude riikide abist suunatakse just seesugustesse ettevõtmistesse.

Vastust ei ole seni küsimustele nagu, kuidas integreerida kurdi ja araabia alasid, nii et nende vahel tekiks rahvusliku tasandi kommunikatsioon ehk kõiki Iraagi etnilisi gruppe hõlmav Iraagi ühiskond. Ka šiiitide ja sunniitide vahel räägitakse täna liig sageli kalašnikovide ja mitte araabia kõrgkeeles. Poliitiline protsess, kurdide valimine Parlamenti ja toomine valitsusasutustesse on muidugi kommunikatsiooni tekkele kasuks. Kuid pole sugugi kindel, kas võimalus osaleda valitsuse töös Bagdadis ja Iraagi valitsemises ning teenida araablaste juhitud Iraagi armees on kurdide jaoks ideoloogia, mis suudab asendada idee kurdi riigist ilma araablasteta. Ainus, mis kurde praegu Iraagiga liidab on Bagdadi lubadus laialdaseks autonoomiaks Iraagi koosseisus ning naaberriikide Iraani, Türgi ja Süüria märgatavalt vaenulikum suhtumine kurdide iseolemise püüdlustesse. Kas sellest piisab ühtse riigi jaoks, peab näitama aeg. Praegu kipub kurdi autonoomiaga olema nii, et araablaste jaoks on seda liiga palju ja kurdide jaoks liiga vähe.

Eespool nimetatud RANDi uurimus riikide loomisest Saksamaal, Jaapanis, Haitil, Somaalias, Kosovos, Bosnias ja Afganistanis jõudis järeldusele, et demokraatlikku ja toimivat riiki on võimalik luua enam-vähem igal pool, kui on olemas piisav rahaline ressurss ning pikaajalise tegevuse tahe. Asjaolu, et toimiv riik on nimetatud paigust õnnestunud luua vaid Saksamaal ja Jaapanis, olevat seletatav eeskätt sellega, et need projektid olid pikaajalisemad, kaasatud oli rohkem vägesid ning USA pingutused olid suuremad. Uurimus märgib küll ära, et näiteks Kosovo on saanud inimese kohta neli korda rohkem abiraha kui Saksamaa pärast Teist maailmasõda ning et Kosovosse on 2003. aasta seisuga pandud per capita 25 korda rohkem raha ja 50 korda rohkem vägesid kui Afganistani, ent seletab suhtelist ebaedu efektiivse riikluse loomise Kosovos ikkagi vähese välismaise pingutusega.

“Riigiloomine ei ole põhiliselt majanduse ülesehitamine, märksa rohkem on see poliitiline transformeerimine” kirjutavad USA juhtivad politoloogid eespool nimetatud uurimuses. Ja tõepoolest, riigistruktuuride, ministeeriumide, kohtusüsteemi ja armee ning julgeolekujõudude ülesehitamine käib Iraagis koalitsiooni abiga nii kiiresti kui antud oludes võimalik. Riigiloomise kolmas protsess on igal juhul alanud, seda rahastatakse ja mehitatakse kui mitte küllaldaselt, siis igal juhul märksa enam, kui suudaks praegu Iraak ise. Lisaks koalitsiooni pingutustele on nüüd liitunud armee väljaõpetamisega ka NATO. Iraagi poliitilise kalendri on aidanud paika panna ÜRO.

Võib väita, et riigiloomise kolmest olulisest protsessist kaks on Iraagi välisjõudude toel käivitatud ja kulgevad tagasilöökidega, ent katkematult. Mis on aga Iraagi ühiskonda ühendav idee, Iraagi rahvuse tsement?

Iraagis toimuv tõestab seni, et riigiloomise olulisim küsimus ei ole mitte kuidas ja kui palju, vaid miks.

Muidugi saab väita, et Iraak on riigina tänastes piirides olemas juba 1932. aastast ning Iraagi rahvusriik ja Iraagi rahvus on ajalooline fakt, mis ei vaja eraldi ideoloogiat. Sel juhul ei saaks aga Iraagis toimuvat päriselt riigiloomiseks (nation-building’uks) lugeda. Sel juhul on tegemist lihtsalt laiaulatusliku julgeoleku tagamise operatsiooni ja paralleelse abiprogrammiga. Ometi on enamik Lääne spetsialiste veendunud, et nimelt nation-building Iraagis käib. Tuntud sõjateaduse ajakiri Military review avaldas 2004. aasta suvel hiljuti isegi kirjutise, kus kutsuti USA sõjaväge alustama erilist ohvitseride ja allohvitseride riigiloomisalast väljaõpet. Nimelt pidavat nation-building olema midagi, millega tuleb missioonidel, eriti Iraagis üha rohkem tegeleda. Jälle samastatakse nation-building stabiilsuse tagamise, riigi struktuuride arendamise ja majandusliku ülesehitusega. Rahvusriiki loov idee puudub. Tsiteerime veel kord ka RANDi uurimust: “nation-building ei ole lihtsalt majanduse ülesehitamine, märksa rohkem on see poliitiline transformeerimine”. Ka siin puudub riigiloomiseks vajalik ühendav ideoloogia.

Mis võiks olla Iraagi idee? Koalitsiooni, eriti USA poolt on tegelikult ju Iraaki ühendava ideena välja pakutud demokraatia ja vabadus. Oleme kuulnud lootusi, et Iraagist võiks saada esimene tõeline muhameedlik demokraatia Lähis-Idas. Viimase kahe aasta arengud Iraagis on küllalt veenvalt näidanud, et väga libedalt selle idee alusel Iraagi ühiskonda ühendada pole õnnestunud. Kuigi jaanuarikuiseid valimisi võib pidada suhteliselt edukaks, on vabaduse toomine võõrväe poolt paljudele iraaklastele ilmselt vastuvõtmatu. Võimalik, et oleme tulemuste ootamisel liiga kärsitud. Võimalik, et koalitsiooni kohalolek, mis praegu kõigele vaatamata tagab ÜROs kokku lepitud poliitilise kalendri elluviimise kuni põhiseaduse vastuvõtmise ja demokraatlikult valitud valitsuse ametisseastumiseni, tagab lõpuks ka demokraatia idee aktsepteerimise iraaklasi ühendava ideoloogiana.

Ent ometi tundub, et sellest jääb väheks. Kui Eesti taasiseseisvumise ideoloogiaks oleks olnud lihtsalt demokraatliku riigi loomine, oleks see ju ilmselgelt jäänud lahjaks. Juba termin taasiseseisvumine kannab endas oma ideoloogilist sõnumit. Iraak peab ennast Mesopotaamia, Babüloonia, Assüüria ja Saladini impeeriumi järeltulijaks. Iraaklased arvavad, uskuge või mitte, et nende moodne riiklus on suurel määral läbi imbunud Briti traditsioonist. Paljud iraaklased vaatavad nii Briti mandaadi kui monarhia ajale tagasi kui vanale heale ajale, mil Bagdad oli tsiviliseeritud Lähis-Ida keskus. Üheks Iraagi tänase riigiloomise ühendavaks ideeks võiks olla vana, mis sest et paljus illusoorse hiilguse ja kultuursuse taastamine – Saddami-eelse Iraagi rekonstitueerimine.

Õigluse jaluleseadmine ja Saddami režiimi põhjustatud kannatuste heastamine võiks olla üks enamikku iraaklasi ühendav teema, ent siin tuleb olla ettevaatlik eriti sunniitidest riigiametnike isolatsiooni sattumise võimalusega. Siiski on ühised kannatused midagi, mille austamises ja ületamises võiks valdav osa iraaklasi olla solidaarne.

Pan-arabism on aastaid olnud Araabia maades, ka Iraagis oluline ideoloogia, ent arvestades kurdide rolli praeguses Iraagis oleks pan-arabistlik riik neile täiesti vastuvõetamatu. Ka šiiitidele ei sobi pan-arabism eriti, kuivõrd see on alati olnud pigem sunniitide hobi. Sunniite ja šiiitide ühendab Iraagis praegu kõige enam ühine traditsiooniline vaenlane Iraani näol. Iraagi-Iraani sõda 1980 – 88 on jätnud Iraagi ühiskonda väga sügava jälje. Lisaks kõigile kannatustele tähendas see ka šiiitide ja sunniitide õlg-õla kõrval võitlust šiiitiliku pärslaste riigi vastu. Sõda tugevdas märgatavalt Iraaklaste ühtekuuluvustunnet. Iraak peab ennast araabia maailma sanitaarkordoniks pärsia imperialismi vastu.

Sõjaväel on Iraagi ühiskonnas alati olnud väga oluline koht. Lähis-Ida parima, õiglase, riigi kodanikke ning mitte režiimi kaitsva ja efektiivse armee ülesehitamine võiks kindlasti olla üks riigiloomise gravitatsioonijõude.

Nagu öeldud, võimalik, et iraaklased aktsepteerivad lõpuks ka demokraatia kui ühiskonda ühendava ja Iraagi riigi olemasolu mõtestava ideoloogia. Ent pigem jääb sellest väheks. Seda, mis puudu jääb, on aga peaaegu võimatu pakkuda väljastpoolt.

Iraagis toimuv tõestab seni, et riigiloomise olulisim küsimus ei ole mitte kuidas ja kui palju, vaid miks. Mis on Iraagi riigi ülesehitamise mõte? Iraaklased küsivad lisaks sellele: miks koalitsioon (loe USA) seda teeb? Niikaua kui nende arvates ei tee koalitsioon seda vähemasti põhilises samadel põhjustel kui nemad ise, niikaua on peaaegu võimatu teha demokraatia ideest Iraagi riigiloomise ideoloogiat.

Riigiloome põhijooned

2003. aastal USA ajutrusti RAND avaldatud uurimus “Ameerika roll riigiloomes” tõi välja mitu olulist järeldust asjaolude kohta, mis mõjutavad riigiloomet negatiivses või positiivses suunas. Riigiloome lihtsust või raskust mõjutab rida väljastpoolt peaaegu kontrollimatuid tegureid: demokraatia-kogemus, majanduse arengutase, rahvuslik ühtsus.

Kontrollitavatest teguritest on tähtsaimad riigiloomele kulutatavad pingutused nii aja, inimjõu kui raha osas.

Multilateraalne riigiloome on ühepoolsete sammudega võrreldes küll igale osalejale odavam, kuid nõuab samas rohkem aega ja põhjustab rohkem probleeme.

Multilateraalne riigiloome võib kaasa tuua põhjalikumaid muudatusi ja suurema tunnustuse piirkonnas kui ühepoolsed sammud.

Tegevusühtsus ja avar toetuspind on ühitatavad, kui peamistel osalistel on ühised arusaamad ja nad suudavad üheskoos vajalikus suunas mõjutada ka rahvusvahelisi organisatsioone.

Stabilisatsioonijõudude suurus ja riskitase paistavad olevat pöördvõrdelises suhtes: mida suurem on stabilisatsioonivägi, seda väiksemad kaotused ning vastupidi. Enamiku korralikult mehitatud konfliktijärgsete operatsioonidega ei ole kaasnenud peaaegu üldse ohvreid.

Väga oluline on naaberriikide hoiak. Killustunud rahvast ja riiki on peaaegu võimatu ühendada, kui naaberriigid üritavad seda takistada. Seepärast tuleb iga hinna eest tagada naaberriikide toetus.

Demokratiseerimise üheks otsustavamaks komponendiks võib kujuneda minevikus kuritegusid toime pannud isikute vastutuselevõtmine. Samas on see ka riigiloome üks keerulisemaid ja vastuolulisemaid aspekte, mistõttu see tuleks ette võtta siis, kui välisjõududel on tõesti kavas antud riigi taasülesehitamisele pikemat, sügavamat ja põhjalikumat tähelepanu pühendada.

Riigiloome võtab alati aega. Seniste kogemuste põhjal paistab üleminek demokraatiale võtvat minimaalselt vähemalt viis aastat.

Allikas: James Dobbins jt. America’s Role in Nation-Building. From Germany to Iraq. Santa Monica, RAND Corporation, 2003

Seotud artiklid